Elu Henriga

Henri ärkab hommikul üles ja küsib esimese asjaga, kas meil muffinit on. Ütlen silmi kinni hoides, väga uniselt, et ei ole aga võime pärast teha. Lahti läheb.. elu:

Henri: ma taaaahan muffinit
Mina: oota, ma ärkan üles, sirutan ja siis mõtleme midagi välja
H (ahastavalt juba nuttes): miks meil ei ole mufffffiniiiit
M (uniselt ehk rahulikult): ma ütlesin, et kohe mõtleme, ehk saame teha aga ma ju alles ärkan
H: MIKS SA EI LUBA MUL MUFFINIT SÜÜA? ISSI, EMME EI LUBA MUL MUFFINIT SÜÜA!!!

Lõbus eks? Henri viimase aja lemmik on kaebamine, mida tal väidetavalt teha ei lubata. Üldiselt lubatakse tal ikka üsna palju mõistlikke asju teha aga kui ta tahab näiteks jäätised panna laua peale seisma, sest ”neil kõht valutab”, siis tõesti, pigem proovime selgitada, et miks see mõistlik pole. Sellele aga järgneb kohutav nutt, kisa ja suured pisarad ning jutt:

Henri: miks need jäätised ei tohi olla seal laua peal, miks miks miks???
Mina: need ju sulavad ära ja siis nad on pehmed ja nende kodu on külmkapis, neil on seal hea ja kindel olla
Henri võtab jäätised, hakkab magamistuppa jooksma ja hüüab: SA EI SAA NEID KUNAGI KÄTTE!!!
Mõtlen natukene ja lähen rahulikult kööki. Et noh, küll ta toob need ju tagasi ja mul on omelett panni pean ning vaja see ringi keerata. Mõne minuti pärast lähen ikkagi neid jäätiseid otsima ja hakkan magamistuppa minema. Henri istub seal ukse ees ja naerab: sa ei saaa neid kättttttee. Tõstan ta ukse eest ära, võtan jäätised PADJA PEALT ja teki alt ning viin sügavkülma tagasi. Henri nutab teises toas: miks mul ei lubata jäätist süüüüüüüüaaaaaaaaa?!

Kui ta lõpuks saab maha rahustatud ja talle lubatud, et kui sa sööd enda soolase toidu ära, siis võime ikka jäätist ka süüa, sest noh, miks mitte? Esmaspäev on uus jäätise päev! Mõtlen ka juba ise, et üks Jäämari kuluks hommikusse ära küll ja loodan, et me saame kõik ilusti söödud aga..

Henri: ma ei taha kaletti (omletti)
Mina: miks? sa ju ise enne ütlesid, et sa tahad..
Henri: MA EI TAHA SEDA KALETTTI
Mina: Henri, ole nüüd, sa enne ise küsisid seda ja ma tegin selle valmis, nii et palun istu ja hakka sööma
Henri: ma tahan saaaalaaatiiiitttttt
Mina: Henri, ma võin sulle salatit ka panna aga palun söö oma omlett ka ära
Henri röökides: MA EI TAHA SEDA KALETTI, ma tahan JÄÄTIST!!!!

Dearlorrrrrrd.

Ja omlett jäigi kõik Raidole. Henri sõi kolm ampsu salatit ja väitis, et tal on ”kõht tühi”. Tal on need sassis. Kõht on täis tähendab, et kõht on tühi ja vastupidi. Jäätist ei saanud ka keegi. Isegi mina, kellel seda kõige rohkem vaja oli!

Ja nüüd oleme me 45 minutit plastiliiniga mänginud ja Henri väidab, et ta ei jaksa koristada, sest tal on kõht väga täis ja ta ikka tahaks kaletti süüa..

Me oleme lastega kordamööda olnud haiged peaaegu 4 nädalat vist. Kõige pealt Henri, siis mina, siis Henri pikalt ja nüüd Robin. Tundub, et õnneks täna on kõik juba terved, sest toimub kaklemine roosa plastiliini pärast ja mitte keegi ei taha diivanil enam pikutada. Peale minu. Mina tahan. Aga kas see loeb kellelegi..? EI. Emadus on huvitav, igav ei ole küll minutitki.

plastiliin

#mustlumi

Depressioon on haigus. Nagu iga haigus vajab ka depressioon ravi. Erinevalt paljudest teistest haigustest on aga depressiooni puhul oluline aru saada, et ravi ei ole kõigile ühesugune. See haigus kulgeb igaühel erinevalt ja suurem osa ajast Sa ei teagi, mis mõtteid näiteks Sinu kolleegi peas tegelikult on. Kui Sinu sõber, kolleeg, tuttav, kaaslane või kes iganes räägib Sulle endal diagnoositud depressioonist, siis palun ära kasuta järgnevaid lauseid:
* aga miks sa siis nii ei tee nagu mina tegin, kui mul raske periood oli?
* oled sa üldse kindel, et sul midagi viga on?
* see on kõik mõtlemises kinni!
* võta ennast kokku
* see ei saa ju ometigi nii raske olla
* no kui sul on abi vaja, siis miks sa seda ei otsi?

Depressiooni raviks on olemas mitmeid erinevaid võimalusi ning olukorda aitavad parandada paljud tegevused: korralik magamine, liikumine, hästi toitumine, head lähisuhted ja palju veel. Kõige olulisem on aga tunnistada endale, et vajad abi ja seda otsida. Võiks arvata, et just endale tunnistamine on neist kahest raskem, kuid kahjuks on abi leidmine tihti veel raskem, sest ilma liialdamata – psühhiaatri juurde ootad aega VÄHEMALT 3 kuud ja isegi siis võid saada 30 minutilise aja, millega ei ole mitte midagi peale hakata. Tunnen vajadust öelda ka kõikide meditsiinitöötajate kaitseks seda, et ma olen üpris kindel, et nemad ise ka ei ole rahul selle süsteemiga ja parema meelega võtaksid nad igale inimesele aega oluliselt rohkem aega, kuid kahjuks ei olene kõik ainult neist. 

https://peaasi.ee/depressioonitest/

Mul on hea meel näha, et vaimsele tervisele pööratakse aina rohkem tähelepanu ja sellest räägitakse. See on ÜLIMALT oluline jagada infot selle kohta, et meie keskel elab väga palju inimesi, kes ei jää õhtuti magama lambaid lugedes vaid mõttega: äkki veab ja ma hommikul ei ärkagi.. Kõik need ja ka oluliselt kergemad mõtted vajavad tähelepanu ja öelda selle kohta labaselt, et inimesel on tähelepanuvajadus või ”kasvagu suureks” on rumal ja nõme.

Palun teadvustame endale, et depressioon ei tähenda, et Sa oled nõrk, saamatu, rumal või väärtusetu. Palun tunnustame neid, kes julgevad oma lugudega avalikuks tulla ja austame neid, kes sellest rääkida ei soovi.

Olge oma inimeste jaoks olemas. Mitte miski elus ei ole olulisem, kui need oma, päris enda kallid inimesed.

 

Elu pideva ärevusega

Ma ei ole kunagi aru saanud miks mind teatud asjad nii närvi ajavad. Ma mõtlesin ausalt aastaid, et ma olengi lihtsalt täiesti asjatult närvihaige inimene ja ilmselt ma ei saagi sinna midagi teha. Süüdistasin end palju, et miks ma nii ärritun või miks ma vahel ei saa lasta suvalistest asjadest üldse lahti. See tundus alati aga asi, mida nagunii muuta ei saa ja ju ma lihtsalt veits ajaga õpin üle olema sellest.

Tegelikult õpin küll aga ilmselt mitte päris niisama. Ei käi ära plõks ja nüüd on kõik korras. Tuleb välja, et sellega tuleb oluliselt rohkem tööd teha ja see töö pole teps mitte lihtne. Hoopis vastupidi. Väga raske on.

Mulle ei meeldi seda välja öelda ega kirjutada aga tere, mina olen Kristi ja mul on väike probleem ärevusega.

Kujutage ette täiesti tavalist päeva. Teil on igal pereliikmel omad toimetused, kuskile ei ole kiire, keegi ei oota paaniliselt midagi. Sul on kokku lepitud kohtumine ja kellaajaks on näiteks ”kolme paiku”. Sa kohtumisele liikudes näed, et ehk sa hilined 2-3 minutit ja see on normaalne. Ei olnudki minuti pealt kokkulepet ja alati saab ju ka inimesele öelda, et tsau, ma sutsu hilinen. Nüüd kujutage aga ette, et mitte ükski rakk kehas ei ole nõus sellega. See tundub vastuvõetamatu, vale ja täiesti kohutavalt väär hilineda. See ei olnud plaan. Plaan oli jõuda kohale 15:00. Mis sest, et see polnud kokkulepitud, see plaan oli ju SINU peas olemas ja see oli oluline. Miks lapsed panevad nii kaua saapaid jalga? Miks Raido ei leia oma võtmeid juba üles? Kas nad teevad kõik seda meelega? Kas nad tahavad, et ma hiljaks jään? Miks kõik foorid punased on? Miks mitte miski ei lähe nii nagu ma planeerin ja ootan.. MIKS?!

Sellest imeväikesest asjast hakkab veerema pall ja mitte miski sel päeval ei lähe nagu peaks. See peaks muidugi on täiesti enda peas kinni ja ei ole mitte kuskiltki teisi segav või ei loe kellelegi peale su enda. Kuid sa ei suuda sellest lahti lasta. See ketrab su peas kogu aeg, lihtsalt käib seal ringi ja elab oma elu ja su seest kõik on.. sassis. Ebameeldiv on olla. Sa proovid selle maha raputada. Shake it off tants. Vahel tuleb välja, vahel.. ei tule üldse.

Selline asi ühel päeval on täiesti üleelatav. Pole hullu, ikka juhtub, sul oli kehv päev. Aga kui sellised on enamus päevas? Kui sellised on kõik päevad.. Kui kogu aeg ongi selline tunne, et tahaks.. oksendada. Vabandust aga nii see tundub.

Mind ajendas seda kirjutama üleeile toimu minu endaga. Ma sain ühe e-kirja. See oli HEA e-kiri, see oli positiivne. Seal oli kirjas, et meid Robini ja Raidoga oodatakse ühele kohtumisele, et Robini tulevikust rääkida. See ei olnud mitte ühestki otsast negatiivne, see oli tore, kasulik, lausa vajalik ja oodatud. Aga see, mis mu sees juhtus. Ja kui piinlik mul selle pärast siis veel oli ja kuidas ma ennast süüdistama hakkasin ja noh, siiani süüdistan. Miks mina tunnen nii? Miks ma reageerin nii?

Ma lugesin selle kirja läbi. Kordan endale: see on hea, see on hea, see on hea. See on positiivne. Sa ei pea midagi kartma, keegi ei ründa sind, keegi ei oota sinult midagi ületamatut. Kuid ainus mida ma tundsin oli hirm. Käed hakkavad värisema, süda läheb pahaks, seest keerab, sa ei suuda paigal olla, jalad hakkavad tõmblema, suu on kuiv ja silmad on märjad. Panen pea lauale, hingan sisse ja välja. Proovin kirjutada Raidole, et ta mind lohutaks, kuid ta ei saa isegi aru, mis juhtus. Mu armas Adeline, kes kontoris mu vastas on, kinnitab kuidas, kõik on hästi. Ma tean, et kõik on hästi. Ja ma ei suuda midagi teha. Ma ei suuda süüa, kirjale vastata, ma ei suuda tööd teha, ma ei suuda keskenduda, ma lihtsalt.. olen. Kõik tundub vale.

Toetan pea kätele, hõõrun meelekohtasid ja hingan. Süda on paha. Tahaks oksendada, tahaks oma sisemuse välja kiskuda, tahaks karjuda, tahaks appi hüüda, tahaks koju teki alla, tahaks ükskõik mida, et mitte nii tunda. Tahaks, tahaks, tahaks, tahaks, tahaks.. aga ei saa.

Mõistus saab kõigest aru. Väga ilusti saab aru, et Kristi, palun proovi maha rahuneda, see pole kellelegi hea. Ja kuna mõistus saab aru kõigest, siis see tekitabki tunde, et.. mis mul viga on? Miks minuga nii on? Mis ma valesti teen? Ja see enesesüüdistamine. See pidev, kogu aeg enda pihta näpu vibutamine, enda piitsutamine, enda mõttes kirumine, enda peale vihane olemine, iga asja pärast kaitses olemine.. KUI väsitav see on. See on nii kurnav, see võtab nii palju energiat ja ressursi ja mis praeguseks selgunud on – mul on seda ressursi niigi nii vähe, et mõistlik oleks see kuskile mujale kulutada..

Ja nii ma tegelen sellega. Otsin ennast ja proovin leida seda endale kõige paremat abi. Vaatan hoolega üle, mis minu ümber toimub ja hindan üle, mis päriselt oluline on. Saan kinnitust sellest, et minu inimesed, appi, need MINU OMA INIMESED, kui head nad on. Kuidas mul on nendega vedanud. Kui tänulik ma nende eest olen iga päev.

260817_27_nett

Toitumine. Ja sellega seotud mured.

Ma ei mäleta oma elus perioodi, mil mulle poleks öeldud, et ma olen kehva isuga. Linnupoeg. Toidu nokkija. Närb sööja. Neid kommentaare on tulnud nii palju, et ma ei ole kunagi tähelegi pannud, et tegelikult ma ei tahagi neid väga kuulda ja need ei mõju mulle hästi. Kuid tõesed on need väited küll kõik.

Mingil põhjusel on mul toiduga seoses olnud palju erinevaid.. kiikse, kui toredalt öelda. Tegelikult võiks neid ikka aga nimetada probleemideks. Mul on toitumisega seoses olnud palju erinevaid probleeme ja seda juba nii kaua kuni ma mäletan. Kõige suurem on vist alati olnud see, et uusi toite proovida on väga raske. Tegelikult võib öelda, et see on vahel lausa võimatu. Ma mäletan, et juba lapsepõlves võisin ma süüa ainult praekartulit ja selle üle väga õnnelik olla. Mul polnudki muud vaja. Ma ei tundnud ka eriti tihti nälga, sest tegelikult näksida oli alati midagi. Mu ema on alati hästi süüa teinud ja võiks arvata, et just seetõttu ma pigem naudiksin ka ise toidu valmistamist, söömist ja proovinud kuid mingil põhjusel on läinud teisiti.

Ja kõik need mõtted toidust.. Läbi elu on neid olnud väga palju ja väga erinevaid. Seda on väga raske seletada, sest päriselt ei mõista ma seda ilmselt isegi. Mitte keegi ei ole mulle nooruses või lapsepõlves öelnud, et ma oleksin paks. Ma ei olnudki, mitte isegi natukene. Pigem on mulle hoopis kogu aeg öeldud, et ma olen väga peenikene ja liiga kribu ja liiga väikene. See kõik tekitas aga väga vastakaid tundeid. Ühest küljest ei tahtnud ma üldse, et minu toitumise või välimuse kohta midagi öeldakse, kuid teisest küljest eelistasin ma pigem kuulda seda, et ma olen väga peenikene, mitte paks. See on aga hästi naljakas ja keeruline tunne – midagi tahta ja samal ajal mitte üldse tahta. Sa ei saa päris täpselt aru mis sellest on vale aga tead, et midagi on vale.

Kui aga natukene konkreetsemalt rääkida, siis ütlevad teised minu kohta lihtsalt, et Kristi on toidu osas väga valiv. Pirtsakas lausa. Või hoopis täiesti imelik. Mida need ”teised” ei mõista on, et mitte ükski osa minust ei taha selline olla. Ma ei taha karta uusi toite, ma ei taha tunda hirmu söömise ees nagu ma periooditi tundnud olen ja ma ei taha vaadata võõraid toite ning mõelda, et selle söömine on nii kummaliselt vale. Vahel ma olen proovinud seltskonnas siis kirjeldada oma tundeid, kuid teisel inimesel on seda ikka raske mõista. Ma ju saan aru, sest ma isegi ei mõista päris täpselt, miks on, nii et mu mõistus tahab proovida küll mõnda uut asja, mis laual on, kuid ma lihtsalt ei suuda enda kätt kontrollida seda võtma ja suu juurde viima. Ma vaatan seda, ma näen seda, ma saan aru, et ma tahaksin seda nagu proovida aga.. ma ei tee seda. Ma ei saa aru miks. Ma saan enda peale vihaseks. Ma olen nii pettunud endas, nii õnnetu, tunnen häbi. Ja see meeletu enda süüdistamine.. Miks just minul on nii, mis mina teinud olen, millega ma selle ära teeninud olen. Ma ei teagi kui palju kordi ma olen ostnud toidu ja selle tagasi saatnud, sest.. ma ei suuda.

KUI imelik tundub seda kirja panna. See tundub tõsiselt vale, veider ja selline nagu ma tekitaksin probleemi täiesti mitte millestki. Kuid tegelikult tean ma tänaseks, et väga paljudel inimestel on sarnaseid probleeme ja neist avalikult rääkimine on väga hea algus. Depressiooni kohta küsitakse tihti, et kas te teate mis nägu see on? Toitumishäirete kohta võib samuti küsida. Vastust on väga raske pakkuda ja suurem osa ei teagi.

Et mind natukene paremini mõista, siis ilmselt peaksin selgitama, mis täpsemalt on vahel minu peas toimunud. No näiteks kujutage ette, et te olete kodus ja tunnete nälga. Te teete külmkapi lahti ja panete kinni. Ei tundu miski ahvatlev. Läheb mööda tunnikene ja see kordub. Läheb mööda kaks ja see kordub. Läheb mööda viis tundi ja see kordub. Läheb mööda päev, poolteist.. see kordub. Sa vaatad toitu, sa tegelikult tunned nälga aga sa ei suuda seda kätte võtta, et süüa. Miski kuskil sinu täiesti (tegelikult ju väärastunud) mõtlemises ütleb, et sa ei peaks seda tegema. Kuskil miski ütleb, et proovi kui kaua sa saad nii, et sa ei söö. Vaata, kas sa äkki natukene pead veel vastu. See tundub nagu üks veider, täiesti kohutavalt vale mäng aga mingil põhjusel sa lähed sellega kaasa.

Ka seda kirjutades ma saan aru, et see pole õige. Nii ei peaks olema. Mul ei ole vastuseid miks nii on, kuid ma püüdlen nende poole. Samas ei saa minu vastused ilmselt olema kellegi teise vastused, nii et tõde ma kuulutada ei saa. Kuid oma lugu jagada tahan ma just seetõttu, et keegi teine ehk mõtleks – mul on ka nii! Mina teen ka nii! Ma ei olegi üksi! Sest nii naiivselt, kui see kõlab, siis see lohutab. Teadmine, et keegi on veel tundnud samu tundeid. Keegi on veel mõelnud, et miks ma teen nii rumalalt? Miks ma ei saa seda pidurdada? MIKS, MIKS, MIKS..

Minu õnn on ilmselt see, et kõik need asjad on käinud periooditi. On olnud paremaid, halvemaid ja väga halbu perioode. Muidugi on need seotud teiste asjadega elus ja nii see ju alati ongi. Tänaseks päevaks ma suudan seoseid tõmmata üsna hästi mis mõnel perioodil on täpselt juhtunud, et see on minu toitumist nii mõjutanud, kuid sel hetkel ise, seal sees olles, ei pruugi sa arugi saada, mis täpselt toimub. Minu õnn on ilmselt see, et kuigi mul on mitu.. muret, veel millega tegelema peab, siis on mulle kaasa antud üsna tugev iseloom, mis naljalt alla ei lase anda.

Kõik toitumisega seotud asjad on viimased 5+ aastat olnud väga aktuaalsed. Minusuguste jaoks see teeb elu ainult keerulisemaks.. Kui enne kartsin ma lihtsalt proovida kõike uut, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, mil tuleb välja, et need toidud, mida ma juba süüa julgesin, on ilmselt mu tervisele ka kahjulikud. Piim on halb, muna ei tohi palju süüa, suhkur ja sool on üleüldse kohutavad. Minu ajus tekib paanika. Appi. Need on asjad, mida ma saan süüa ja julgen süüa ja suudan süüa ja ma ei tohi neid süüa? Tegelikult mõistusega mõeldes ma saan aru muidugi, et inimeste teadmised toidu teemal on lihtsalt nii palju arenenud, et see ongi normaalne, et kõige kohta avastatakse palju uut. See on ju hea ja vajalik, kuid minu esimene emotsioon on alati: hirm.

Mõned korrad olen ma sattunud haiglasse. Keha on olnud natukene väsinud – magu on olnud liiga säästurežiimil või keha pole saanud piisavalt vett. See pole kunagi olnud mitte midagi nii tõsist, et keegi väga tugevalt reageeriks. Selle saab alati ajada kiire elutempo, laiskuse, hajameelsuse ja sajaviie muu asja taha. Kuid tegelikult ei peaks selliseid kordi üldse olema. Mitte kunagi ei peaks sa öösel diivanil lamama kõhuvaluga, sest sa pole kaks päeva suutnud süüa muud, kui mõned pähklid ja tass teed. Kusjuures, niimoodi toimides ei ole ma isegi kunagi OTSESELT ju mõelnud, et see on selleks, et ma hästi peenikene oleksin aga.. ilmselt kuskil hästi kaugel mu peas, on see mõte ikkagi ju olemas?

Kui palju meie mõtetest on selliseid, mida me nagu mitte kuidagi ei salvesta, ei pane tähele, ei analüüsi. Kui palju toimub meie peas asju, mida me üldse ei mõista.. Mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma endas uusi asju. Mahasurutud asju, mälestusi, tundeid, rõõmu ja valu. Neid on positiivseid ja negatiivseid, on asju mis tundusid kunagi nii väiksena, kuid on tegelikult suure tähendusega. Ja seda kõike kirja panna on üsna raske. Mul ei ole tavaliselt midagi väga raske kirja panna. Ma kirjutan alati ainult siis, kui on õige tunne ja täna tuli see tunne seda teekonda jagada.

Sel nädalal olen ma käinud lõunaks sooja toitu söömas pea iga päev ja olen teinud kodus korralikku toitu ja seda ka ise söönud. See viimane on veel eriti narr.. Ma ei kujuta ette, kui palju kordi ma teen kodus teistele süüa ja ise ei söö. Sest ometi muretsen ma kogu aeg selle päras, et lapsed saaksid täisväärtustlikku toitu, et nad õpiksid toitu armastama, et nad sööksid tervislikult, et iga toidukorra juures oleks kindlasti midagi värsket. Samal ajal ma ise ei suuda isegi kuidagi töödeldud porgandit suu juurde ka tõsta.. Ja kuidas ma ka ei proovi seda ju laste eest varjata, ega nad ei ole rumalad! Mitte ükski laps ei ole. Ja see ongi ka ilmselt põhjus miks viimased paar aastat olen ma sellest kõigest palju rohkem mõelnud ja endaga rohkem sõbraks saada proovinud. Kui mitte enda, siis nende pärast.

See on ülimalt ebameeldiv tunne, kui sa ei tunne toidu maitset. Kui sa ei tunne sellest rõõmu. See on nii vastik, kuidas toit käib suus ringi ja söömine on lihtsalt kohustus. Lisa sinna juurde veel see, et raseduse ajal tekib meeletu magusaisu ning sa võtad juurde oluliselt rohkem, kui ilus oleks ja kõik kommenteerivad, kui suur sa ikka oled.. Tunnete virr-varr on korralik ja emotsioone on rohkem, kui metsas puid.

Õnneks on mul ju vedanud. Mul on ülimalt palju lahedaid ja ägedaid sõpru, kellega koos on söömine alati huvitavam. Kellega koos sa ei pea taldrikut vaatama ja mõtlema või kelle juuresolekul ei pea endale kinnitama, et SEE ON VAJALIK, PALUN SÖÖ SEE ÄRA. Seltskonnas on kõik kergem, see tuleb hõlpsamalt. Uusi toite on küll keerulisem proovida aga viimased aastat on selles osas väga edukad olnud. 3 aastat tagas ei oleks ma elu sees peedirisottot  nuusutadagi julgenud aga nüüd söön ma seda hea meelega. Selliseid näiteid võiks tuua muidugi veel ja oluliselt ”tavalisemate” toiduainetega nagu näiteks juust, mida ma väga kaua ei söönud.

Toit minu taldrikul ei tohiks omavahel kokku puutuda. Kõige hullem on, kui mingi kaste läheb salati peale. Üldiselt ma nagunii kastet ei söögi. Külma kastet olen ajaga õppinud sööma, kuid sooja kastet sõin ma vist esimest korda mõned aastad tagasi. See oli Londonis ühes restoranis prae kõrval ja see tõesti maitses mulle. Ma ei tea isegi miks või kuidas ma seda julgesin proovida, sest paella proovimiseks kulus mul umbes 3 aastat vaimset julgustamist ja tööd endaga.. Ma kujutan ette, kuidas inimene praegu loeb seda juttu ja mõtleb, et täielik friik ikka..

Seega.. vahel ma ei söö. Lihtsalt. Arugi saamata miks. Vahel ma ei tunne lihtsalt nälga ja vahel ma ei söö lihtsalt, sest.. ma ei tea miks. Või ilmselt tean aga veel ei julge seda kirja panna. Tegelikult oli väga suur samm juba selle kirja panek ja ilmselt ma veel mõne aja kaalun, kas seda ka avaldada. Tegelikult ma tahan seda teha, sest ma tean, et on inimesi nagu mina, kes mõtlevad, et isssssand, mul ju ei olegi mingi mure, ma olen lihtsalt pirtsakas ja see on piinlik. Tegelikult võib ka seda olla aga.. tõenäoliselt on asi ikkagi natukene ka milleski muus ja sellega tuleks tegeleda.

Kuna minul on hetkel aga pigem väga hea periood ja ma olen söömisega ilusti järjel (jah, ma pean püsima järel olla, sest kui ma ei püsi, siis ma satun sellisesse lolli auku), siis ma lähen teen endale ühe Muhu leiva suitsukalaga ja naudin seda. Mulle ju meeldib hästi süüa. On nii palju asju, mida ma armastan. Ma loodan, et ühel hetkel võin ma vajuda mõttesse ja öelda, et ”ma ei mäletagi millal mul viimati oli halb periood”.

Toitumishäiretel on väga erinev nägu. Mina ei nimeta jätkuvalt enda ”kiiksu” isegi toitumishäireks, sest see tundub hirmutav. Palun proovige olla aga mõistvad teiste suhtes, kellel on ka erinevaid kiikse, muresid, omapärasid või.. häireid. Küsimine ”miks sa seda ei söö” ei aita asjale kaasa.. Üleüldse oleks mõistlik, kui me kasvaksime välja sellest meeletust lahterdamiseks, et kes on liiga peenike ja kes on liiga paks. Kui kole sõna see viimane veel on! Las inimesed olla lihtsalt inimesed. Pöörake tähelepanu enda lähedastele ja olge nende jaoks olemas. Vahel on see parim ravi.

Alkoholivaba aasta

Tegelikult ei olnud aasta aega tagasi see mingi eraldi eesmärk, et loobuks nüüd alkoholist täielikult. See pigem lihtsalt juhtus nii, et peale ühte pidu oli seest õõnes olla ja kuigi otseselt paha ei olnudki, siis kuidagi jube mõttetu tundus lihtsalt. Mitte mingisugust muud proosalist põhjust siin polnudki. Kindlasti mängis ka see rolli, et polnud vahet kas ma jõin ära kaks klaasi veini, pudeli šampust, viina või rummi – halb oli mul järgmine päev nagunii olla. Ei olnud selleks vaja olla purjus ega isegi veidi vindine – koguaeg oli ikka halb. Ja milleks mulle see, tegelikult? 

Mul on viimase aastaga tekkinud juurde nii palju muid kohti, kus enda enegria suunata. Töö annab palju tegevust ja isegi nädavahetused on ju vahel sellega kinni. Ja see on oluliselt rohkem rahuldustpakkuv, kui kaks klaasi veini 🙂 Sinna juurde veel lapsed, kodu, sõbrannad, pere ja ma ise.. alkoholiks ei jäänud enam minu elus kohta ega aega. Kuna see tuli nii sujuvalt, siis ei olnud see kuskilt otsast raske ettevõtmine või midagi ebameeldivat. See oli kerge ja ma olen selle üle uhke. 

Mind ei sega, kui teised alkoholi joovad, kui seda tehakse viisakalt. Õnneks (!) minu sõbrad ja sõbrannad on kõik inimesed, kes piiri ikkagi tunnevad. Õhtusöögi veinid või mõned kokteilid on minu arust täiesti sobilikud ja ma mitte kuidagi ei vaataks sellele viltu. Probleem on pigem selles, et liiga paljud inimesed piiri pidada ei oska ja alkoholi on lihtsalt liiga palju. Igas filmis, seriaalis, laulus, ajakirjas.. selle reklaami on niii palju. Ja kui aus olla, siis natukene on häiriv vaadata küll, et inimesed siiani arvavad vist, et purjus peaga lolluste tegemine on lahe. Noup, ei ole.. 

Seda olen ma ennegi öelnud, et näppu vibutama ma teiste pihta ei hakka. Eriti 🙂 Samas tunnen ise end siiski paremini seltskonnas, kus alkoholi tarbitakse mõõdukalt. Klubid, pubid, suured festivalid.. Ehk mõni teine homme, täna jätaks nad vahele. Samas on viimane aasta mind nii paljudes asjades üldse muutnud aga see on juba teine jutt 🙂 

Tõstan oma alkoholi vaba aasta terviseks Realisti limonaadipudeli ja.. olen uhke. Raido üle ka, sest tema ei ole alkoholi joonud üle poole aasta. Ei, mina ei mõjutanud ega sundinud 🙂 Meil lihtsalt on tekkinud põhimõtte, et kuna aega on nii vähe, siis ei peaks seda raiskama mõttetutele asjadele, vaid neile, mis päriselt ka on olulised. Ja praeguses eluetapis alkohol seda ei ole. 

Muide, ma ei välista üldse, et ma vahel ikka võtan toidu kõrvale veini või joon mõne mojito. Nagu ma ütlesin, see pole eesmärk, olla kindlasti karsklane. Praegu lihtsalt läks nii 🙂 

Töötav ema

Tegelikult olen ma ilmselt väga palju juba rääkinud sellest, et mulle meeldib tööl käia ja ma olen selle enda loodud rutiiniga harjunud, kuid ilmselt on inimesi kellele see üldse ei sobiks. See ongi minu meelest täiesti okei – kõigile ei saagi kõik sobida ja ei peagi. Olen alati öelnud, et igal perel on oma normaalsus.

Meie normaalsus tänasel päeval on see, et vahel ma tulen koju, kui lapsed magavad juba. Mõni nädal juhtub seda lausa mitu korda, vahel aga ei juhtu ühtegi. Sel nädalal on lapsehoidja lastega kolmel õhtul ja see tundub tegelikult vahel natukene palju. Samas eelmisel nädalal käis ta meil kokku nädala peale vaid 8 tundi, nii et siis jällegi tundub, et ei ole ju üldse palju. Mulle enda töö juures aga see meeldibki, et mitte ükski päev ega nädal ei ole samasugune, vaheldust on hästi palju ja mul on muidugi üleüldse VÄGA vedanud, nii et ma saan enda graafikut kohandada vastavalt enda enesetundele, lastele ja kõikidele muudele olulistele asjadele.

Täna kell 22 autoga töölt koju sõites aga pani mind mõtlema ühe tuttava hiljutine kommentaar, et kas mul kahju ei ole, et mu lapsed siis mind nii vähe näevad. Ma tegelikult ei hakanud sel teemal väga pikalt siis argumenteerimagi aga täna tuli see mulle meelde ja ma mõtlesin, et nii on ju küll ju lausa vale öelda. Muidugi on päevi, mil mu lapsed näevad mind vaid hommikul enne lasteaeda või õhtul enne voodisse minekut, kuid on ka päevi, mil nad näevad mind terved päevad ja nad ise enam ei tahaks mind lausa nii palju näha.. Robinil oli tegelikult ikkagi luksus olla kodus kuni 4nda eluaastani praktiliselt igal päeval, mil tundus, et ta seda vajab või tahab. Ta käis ju küll väikeses koduhoius ja lasteaias aga tegelikult oli lasteaias tal esimene aasta periood, kus ta 4 kuud sinna praktiliselt ei jõudnudki. Henril on olnud aga hoopis teistmoodi elu ning ma arvan, et siin mängib rolli ikkagi ka nende kohati täiesti erinev iseloom. Henri on algusest peale olnud selline.. tsill laps. Ta lepib kiiremini, ei ole kunagi kedagi võõrastanud. Kindlasti mängis rolli ka see, et meie suhtumine algusest peale oligi endal palju vabam ja muretum aga praegu neid kahte vaadates tundub mulle, et kuigi sarnasusi on väga palju, siis mõnes asjas on nad siiski erinevad. Nii ei tunne ma tegelikult end kummagi lapse ees väga süüdi.. Kui ma otsustasin tööle minna, siis käisin esimesed pool aastat ju seal poole kohaga ning Henri oli siis lapsehoidjaga kodus. Kuigi lastehoidu läks ta nüüd 2-aastaselt, siis ei ole ma tema puhul täheldanud, et see tekitas temas stressi. Meil on Raidoga alati olnud kokkulepe, et kui lastel on mingil põhjusel halb, siis tuleb midagi koheselt muuta. Kui ma täna kell 22 koju jõudsin, siis toimetas üks ringi ja läks hambaid pesema ning teine laulis voodis Sepapoisse – ei tundu küll, et keegi otseselt pahur oleks või kurdaks 🙂

Minu tööle minek juhtus juba üle aasta tagasi hästi ootamatult. Alguses oli ju plaan mul seda teha laste kõrvalt ja siis jooksvalt koormust suurendada. Tegelikult see nii ju läinud ongi aga kõik on toimunud hästi kiiresti ja ma ise ei ole jõudnud kordagi ära ehmatada, et kas äkki on liiga palju, kas äkki lastel pole hea, kas, kas, kas.. Olen olnud suhtumisega, et õiged asjad juhtuvad, kui Sa lased neil juhtuda. Ja lastega mõtlen ma ilmselt sama moodi – kui ma neid kuulan ja nad mind usaldavad, siis küll ma saan aru, kui neil on vaja muutust või neile midagi enam ei sobi. Praegu proovin ma vastavalt nende meeleolule muuta ka seda kui palju meist kumbki kodust eemal on. Kui mõni laps on ikka kurvem või hoopis kangekaelselt jonnakam ning trotsi täis, siis tähendab see seda, et tuleb ruttu võtta ette üks koostegemise päev ning see jonn minema ajada. See aitab meid peaagu alati, kui me saame lihtsalt koos olla, teha ja toimetada.

Me elame ajal mil ”aeg on raha” ja kõik peab toimuma hästi kiirelt ja kogu aeg peab olema kättesaadav. Tegelikult tuletan ma endale ikka meelde, et noup, aeg maha, võta paus. Ajaplaneerimine on muutunud hästi oluliseks ja ma arvan, et ma olen selles saanud päris heaks. Vähemalt ma ise tunnen küll end omas nahas hästi tegelikult. Mõni päev on küll raskem. Tundub, et KÕIKE on liiga palju ja tahaks lihtsalt kõigele käega lüüa. Luban endale aga mõned minutid vingumist ja siis võtan end kokku ning hakkan asjadega kuskilt pihta. Olen hästi ära õppinud, et hädaldamine ei anna tulemusi. Jonn tuleb vahel ikka välja jonnida aga sellesse stoppama ei tasu jääda. Väga pahal päeval kurdan sõbrale mure ära, võtan tüki šokolaadi ning karneval läheb edasi. Õnneks on selliseid päevi aga ikkagi pigem väga vähe ja enamasti on kodu ja kontori vahel tekkinud mõnus tasakaal, mis meele rõõmsana hoiab 🙂

Meie laste elus on palju inimesi, kes meid aitavad. Minu vanemad, lapsehoidja, meie head sõbrad.. Öeldakse ju ka, et ”lapse kasvatamiseks on vaja küla”. Ma ei ole kunagi mõelnud selle kohta, nii et see on nüüd kuidagi negatiivne ja ainult üks inimene sellega hakkama ei saa aga.. koos on kergem. Ka see teeb juba kõik kergemaks, kui on inimesi kellega oma muresid ja rõõme jagada, kes teavad, mida Sa tunned ja on Sinu jaoks olemas, kui vaja. Meie lastel on õnneks vedanud ning nende ümber on alati piisavalt palju armastust, et nad ka ilma meieta olles ennast õnnetuna ei tunne. Mulle meeldib mõelda, et meie lapsed on nii kindlad meie armastuses, et kui me kuskile lähme, siis nad ei hakka väga kõvasti nutma – nad teavad, et me tuleme alati tagasi ja oleme vaid telefonikõne kaugusel.

Igapäevane elu on hästi kiire ja aktiivne ning tänane päev sai otsa nagu niuhti. Ärkasime kell 8, pesime ja viisin lapsed lasteaeda. Ise olin muide dressides ja uggides ja paljaste varvastega, sest.. kellel on aega end hommikul korralikult riidesse panna, kui otse kontorisse ei lähe.. Kui lapsed olid lasteaias, siis tulin koju koristama. Ma teadsin, et mul pole seda aega teha õhtul ja ilmselt ka homme, nii et ma võtsin tunnikese selleks aega. Puhtad voodipesud on nii hea asi mille vahele õhtul pugeda 🙂 Kui ma peale 10 kontorisse jõudsin, siis hakkas tööpäev juba nii suure hooga pihta, et täiesti märkamatult oli kell 20:40 ning ma olin ikka seal. Ma ei kujuta ette ka mitu meili ma saadan keskmiselt päevas aga vahel tuleb Naturale postkasti päevas näiteks 60 kirja, mis kõik tahavad vastust. Kui sinna otsa panna veel sama suur kogus ja tegelikult rohkemgi veel meile, siis ütleme nii, et on hea küll, et mul on väga kiired näpud ja ma suudan silmad kinni ka kirjutada 🙂

Vaatasin just oma magavaid lapsi ja mõtlesin, et muidugi on mul kahju, et mul ka homme on pikem tööpäev aga mul on nii hea meel, et ma saan neile näidata natukene ka eeskuju.. Et kui Sulle midagi väga meeldib, siis Sa leiad lahenduse, et sellega tegeleda. Ning unistused lähevad täide, kui Sa nende nimel töötad ja vaeva näed. Elus ei kuku head asjad Sulle sülle ning töökus on oluline omadus. Mul on hea meel, et mu lastel on olemas kõik, mis neile vajalik ning meil Raidoga on enda töögraafikuid võimalik sättida, nii et kui homme hommikul oleks üks lastest haige, siis silm ka ei pilguks ja me saaksime vajadusel isegi mõlemad haiguslehe võtta.

Elus tuleb juuuuube palju valikuid teha ja oh, vahel on suureks kasvamine nii raske. Ja väsitav. Ning mitte üldse selline nagu me noorena seda ootasime. Teinekord aga jõuab kohale, et ootused olidki ehk igavad ja reaalsus on hoopis palju kiftim ja lahedam. Minu pere normaalsus on meile sobilik ja hea. Minu valikud täna teevad mind õnnelikuks ja ma usun siiralt sellesse, et head inimesed tõmbavad ligi teisi häid inimesi ja häid tegusid. Tuleb võtta aega, kui seda on tarvis võtta aga vahel tuleb lihtsalt asjad ära teha. Kõik parema tuleviku nimel, kuid tuleb osata olevikku mitte unarusse jätta 🙂

 

 

Igav inimene (ja natukene Armeenia reisist)

Olen teinud avastuse, et ma olen igav inimene. Ma ei tea, kas ma olen seda koguaeg olnud või on see juhtunud hiljuti, kuid kõige imelikum selle juures on see, et mind ei kurvasta see isegi väga. 

Mulle ei meeldi peol käia. Ööklubis ei meeldi kohe üldse. Ma arvan, et ma aastas korra käin keskmiselt viimased aastad aga see on alati seotud kellegi sünnipäeva või muu üritusega. Ka ei meeldi mulle väga käia suurtel kontsertitel, kus peab seisma rahvamassi sees. Hoopis teine asi on kontsertiga, kus saab istuda. Mu lemmikud on sellised kontsertid, kus saab veel samal ajal süüa ka! Sama moodi meeldib mulle käia sõpradel külas või neid endale külla kutsuda AGA sellega on ka nii, et koguaeg ei taha. Vahel on aga väga tore. Eriti tore on käia koos lastega külas inimestel kellel ka on lapsed ja nemad saavad koos mängida. 

Mulle meeldib käia ka restoranis ja kohvikus, kinos ja teatris, kontsertil ja kuskil hubases kohas head kokteili joomas aga ma ei taha poole ööni õues mängida. Mulle meeldib kell 00 oma voodis olla ja enne seda tahan ma veel ideaalis raamatut ka lugeda või Netflixist midagi vaadata. Olen teinud avastuse, et tihti ma valin täna seltskonna asemel iseenda seltskonna, kodu ja rahu ning vaikuse. See on tegelikult ikkagi natukene kummaline, sest varem oli alati vastupidi. Tundub aga et viimase aasta töötempo on tinginud muutusi mille vastu mul pole midagi. 

Ka on hinnalisemad kõik hetked lastega. Kuna aega ei ole enam nii palju, siis ma väga palju rohkem väärtustan neid päevi, mil me saame lastega niisama olla ja koos süüa teha või neljakesi kuskil käia. Õnneks mulle tundub, et lapsed on meil ses suhtes tublid, et nad vajadusel kohanevad kiiresti ja on ka piisavalt iseseisvad. Praegu oleme meie veel reisil ja nemad on kuus päeva meieta ilusti hakkama saanud, kuigi nad vahepeal olid maal aga praegu ei ole ja neil on ümber olnud erinevad inimesed. Õnneks ongi need inimesed ju kõik omad, kõik on hästi tuttavad.

Nagu aga öeldud siis praegu olime me Armeenias. Sõber Zaven sai 30 ja otsustas enda sünnipäeva tähistada siin, kus on tema juured ja pere. Külaliste jaoks oli see hea võimalus Armeeniat külastada, sest tegelikult ei ole see riik kuhu niisama väga tullakse. Saan ka natukene aru miks – Eestist sinna lennata ei ole väga odav, pole otselendu ja kuigi riik on armas ja soe, siis ei ole seal ehk kõige rohkem teha traditsioonilises mõttes. Meil oli siiski väga huvitav reis ja ma arvan, et see on kindlasti omapärasem (ikka heas mõttes) koht, kus ma käinud olen. 

Me sõitsime ühel päeval bussiga 16 tundi ehk me nägime väga suurt osa riigist. Nagu arvata oligi: palju mägesid 🙂 Praegu ei ole Armeenias väga soe aga paaril päeval oli temperatuur 18-19 kraadi vahele. Mõnel päeval aga sadas vihma ja oli 13-15 kraadi. Eestlasi õnneks väga ilm ei heiduta, sest Eestis sadas sel ajal nagunii hoopis lörtsi. 

Armeenial on kurb ajalugu. Inimesed on sõbralikud aga tunne on nagu oleksid aastas 1991. Pealinnas Yerevanis elab pool kogurahvastikust ja seda on ka aru saada – ringi liikudes pealinnast väljaspool oli väga palju tühjust. Väiksemates söögikohtades menüüd sulle ei anta. Kohati on see isegi olemas aga teinekord tahavad nad lihtsalt näo järgi toitu pakkuda ja raha küsida 🙂 Meie mõistes on aga toit odav. Me käisime pealinnas restoranis, millel oli üsna hea reiting ja seal läks kolm toitu ja kaks jooki kokku u 20€. Salatid ja värsked mahlad on 1-3€ vahele. Kohalik toit oli hea aga Raido oli just tulnud Ukrainast ja ütles, et ta sai ikka mõned korrad seal veel paremat liha. Mulle maitses väga üks kohalik couscousi moodi toit mida sai lavashi sisse panna aga kahjuks ma selle nime teada ei saanudki. Mulle väga meeldis, et igal pool toodi lauale sulle tilli, sibulat, peterselli ja said ise toidule juurde lisada. Raido ei söö peterselli, nii et talle ei meeldi üldse, kui seda niisama ta toidule pannakse 🙂 

Sõitsime ühel päeval ka metrooga. See oli kiire ja odav. Pilet umbes 0,30€. Bussipiletiga pidi olema sama aga sellega meil polnud tarvidust sõita. Taksosõidud linnas olid ka kõik 2-4€ vahele. Taksodes taksomeetreid ei ole, turvavöö on samuti pigem luksus mida mina ei kohanud. Taksojuhid sõidavad, jutustavad, helistavad, karjuvad aknast naabriga juttu ja suitsetavad kõike samal ajal. Kõik autod olid vanad ja kahtlustan, et meie ülevaatusi ei läbiks 🙂 Samas ei olnud tunnet, et kuidagi üleliia ohtlik ka oleks. Liiklus ei olnud minu meelest üldse väga hull aga teed olid ikka kehvad. Suured maanteed olid hüplikud ja augulised ning mägised. 


Kõigeeee rohkem häiris mind suitsetamine. Igal pool. Igal poooool! Kaubanduskeskuses, taksos, hotelli lounges aga kõige rohkem ikka restoranis. Ma ei hakka üldse kirjutamagi, et mind ei häirinud isad kes suitsetasid laps süles aga siin oli see ikkagi nii, et mina ei saaks midagi teha, et olukorda parandada. Mul oli endal see suitsuhais vist täiesti ninas ka ja ma tahtsin öösel koguaeg aknad lahti magada. Kodus lähevad pessu ka kõik uued ja puhtad riided. Ja siis ma panen nad ka veel õue tuulduma.. Naljakas ju mõelda, et u 10 aastat tagasi oli meil olukord suhteliselt sarnane. Praegu oli see mulle ikka üsna ebameeldiv, pea valutas suhteliselt iga õhtu sellest tossust. 

Suur pluss oli aga see, et lapsi oli nii palju igal pool. Nad olid nii suur osa elust, et nendega vist tõesti tehaksegi koos kõike. Sünnipäeva pidu toimus suures restoranis, kus kõik olid ikkagi väga viisakalt riides aga lapsi oli seal nii palju. Kõik tantsisid nendega, lapsed jooksid ja keegi ei vaadanud viltu. Lapsed ei nutnud. Ma nägin tervel reisil vist ühte nutvat last ja see ka polnud kohalik mu arust. Kui ma vaatasin mõndasid elumajasid, siis ma küsisin küll sõbrannalt, et kas lapsed saavad siin õnnelikud olla.. aga ilmselt ju saavad. Neil on suur pere ja toit laul ning kõik muu on lihtsalt boonus. 


Vaade meie hotelli aknast – tegelikult olid igal pool majad poolikud.

Kui muidu oleme me ikka reisil ostnud lastele riideid ja mänguasju, siis sel korral ostsime kaasa vaid puuvilju, pähkleid ja marjarulle. Kuigi me käisime ka Yerevan Mallis, siis meile tavaliselt brändid on neil siin pigem kallimad. Neid pähkleid aga on küll nii palju, et kohvreid me eile pressisime lihtsalt väga jõuliselt kinni.. 

Panin aga reisi jooksul eriti tähele, et ma vist pole suur karjaloom. Ma ei taha hästi tihti teha asju koos suurema seltskonnaga vaid Raidoga kahekesi. Ilmselt siin mängibki rolli see, et me näeme teineteist üsna vähe ja see lastevaba aeg on veel hoopis teistmoodi. Kui teised õhtul veel istusid ja osa seltskonnast käis ka väljas, siis me rääkisime niisama kahekesi juttu. Kuna me kumbki pole alkoholi joonud juba üsna pikka aega, siis kaine peaga ma ilmselt poleks ka suutnud minna suitsusesse kabareesse aga natukene oli tegelikult kahju ka, sest naised olevat olnud väga ilusad.


Ma vist olen hea meelega natukene igav. Mulle meeldib magada, pikutada, lugeda, hinnalist Grey anatoomiat vaadata, lakke vaadata, Raidoga rääkida või lihtsalt.. olla. Juba ammu kehtib see, et kui varem kõndisin ma ruumi ja mõtlesin, et kas ma neile inimestele meeldin, siis nüüd ruumi kõndides mõtlen ma, kas need inimesed meeldivad mulle? Õnneks enamasti mulle meeldivad mu ümber olevad inimesed väga ja ma leian ka endast erinevate inimestega ühise keele aga ma olen siiski piisavalt plahvatusohtlik, nii et tundub, et osa minust ei muutu veel kohe 😉 

Päris ausalt öeldes ootan ma kõvasti rohkem seda, et ma saan õhtul lastele lugeda ja neile pai teha ja neid kallistada, kui seda, et me saame kohe Kiievit avastama minna. Kindlasti on Kiiev tore aga.. mu lapsed :)) Ja tegelikult on, nii et eelmine kuu lastega koos Itaalias olles ma ikkagi igatsesin natukene koju. Igav kodukana 🙂 

Praegu aga lähme me siiski Kiievisse jalutama. Tulles olime päeva Viinis ja kuigi seal oli nii külm, siis mul on hea meel, et ma Mozarti muuseumis ära käisin. Nii huvitav koht ja nii lahedalt üles ehitatud külastus! 

Reisil on huvitav. Soojas on eriti mõnus. Aga kodu on kodu 🙂 

Previous Older Entries