Tõeline naine abi ei palu!

Kui ma Henrit magama panen, siis mul hakkab tihti igav. Ma loen ainult 2-3 blogi ja neidki niimoodi, et lasen pigem silmad kiirelt üle. Kui teema on aga huvitav, siis mulle meeldib kommentaare ka lugeda ja nii ma sattusingi mõni aeg tagasi kellegi tundmatu blogisse, kes kirjutas naiseks olemisest. Kuidas naised on aastaid võidelnud võrdse palga eest, võimaluse eest valida ja teha töid, mida hing ihkab. Ma ei taha öelda, et tegu oli tõsise feministiga, kuid hõng oli selline küll. Tema postituse mõte oli põhimõtteliselt selline, et naised ei peaks tänapäeval enam olema õrnad lillekesed, vaid ikka kõigega ise hakkama saama. Ma tundsin end kohe puudutatuna, sest ma küll kõigega hakkama ise ei saa. Samas ei olnud mul häbi, sest minu jaoks ongi naiseks olemise üks õigusi see, et ma saan valida MILLINE naine ma olen. Ja millal ma küsin abi või millal mitte. Mul on õigus ISE otsustada ja see on väga suur asi.

Täna jälle Henrit magama pannes, mõtlesin sellele uuesti. Et milline naine ma siis olen ja kas ma olen tõesti kellegi arust printsessist lilleke, kes millegagi hakkama ei saa. Olen kahjuks tähele pannud, et eks inimesed kipuvad teisi jagama pigem äärmustesse ja naiste puhul siis ongi, kas kõigega hakkama saavad ja südametud mõrrad või saamatud, rumalad lillekesed. Mina tean küll, et vahepealseid variante on miljon üks aga mulle tundub, et teatud inimesed ikka nii ei arva ja just nimelt kahte gruppi naisi jagavadki. Ma ei hakka ütlemagi, kuhu mina nemad jagan või mis äärmusesse nad ise sobivad.

Ma ise ikkagi arvan, et ma olen seal keskel. Kui ma millegagi hakkama ei saa, siis küsin ikak abi. MEHE abi, olgu öeldud. Näiteks palju on juttu sellest, et naised kurdavad, et mehed ei paku abi, kui nad tassivad toidukotte. Ma Raido abi ka vahel ei palu. Noh, see on selline põhimõtteline jonn oma abikaasa vastu teatud tujuga või teatud olukorras. Samas kui ma ikkagi tunnen keset Selverist autosse jalutamist, et mul kohe libiseb Henri sülest või toidukott kukub maha, siis ma olen küll hüüdnud suvalist härrasmeest, et kuulge, olge hea ja aidake. Ma tavaliselt ikka sõidan käruga autoni aga vahel mulle tundub, et auto on lähedal või kotid polegi nii rasked aga siis poolel teel on keel vestil ja hing paelaga kaelas. Kui käru on ikka kaugel ja lähemal on mööda liikuv meesterahvas, siis ma ei pelga küll abi paluda. Kunagi pole keegi ka öelnud, et ei aita. Ikka aitab. Ja ma mõtlen, et äkki järgmine kord pakub kohe julgemini end aitama, sest mu arust mehed tihti ei JULGEGI abi pakkuda – tänapäeva naised ju saavadki kõigega ise hakkama, pärast saad veel sõimata ka..

Ka oli mul hiljuti olukord, kus ma enda äsja saadud autoga tanklasse läksin ja aknapesuvedelikku tahtsin juurde valada. Teadsin küll kust kohast kapott lahti käib aga no ei tulnud lahti või ma ei leidnud seda õiget kohta. Hüüdsin siis ka kahte vanemat meesterahvast, et kuule, kas teie teate kuidas saab? Nemad ka muide ei saanud hakkama, ütlesid, et ei tunne Volvosid ja nii mul see vedelik valamata jäigi. Kordagi ma ei mõeldnud, et äkki ma tundun nüüd täitsa loll tibi, kes millegagi hakkama ei saa. Mõtlesin parem, et küsin ära ja järgmine kord tean ise ka. Muidugi oleks pidanud Raido käest küsima aga teda sel hetkel läheduses polnud. Arvestades seda, et härrad ise ka kapotti lahti ei saanud, siis kahtlen, et nad koju minnes arutasid, et on ikka NAINE, üldse ei tea, kuidas asjad käivad.

Natukene rumalana tundsin ma aga end kord tanklas küll. Sõitsin tankuri ette, tulin autost välja ja oih, paak ju teisel pool, jeesus. Kuna mulle see vooliku üle auto vedamise variant ei meeldi, siis tahtsin auto ringi keerata. Ringi ma autot muidugi ei keeranud, vaid tegin lihtsalt ringi ära ja suur oli mu üllatus, kui autost väljudes oli seis jälle sama ja paak ikka valel pool. Kolmandat korda ma tegin ringi ära ja.. sõitsin minema. Ma nägin, et üks meesterahvas muigas küll kõrval autos ja mis seal salata, oli küll natukene piinlik. Samas.. praegu mõtlen, et ah, kah asi millepärast kuidagi põdeda.

Kui ma nüüd siin juba nii heietuse lainel olen, siis tegelikult mul on päris palju lugusid, kus ma olen abi palunud. Naabripoiss tassis kevadel mu ratast mitmeid kordi rõdult alla, sest ma Henriga koos ei saanud hästi. Ta õlitas keti ka veel ära. Kui üks kord ma proovisin ise nagi seina panna, siis teine naabrionu aitas puuri otsikut vahetada. Ma vaatasin küll youtubest aga hakkama ei saanud ikka. Samas naela seina lüüa ma ikkagi oskan, loodi mänguasjaks ei pea ja prügi viin ka pooled korrad kodus mina välja. Kui on vaja mööblit ümber tõsta, siis olen võimeline seda üksi ka tegema ja seinadki on meie kodus ju minu värvitud.

Minu arust on oskus abi küsida, üleüldse suur oskus. Nii meeste, kui naiste puhul. Pressida ise hambad ristid ja proovida alati kõike ise ära teha, on mõttetu. Me kõik oleme erinevates asjades head ja mis parata, et mul näiteks väga palju jõudu ei ole ja ma pean paluma teinekord kellelegi viia autosse mu poekott. Kuna mul on tavaliselt süles ka 13 kilone Henri, siis ei tunne ma eriti piinlikust ka. Samas maja eest tuppa tassin ma kotid alati ühe korraga, nina tõesti verel, kui vaja. Ma ei salli mitu korda käimist ja mul pole enamasti nii palju aega ka. Olen korduvalt tulnud tuppa 4 toidukotiga, Henri süles, käekott üle õla. Kuna see maa pole õnneks pikk, siis kannatangi ära. Kui samas tuleks sel ajal mõni naabrimees trepi peal vastu, mul silm ka ei pilguks, kui ma ütleks, et äkki ta saab aidata. Muide sama moodi ma ei kõhkleks kunagi teda aidata, kui ta ütleks, et kas ma tean kuidas munakollast valgest eraldada või pükstele viike triikida. Viimast ma tegelikult väga hästi ise ka ei oska aga vajadusel saan hakkama.

Me elame ajastul kus need soorollid- ja piirid on päris hägused. Ühed räägivad, et peavad olema veel rohkem, teised ikka ütlevad, et olgu konkreetsed. Palju on juttu sellest ,et lasteaias on poistel mänguvahenditeks nukud ja poistel autod ning on ka maailmas ju lasteaedu, kus polegi nö sugusid, vaid on lihtsalt lapsed. See kõik on omaette teema ja ma sellel pikemalt ei peatu, kuid ma ütlen lühidalt, et ma arvan, et teatud soorollid on olulised ja lausa vajalikud. Mina naisena ei tunne, et mind solvatakse, kui meesterahvas avab mulle ukse või pakub restoranis, et maksab mu eest (noh, kui ma oleks vallaline). Muidugi ma ei ole nõus, et naised saavad sama töö eest vähem palka, kuid ma arvan, et maailm pole must-valge, iga olukord on isemoodi ja tegelikult tuleks seda ideaalses maailmas ka niimoodi käsitleda. Ideaalses maailmas me muidugi ei ela, nii et tuleb leppida sellega, mis on või ise asju muuta. Mina olen läinud seda rada pidi, et käitun nii nagu mulle tundub õige, ei lase end suruda kuskile kasti ja olen julgelt naine – vahel isepäine, vahel õrnake.

2 Comments (+add yours?)

  1. Nell
    Dec 13, 2016 @ 07:19:00

    Mina olen pigem seda meelt, et inimesed peaks tegutsema mitte vastavalt soorollidele vaid enda isiklikest huvidest ja oskustest lähtudes. Meil kodus teeb erinevaid töid just see, kel aega on ning jõud ja mõistus tööst üle käib. Mulle näiteks meeldib kruve seina kruvida ja naelu lüüa aga küttepuude tuppa toomise jätan mehele teha. Vahel on mõnus saagida ja naelutada, vahel õrna õiekesena “töödejuhataja” olla ning käske jagada 😀

    Reply

    • kristipere
      Dec 13, 2016 @ 07:25:02

      Raido siis ei saagi kodus midagi teha 😀 Tal puuduvad toimetuleku oskused mu arust – kodus ei pidanud midagi tegema. Ta ise ka naerab, sest Robin õpetab talle kuidas riideid voltida 😀

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: