Töötav ema

Tegelikult olen ma ilmselt väga palju juba rääkinud sellest, et mulle meeldib tööl käia ja ma olen selle enda loodud rutiiniga harjunud, kuid ilmselt on inimesi kellele see üldse ei sobiks. See ongi minu meelest täiesti okei – kõigile ei saagi kõik sobida ja ei peagi. Olen alati öelnud, et igal perel on oma normaalsus.

Meie normaalsus tänasel päeval on see, et vahel ma tulen koju, kui lapsed magavad juba. Mõni nädal juhtub seda lausa mitu korda, vahel aga ei juhtu ühtegi. Sel nädalal on lapsehoidja lastega kolmel õhtul ja see tundub tegelikult vahel natukene palju. Samas eelmisel nädalal käis ta meil kokku nädala peale vaid 8 tundi, nii et siis jällegi tundub, et ei ole ju üldse palju. Mulle enda töö juures aga see meeldibki, et mitte ükski päev ega nädal ei ole samasugune, vaheldust on hästi palju ja mul on muidugi üleüldse VÄGA vedanud, nii et ma saan enda graafikut kohandada vastavalt enda enesetundele, lastele ja kõikidele muudele olulistele asjadele.

Täna kell 22 autoga töölt koju sõites aga pani mind mõtlema ühe tuttava hiljutine kommentaar, et kas mul kahju ei ole, et mu lapsed siis mind nii vähe näevad. Ma tegelikult ei hakanud sel teemal väga pikalt siis argumenteerimagi aga täna tuli see mulle meelde ja ma mõtlesin, et nii on ju küll ju lausa vale öelda. Muidugi on päevi, mil mu lapsed näevad mind vaid hommikul enne lasteaeda või õhtul enne voodisse minekut, kuid on ka päevi, mil nad näevad mind terved päevad ja nad ise enam ei tahaks mind lausa nii palju näha.. Robinil oli tegelikult ikkagi luksus olla kodus kuni 4nda eluaastani praktiliselt igal päeval, mil tundus, et ta seda vajab või tahab. Ta käis ju küll väikeses koduhoius ja lasteaias aga tegelikult oli lasteaias tal esimene aasta periood, kus ta 4 kuud sinna praktiliselt ei jõudnudki. Henril on olnud aga hoopis teistmoodi elu ning ma arvan, et siin mängib rolli ikkagi ka nende kohati täiesti erinev iseloom. Henri on algusest peale olnud selline.. tsill laps. Ta lepib kiiremini, ei ole kunagi kedagi võõrastanud. Kindlasti mängis rolli ka see, et meie suhtumine algusest peale oligi endal palju vabam ja muretum aga praegu neid kahte vaadates tundub mulle, et kuigi sarnasusi on väga palju, siis mõnes asjas on nad siiski erinevad. Nii ei tunne ma tegelikult end kummagi lapse ees väga süüdi.. Kui ma otsustasin tööle minna, siis käisin esimesed pool aastat ju seal poole kohaga ning Henri oli siis lapsehoidjaga kodus. Kuigi lastehoidu läks ta nüüd 2-aastaselt, siis ei ole ma tema puhul täheldanud, et see tekitas temas stressi. Meil on Raidoga alati olnud kokkulepe, et kui lastel on mingil põhjusel halb, siis tuleb midagi koheselt muuta. Kui ma täna kell 22 koju jõudsin, siis toimetas üks ringi ja läks hambaid pesema ning teine laulis voodis Sepapoisse – ei tundu küll, et keegi otseselt pahur oleks või kurdaks 🙂

Minu tööle minek juhtus juba üle aasta tagasi hästi ootamatult. Alguses oli ju plaan mul seda teha laste kõrvalt ja siis jooksvalt koormust suurendada. Tegelikult see nii ju läinud ongi aga kõik on toimunud hästi kiiresti ja ma ise ei ole jõudnud kordagi ära ehmatada, et kas äkki on liiga palju, kas äkki lastel pole hea, kas, kas, kas.. Olen olnud suhtumisega, et õiged asjad juhtuvad, kui Sa lased neil juhtuda. Ja lastega mõtlen ma ilmselt sama moodi – kui ma neid kuulan ja nad mind usaldavad, siis küll ma saan aru, kui neil on vaja muutust või neile midagi enam ei sobi. Praegu proovin ma vastavalt nende meeleolule muuta ka seda kui palju meist kumbki kodust eemal on. Kui mõni laps on ikka kurvem või hoopis kangekaelselt jonnakam ning trotsi täis, siis tähendab see seda, et tuleb ruttu võtta ette üks koostegemise päev ning see jonn minema ajada. See aitab meid peaagu alati, kui me saame lihtsalt koos olla, teha ja toimetada.

Me elame ajal mil ”aeg on raha” ja kõik peab toimuma hästi kiirelt ja kogu aeg peab olema kättesaadav. Tegelikult tuletan ma endale ikka meelde, et noup, aeg maha, võta paus. Ajaplaneerimine on muutunud hästi oluliseks ja ma arvan, et ma olen selles saanud päris heaks. Vähemalt ma ise tunnen küll end omas nahas hästi tegelikult. Mõni päev on küll raskem. Tundub, et KÕIKE on liiga palju ja tahaks lihtsalt kõigele käega lüüa. Luban endale aga mõned minutid vingumist ja siis võtan end kokku ning hakkan asjadega kuskilt pihta. Olen hästi ära õppinud, et hädaldamine ei anna tulemusi. Jonn tuleb vahel ikka välja jonnida aga sellesse stoppama ei tasu jääda. Väga pahal päeval kurdan sõbrale mure ära, võtan tüki šokolaadi ning karneval läheb edasi. Õnneks on selliseid päevi aga ikkagi pigem väga vähe ja enamasti on kodu ja kontori vahel tekkinud mõnus tasakaal, mis meele rõõmsana hoiab 🙂

Meie laste elus on palju inimesi, kes meid aitavad. Minu vanemad, lapsehoidja, meie head sõbrad.. Öeldakse ju ka, et ”lapse kasvatamiseks on vaja küla”. Ma ei ole kunagi mõelnud selle kohta, nii et see on nüüd kuidagi negatiivne ja ainult üks inimene sellega hakkama ei saa aga.. koos on kergem. Ka see teeb juba kõik kergemaks, kui on inimesi kellega oma muresid ja rõõme jagada, kes teavad, mida Sa tunned ja on Sinu jaoks olemas, kui vaja. Meie lastel on õnneks vedanud ning nende ümber on alati piisavalt palju armastust, et nad ka ilma meieta olles ennast õnnetuna ei tunne. Mulle meeldib mõelda, et meie lapsed on nii kindlad meie armastuses, et kui me kuskile lähme, siis nad ei hakka väga kõvasti nutma – nad teavad, et me tuleme alati tagasi ja oleme vaid telefonikõne kaugusel.

Igapäevane elu on hästi kiire ja aktiivne ning tänane päev sai otsa nagu niuhti. Ärkasime kell 8, pesime ja viisin lapsed lasteaeda. Ise olin muide dressides ja uggides ja paljaste varvastega, sest.. kellel on aega end hommikul korralikult riidesse panna, kui otse kontorisse ei lähe.. Kui lapsed olid lasteaias, siis tulin koju koristama. Ma teadsin, et mul pole seda aega teha õhtul ja ilmselt ka homme, nii et ma võtsin tunnikese selleks aega. Puhtad voodipesud on nii hea asi mille vahele õhtul pugeda 🙂 Kui ma peale 10 kontorisse jõudsin, siis hakkas tööpäev juba nii suure hooga pihta, et täiesti märkamatult oli kell 20:40 ning ma olin ikka seal. Ma ei kujuta ette ka mitu meili ma saadan keskmiselt päevas aga vahel tuleb Naturale postkasti päevas näiteks 60 kirja, mis kõik tahavad vastust. Kui sinna otsa panna veel sama suur kogus ja tegelikult rohkemgi veel meile, siis ütleme nii, et on hea küll, et mul on väga kiired näpud ja ma suudan silmad kinni ka kirjutada 🙂

Vaatasin just oma magavaid lapsi ja mõtlesin, et muidugi on mul kahju, et mul ka homme on pikem tööpäev aga mul on nii hea meel, et ma saan neile näidata natukene ka eeskuju.. Et kui Sulle midagi väga meeldib, siis Sa leiad lahenduse, et sellega tegeleda. Ning unistused lähevad täide, kui Sa nende nimel töötad ja vaeva näed. Elus ei kuku head asjad Sulle sülle ning töökus on oluline omadus. Mul on hea meel, et mu lastel on olemas kõik, mis neile vajalik ning meil Raidoga on enda töögraafikuid võimalik sättida, nii et kui homme hommikul oleks üks lastest haige, siis silm ka ei pilguks ja me saaksime vajadusel isegi mõlemad haiguslehe võtta.

Elus tuleb juuuuube palju valikuid teha ja oh, vahel on suureks kasvamine nii raske. Ja väsitav. Ning mitte üldse selline nagu me noorena seda ootasime. Teinekord aga jõuab kohale, et ootused olidki ehk igavad ja reaalsus on hoopis palju kiftim ja lahedam. Minu pere normaalsus on meile sobilik ja hea. Minu valikud täna teevad mind õnnelikuks ja ma usun siiralt sellesse, et head inimesed tõmbavad ligi teisi häid inimesi ja häid tegusid. Tuleb võtta aega, kui seda on tarvis võtta aga vahel tuleb lihtsalt asjad ära teha. Kõik parema tuleviku nimel, kuid tuleb osata olevikku mitte unarusse jätta 🙂

 

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: