Töömesilased

Kuna wordpress paigutas pildid omavoliliselt kummalisse järjekorda, siis tänane esimene pilt on minust endast. Päris egoistlik eksju? Nagu maailmas tähtsamaid asju polekski?! No mõned võib olla on aga need minu ”vanaroosad” juuksed on ka ikka päris lahedad!

Kuid kui päris juttu proovida natukene rääkida, siis jaanuari kuu läks mööda nii kiiresti, et ma ei saanudki aru. Üleüldse lähevad kõik päevad mööda nii, et ma ei saa isegi aru, et kuidas üks päev saab nii vähe kesta? Päevad on õnneks kauem valgemad aga ööpäeva oleks ikkagi natukene rohkem tunde vaja. Kuigi praeguseks ma tunnen, et kodu ja töö rutiin on enamvähem paika loksunud ja ma polegi PÄRIS rongaema, siis kõige suuremat muret teeb nüüd mulle see, et tööd tahaks rohkem natukene teha. Poolik päev kontoris, õhtuti natukene nokitseda ja päeval korra arvuti lahti teha kipub väheks jääma. Tegelikult on see ilmselt mõistlik aeg arvestades seda, et ma plaanisin nö poole kohaga tööle minna. Reaalsuses sai mul kirja eelmine kuu umbes 140 töötunni kanti vist. Suur osa neist õhtutundide arvelt.

Mind see muidugi kuidagi ei kurvasta. Ma ei pea seda ka kuidagi koormavaks, kuigi eks vahepeal on uni küll, kui alles kell 1-2 öösel magama minna ja 7:30 ärgata. Kui päeval oleks niisama kodune, siis ilmselt ei oleks üldse hullu, kuid kui terve päev on täis ainult jooksmist, siis korraks tahaks hinge tõmmata küll. Vahepeal ma sain väga ilusti joonele ka selle, et ma sõin ise korralikult päevas vähemalt kaks korda aga viimasel nädalal nihkus see ka kuidagi paigast. Kõige efektiivsem on ikkagi kontorisse kodust toidu kaasa võtmine, sest väga tihti ma näiteks poodi ei viitsi minna ja mul nagu polegi millegi isu ja Woltis on liiga suur valik jne. Kui kodust on toit kaasa võetud, siis selle söön alati ära ja asi korras. Ka veejoomist pean endale rohkem meelde tuletama, sest vahel õhtuti pea tuikab ja minu puhul mängib siin kindlasti rolli vedelikupuudus.

Kuid peale selle on kõik.. lahe. Just töö osas. Tõsiselt LAHE on! Mulle väga meeldib, et mul on palju vabadust, samas inimesed kellega asja arutada. Hästi tore on klientidega suhelda ja uusi asju välja proovida mõelda ja end kurssi viia erinevate teemadega. Nagu ma siin hiljuti vist ka kirjutasin, siis usun kuidagi väga, et see aasta tuleb minu (ja Linea) aasta. Kuna esimene pilt KA oli minust ja teine KA on, siis teen kohe, nii et räägin natukene veel endast. Nimelt selles, et tunnen, et esiteks on energiat viimasel ajal kuidagi rohkem. Olen veendnud, et see on toosama ”kes teeb, see jõuab” värk. Teiseks olen ma nii rahul, et ma leidsin jooga. Kahju on, et ma kodus nii palju teha ei jõua, kui tahaks, kuid grupis on ka mõnus. Meil on hästi tore algjajate grupp ning ma usun, et see on asi, mis jääb kauaks mu ellu. Ülepäeva rullin ikka mati kodus ka lahti 🙂 Ja KOLMANDAKS – kuigi eile õhtul oli mul selline väike breakdown ja mulle tundus, et kõike on toomuch, siis tegelikult ma tunnen, et ma olen muutunud väga palju positiivsemaks ja tugevamaks. Proovin iga päev olla tänulik ja õnnelik, teha lihtsalt palju tööd ja olen kindel, et ühel hetkel lähevad unistused täide. Ma ei usu vist enam, et õnn tuleb oodates. Tuleb ise õnne juurde minna. Vähemalt poolele teele vastu.

Mis väikestesse inimestesse puutub, siis nemad olid terve jaanuari siis kordamööda haiged. Jõuludel oli Robinil kõhuviirus, siis jäi Raido haigeks. Robin sai mõne aja lasteaias käia ja jäi tuulerõugetesse ja kui tema paranes, siis jäi kohe Henri. Peale nädalat jäi Robin lisaks grippi ja eelmisel nädalal oli Raido ka üsna tõbine. Praeguseks on kõik terved ja Robini gripp sai nii kiirelt kontrolli alla, sest me läksime kohe erakorralisse. Tal oli reede õhtul palavik ja laupäeva lõunal oli juba haiglas proovi andmas ning samal päeval sai esimese rohudoosi. Muide Raido sai ära võtta mõne Robini ülejäänud rohu aga uut lehte endale ei saanudki – gripirohi täitsa otsas. Õnneks tal oli kergem vorm, aitas higistamine ja teised ravimid, kuid mõtlen, et päris hirmus lugu on selle gripiga sel aastal tõesti. Robini puhul kahtlustasin ma grippi kohe, kui palavik tuli. Kuidagi näha oli, et see pole lihtsalt palavik. Ta oli sossu ja loid ja uimane, kurtis palju. Tavaliselt haige Robin nii ei tee 🙂

Tänu sellele, et keegi pidevalt tõbine on (peale minu!), siis on lapsed minuga kontoris kaasas käinud. Nagu näha, siis meil ongi kontoris loomaaed/lasteaed/kontor. Beebi ja koer on igapäevased kontoritöötajad, Robin käib seal harvem. Talle meeldib muidugi väga, sest Raido on ju ka seal samas kontoris, aga noh, eelkõige on ta lemmik ikkagi koer. Nagu ka pildilt näha.. Koera näol muidugi on tegemist maailma lahedamaga ja vabalt võiks endal kunagi selline olla..

Mis Henrisse puutub, siis tema on ikka kratt nagu kratt ikka. Oskab jonnida, oskab nunnu olla, oskab väga palju rääkida. Tuulerõuged olid tal rasked. Õnneks palavikku eriti ei olnud aga umbes 700 punni (jep, lugesime) ja neid tõesti IGAL POOL. Kõige hullem oli pea, otsaesine, mähkmepiirkond. Tal tuli punne väga aeglaselt ja kõik 5 päeva. Ta ise oli väga supertubli, kuigi 3 ööd oli ta üsna magamata. Nii hirmus oli, et ei tahtnud teda ju sülle ka võtta vahepeal, sest kartsin, et teen mõne villi katki.. Ta ei süganud õnneks midagi ja päeval oli tuju pigem hea. Ja nüüd on see jamps möödas 🙂

Kuna elu aga pole veel piisavalt kiire, siis otsustasime, et ahhh, teeks Robini toas remonti ka. See oli natukene nagu sundremont, sest lapsed tõmbasid vana tapeedi natukene lahti. Robin sakutas korra aga Henri käristas ikka mõnuga. Õnneks see oligi hea tõuge, sest praegu on Robinil uues toas nii mõnus! Alustasime reedel tapeedi ja värvi ostmisega ning õhtul, kui lapsed magasid, siis hakkasin mööblit värvima. Koolilaud on minu enda vana koolilaud ja voodi on saadud sõprade käest. Mõlema üle olen nii uhke, nii toredad asjad ja laheda ajalooga. 🙂

img_8401

Laupäeval tassisin toa tühjaks, käisin ostsin mõned vajalikud asjad ja Raido immutas vana tapeeti eemaldusvahendiga. Lapsed tahtis muidugi kogu aeg ”aidata” ja see tegi elu nats keerulisemaks. Samal õhtul oli meil kontoriBeebi esimene sünnipäev, nii et tapeeti maha hakkasime võtma alles laupäeva õhtul kell 22:30, kui Henri magama jäi. Robin oli tubli abimees ja aitas ka kaasa. Õnneks töö oli lihtne. Värvisime õhtul veel teist korda üle kõik mööbliesemed, mida oli vaja, seda ka lakkisime. Annie Sloani värvid saavad meilt hinde 5+ ja kindlasti kasutan neid ka tulevikus. Ka voodi lakkimises oli Robin tubli abimees ja öösel kell pool 2 sai ta alles magama. Magas teine siis keset tühja tuba vana madratsi peal 🙂

Eile tegime tööd terrrrve päeva ja selleks ajaks viisime Henri ka maale mängima. Sõbrad tulid appi, kell 22 oli tapeet seinas ja saime koristustöödega alustada. Kuskil südaöösel oli korter täiesti inimlik ja täna on juba tunne nagu polekski mingit remonti toimunud, st esikus on uuesti ruumi liikuda, mitte seal ei seisa kolm suurt mööblieset. Robini tuba on aga minu meelest supernunnu ja ta ise magas seal täna öösel suurepärast enda sõnul. Kuna vanad asjad müüsime maha, siis oli tegu peaaegu null-kulu remondiga, nii et see teeb mind veel eriti rahulolevaks.

Praegu aga pean mina panema end riidesse ja kuivatama juuksed, siis tuleb koju Raido Hentsu und valvama ja mina lähen kohtumisele. Millalgi peale seda tuleb lapsehoidja Raido vabastama ja õhtul peale 18 peab kumbki meist koju tagasi tulema ja Robini tee peal võtma. See on loterii, kes saab õhtul suts kauem tööd teha ja kes koju tuleb. Õnneks seni oleme hakkama saanud ja ju saame ka edaspidi. Ega töö ju jänes pole ka.. 🙂

 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: