Miks ma lasen oma lastel kukkuda

Meil tuli sõbrannaga jutuks meie enda lapsepõlv ja see kuidas lapsed õpivad. Olen sellele viimasel ajal kuidagi väga palju mõelnud, sest hiljuti levis Facebookis pilt nende poppide spinnerite kohta. Keegi väikene õnnetu oli enda pisikesed sõrmed toppinud sinna spinneri auku ja need olid läinud seal korralikult paiste. Vaatepilt oli õnnetu ja kurb. Mind aga tegelikult natukene jäi see kogu asi kriipima, sest mulle tundub, et niimoodi võiksime me peaaegu kõik asjad ära keelata. Iga asjaga võib juhtuda õnnetus, võib minna valesti, võib keegi haiget saada. Alles mõni aeg tagasi oli väga populaarne ”tark plastiliin” kellelegi kodus põlema läinud, sest laps vist pani selle radikale. Väga koledasti oleks võinud see lugu lõppeda. Kas seepärast tuleks aga see toode ära keelata? Ei, lihtsalt lapsi tuleks rohkem asjadega kurssi viia, mida võib ja ei või. Ja jah, ma olen teadlik, et lapsed teevad asju vahel ikka vastupidi, kuid see ei muuda mu arvamust – elu ei saa keelata, last ei saa panna mulli sisse elama.

Meie lastel on pidevalt midagi katki. Jalad on sinised, küünarnukk verine. Robinil oli täna otsa ees mingi korralik verine väikene augukene. Mitte muidugi sügav, lihtsalt oli end kuskile ära löönud aga ta isegi ei teadnud kuhu. Ma ka mitte. Põhjus on väga lihtne – meil ei hakata kodus iga väikese asja pärast nutma. Henri kukkus mõni aeg tagasi, nii et tal oli nägu üsna katki ja ta ei hakanud ka nutma. Me ei saanud metsas arugi, et nägu katki on, alles hiljem avastasime. Ja ma ei arva, et see teeb minust halva või hoolimatu lapsevanema. Ma arvan ,et see pole halb, et mu lapsed ei nuta iga kukkumise peale. Ma arvan, et see on pigem hoopis hea.

atvd

Muidugi võtab natukene endal ka seest külmaks, kui näen, et Henri rulapargis kuskile rampi otsa ratast veab ja siis sealt alla sõidab. Alguses ikka jooksen natukene kõrval ja proovin teda kinni püüda. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies kord ja.. enam ei karda, sest näen, et ta leiab oma tasakaalu, tunnetab ise mis on talle sobilikum ja mis mitte. Vahel läheb täiesti hullujulgeks ja siis ma ikka toon ta maa peale tagasi, kuid ma ei ole see ema, kes kogu aeg hüüaks ”ära nii küll tee!”.

Minu instagramis on mitu videot, kus Henri ja Robin on rulapargis, kus Henri ronib oma söögitooli või voodist välja, kus Robin sõidab ATV-ga kiiremini, kui mina julgeks. Ma arvan, et mõned inimesed mõtlevad küll, et no see on täitsa liig ja nii võib ju suur õnnetus juhtuda. Ja tõsi, võibki. On täiesti reaalne, et midagi võib juhtuda, kuid mingil põhjusel ei ole hirm mulle hinge nii sügavale pugenud. Ma ei karda, et mu lastega iga sekund midagi sellist juhtub. Kas ehk peaks?

Ma tahan, et neil on olla lahe. Ja et nad ei ole vingukotid. Ausalt. Ma tean, et nii on kole ehk öelda aga ma ei taha, et väikene kukkumine tooks suure kisa või marraskil põlv vajaks alati pildiga plaastrit. Muidugi tuleb ka meil selliseid päevi ja kukkumisi ette, kuid iga kukkumine ei ole maailma lõpp ja seda ei pea ka nii käsitlema. Ma näen tihti kuidas laps näiteks natukene kukub ja emad-isad on kohe kõrval paanitsemas: apppi, on sul väga valus? No ei ole, tal valus, ta kukkus liiva peale. Oleks tal valus, ta ju ütleks! Ei ole tarvis panna lastele kogu aeg sõnu suhu, las ta ise ütleb, mida ta tunneb. Kui ta ei oska, siis küll te õpite koos, kuid ei pea alati ju suhtuma asja nii nagu nüüd tuleks kohe kiirabi kutsuda, põlv ära puhastada 100 puhastusvahendiga ja ära plaasterdada.

Ma ei tea kuidas teil lapsepõlves oli aga mina kukkusingi. Kukkusin jääauku, kraavi, sõitsin rattaga liiga suurest mäest alla, libisesin turnikal, sain peale haiget, käisin prügimäel parvetamas ja proovisin kindlasti maast leitud nätsu. Minu normaalsus on muidugi pisut kaheldav, kuid ma tegelikult olen ikkagi üsna okeilt välja kukkunud. Ma tahan oma lastele sama. Et nad õpiksid ISE tunnetama oma piire, aru saama, mis on neile sobilik ja mis mitte. Ma tahan, et nad oleksid julged ja ei kardaks mägesid ja künkaid ja rulaparki ja poriloike. Mulle meeldib, et mu lapsed tahavad muda ja vee sees hüpata, mind teeb õnnelikuks kui ma näen, et nad on õues tulles muruplekke täis. Tähendab – mängis õues! Nautis! Ei kartnud mustaks minna, ennast ära määrida. Peale Robini jalkamänge on pükse küll oi, kui tüütu pesta aga kah asi tegelikult. Mulle meeldib, et laps oskab MÄNGIDA, hüpata, karata, ronida ja OLLA LAPS. Ma ei taha, et nad oleks väiksena juba eeskujulikud vanainimesed. Küll seda ka jõuab.

Seega ärge minuga koos olles ehmatage, kui ma ei jookse lastel järel. Kui ma lasen neil  vahel mäest liiga suure hooga alla sõita või luban neil poriloiku korraks keele pista. Neil on lubatud proovida mis maitsega lumi ja liiv on ning nurmenuku võib ära süüa kasvõi tervenisti. Õuest tulles on tavaline, et käed on tumepruunid ja pea on täis männiokkaid. Ka juhtub, et nägu on katki või põlv on jälle ühe sinika võrra rikkam. Vannis on küll ebameeldiv ja korraks kipitab, kuid elame siis üle. Seda kohta ei hõõru, vaid tupsutame ja saame hakkama. Las seebivesi läheb silma ja ajab korraks silmad kipitama. Teeme puhtaks ja mängime edasi.

Õpetame oma lapsed ise mõtlema, ise otsuseid vastu võtma, ise asju kaaluma. Õpetame lastele, et kõike ei pea kartma, et iga asi pole ohtlik, et ka siis, kui vahel on natukene hirm, peab proovima ikka. Kui ikka korra endale noaga näppu lõikad, siis jääb meelde küll, mis tunne see oli. Ei pea talle andma siis kätte fileerimisnuga, on ka leebemaid variante olemas. Las laps proovib noaga ise oma toitu lõigata, las ta peseb liiga külma veega käsi ja hambaid, las ta valab ise endale piima, nii et kõik on seda täis. Järgmine kord on targem. Vigu peab tegema, kukkuma peab, haiget peab ka saama 🙂 See on osa lapsepõlvest ja elust.

kriimud

Meie kiisul kriimud silmad.. Need kriimud ju paranevad ära! Henril oli aga peale seda kohe selge, et kõige suurem mägi on selline, kus tuleb rattaga natukene ka pidurdada. Enne ei lubanud ta mind sealt mäest alla aidata, pärast ütles ”palun aita”. Ikka aitan. Tema eest sealt alla ei sõida aga aitan vajadusel hoogu natukene pidurdada. Paar korda pidin aitama, siis juba oli ise selge, et kui jalad maha panna, siis ei lähegi niiii kiiresti ja saab ratast kergemini juhtida 🙂

Mina lasen enda lastel kukkuda, kuid olen alati neile piisavalt lähedal, et saaksin neid soovi korral üles aidata ja toetada. On aga läinud, nii et üldiselt hüütakse peale kukkumist: pole hullu ja kihutatakse edasi. Ja kui oligi hullu, siis teeme musi ja saadame valu koos ära 🙂

2 Comments (+add yours?)

  1. kertukaisa
    Jun 12, 2017 @ 05:16:56

    Iga sinika ja kriimu pärast ei muretse aga ATV või mootorrattaga sõites on minu tüdrukul (ja kui poiss vanem on siis temal ka) pikad püksid, pikkade varrukatega pluus ja saapad jalas (kiivrist rääkimata) Isegi 40 kraadise ilmaga on parem higistada kui õnnetult kukkuda või ennast mõne masina kuuma jupiga ära põletada…

    Reply

    • kristipere
      Jun 12, 2017 @ 05:19:40

      Jah, kiiver on peas nagunii koguaeg, kuid maja ees niisama sõitmiseks pole pikkasid riideid pannud. Kui on ikkagi päriselt sõitma minek, siis on ikka vastavad riided seljas.

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: