Vennad

Robiniga on meil vahel olnud üsna keeruline. Ta on tundlik laps, emotsionaalne ja kärsitu ning väga järjepidev. Hea omadus muidugi aga.. 🙂 Kui Henri sündis oli mure suur. Robin lõi igapäevaselt kedagi, torkis, vihastas, karjus ja pahandas. Kinnitasin küll endale, et see on kahjuks vahel loomulik reaktsioon uuele beebile, kuid mure on siiski südames – kas see kunagi möödub, kas nad omavahel läbi saavad, kas terve elu ongi suur kakluse lahutamine.. 

Nüüd, aasta ja kohe üheksa(?!?!?) kuud hiljem, võib küll öelda, et rõõmu on nii palju rohkem, kui kaklusi. Kõige rohkem on konkreetselt kisa ja seda isegi mitte negatiivses mõttes. Koguaeg on lihtsalt müramine, kullimäng, peitus, maadlus, autovõidusõit ja erinevad sõjamängud koos sõjahuilgamisega. Muidugi meil kakeldakse ka aga just nagu armas Britt kirjutas – see ju ununeb! Meelel on ikka need toredad kallistused ja teineteise aitamised, hetked mil Robin saabub koju ja Henri jookseb ning ta pikali tormab, sest niiiii väga ootas ju ometigi vennat koju! 

Ma arvan, et poisid on üsna lähedased ikka. Vahel ma pelgan, et Robin pole suurem asi kallistaja, musitamisest rääkimata, kuid siin vist kehtib see, et ega vend ei peagi oma armastust koguaeg sõnadega ütlema, küll ta leiab võimaluse seda sulle näidata. Teinekord ikka Robin lükkab ka Henrit natukene tugevamini, kui vaja oleks. Ja kaks korda on ta niimoodi pigem väga õrnalt Henrit ka löönud vastu kätt. Samas ma tegelikult saan temast ka aru – tihti on, nii et Robin tahab joonistada või vaikselt toimetada aga Henri lihtsalt jõuga ronib talle peale ja tirib ning sakutab teda. Me küll proovime ikka Robinile pakkuda sellist omaette olemise aega aga vahel kohe ei näe ja kui Robin on ikkagi 17 korda palunud, et Henri ei teeks, siis ajab ju marru ikka. Mitte, et ma õigustaks aga.. ma saan aru. 

Samas on neil nii palju oma mänge ja tegevusi, Henri jaoks pole lahedamat inimest, kui Robin ja üsna tihti on Robinil võimalik minna näiteks õue aga ta jääb hoopis Henriga tuppa mängima. Täna tuli Robin vanaisa juurest ja kohe korralik 1,5 tundi oli poistel sisustatud. Hiljem käisid nad koos vannis ja kuigi Henri lemmik tegevus on Robinile pähe istumine, siis Robin kunagi ei ole vannis rutakas, vaid isegi kui ta Henri enda pealt maha tõstab, siis on näha, et ta teeb seda ettevaatlikult, et Henri vannis ei kukuks ega libiseks. 

Vendade vahel on vendlus ja seda on ilus vaadata. Mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas ja ma teen endast kõik oleneva, et nende side oleks ikka tugev. 



Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: