Igav inimene (ja natukene Armeenia reisist)

Olen teinud avastuse, et ma olen igav inimene. Ma ei tea, kas ma olen seda koguaeg olnud või on see juhtunud hiljuti, kuid kõige imelikum selle juures on see, et mind ei kurvasta see isegi väga. 

Mulle ei meeldi peol käia. Ööklubis ei meeldi kohe üldse. Ma arvan, et ma aastas korra käin keskmiselt viimased aastad aga see on alati seotud kellegi sünnipäeva või muu üritusega. Ka ei meeldi mulle väga käia suurtel kontsertitel, kus peab seisma rahvamassi sees. Hoopis teine asi on kontsertiga, kus saab istuda. Mu lemmikud on sellised kontsertid, kus saab veel samal ajal süüa ka! Sama moodi meeldib mulle käia sõpradel külas või neid endale külla kutsuda AGA sellega on ka nii, et koguaeg ei taha. Vahel on aga väga tore. Eriti tore on käia koos lastega külas inimestel kellel ka on lapsed ja nemad saavad koos mängida. 

Mulle meeldib käia ka restoranis ja kohvikus, kinos ja teatris, kontsertil ja kuskil hubases kohas head kokteili joomas aga ma ei taha poole ööni õues mängida. Mulle meeldib kell 00 oma voodis olla ja enne seda tahan ma veel ideaalis raamatut ka lugeda või Netflixist midagi vaadata. Olen teinud avastuse, et tihti ma valin täna seltskonna asemel iseenda seltskonna, kodu ja rahu ning vaikuse. See on tegelikult ikkagi natukene kummaline, sest varem oli alati vastupidi. Tundub aga et viimase aasta töötempo on tinginud muutusi mille vastu mul pole midagi. 

Ka on hinnalisemad kõik hetked lastega. Kuna aega ei ole enam nii palju, siis ma väga palju rohkem väärtustan neid päevi, mil me saame lastega niisama olla ja koos süüa teha või neljakesi kuskil käia. Õnneks mulle tundub, et lapsed on meil ses suhtes tublid, et nad vajadusel kohanevad kiiresti ja on ka piisavalt iseseisvad. Praegu oleme meie veel reisil ja nemad on kuus päeva meieta ilusti hakkama saanud, kuigi nad vahepeal olid maal aga praegu ei ole ja neil on ümber olnud erinevad inimesed. Õnneks ongi need inimesed ju kõik omad, kõik on hästi tuttavad.

Nagu aga öeldud siis praegu olime me Armeenias. Sõber Zaven sai 30 ja otsustas enda sünnipäeva tähistada siin, kus on tema juured ja pere. Külaliste jaoks oli see hea võimalus Armeeniat külastada, sest tegelikult ei ole see riik kuhu niisama väga tullakse. Saan ka natukene aru miks – Eestist sinna lennata ei ole väga odav, pole otselendu ja kuigi riik on armas ja soe, siis ei ole seal ehk kõige rohkem teha traditsioonilises mõttes. Meil oli siiski väga huvitav reis ja ma arvan, et see on kindlasti omapärasem (ikka heas mõttes) koht, kus ma käinud olen. 

Me sõitsime ühel päeval bussiga 16 tundi ehk me nägime väga suurt osa riigist. Nagu arvata oligi: palju mägesid 🙂 Praegu ei ole Armeenias väga soe aga paaril päeval oli temperatuur 18-19 kraadi vahele. Mõnel päeval aga sadas vihma ja oli 13-15 kraadi. Eestlasi õnneks väga ilm ei heiduta, sest Eestis sadas sel ajal nagunii hoopis lörtsi. 

Armeenial on kurb ajalugu. Inimesed on sõbralikud aga tunne on nagu oleksid aastas 1991. Pealinnas Yerevanis elab pool kogurahvastikust ja seda on ka aru saada – ringi liikudes pealinnast väljaspool oli väga palju tühjust. Väiksemates söögikohtades menüüd sulle ei anta. Kohati on see isegi olemas aga teinekord tahavad nad lihtsalt näo järgi toitu pakkuda ja raha küsida 🙂 Meie mõistes on aga toit odav. Me käisime pealinnas restoranis, millel oli üsna hea reiting ja seal läks kolm toitu ja kaks jooki kokku u 20€. Salatid ja värsked mahlad on 1-3€ vahele. Kohalik toit oli hea aga Raido oli just tulnud Ukrainast ja ütles, et ta sai ikka mõned korrad seal veel paremat liha. Mulle maitses väga üks kohalik couscousi moodi toit mida sai lavashi sisse panna aga kahjuks ma selle nime teada ei saanudki. Mulle väga meeldis, et igal pool toodi lauale sulle tilli, sibulat, peterselli ja said ise toidule juurde lisada. Raido ei söö peterselli, nii et talle ei meeldi üldse, kui seda niisama ta toidule pannakse 🙂 

Sõitsime ühel päeval ka metrooga. See oli kiire ja odav. Pilet umbes 0,30€. Bussipiletiga pidi olema sama aga sellega meil polnud tarvidust sõita. Taksosõidud linnas olid ka kõik 2-4€ vahele. Taksodes taksomeetreid ei ole, turvavöö on samuti pigem luksus mida mina ei kohanud. Taksojuhid sõidavad, jutustavad, helistavad, karjuvad aknast naabriga juttu ja suitsetavad kõike samal ajal. Kõik autod olid vanad ja kahtlustan, et meie ülevaatusi ei läbiks 🙂 Samas ei olnud tunnet, et kuidagi üleliia ohtlik ka oleks. Liiklus ei olnud minu meelest üldse väga hull aga teed olid ikka kehvad. Suured maanteed olid hüplikud ja augulised ning mägised. 


Kõigeeee rohkem häiris mind suitsetamine. Igal pool. Igal poooool! Kaubanduskeskuses, taksos, hotelli lounges aga kõige rohkem ikka restoranis. Ma ei hakka üldse kirjutamagi, et mind ei häirinud isad kes suitsetasid laps süles aga siin oli see ikkagi nii, et mina ei saaks midagi teha, et olukorda parandada. Mul oli endal see suitsuhais vist täiesti ninas ka ja ma tahtsin öösel koguaeg aknad lahti magada. Kodus lähevad pessu ka kõik uued ja puhtad riided. Ja siis ma panen nad ka veel õue tuulduma.. Naljakas ju mõelda, et u 10 aastat tagasi oli meil olukord suhteliselt sarnane. Praegu oli see mulle ikka üsna ebameeldiv, pea valutas suhteliselt iga õhtu sellest tossust. 

Suur pluss oli aga see, et lapsi oli nii palju igal pool. Nad olid nii suur osa elust, et nendega vist tõesti tehaksegi koos kõike. Sünnipäeva pidu toimus suures restoranis, kus kõik olid ikkagi väga viisakalt riides aga lapsi oli seal nii palju. Kõik tantsisid nendega, lapsed jooksid ja keegi ei vaadanud viltu. Lapsed ei nutnud. Ma nägin tervel reisil vist ühte nutvat last ja see ka polnud kohalik mu arust. Kui ma vaatasin mõndasid elumajasid, siis ma küsisin küll sõbrannalt, et kas lapsed saavad siin õnnelikud olla.. aga ilmselt ju saavad. Neil on suur pere ja toit laul ning kõik muu on lihtsalt boonus. 


Vaade meie hotelli aknast – tegelikult olid igal pool majad poolikud.

Kui muidu oleme me ikka reisil ostnud lastele riideid ja mänguasju, siis sel korral ostsime kaasa vaid puuvilju, pähkleid ja marjarulle. Kuigi me käisime ka Yerevan Mallis, siis meile tavaliselt brändid on neil siin pigem kallimad. Neid pähkleid aga on küll nii palju, et kohvreid me eile pressisime lihtsalt väga jõuliselt kinni.. 

Panin aga reisi jooksul eriti tähele, et ma vist pole suur karjaloom. Ma ei taha hästi tihti teha asju koos suurema seltskonnaga vaid Raidoga kahekesi. Ilmselt siin mängibki rolli see, et me näeme teineteist üsna vähe ja see lastevaba aeg on veel hoopis teistmoodi. Kui teised õhtul veel istusid ja osa seltskonnast käis ka väljas, siis me rääkisime niisama kahekesi juttu. Kuna me kumbki pole alkoholi joonud juba üsna pikka aega, siis kaine peaga ma ilmselt poleks ka suutnud minna suitsusesse kabareesse aga natukene oli tegelikult kahju ka, sest naised olevat olnud väga ilusad.


Ma vist olen hea meelega natukene igav. Mulle meeldib magada, pikutada, lugeda, hinnalist Grey anatoomiat vaadata, lakke vaadata, Raidoga rääkida või lihtsalt.. olla. Juba ammu kehtib see, et kui varem kõndisin ma ruumi ja mõtlesin, et kas ma neile inimestele meeldin, siis nüüd ruumi kõndides mõtlen ma, kas need inimesed meeldivad mulle? Õnneks enamasti mulle meeldivad mu ümber olevad inimesed väga ja ma leian ka endast erinevate inimestega ühise keele aga ma olen siiski piisavalt plahvatusohtlik, nii et tundub, et osa minust ei muutu veel kohe 😉 

Päris ausalt öeldes ootan ma kõvasti rohkem seda, et ma saan õhtul lastele lugeda ja neile pai teha ja neid kallistada, kui seda, et me saame kohe Kiievit avastama minna. Kindlasti on Kiiev tore aga.. mu lapsed :)) Ja tegelikult on, nii et eelmine kuu lastega koos Itaalias olles ma ikkagi igatsesin natukene koju. Igav kodukana 🙂 

Praegu aga lähme me siiski Kiievisse jalutama. Tulles olime päeva Viinis ja kuigi seal oli nii külm, siis mul on hea meel, et ma Mozarti muuseumis ära käisin. Nii huvitav koht ja nii lahedalt üles ehitatud külastus! 

Reisil on huvitav. Soojas on eriti mõnus. Aga kodu on kodu 🙂 

2 Comments (+add yours?)

  1. miiu
    Nov 01, 2017 @ 08:10:44

    Mulle NII VÄGA meeldis see postitus! Ja ma olen ka igav. Igavus on underrated. ❤️

    Reply

  2. Trackback: Igav inimene (ja natukene Armeenia reisist) - Blog24

Leave a Reply to miiu Cancel reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: