Mu elu on komöödia

Sain töölt sünnipäeva kingituseks piletid Ugala etendusele Emadepäev. Käisime eile seda Raidoga vaatamas ja tõesti hea etendus oli. Seal sai naerda, sai nutta, sai mõelda. Teemad olid aktuaalsed ja tõsised, vahel väga naljakad, kuid alati õiged. Kohe aru saada, et lavastaja ja näitlejadki teavad millest nad räägivad.

Täna hommikul tuli see etendus mulle nii ehedalt ette, sest palju asju sealt etendusest, olid nii sarnased mu päris elule. Tundub tõesti, et kuigi paljudes asjades (nohu, RPA, keisrilõige, lapsehoidjad) ei leia emad ühist keelt, siis on ikkagi hetki, mis korduvad vist tõesti igas kodus. Minu tänane hommik võiks ilmselt olla üks neist..

Kuulen Henri häält tema voodist.
”Emme, mu voodi on katki, issi teeb selle korda”
Teen silmad lahti ja vaatan, et Hentsu istub voodis ja jutustab. Tõesti, ta voodil on üks asi lahti ja lubasin, et issi teeb selle korda. Proovin ringutada, kui näen, et Henri jookseb juba voodist välja, lööb pauguga ukse lahti ja hakkab teises toas karjuma.
”Robiiin teeegi mulle midagiiiiiiiiiii”
Oeh. Vaatan kella. 8:50. FAAAAAK, me magasime sisse. Tõusen püsti, hüüan üle õla, et Raido ka tõuseks ja jooksen elutuppa, kus Henri selgitab, et Robin tegi talle MIDAGI ja Robin selgitab, et ta lihtsalt proovis teda hästi tasakesi kõdistada. Robini nägu aga ütleb, et võib olla see kõdistamine oli rohkem nagu näpuga torkimine. Küsin selle kohta ning siis hakkab Robin karjuma, et ta ei ole midagiiii teinud ja Henri karjub kõrvale ikka, et Robin tegi ikka küll. Otsustan loobuda, sest mina seda karjumise võistlust ei võida nagunii ja proovin parem meid kõiki riidesse saada.

Kuna hommikusöögid on lasteaias kell 9, siis on selge, et lasteaias nad süüa ei jõua. Mul on aga kiire ja ei jõua putru teha. Robin on rõõmus, kui luban tal helbeid süüa ja Raido aitab tal kausi otsida. Henri karjub ikka, et tema ei taha mingeid helbeid, ta ei taha lasteaeda, ta ei taha tiigriga särki ja kus tema tekikene on. Raido toob tekikese, mina rahustan Henrit ja Robin proovib selle keskel süüa ja rääkida, mis nad eile sünnipäeval tegid.
”Jajaaa, kallis, lahe, et teil tore oli aga emmel praegu on veits kiire”
Henri ikka jaurab, ei ole nõus enda riideid vahetama ja samal ajal Robin naerab, sest Henri vastab igale küsimusele eitavalt.
”Kas sa süüa tahad?”
EI
”Kas sa sülle tahad?”
EI
”Kas sa riidesse tahad panna?”
Ei
”Aga peab panema, nii et tule nüüd ja lähme paneme riidesse”
EIIIII ja kisa selle üle, kuidas ta ju tegelikult ikka tahab sülle! Pakun talle ikka veel süüa, sest tean, et tegelikult tal on ju kõht natukene tühi.

Robin ei saa kausist helbeid kätte ja keegi ei aita. Kujutage ette, keegi ei aitagi kuue aastast söömisel, oh seda vaesekest. Ütlen, et kui kätte ei saa, jääb söömata ja ongi kõik. Võtab härjal sarvist, paneb lusika ära ja joob otse kausist oma helbed ja piima ära. Noh, mure lahendatud aga etiketi pärast muretseme mõni teine homme. Kupatan Robini riidesse panema aga tal ei olegi veel midagi selga panna, sest ma ei suuda leida sellele lapsele lihtsalt ühesuguseid sokke. Suva, lähevad erinevad, kuid sarnased aga vähemalt puhtad. Pesu peaks pesema.. Aga vahepeal pakun Henrile veel süüa millest ta julgelt keeldub.

Henri jookseb poolpaljalt ringi, mängib ja jutustab ning on heas tujus, kuni tuleb ikka ema, kes üritab teda riidesse panna. ”Eii taha lasteaedaaaaa”. No paha lugu küll, elu on selline. Ise on lasteaias kõige rõõmsam kutt, laulab ja mängib. Õnneks mind sellised ”ei taha lasteaeda” jutud enam eriti rivist välja ei löö, sest ma tunnen jonni ja kurbuse suhteliselt hästi ikka ära. Panen Henri riidesse, selgitades 10 korda, et paaluuuun ole paigal. Teise käega üritan Robinile sokke jalga panna, sest IKKA VEEL ta väidetavalt ”ei oska”. Ma saan aru, osa sokke ongi vastikud kuidagi aga no jumaaala eeeest laps, mine otsi siis ise teised sokid. Robin itsitab ja pusib, vahepeal vihastab ja plärtsub, siis naerab multika üle ja ohib, et ta ei sokke jalga. No keskendu siis neile kuradi sokkidele, mitte multikale! Telekas kinni, hopp sokid jalga ja palun proovi nüüd hakkama saada.

Mõlemad lapsed riides ja ise.. paljas. Kurat. Leian teksad ja maika, puhta pesu hunnikust kampsuni, mis on vist nats niiskena sinna lennanud aga vähemalt on puhas. Ilmselt.. Kahe minuti asemel minutiline kiire hambapesu ja tundub, et võime hakata üleriideid selgema panema. Jumal tänatud!
”Henri ka tahab helbeid süüa!”
Oi ei.
”Henri, emme pakkus Sulle enne mitu korda süüa, nüüd on juba kiire ja sööd lasteaias midagi.”
”HENRII KAAA TAHAB HELBEID SÜÜÜAAA!!!”
”Emmeeee, need sokid on ebamugavad!!!!”
Aahhh, fakit, täna lähen ostan sellele lapsele 37 suuruse sokid ja kandku ainult neid.

Peale selgitamist, et elu on selline, karm aga õiglane ning süüa tuleb nüüd lasteaias küsida, on peaaegu kõik riides. Henri keeldub oma uut sooja mütsi pähe panemast ja Robin tahaks JUST TÄPSELT sellist mütsi ning miks talle sellist ei ostetud. Pane siis see Henri müts pähe, kui sa tahad, sest tema kindlalt seda ju ei taha! Henri läheb lasteaeda oma vana ja õhukese mütsiga ning Robin läheb lasteaeda.. ka oma vana mütsida. Sest jumala eest, ma ei pane mingit titemütsi pähe juuu..

Kui me Henriga minu autos olema ja teised on teises autos, siis mõtlen, et tegelikult oli see väga hea hommik. Keegi ei nutnud nii lohutamatult ning kõik said riidesse. Lasteaias Henri küll väidab, et talle ei meeldi seal ja talle ei meeldi need tädid ja talle ei meeldi need lapsed, kuid olen kindel, et see on alatu laim. Ise tuleb iga õhtu koju ja laulab sepapoiste laulu, mida lasteaias õpetatakse.. Robin oli aga lasteaeda jõudes täiesti endast väljas olnud, sest tema aasta ema unustas öelda, et täna on ekskursioonile minek ja lasteaias enne süüa ei jõua, sest me sisse magasime. Tema nimelt olevat just täna tahtnud lasteaias süüa. Iga hommik kuulen kodus, kuidas ta ei taha lasteaias süüa aga juuuuuuustttt täna tal oli tegelikult selle toidu isu. Tahaksin öelda, et vaene õpetaja, kes seda jonni pidi lohutama jääma aga tean, et meie õpetajad ütlevad selle peale konkreetselt, et shake it off ja elu läheb edasi.

Mõistan aga Robinit tegelikult küll, sest talle lihtsalt ei meeldi ootamatused. Ta tahab teada, mis toimub. Tal on peas plaan. Nagu ka tema emal. Nagu ka aga tema ema, peab Robini vaikselt õppima, et elus ei lähe asjad plaani järgi. Ja sest pole ka hullu. Peaasi, et lõpptulemus hea oleks.

160529-KK422

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: