Toitumine. Ja sellega seotud mured.

Ma ei mäleta oma elus perioodi, mil mulle poleks öeldud, et ma olen kehva isuga. Linnupoeg. Toidu nokkija. Närb sööja. Neid kommentaare on tulnud nii palju, et ma ei ole kunagi tähelegi pannud, et tegelikult ma ei tahagi neid väga kuulda ja need ei mõju mulle hästi. Kuid tõesed on need väited küll kõik.

Mingil põhjusel on mul toiduga seoses olnud palju erinevaid.. kiikse, kui toredalt öelda. Tegelikult võiks neid ikka aga nimetada probleemideks. Mul on toitumisega seoses olnud palju erinevaid probleeme ja seda juba nii kaua kuni ma mäletan. Kõige suurem on vist alati olnud see, et uusi toite proovida on väga raske. Tegelikult võib öelda, et see on vahel lausa võimatu. Ma mäletan, et juba lapsepõlves võisin ma süüa ainult praekartulit ja selle üle väga õnnelik olla. Mul polnudki muud vaja. Ma ei tundnud ka eriti tihti nälga, sest tegelikult näksida oli alati midagi. Mu ema on alati hästi süüa teinud ja võiks arvata, et just seetõttu ma pigem naudiksin ka ise toidu valmistamist, söömist ja proovinud kuid mingil põhjusel on läinud teisiti.

Ja kõik need mõtted toidust.. Läbi elu on neid olnud väga palju ja väga erinevaid. Seda on väga raske seletada, sest päriselt ei mõista ma seda ilmselt isegi. Mitte keegi ei ole mulle nooruses või lapsepõlves öelnud, et ma oleksin paks. Ma ei olnudki, mitte isegi natukene. Pigem on mulle hoopis kogu aeg öeldud, et ma olen väga peenikene ja liiga kribu ja liiga väikene. See kõik tekitas aga väga vastakaid tundeid. Ühest küljest ei tahtnud ma üldse, et minu toitumise või välimuse kohta midagi öeldakse, kuid teisest küljest eelistasin ma pigem kuulda seda, et ma olen väga peenikene, mitte paks. See on aga hästi naljakas ja keeruline tunne – midagi tahta ja samal ajal mitte üldse tahta. Sa ei saa päris täpselt aru mis sellest on vale aga tead, et midagi on vale.

Kui aga natukene konkreetsemalt rääkida, siis ütlevad teised minu kohta lihtsalt, et Kristi on toidu osas väga valiv. Pirtsakas lausa. Või hoopis täiesti imelik. Mida need ”teised” ei mõista on, et mitte ükski osa minust ei taha selline olla. Ma ei taha karta uusi toite, ma ei taha tunda hirmu söömise ees nagu ma periooditi tundnud olen ja ma ei taha vaadata võõraid toite ning mõelda, et selle söömine on nii kummaliselt vale. Vahel ma olen proovinud seltskonnas siis kirjeldada oma tundeid, kuid teisel inimesel on seda ikka raske mõista. Ma ju saan aru, sest ma isegi ei mõista päris täpselt, miks on, nii et mu mõistus tahab proovida küll mõnda uut asja, mis laual on, kuid ma lihtsalt ei suuda enda kätt kontrollida seda võtma ja suu juurde viima. Ma vaatan seda, ma näen seda, ma saan aru, et ma tahaksin seda nagu proovida aga.. ma ei tee seda. Ma ei saa aru miks. Ma saan enda peale vihaseks. Ma olen nii pettunud endas, nii õnnetu, tunnen häbi. Ja see meeletu enda süüdistamine.. Miks just minul on nii, mis mina teinud olen, millega ma selle ära teeninud olen. Ma ei teagi kui palju kordi ma olen ostnud toidu ja selle tagasi saatnud, sest.. ma ei suuda.

KUI imelik tundub seda kirja panna. See tundub tõsiselt vale, veider ja selline nagu ma tekitaksin probleemi täiesti mitte millestki. Kuid tegelikult tean ma tänaseks, et väga paljudel inimestel on sarnaseid probleeme ja neist avalikult rääkimine on väga hea algus. Depressiooni kohta küsitakse tihti, et kas te teate mis nägu see on? Toitumishäirete kohta võib samuti küsida. Vastust on väga raske pakkuda ja suurem osa ei teagi.

Et mind natukene paremini mõista, siis ilmselt peaksin selgitama, mis täpsemalt on vahel minu peas toimunud. No näiteks kujutage ette, et te olete kodus ja tunnete nälga. Te teete külmkapi lahti ja panete kinni. Ei tundu miski ahvatlev. Läheb mööda tunnikene ja see kordub. Läheb mööda kaks ja see kordub. Läheb mööda viis tundi ja see kordub. Läheb mööda päev, poolteist.. see kordub. Sa vaatad toitu, sa tegelikult tunned nälga aga sa ei suuda seda kätte võtta, et süüa. Miski kuskil sinu täiesti (tegelikult ju väärastunud) mõtlemises ütleb, et sa ei peaks seda tegema. Kuskil miski ütleb, et proovi kui kaua sa saad nii, et sa ei söö. Vaata, kas sa äkki natukene pead veel vastu. See tundub nagu üks veider, täiesti kohutavalt vale mäng aga mingil põhjusel sa lähed sellega kaasa.

Ka seda kirjutades ma saan aru, et see pole õige. Nii ei peaks olema. Mul ei ole vastuseid miks nii on, kuid ma püüdlen nende poole. Samas ei saa minu vastused ilmselt olema kellegi teise vastused, nii et tõde ma kuulutada ei saa. Kuid oma lugu jagada tahan ma just seetõttu, et keegi teine ehk mõtleks – mul on ka nii! Mina teen ka nii! Ma ei olegi üksi! Sest nii naiivselt, kui see kõlab, siis see lohutab. Teadmine, et keegi on veel tundnud samu tundeid. Keegi on veel mõelnud, et miks ma teen nii rumalalt? Miks ma ei saa seda pidurdada? MIKS, MIKS, MIKS..

Minu õnn on ilmselt see, et kõik need asjad on käinud periooditi. On olnud paremaid, halvemaid ja väga halbu perioode. Muidugi on need seotud teiste asjadega elus ja nii see ju alati ongi. Tänaseks päevaks ma suudan seoseid tõmmata üsna hästi mis mõnel perioodil on täpselt juhtunud, et see on minu toitumist nii mõjutanud, kuid sel hetkel ise, seal sees olles, ei pruugi sa arugi saada, mis täpselt toimub. Minu õnn on ilmselt see, et kuigi mul on mitu.. muret, veel millega tegelema peab, siis on mulle kaasa antud üsna tugev iseloom, mis naljalt alla ei lase anda.

Kõik toitumisega seotud asjad on viimased 5+ aastat olnud väga aktuaalsed. Minusuguste jaoks see teeb elu ainult keerulisemaks.. Kui enne kartsin ma lihtsalt proovida kõike uut, siis nüüd on kätte jõudnud aeg, mil tuleb välja, et need toidud, mida ma juba süüa julgesin, on ilmselt mu tervisele ka kahjulikud. Piim on halb, muna ei tohi palju süüa, suhkur ja sool on üleüldse kohutavad. Minu ajus tekib paanika. Appi. Need on asjad, mida ma saan süüa ja julgen süüa ja suudan süüa ja ma ei tohi neid süüa? Tegelikult mõistusega mõeldes ma saan aru muidugi, et inimeste teadmised toidu teemal on lihtsalt nii palju arenenud, et see ongi normaalne, et kõige kohta avastatakse palju uut. See on ju hea ja vajalik, kuid minu esimene emotsioon on alati: hirm.

Mõned korrad olen ma sattunud haiglasse. Keha on olnud natukene väsinud – magu on olnud liiga säästurežiimil või keha pole saanud piisavalt vett. See pole kunagi olnud mitte midagi nii tõsist, et keegi väga tugevalt reageeriks. Selle saab alati ajada kiire elutempo, laiskuse, hajameelsuse ja sajaviie muu asja taha. Kuid tegelikult ei peaks selliseid kordi üldse olema. Mitte kunagi ei peaks sa öösel diivanil lamama kõhuvaluga, sest sa pole kaks päeva suutnud süüa muud, kui mõned pähklid ja tass teed. Kusjuures, niimoodi toimides ei ole ma isegi kunagi OTSESELT ju mõelnud, et see on selleks, et ma hästi peenikene oleksin aga.. ilmselt kuskil hästi kaugel mu peas, on see mõte ikkagi ju olemas?

Kui palju meie mõtetest on selliseid, mida me nagu mitte kuidagi ei salvesta, ei pane tähele, ei analüüsi. Kui palju toimub meie peas asju, mida me üldse ei mõista.. Mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma endas uusi asju. Mahasurutud asju, mälestusi, tundeid, rõõmu ja valu. Neid on positiivseid ja negatiivseid, on asju mis tundusid kunagi nii väiksena, kuid on tegelikult suure tähendusega. Ja seda kõike kirja panna on üsna raske. Mul ei ole tavaliselt midagi väga raske kirja panna. Ma kirjutan alati ainult siis, kui on õige tunne ja täna tuli see tunne seda teekonda jagada.

Sel nädalal olen ma käinud lõunaks sooja toitu söömas pea iga päev ja olen teinud kodus korralikku toitu ja seda ka ise söönud. See viimane on veel eriti narr.. Ma ei kujuta ette, kui palju kordi ma teen kodus teistele süüa ja ise ei söö. Sest ometi muretsen ma kogu aeg selle päras, et lapsed saaksid täisväärtustlikku toitu, et nad õpiksid toitu armastama, et nad sööksid tervislikult, et iga toidukorra juures oleks kindlasti midagi värsket. Samal ajal ma ise ei suuda isegi kuidagi töödeldud porgandit suu juurde ka tõsta.. Ja kuidas ma ka ei proovi seda ju laste eest varjata, ega nad ei ole rumalad! Mitte ükski laps ei ole. Ja see ongi ka ilmselt põhjus miks viimased paar aastat olen ma sellest kõigest palju rohkem mõelnud ja endaga rohkem sõbraks saada proovinud. Kui mitte enda, siis nende pärast.

See on ülimalt ebameeldiv tunne, kui sa ei tunne toidu maitset. Kui sa ei tunne sellest rõõmu. See on nii vastik, kuidas toit käib suus ringi ja söömine on lihtsalt kohustus. Lisa sinna juurde veel see, et raseduse ajal tekib meeletu magusaisu ning sa võtad juurde oluliselt rohkem, kui ilus oleks ja kõik kommenteerivad, kui suur sa ikka oled.. Tunnete virr-varr on korralik ja emotsioone on rohkem, kui metsas puid.

Õnneks on mul ju vedanud. Mul on ülimalt palju lahedaid ja ägedaid sõpru, kellega koos on söömine alati huvitavam. Kellega koos sa ei pea taldrikut vaatama ja mõtlema või kelle juuresolekul ei pea endale kinnitama, et SEE ON VAJALIK, PALUN SÖÖ SEE ÄRA. Seltskonnas on kõik kergem, see tuleb hõlpsamalt. Uusi toite on küll keerulisem proovida aga viimased aastat on selles osas väga edukad olnud. 3 aastat tagas ei oleks ma elu sees peedirisottot  nuusutadagi julgenud aga nüüd söön ma seda hea meelega. Selliseid näiteid võiks tuua muidugi veel ja oluliselt ”tavalisemate” toiduainetega nagu näiteks juust, mida ma väga kaua ei söönud.

Toit minu taldrikul ei tohiks omavahel kokku puutuda. Kõige hullem on, kui mingi kaste läheb salati peale. Üldiselt ma nagunii kastet ei söögi. Külma kastet olen ajaga õppinud sööma, kuid sooja kastet sõin ma vist esimest korda mõned aastad tagasi. See oli Londonis ühes restoranis prae kõrval ja see tõesti maitses mulle. Ma ei tea isegi miks või kuidas ma seda julgesin proovida, sest paella proovimiseks kulus mul umbes 3 aastat vaimset julgustamist ja tööd endaga.. Ma kujutan ette, kuidas inimene praegu loeb seda juttu ja mõtleb, et täielik friik ikka..

Seega.. vahel ma ei söö. Lihtsalt. Arugi saamata miks. Vahel ma ei tunne lihtsalt nälga ja vahel ma ei söö lihtsalt, sest.. ma ei tea miks. Või ilmselt tean aga veel ei julge seda kirja panna. Tegelikult oli väga suur samm juba selle kirja panek ja ilmselt ma veel mõne aja kaalun, kas seda ka avaldada. Tegelikult ma tahan seda teha, sest ma tean, et on inimesi nagu mina, kes mõtlevad, et isssssand, mul ju ei olegi mingi mure, ma olen lihtsalt pirtsakas ja see on piinlik. Tegelikult võib ka seda olla aga.. tõenäoliselt on asi ikkagi natukene ka milleski muus ja sellega tuleks tegeleda.

Kuna minul on hetkel aga pigem väga hea periood ja ma olen söömisega ilusti järjel (jah, ma pean püsima järel olla, sest kui ma ei püsi, siis ma satun sellisesse lolli auku), siis ma lähen teen endale ühe Muhu leiva suitsukalaga ja naudin seda. Mulle ju meeldib hästi süüa. On nii palju asju, mida ma armastan. Ma loodan, et ühel hetkel võin ma vajuda mõttesse ja öelda, et ”ma ei mäletagi millal mul viimati oli halb periood”.

Toitumishäiretel on väga erinev nägu. Mina ei nimeta jätkuvalt enda ”kiiksu” isegi toitumishäireks, sest see tundub hirmutav. Palun proovige olla aga mõistvad teiste suhtes, kellel on ka erinevaid kiikse, muresid, omapärasid või.. häireid. Küsimine ”miks sa seda ei söö” ei aita asjale kaasa.. Üleüldse oleks mõistlik, kui me kasvaksime välja sellest meeletust lahterdamiseks, et kes on liiga peenike ja kes on liiga paks. Kui kole sõna see viimane veel on! Las inimesed olla lihtsalt inimesed. Pöörake tähelepanu enda lähedastele ja olge nende jaoks olemas. Vahel on see parim ravi.

2 Comments (+add yours?)

  1. JANIKA Keller
    Feb 02, 2018 @ 13:14:47

    Kõlab väga selektiivse söömishäire moodi. Hüpnoos või psühhoteraapia võivad abiks olla. Loodan,et sa ei pelga abi otsida😊
    Kõike ilusat!

    Reply

Leave a Reply to kristipere Cancel reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: