Lastega

 

Kuna Marianni blogis oli teemaks lastega kuskil käimine, siis ma jäin ka sellele mõtlema. Üldjoontes olen temaga nõus – lastega käimine on tegelikult väsitav, eriti kui lapsi on kaks. Meie pere puhul on see ka, et Henri on ju ses vanuses, kus mõistust veel kõige rohkem pole aga jõudu ja kiirust on häääästi palju. Ta on nagu välk – keerad selja ja kaob. Ka H2o-s käies mõtlesn terve aja seda sama. Ei saanud mina aru miks mõned vanemad oma lapsed niimoodi hooleta jätsid, sest ma ise nii (hull)julge ei oleks isegi Robiniga veel ilmselt mõni aeg.

Samas on lastega käimine ikkagi ju nii tore ja ma arvan, et me käime tegelikult täitsa palju. Mitte muidugi nii palju nagu siis, kui Robin väiksem oli aga see vist on paratamatus? Mitte ainult seetõttu, et esimese lapsega on kõik uus, vaid pigem sellepärast, et esimese lapsega me olime mõlemad kodused ja teise kõrvalt me käime mõlemad tööl. Samas nädalavahetustel proovime ikkagi jagada aega, nii et lapsed saaksid tähelepanu meilt natukene eraldi ja saaksime ka kõik koos midagi teha. Meie kaootilise elustiili tõttu see kogu aeg ei õnnestu aga minu arust meie lapsed millegi üle kurta küll ei saa. Kui päris aus olla, siis arvan, et Robin on pigem selles osas hoopis natukene ära hellitatud. Aga sel nädalavahetusel me kinno ei läinud – just sellepärast, et KEEGI vaidles valele inimesele agaralt vastu ja nii pole üldse lahe.

Ja kuigi me sel nädalavahetusel ei käinudki kinos või ujumas või tegelikult mitte kuskil kus raha maksma peab, oli just nii mõnus nädalavahetus 🙂 Kuid kuna pildid on hoopis kesteabmis järjekorras, siis vaadake parem hoopis Hentsu essat tuubi-videot. See oli nii lahe! Henri täiega nautis ja no mina kartsin. Käisime siis, kui lund ikka veel oli üsna palju ja Lauluväljakul valati seda rada vist veega ka üle, et rohkem jäine oleks.

Üks omapärane seik ka sellest korrast. Nimelt sõitsime koos Robiniga ühel korral alla. Enne Robin sõitis üksi ja Emmaga ja Raidoga ja minuga ka mõned korrad ning nagu arvata oligi, ta ei kartnud küll üldse, kuigi hoog oli.. kiire. Igal juhul sõitsime me üsna enda külastuse lõpus alla ja lendasime väga suure hooga üle selle tuubi. Seda seal ikka juhtus, sest rada oli tõesti MEGALIBE ja meid hoiatati ka. Eks meil läks hoog suureks ja ju kumbki meist kallutas end valesti aga lendasime üle tuubi täiesti ja mõlemad peaga vastu seda jääd. Mõlemad nutsime. Okei, mina lihtsalt poetasin mõne vaikse pisara aga Robin nuttis. Arusaadav ka, pärast oli tal ikkagi muhk ja kukkumine oli ikka korralik pauk. Mina juba ütlesin seal, et no aitas küll ja rohkem ei lähe kuskile aga samal ajal KUI ROBIN NUTTIS, ta juba ütles: ”anna mulle see tuub, ma käin teise raja peal ka ära”. Võttiski tuubi, kuivatas pisaraid, hõõrus nats oma pead jalutamise ajal ja läks teise järtsu ootama oma korda. Lapsed! Vaprad hinged ikka 🙂

Muidu mulle seal Lauluväljaku tuubirajal väga meeldis. Ülevalt saatis sind sõbralik onu alla ja vastu võttis ka tavaliselt mõni töötaja. Kui me kukkusime, siis jooksis kohe keegi vaatama, et kuidas on ja kas on abi vaja. Kõik olid väga sõbralikud ja abivalmid, tõesti andsid endast parima.

Nüüd tulevad pildid vist täitsa suvalises järjekorras aga siin me käisime Korstnas pannkoogihommikul. Pettusime. Pannkooke oli ainult kolme erinevat ja isegi soolase seest ei saanud seeni nad välja jätta. Muidu on Korsten üks mu praeguse aja lemmikuid.Ma sõin hoopis muid asju ja sellega jäin rahule.Lapsed ka 🙂

Robin veekeskuses 🙂

Kuna neljapäeviti meil lapsehoidja ei käi, siis vahel ma proovin ikka ise Robinile ujuma järgi jõuda. Üks kord jõudsimegi liiga vara Audesse ja nii Henri siis ootas ”Obinit” seal ukse taga ja muudkui piilus.

Hentsu mu kontoripesas Buduaari lugemas 🙂

Henri on PIDEVALT kuskilt sinine. Arvasin, et Robin oli hull ronija ja turnija aga no Henri on hullem. Poisid..

Täiesti tavaline pärastlõuna: kõik ärkasime lõunaunest, üks unisem, kui teine 🙂

Robinil oleks juuksurisse vaja minna.. vist..

Kõige kurvemaks teeb mind tööl käimise juures see, et tunnen, et saan Hentsule pakkuda vähem, kui tahaksin. Kõige kurvem on, et me ei jõua väga palju teiste temaealistega mängida. Õnneks nüüd tuli kevad ja kuigi tööl on hästi kiirekiire aeg, siis minu jaoks on prioriteet ikkagi lapsed ja proovin Henriga rohkem jõuda teistele sõpradele külla 🙂 Pildil Hermaniga, kellega neil eelmisel suvel veel mäng üldse ei tahtnud klappida aga nüüd juba hakkab täitsa hästi minema!

Läksime reede õhtul enne suurt pimedat õue säraküünlaid põletama. Saime Kristalt ja Carmelilt ”jõulukingi” kätte.. Jep, märtsis, sest elu on selline.

Ei, see väikemees karda midagi.

Kõige tavalisem vaatepilt siin majapidamises: Robin on kuskile Henri alla mattunud. Ma poleks kunagi arvanud, et üks VÄIKEvend võib niii palju ronida suurema peal. Vahel mul täiesti kahju Robinist, suurem osa ajast aga on neil see koos mängimine nii mõnusalt sujuma hakanud, et kohe lust vaadata ja kuulata!

Nagu öeldud, siis selle nädalavahetuse me veetsime üsna koduselt ja rahulikult. Kõige toredam on, et KEVAD on tulnud ja me olime mõlemad päevad hommikul kohe mitu tundi õues ja Henri hakkas jooksurattaga sõitmist harjutama. Ta muidugi peput ei toeta ja kõnnib selle rattaga niisama aga küll ta veel õpib.
PS! Tal on tegelikult kiiver olemas ja täna oli tal see juba ka peas, ärge muretsege.

Okei, no siin tänasel pildil tal pole jälle kiivrit 😀 Aga see on ausalt sellepärast, et me just tulime mängukalt ja seal ta võttis selle vahepeal ära. Mängukalt meie koju on mingi ee 100 meetrit ka? Ja noh, ega ma nüüd tegelikult nii väga muretse ka, et ta kukub oma teosammul liikudes..

Kuid mis ma aga eile vaatasin ja täna samuti mõtlesin. Nii lahe on, et lapsed ei karda vett ega muda ega jääd! Mõlemal on pidevalt nägu mudane ja käed veits märjad, sest ega poriloigus ju ainult natukene saa mängida. Ikka vahepeal juhtub, et üks korra kurdab või teine jaurab aga see on ainult nii korraks. Tuppa peab alati mõlemaid meelitama ja 99% on kindel, et ma pean toas need riided ära loputama, sest mängitud on ikka nii, et kõiiiiiiik on mudane ja lögane 🙂

Vot nii. Niimoodi vaikselt me siin kulgeme. Eile käis Henri külas veel Adelel ja täna käisime me Isabelil ja Emmal külas. Palju plikasid on meil ikka ümber ringi aga nii tore, et meil on ALATI keegi kellega koos mängida ja toimetada 🙂

2 Comments (+add yours?)

  1. Britt
    Mar 20, 2017 @ 08:30:50

    Ehhee, ma nagu loeks enda omadest. Et suurem pidevalt väiksema alla mattunud. Väiksem suur ronija ja pidevalt kuskilt sinine. Ainuke erand on see, et mu omad ei kannata siiillmaotsaski kui neil kuskilt midagi must on. Mudased käed paneksid kodu suunas ikka valguskiirusel liikuma 😀

    Reply

    • kristipere
      Mar 20, 2017 @ 12:09:21

      Äkki see on mingi selline poiste ja tüdrukute erinevus kohe. Sest ma vaatan, et meil näiteks mõned tutvusringkonna preilid ei ole nõus kunagi suvel ka õue pissima kuskil põõsa taga. Poiste jaoks see ju nii loomulik asi, et kui oled pikal rabamatkal, siis käid seal puu taga ära. Robinil muidugi pole enda arust puud ka vaja.. 😀

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: