Ausalt – ma olen inimestevihkaja

Ma ei mäleta millal mul see asi tekkis aga tõenäoliselt umbes Robini esimesel eluaastal. Varem ma ei mäleta, et mind oleks häirinud suured rahvamassid või ma oleks pannud tegelikult üldse kuskil tähelegi pannud kuidas käituvad kellegi lapsed või selle lapse vanemad. Kui Robin aga sai nii suureks, et me hakkasime rohkem temaga käima lastele mõeldud kohtades ja üritustel, siis ma taipasin, et meie seas on niiii palju vanemaid, kes minu meelest on täitsa totud. Tegelikult tahaksin siin lausa mingisugust krõbedamat sõna kasutada aga las see jääb.

Mis põhjusel aga täna äkki selline postitus?
No ma siis räägin teile!

Viimasel ajal olen ma olnud nii töölainel, et tundsin, et lapsed on täitsa unarusse jäänud. Tegelikult teistes peredes ehk ongi selline asi loomulikum, et koos ei käidagi iga nädal kuskil aga minu jaoks nii pole. Mina tahan käia ja teha koos lastega ja viimased kuud on täitsa õnnetud olnud ses osas. Nii me siis viimasel neljal päeval käisimegi ja tegimegi natukene rohkem. Selle käigus aga avastasin ma, et jätkuvalt – ma vihkan lastele mõeldud üritusi, kus lapsi on palju. Põhjus väga lihtne – suuuuur osa lapsi EI OSKA JU KÄITUDA. Samas, kuidas nad saakski, kui vanemad ka ei oska..

Käisime täna ühes restoranis pannkoogihommikul. Kuulutus oli tore ja kuna see muidu mulle meelepärane koht on, siis miks mitte. Idee oligi väga hea. Kohast ma ei hakka rääkima, see polegi praegu oluline aga mis mind ikka väga närvi suutis ajada on need emad, kes oma lapse lastenurka lahti lasevad ja ise muudkui kohvitavad. Tunni aja jooksul, mis meie seal restoranis olime, kisas üks laps umbes 10055 korda EMMMMMMMMEEEE üle terve saali. Laps ei osanud liumäest alla lasta enda sõnul. Siis kartis ta kõrgust. Lisaks kadus tal õhupalliloom ära. Veel tahtis ta seda ja teist ja kolmandat aga kahjuks emme ei reageerinud mitte ühelegi kutsumisele. Ma saan aru, et ega lapsel ei peagi iga sekund kõrval seisma ja las ta iseisesvub ka aga no jumalaaaa eeest, ta ju segab selle kisamisega ka kõiki teisi, lisaks on lapsel ju KURB, kui ta ema ei vasta talle. Mul üks hetk sai mõõt täis ja ma ütlesin sellele emale, kes kuskil nurga taga lauas istus ja kohvitas, et äkki te ikka lähete ja vaatate, mis mure teie lapsel on, sest ta ju terve aja hüüab. Ema muidugi kehitas õlgu ja keeras pea ära ning kohvitas edasi. Vaene õhupalliloomade puhuja, kes seda last terve aja hoidma, keelama ja vaatama pidi..

Muidugi oli ka lahedaid vanemaid, kes nagu mina, seisid natukene eemal ja olid ikkagi olemas lapse jaoks. Ma Robinil muidugi iga hetk kõrval ei seisa aga Henril ju ikka küll. Täna ka teised oleks talle pallimeres lihtsalt pähe sõitnud jalgadega, kui ma oleks seal korda loomas vahepeal käinud. Jajah, lapsed peavad ise suhtlema õppima aga kui keelebarjäär on väga suur (aka Henri ei räägi ja teine laps räägib venekeelt), siis ma seda suhtlemist väga ootama ei jää. Ma ei arva, et mu lastest saavad memmekad, kes enda eest seista ei oska aga ma arvan, et minu valvel olev pilk õpetab ka neile, kuidas teatud olukordades toimida. Henri ei saagi veel aru, et liumäel on järjekord ja selle jaoks olengi mina tal – tõstan ta järjekorda, sest ma ei arvagi, et teised peaks ta ette laskma, kuna ta on pisem. Küll ta õpib – koos minuga ja Raidoga või vennaga kasvõi.

Täpselt sama moodi suutsin ma täna õhtul Viimsis ujumas käies ahastada. Esiteks oli seal nagunii niii palju inimesi, et see mulle ei meeldinud. Õnneks sellest ma end väga heidutada ei lasknudki, sest lastel oli väga tore. Teiseks aga oli mingi VÄGA MITU last ilma vanemata. Ja mitte 10 aastased või vanemad vaid 4-5-aastased. Mul on alles värskelt meeles, kuidas see üks laps kuskil mängumaal ära uppus ja no ma ei saa jätta neid võõraid lapsi ka sinna valveta. Nii ma osa aega olingi Henriga seal väikeste laste alal ja siis  vaatasin neid teis 4-5-aastaseid ka. Muidugi – seal polegi vesi sügav, neile ehk üle põlve aga ega see ei tähenda, et laps peaks seal üksi olema. Ma ühel hetkel täitsa spioneerisin teadlikult, et kas kuskilt tuleb mõni vetelpäästja sinna ala juurde istuma, kus üks laps täiesti ihuüksi mängis aga tutitki, need ka ei pannud tähele. Otsisin silmadega ühe poisi vanemaid kohe pikka aega aga ei leidnudki. Poiss oli tore, rääkis minu ja Henriga, tahtis kangesti näidata, mis ta oskab. Küsisin lõpuks, et kus ta vanemad on ja ta ütles, et ta polegi päris kindel. Ega ma ei tea, ehk vanemad otsisid seda kuskil taga aga see ala seal niii suur ka nagu ei ole..

Vesi on ohtlik asi ja Robinit me valveta kunagi ei jäta. Kord juhtus eelmine aasta Dubais, et Robin läks vette Laurile järgi aga Lauri ei kuulnud, kui ma talle hüüdsin, et oota Robinit ka. Lauri läks edasi aga mina juba keerasin selja ,et ah küll Lauri ta võtab. Ja näed, korra oli laps vee all. Meie oma on isegi hea kala, ta ei ehmata ära ja sai juba siis hädapärast sutsukese ujumisega hakkama aga väga pahasti oleks võinud see olukord lõppeda. Meie õnn, et ma ise kohe vaatasin ja Lauri ise ka kohe ikkagi nägi. Ma ei lubagi endal mõelda ,et mis oleks kui.. Polegi mingit kuid, SILM ON ALATI LAPSEL PEAL. Ujumas tohib Robin käia meiega, vanavanematega või meie sõpradega. Ka Emmaga lubame neil tavaliselt minna aga isegi siis me vaatame neid koguaeg. Õnnetus ei hüüa tulles nagu Lotte ütleks.

Muidugi ma olen liiga kriitiline ka. Ja jah, mu enda lapsed on ka parajad kriiskajad ja rahmeldised aga ma lihtsalt EI SAA ARU miks mõned vanemad ei pööra oma lastele üldse tähelepanu. Kas siis tõesti on suva, et lapsel on kurb, kui ta ema hüüab ja ema ei vasta? Või mis seal loogika on? Minu jaoks on lastega koos kuskile minek ikkagi selline, et me lähmegi siis KOOS ja teeme ka KOOS ja oleme KOOS. Eks me ka vahepeal Raidoga vahetame ja üks käib korra või teine käib korra aga üks on ikka ja alati lastega. Isegi kui vahepeal läheb pilk enda kohvitassi või telefoni, siis inimene ju ikkagi kuuleb, kui ta laps hüüab või nutab. Aga noh, mõni vist mitte.

Ma täiesti teadlikult tegelikult proovin minna sellistesse kohtadesse kellaajal, kus teisi pole väga palju. Ma tean, et pühapäeva õhtul ujulas ongi hullumaja aga meil see nädalavahetus muud varianti polnud ka. Kui saab, siis käime igal pool aga hoopis nädala sees. Kinno ostan ma ka alati varem piletid ära ja lähme kohale varuga, et oleks aega rahulikult osta midagi ja käia wc-s ja minna oma kohtadele. Ma ei suuuuda kannatada seda trügimist ja nügimist ja neid lapsi, kes üldse ei saa järjekorrast aru või kelle vanemad ei saa järjekorrast aru. Minu jaoks ongi Lottemaa vist ära rikkunud see, et mõnel korral on seal olnud päris palju rahvast ja ma terve aja ainult vaatan neid lapsi ja vanemaid ja mõtlen, et nooo mikkkssss, see laps lihtsalt trügib teistest mööda ja miks see isa teda ei keela või miks see ema oma last käe otsas sakutab, ta on ju ilmselgelt lihtsalt väsinud. Nii palju näeb selliseid asju ja mul kohe jäävad need kuidagi kriipima ja tunne on lihtsalt nõme.

Inimeste vihkaja olen. Mitte aga kõikide. Ainult selliste, kes ei oska lihtsalt käituda ja ei õpeta ega kasvata enda lapsi. Kuigi noh, ma meie omasid proovin alati kasvatada aga ikka Robin segab teiste jutule vahele, võib keset jalanõudepoodi looomahääli teha ja Henri karjub akvaariumis mullide kohta MUN*I-MUN*I.. Ju mõnedki emad vihkavad hoopis mind, et ma selline tüütu ment-ema olen. Mis teha, elu ring vist.

2 Comments (+add yours?)

  1. Nell
    Feb 20, 2017 @ 11:54:05

    Olen täheldanud mõnedel vanematel sellist suhtumist, et “ah, väljas olles saabki end vabaks lasta”. Ja kui sellisel “vabakslaskmise” hetkel on kaasas ka laps(ed) siis lastaksegi nad mängunurka lahti ning ignoreeritakse. Kuna “vanemad peavad ka puhkama”.
    Vaatasin ise ka kord ühes mõnusa lastenurgaga kohvikus kuidas üks umbes 3-aastane seal omaette toimetas. Lapse isa istus lähedal ning tegi arvuti taga ilmselt tööd. Mingi hetk poiss kutsus isa ka endaga mängunurka mängima. Isa oli nõus ning pani arvuti ära ja läks mängunurka. Ja seal mängunurgas hakkasid isale tulema telefonikõned ning tundus, et ta ajas tööasju. Laps muudkui kutsus teda mängima, isa lubas kohe peale kõne lõppu minna, tuli uus kõne, laps kutsus isa mängima, isa lubas peale kõnet minna…. Ja niimoodi sai see väike poiss oma isalt katteta lubadusi “kohe” mängima minna vähemalt 30 minutit järjest (vaatasin kella kuna mul oli lapsest kahju).
    Tunnen end sageli veidrikuna kui tegelen lapsega ka kodust väljas olles mitte ei lükka teda omaette lastenurga uksest sisse. Omaette mängimise oskamine on üks asi aga lapse üksi ja õnnetuna omaette jätmine hoopis teine.

    Reply

    • kristipere
      Feb 20, 2017 @ 11:56:57

      Robin küsis selle peale väga tabavalt: miks mina pean KOHE minema hambaid pesema aga issi KOHE on alles mitme aja pärast?
      Nii ongi – eeskuju on oluline ja peale seda ma noomin Raidot ka oma “kohest” kinni pidama. Ja proovin ka ise seda teha 🙂

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: