Kuidas te jaksate?

Ma peaksin enda blogi ümber ristima ”emade kiitmise” blogiks aga no tõesti! Ma täna küsisin Kaijalt ja Kristalt ka, et KUIDAS nad jaksavad, sest tegelikult on ikka vahepeal selline tamp taga, et uskumatu. Ja ma mõtlen, et minu elustiil on ikkagi tegelikult veel rahulik, kui võrrelda seda paljude teistega (jah, Karin, vihjan Sulle).

Samas ei tulnud ma siia üldse vinguma. Ma ei saa kuidagi öelda, et ma tahaksin väga midagi muuta või ma pole rahul, et mul on selline töö ja selline pere. Mõlemaga olen rohkem, kui rahul. Mõlemad teevad mind õnnelikuks, toovad rõõmu, pakuvad palju tegevust ja tasakaalustavad teineteist. Mulle tundub, et olen leidnud ka tasakaalu töö ja kodu vahel, just ses osas, et ma ei tunne end süüdi, kui ma lastega õues olen, et oioi, äkki peaks kirjadele vastama. Ei pea, ma vastan esimesel võimalusel aga mu lapsed on mulle olulised ja nendega veedetud aeg on kvaliteetaeg. Nüüd ei tunne ma end enam ka süüdi, kui olen tööl, sest tean, et tegelikult olen ma saanud lastega siiski olla kodus väga mõnusalt ja saan ka edaspidi. Neljal päeval nädalas käib meil lapsehoidja, nädala keskel ühe päeva olen kodune ja toimetan rohkem Henriga. Siis teen ka tööd aga lihtsalt natukene aeglasemalt ja Henri rütmis.

Tavaliselt tuleb lapsehoidja kell 14 ja Henri läheb kuskil 12:30-13 lõunaunne. Enne seda tuleb eelmisel õhtul kuivatist tulnud pesu kokku panna. põrandad puhtaks teha, sest ned on kogu aeg liivased, süüa anda Henrile ja Robinile, Robin lasteaeda saata, mänguasju kuskilt kokku panna, lõunaks ja õhtuks võimalusel söök valmis teha, kiirematele tööasjadele vastata, ennast pesta ja kasida, midagi jooksvalt koristada, poes käia, Henriga tegeleda, mängida, lugeda, jalutada, autosid sõidutada. Ma ausalt ei liialda, kui ma ütlen, et ma koristan kogu aeg midagi ja kõik on sassis. Henriga koos ei saa kõiki asju praegu hästi teha ka, sest näiteks sahtlite koristamise ajal ta tassib neid asju laiali ja peidab mulle kummikutesse. Või kui ta ei saa neid asju enda kätte, siis ta lihtsalt viskub pikali ja ”nonnim”. Oh seda jonni 🙂

Mu tööpäeva pikkus oleneb täiesti ja paljudest asjadest. Raido trennipäevadel läheb ta 19:45 kodust ära ja siis ma neil päevadel tulengi enamasti 19:30 paiku koju. Mõnedel päevadel ma tulen siis 18:15ks ja samas, kui meil on kaubapäevad olnud ja tellimusi mustriljon, siis ma võin vabalt koju jõuda ka kell 22. Kõige hiljem olen jõudnud 23:30 ja oleks hiljemgi jõudnud aga Smartpost pandi kell 23 kinni ja ma pidin enne sinna jõudma. Kuigi sellistel päevadel on selg kange ja silmad-näpud valutavad ekraani vaatamisest ja kirjutamisest, siis on meel ikkagi rõõmus. Lahe on inimestele heade toodetega pakke saata 🙂

Koju tulles aga hakkab ju see kogu tramburai uuesti. Isegi, kui toit on valmis, siis ma ei tea, kas te teate seda aga kas poega võivad olla väga lärmakad?! Nad söögi laua taga ka keeravad teineteist vahel üles, üks teeb nägusid ja teine itsitab vaikselt pihku. Muidugi, pool aega ajab ka ennast naerma, sest nad on väga nunnud aga teada ju, täiskasvanud inimene ikka oskab ära lõpetada selle nalja aga lapsed lähevad ülemeelikuks. Vähemalt minu omad.. No ja siis käib sinna söömise juurde 10 korda see ”palun ole vakka ja söö nüüd!” ja sekka hakkab muidugi: ma tahaks piima, ma tahaks vett, kas hapukoort on, KEESSUUUPP (Henri tahaks igale toidule ketsupit panna, nii et me kasutame seda harva ja salaja :D), palun mööda, mul on pissile vaja. Ja siis kukub Henril toit maha, kahvel maha, toit on kuum, toit on külm, tahab minu toitu, tahab Raido toitu, tahab, et emme söödaks ja siis peab issi söötma. Ja siis proovid sinna vahele ise süüa ja samal ajal õpetada neile kahele elementaarset viisakust, olla järjepidev ja mitte lasta endaga manipuleerida ja no, lõpuks ikka annad mõnes asjas alla, sest polegi mõtet igal pool käsi rinnale taguda ja öelda, et oled superlapsevanem. No ei ole ja polegi hullu.

Kui kuidagi ikka saavad kõik kõhud täis, siis tuleb kõik need nõud ära koristada ja vahel pesta ja vahel masinasse panna aga samal ajal kipub Henri kaaaa masinasse ronima. Kui ta saab muidugi aru, et on vanni aeg, siis ta ronib hoopis vanni ja pole vahet, kas seal on vesi või ei ja kas tal on riided seljas või ei. Ühest küljest on vann hea asi ja hoiab lapsi paigal aga teisest küljest ujub peale vanniskäiku terve pool korterit aga vähemalt lapsed on väga rõõmsad. Kuna nad mängivad praegu pigem üsna hea meelega koos, siis muidugi on lõbus vaadata kuidas nad koos hullavad aga kui ma pean seda kõike koristama, siis ma ikka mõtlen, et pühajeesus NO MIKKKSSSS.

Ja nii see elu läheb. Autoga pesulasse ei jõua, hommikusöögiks sööövad kõik vahel helbeid, sest iga päev ei jaksa 10 muna ja pakk peekonit praadida. Vannitoa valged plaadid on kollased, riided on kõik triikimata,  raamatuid loed 10 lehekülje kaupa, õhtune snäkk on jäätis, sest kes see viitsib apelsini koorida ja puhastada ja näppe kleepuvaks ajada.. Ja siis kell 21:30 kui kõik on ilmselt vaikne istud diivanile ja mõtled, et no mis nüüd siis teha. Kas tööd või tööd või teeks tööd. Variant on alati ka mitte tööd teha ja raamatut lugeda aga üldiselt hakkab hing ikka kriipima ja tunni või poolteist või kaks tuleb ikkagi teha, sest muidu tunned, et oled laisk. Kell 23 on üldiselt mul enda seotud piir millest edasi ma proovin nii, et ma vähemalt arvutis enam tööd ei teeks ja ideaalis paneks arvuti üldse kinni. Samas kui oled juba hoos ja asjad on vaja ära teha, siis on asjad vaja ära teha.

Kristale täna ütlesin ka, et ega see trall ju otsa ei saa. Ühest küljest on ikka lahe, sest igavus on tüütu. Samas ma olen selline inimene, et ma vajan asju mida oodata, nii et mõistlik on ikkagi planeerida endale varsti mingi rahulik nädalalõpp või midagi muud toredat. Ma ei teagi, kas see on nüüd õnneks või kahjuks aga selline inimene ma ei ole, kes kuidagi ennast täitsa rihmaks tõmbaks. Ma ei näe sellel mõtet, sest ma tean, et kui oled omadega läbi täiestiii, siis pole sust üldse kasu. Perele pole kasu, tööl pole kasu ja endal on kehv olla ka. Nii ma proovin ikka asja mõistusega võtta ja ega ma väga ei põe, et oioi, täna õhtul sõime kartuliputru ja kana aga värsket salatit ei teinudki. Pole hullu, homme sööme ilmselt üheks toidukorraks Henriga hoopis pelmeene ja sellepärast ka ei põe. Superemad vist teevad töö ja kodu ja laste kõrvalt ka ise seepi ja heategevust aga ma proovin siin enda elu kontrolli all hoida ja mitte end teistega liialt võrrelda. Ja proovi sina ka sama. Tubli oled sa nagunii!

Nüüd teen nats joogat ja siis teen korra tööd ja siis.. eks näis 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: