Elu Henriga

Henri ärkab hommikul üles ja küsib esimese asjaga, kas meil muffinit on. Ütlen silmi kinni hoides, väga uniselt, et ei ole aga võime pärast teha. Lahti läheb.. elu:

Henri: ma taaaahan muffinit
Mina: oota, ma ärkan üles, sirutan ja siis mõtleme midagi välja
H (ahastavalt juba nuttes): miks meil ei ole mufffffiniiiit
M (uniselt ehk rahulikult): ma ütlesin, et kohe mõtleme, ehk saame teha aga ma ju alles ärkan
H: MIKS SA EI LUBA MUL MUFFINIT SÜÜA? ISSI, EMME EI LUBA MUL MUFFINIT SÜÜA!!!

Lõbus eks? Henri viimase aja lemmik on kaebamine, mida tal väidetavalt teha ei lubata. Üldiselt lubatakse tal ikka üsna palju mõistlikke asju teha aga kui ta tahab näiteks jäätised panna laua peale seisma, sest ”neil kõht valutab”, siis tõesti, pigem proovime selgitada, et miks see mõistlik pole. Sellele aga järgneb kohutav nutt, kisa ja suured pisarad ning jutt:

Henri: miks need jäätised ei tohi olla seal laua peal, miks miks miks???
Mina: need ju sulavad ära ja siis nad on pehmed ja nende kodu on külmkapis, neil on seal hea ja kindel olla
Henri võtab jäätised, hakkab magamistuppa jooksma ja hüüab: SA EI SAA NEID KUNAGI KÄTTE!!!
Mõtlen natukene ja lähen rahulikult kööki. Et noh, küll ta toob need ju tagasi ja mul on omelett panni pean ning vaja see ringi keerata. Mõne minuti pärast lähen ikkagi neid jäätiseid otsima ja hakkan magamistuppa minema. Henri istub seal ukse ees ja naerab: sa ei saaa neid kättttttee. Tõstan ta ukse eest ära, võtan jäätised PADJA PEALT ja teki alt ning viin sügavkülma tagasi. Henri nutab teises toas: miks mul ei lubata jäätist süüüüüüüüaaaaaaaaa?!

Kui ta lõpuks saab maha rahustatud ja talle lubatud, et kui sa sööd enda soolase toidu ära, siis võime ikka jäätist ka süüa, sest noh, miks mitte? Esmaspäev on uus jäätise päev! Mõtlen ka juba ise, et üks Jäämari kuluks hommikusse ära küll ja loodan, et me saame kõik ilusti söödud aga..

Henri: ma ei taha kaletti (omletti)
Mina: miks? sa ju ise enne ütlesid, et sa tahad..
Henri: MA EI TAHA SEDA KALETTTI
Mina: Henri, ole nüüd, sa enne ise küsisid seda ja ma tegin selle valmis, nii et palun istu ja hakka sööma
Henri: ma tahan saaaalaaatiiiitttttt
Mina: Henri, ma võin sulle salatit ka panna aga palun söö oma omlett ka ära
Henri röökides: MA EI TAHA SEDA KALETTI, ma tahan JÄÄTIST!!!!

Dearlorrrrrrd.

Ja omlett jäigi kõik Raidole. Henri sõi kolm ampsu salatit ja väitis, et tal on ”kõht tühi”. Tal on need sassis. Kõht on täis tähendab, et kõht on tühi ja vastupidi. Jäätist ei saanud ka keegi. Isegi mina, kellel seda kõige rohkem vaja oli!

Ja nüüd oleme me 45 minutit plastiliiniga mänginud ja Henri väidab, et ta ei jaksa koristada, sest tal on kõht väga täis ja ta ikka tahaks kaletti süüa..

Me oleme lastega kordamööda olnud haiged peaaegu 4 nädalat vist. Kõige pealt Henri, siis mina, siis Henri pikalt ja nüüd Robin. Tundub, et õnneks täna on kõik juba terved, sest toimub kaklemine roosa plastiliini pärast ja mitte keegi ei taha diivanil enam pikutada. Peale minu. Mina tahan. Aga kas see loeb kellelegi..? EI. Emadus on huvitav, igav ei ole küll minutitki.

plastiliin

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: