Blogipaus

Tere!

Eelmisel nädalal pani blogi kinni. Kirjutasin enda Instagrami ka väikese selgituse selle kohta, kuid siia ei tahtnud ma midagi kirjutada. Tundus, et vahet poleks, sest kes üleüldse minu kui täiesti nõmeda inimese blogi loeb. Selline korralik enesehaletsus, jah. Tänaseks olen ma aga saanud mitmeid kirju, nii et tundub hirmus nõme blogi sulgeda ilma ühegi selgituseta.

Olen bloginud juba üle viie aasta. See on päris palju 🙂 Vahepeal olen blogi sulgenud ja kolinud, minu truud ja head lugejad on ikka segaduse andeks andnud ja rõõmsalt edasi lugenud. Tundub aga et lugema on sattunud ka inimesi, kes mind tegelikult ju üldse ei austa ja just sellepärast ma olengi avaliku blogimise suhtes ebakindel. Ei ole meeldiv mõelda, et inimesed loevad minu postitusi, samal ajal mõeldes, et küll ma olen ikka loll, laisk, rumal ja mu mees oleks võinud palju parema valiku teha. Kõigil on õigus oma arvamusele. Muuta ma kõiki arvamusi ei saa ja mõistus saab aru küll, et sellised kommentaarid ei peaks mulle korda minema aga lähevad siiski. Isegi kui kommentaaris on sees tõetera, siis valus on siiski lugeda, et kellegi arust olen ma vastutustundetult lapsi siia ilma toonud ilma tulevikule üldse mõtlemata.

Ma ei taha enda mõtteid ja elu jagada inimestega kelle arust ma olen lihtsalt.. naljanumber?

Seda postitust olen ma kirjutanud päris pikalt. Mõtlen iga lause puhul, et noh, siin on ju mitu asja millest saab jälle kinni võtta ja keerata mis iganes pidi keegi keerata soovib. Mul ei ole hetkel üldse energiat, et tegeleda selliste negatiivsete asjadega. Proovin sellesse vanasse aastasse jätta päris palju emotsionaalset pagasit ja tahaksin enda uut aastat alustada natukene teisel lainel olles. Tunnen, et mingi ring on vist täis saanud ja aeg on keskenduda uutele asjadele.

Aitäh kõikidele, kes on lugenud ja tulevad lugema ka siis, kui ma tulevikus jälle rohkem kirjutan.
Neile, kes tahaks öelda midagi, mida ma ilmselt lugeda ei taha – Sinu kommentaar jääb ilmselt kahjuks avaldamata.

Soovin kõigile ilusat aasta lõppu ja imelist uut aastat.

Ikka heade soovidega,
Kristi

Kingitused

Mis te arvate kellel on pooled kingitused ikka ostmata? 

Täpselt sellise näoga olengi 24nda hommikul, kui ma igast poest proovin sobivaid asju leida, jep. 

Ilusat teisipäeva! 

Tõeline naine abi ei palu!

Kui ma Henrit magama panen, siis mul hakkab tihti igav. Ma loen ainult 2-3 blogi ja neidki niimoodi, et lasen pigem silmad kiirelt üle. Kui teema on aga huvitav, siis mulle meeldib kommentaare ka lugeda ja nii ma sattusingi mõni aeg tagasi kellegi tundmatu blogisse, kes kirjutas naiseks olemisest. Kuidas naised on aastaid võidelnud võrdse palga eest, võimaluse eest valida ja teha töid, mida hing ihkab. Ma ei taha öelda, et tegu oli tõsise feministiga, kuid hõng oli selline küll. Tema postituse mõte oli põhimõtteliselt selline, et naised ei peaks tänapäeval enam olema õrnad lillekesed, vaid ikka kõigega ise hakkama saama. Ma tundsin end kohe puudutatuna, sest ma küll kõigega hakkama ise ei saa. Samas ei olnud mul häbi, sest minu jaoks ongi naiseks olemise üks õigusi see, et ma saan valida MILLINE naine ma olen. Ja millal ma küsin abi või millal mitte. Mul on õigus ISE otsustada ja see on väga suur asi.

Täna jälle Henrit magama pannes, mõtlesin sellele uuesti. Et milline naine ma siis olen ja kas ma olen tõesti kellegi arust printsessist lilleke, kes millegagi hakkama ei saa. Olen kahjuks tähele pannud, et eks inimesed kipuvad teisi jagama pigem äärmustesse ja naiste puhul siis ongi, kas kõigega hakkama saavad ja südametud mõrrad või saamatud, rumalad lillekesed. Mina tean küll, et vahepealseid variante on miljon üks aga mulle tundub, et teatud inimesed ikka nii ei arva ja just nimelt kahte gruppi naisi jagavadki. Ma ei hakka ütlemagi, kuhu mina nemad jagan või mis äärmusesse nad ise sobivad.

Ma ise ikkagi arvan, et ma olen seal keskel. Kui ma millegagi hakkama ei saa, siis küsin ikak abi. MEHE abi, olgu öeldud. Näiteks palju on juttu sellest, et naised kurdavad, et mehed ei paku abi, kui nad tassivad toidukotte. Ma Raido abi ka vahel ei palu. Noh, see on selline põhimõtteline jonn oma abikaasa vastu teatud tujuga või teatud olukorras. Samas kui ma ikkagi tunnen keset Selverist autosse jalutamist, et mul kohe libiseb Henri sülest või toidukott kukub maha, siis ma olen küll hüüdnud suvalist härrasmeest, et kuulge, olge hea ja aidake. Ma tavaliselt ikka sõidan käruga autoni aga vahel mulle tundub, et auto on lähedal või kotid polegi nii rasked aga siis poolel teel on keel vestil ja hing paelaga kaelas. Kui käru on ikka kaugel ja lähemal on mööda liikuv meesterahvas, siis ma ei pelga küll abi paluda. Kunagi pole keegi ka öelnud, et ei aita. Ikka aitab. Ja ma mõtlen, et äkki järgmine kord pakub kohe julgemini end aitama, sest mu arust mehed tihti ei JULGEGI abi pakkuda – tänapäeva naised ju saavadki kõigega ise hakkama, pärast saad veel sõimata ka..

Ka oli mul hiljuti olukord, kus ma enda äsja saadud autoga tanklasse läksin ja aknapesuvedelikku tahtsin juurde valada. Teadsin küll kust kohast kapott lahti käib aga no ei tulnud lahti või ma ei leidnud seda õiget kohta. Hüüdsin siis ka kahte vanemat meesterahvast, et kuule, kas teie teate kuidas saab? Nemad ka muide ei saanud hakkama, ütlesid, et ei tunne Volvosid ja nii mul see vedelik valamata jäigi. Kordagi ma ei mõeldnud, et äkki ma tundun nüüd täitsa loll tibi, kes millegagi hakkama ei saa. Mõtlesin parem, et küsin ära ja järgmine kord tean ise ka. Muidugi oleks pidanud Raido käest küsima aga teda sel hetkel läheduses polnud. Arvestades seda, et härrad ise ka kapotti lahti ei saanud, siis kahtlen, et nad koju minnes arutasid, et on ikka NAINE, üldse ei tea, kuidas asjad käivad.

Natukene rumalana tundsin ma aga end kord tanklas küll. Sõitsin tankuri ette, tulin autost välja ja oih, paak ju teisel pool, jeesus. Kuna mulle see vooliku üle auto vedamise variant ei meeldi, siis tahtsin auto ringi keerata. Ringi ma autot muidugi ei keeranud, vaid tegin lihtsalt ringi ära ja suur oli mu üllatus, kui autost väljudes oli seis jälle sama ja paak ikka valel pool. Kolmandat korda ma tegin ringi ära ja.. sõitsin minema. Ma nägin, et üks meesterahvas muigas küll kõrval autos ja mis seal salata, oli küll natukene piinlik. Samas.. praegu mõtlen, et ah, kah asi millepärast kuidagi põdeda.

Kui ma nüüd siin juba nii heietuse lainel olen, siis tegelikult mul on päris palju lugusid, kus ma olen abi palunud. Naabripoiss tassis kevadel mu ratast mitmeid kordi rõdult alla, sest ma Henriga koos ei saanud hästi. Ta õlitas keti ka veel ära. Kui üks kord ma proovisin ise nagi seina panna, siis teine naabrionu aitas puuri otsikut vahetada. Ma vaatasin küll youtubest aga hakkama ei saanud ikka. Samas naela seina lüüa ma ikkagi oskan, loodi mänguasjaks ei pea ja prügi viin ka pooled korrad kodus mina välja. Kui on vaja mööblit ümber tõsta, siis olen võimeline seda üksi ka tegema ja seinadki on meie kodus ju minu värvitud.

Minu arust on oskus abi küsida, üleüldse suur oskus. Nii meeste, kui naiste puhul. Pressida ise hambad ristid ja proovida alati kõike ise ära teha, on mõttetu. Me kõik oleme erinevates asjades head ja mis parata, et mul näiteks väga palju jõudu ei ole ja ma pean paluma teinekord kellelegi viia autosse mu poekott. Kuna mul on tavaliselt süles ka 13 kilone Henri, siis ei tunne ma eriti piinlikust ka. Samas maja eest tuppa tassin ma kotid alati ühe korraga, nina tõesti verel, kui vaja. Ma ei salli mitu korda käimist ja mul pole enamasti nii palju aega ka. Olen korduvalt tulnud tuppa 4 toidukotiga, Henri süles, käekott üle õla. Kuna see maa pole õnneks pikk, siis kannatangi ära. Kui samas tuleks sel ajal mõni naabrimees trepi peal vastu, mul silm ka ei pilguks, kui ma ütleks, et äkki ta saab aidata. Muide sama moodi ma ei kõhkleks kunagi teda aidata, kui ta ütleks, et kas ma tean kuidas munakollast valgest eraldada või pükstele viike triikida. Viimast ma tegelikult väga hästi ise ka ei oska aga vajadusel saan hakkama.

Me elame ajastul kus need soorollid- ja piirid on päris hägused. Ühed räägivad, et peavad olema veel rohkem, teised ikka ütlevad, et olgu konkreetsed. Palju on juttu sellest ,et lasteaias on poistel mänguvahenditeks nukud ja poistel autod ning on ka maailmas ju lasteaedu, kus polegi nö sugusid, vaid on lihtsalt lapsed. See kõik on omaette teema ja ma sellel pikemalt ei peatu, kuid ma ütlen lühidalt, et ma arvan, et teatud soorollid on olulised ja lausa vajalikud. Mina naisena ei tunne, et mind solvatakse, kui meesterahvas avab mulle ukse või pakub restoranis, et maksab mu eest (noh, kui ma oleks vallaline). Muidugi ma ei ole nõus, et naised saavad sama töö eest vähem palka, kuid ma arvan, et maailm pole must-valge, iga olukord on isemoodi ja tegelikult tuleks seda ideaalses maailmas ka niimoodi käsitleda. Ideaalses maailmas me muidugi ei ela, nii et tuleb leppida sellega, mis on või ise asju muuta. Mina olen läinud seda rada pidi, et käitun nii nagu mulle tundub õige, ei lase end suruda kuskile kasti ja olen julgelt naine – vahel isepäine, vahel õrnake.

Hull omaette pobiseja

Sellise pealkirja järgi võiks arvata, et ma räägin teile ühe väga naljaka loo sellest, kuidas ma puutusin kuskil kokku mingi hulluga, kes omaette pobises aga ei, kahjuks mitte. Või õnneks. Hull omaette pobiseja olen nimelt ma ise.

Eks ma tean küll, et ma räägin päris palju endaga. Näiteks autoga sõites ma vabalt harjutan oma Oscari võidukõnet ja laulan kaasas või panen raadio kinni ja lihtsalt olen Adele. Sama moodi ma Raidole pobisen kodus aegajalt asju, sest ma nagu tahan neid öelda aga ma otseselt ei taha, et ta kuuleks, et ma neid ütlen. Pole kindel, kas see on mingi naiste asi või hullude asi..

Viimasel ajal olen aga täheldanud, et ma räägin ju kogu aeg. Seda ma tean nagunii, et ma VÄGA palju räägin,  ei loe kas seltskond on võõras või oma, viisakas või vähem viisakas. Kui on kellega rääkida, siis no problemo, ma räägin kohe ära, mis vaja rääkida. Nüüd aga olen aru saanud, et ma räägin tõesti KOGU AEG. Mitte nii, et lihtsalt palju vaid KOGU AEG! Mu suu ei ole mitte kunagi kinni. Kõige hullemaks teeb selle siiski vist see, et ma olen PÄRIS palju aega siiski üksinda, mis tähendab, et ma räägingi lihtsalt endaga. Või näiteks eile õhtul kontoris rääkisin ma: enda arvutiga, omniva e-teenindusega, kastidega, siltidega mida ma kleepisin ja lihtsalt iseenedaga. Kõige tüüpilisem on see, kui ma panen tooteid kastidesse ja siis ma seal vaatan oma tabelit ja arutan, et mis kuhu ja kellele läheb.

Möödunud nädalal üks kontorikaaslane kommenteeris ka, et Kristi, sa ju päriselt kogu aeg pobised midagi. Küsisin ka, et kas see on väga halb? Ta on päris aus ja ütles, et vahepeal tahaks öelda küll, et no ole ometigi vakka ja misssa kobised seal aga enamasti on õnneks vahva. Proovin nüüd siiski end ikkagi kontoris veits talitseda, sest mind ennast ajaks küll närvi, kui ma kõrvalt kuulesin teksti, mida ma ise räägin. Näiteks ”noh, kleepsukene, tulid printerist välja jah, nüüd paneme sulle liimi peale ja siis kleebime su karbile.. või kastile? kas see on karp? või kast? või pakend? noh, karbikene, mis sa nüüd siis ikkagi oled, kuidas su ema sind siis kutsub?” Ausalt, selline vestlus oli alles eile õhtul mul ühel pakkimise hetkel. Õnneks siis oli kell juba 20 ja ma olin kontoris üksinda.

Täpselt sama moodi räägin ma poes ka iseenedaga. Võiks arvata, et ma siis avalikus kohas ikkagi suudan end talitseda ja saan aru, et teised vaatavad ehk viltu aga eip, seal on sama moodi. Alles üleeile olin ma üksinda Rimis. See on lukusus emadele üleüldse, kui neil on võimalus käia üksinda rahulikult toidupoes. Ostsin vajalikke asju ja panin seal neid korvi ning märkamatult jälle vestlesin KT-ga (loe: kõige targemaga: loe: iseendaga). ”A kus nad selle pesto nüüd siis pannud on? See oli ju enne kindlasti seal kassade pool aga enam ei ole.. Nüüd ma pean otsima ja käima ringi ja minema küsima, sest nad ei või panna siia silti, et pesto on teises kohas!”

Ei teagi tõesti, kas ma olen täitsa hull?  Sest ma olen palju näinud küll neid natukene hullukesi vanakesi, kes ringi käivad ja muudkui pobisevad. Ma omaarust veel väga vana pole ka, nii et hirmuga mõtlen, et mis nüüd siis saab, kui ma näiteks 7o olen? Kas ma siis räägin juba valju häälega igal pool ja ehk lausa oma ”sõpradega”, keda teised ei näe? Sest avalikus kohas laulmine on ka kahjuks üsna tavaline nähtus mu puhul. Nooremana, kui ma bussiga veel koolis käisin, siis ma pidevalt klapid peas laulsin kaasa. Nägin küll, et teised vaatasid aga see mind ei seganud. Ja.. Kui ma praegu mõtlen, siis ega mind see ka sega, kui teised vaatavadki, et ma räägin endaga ja olen hull. Kah mul asi, mis need teised vaatavad.

Huvitav oleks aga teada kas teised ka räägivad niimoodi? Ma olen ainus? Kogu maaaaaailmassss?

Instagram

Hellou!

Kuna hiljuti siin kurdeti, et ma nii harva blogin, siis ma tuletan meelde, et mul on instagram ka kuhu ma kindlasti liiga tihti postitan aga mis millegipärast mõnedele blogilugejatele vist meeldibki! 

Leiate mind varikkristi nime al 🙂 
Tihedamini postitada lihtsalt ei jõua kahjuks. See on see working mom life!

Tavaline tööpäevalõpuselfi kell 20 kontoris 

Päkapikutamine

Eelnevad aastad ma ikka murdsin natukene pead, et mida sussi sisse panna ja kas üldse. Sama moodi ei meeldinud mulle see, et tavaliselt toob päkapikk kommi ja kalendrist saab veel šhokolaadi.  Ühel aastal olin ma selle komminduse pärast üsna mures, samas ühel aastal ma mõtlesin, et vahet pole, ma ise täitsa suhkru peal üles kasvanud laps. 

Sel aastal oli kõik kuidagi väga lihtne. Robin tahtis Star Warsi kalendrit. Kuna ma seda ei leidnud, siis ostsin (kalli!) aga asjaliku lego kalendri. See meeldib meile mõlemale. Samas tehti tööl mulle väike üllatus ja Robinile kingiti see SW kalender ka. Nii, et tal on neid kaks aga sellest pole lugu, sest tolles kalendris ka on enamasti mingid jubinad sees. Muidu ma seda väikeste asjade kogumist ka ei poolda ja sussi sisse proovin ka ainult selliseid pigem vajalikke asju panna aga no kõike head ka korraga ei saa.

Sussi sisse aga ma olen ostnud erinevaid asju. Kuna Robin oli segaduses, et MIKS Henril päkad ei käi, siis hakkasid tal ka ikka käima ja aknal rikub kaks sussi. Seni on aga sussi sisse sattunud erinevaid asju. Ka tavalist piimashokolaadi, sest mõnikord on varu otsas olnud. Samas enamus komme on pärit Loodusperest ja sealt on ka Robini tänane sussisaak – vannipulber, mis on hea lõhnaga ja teeb vee värviliseks. Neid on meil kapis veel ja ju Päks toob neid siis teinekordki. 

Kõige rohkem aga meeldivad Robinile kirjad. Nimelt kirjutab “Päkapikk” talle kirja ja tavaliselt kiidab teda. Ühe korra oli päks kurb ka, sest Robin oli kehvasti käitunud aga nagu kirjaski seisis – päks teab, et Robin on hea poiss ja edaspidi läheb ikka paremini. Tavaliselt on kirjad ikka rõõmsad ja toredad, näiteks: 

  • Aitäh, et emmet väikevennaga nii tublisti aitasid!
  • Aitäh, et eile ise magama läksid ja ilusti tuttu jäid. 
  • Aitäh, et oma toidu super ilusti ära sõid. 
  • Aitäh, et oled lahke ja armas. 

Tavaliselt kirjeldan olukorda natukene pikemalt, et tal see konkreetne asi ikka meenuks. Ja mis seal salata – Robinile kirjad meeldivad ja ta ootab neid huviga 🙂 

Kirjutab ta Päksile ise ka. Näiteks saatis ta temaga oma soovide listi Henrile ja endale ning andis üks kord kingiks ka ühe (kapinurgast leitud) šhoksi. Et ka Päkale ikka keegi midagi tooks 🙂 

Palju erinevaid mõtteid

  • Henril hakkas “kohutav kahene” 1-aastaselt? Miks? Ta reaalselt viskab pikali ja jonnib. Või viskab end pulgaks. Või veel hullem – täitsa lödiks makaroniks. Enamus ajast on see nii naljakas aga vahel ma mõtlen küll, et “alles ta oli niii rahulik..” 

  • Ma olen töö tõttu nii palju arvutis, et mul on väga uusi prille vaja. Ma ei tea isegi mis miinus mul seal on. Väga suur ei ole aga pigem on probleem selles, et päeva teises pooles mul pilt hüppab ja virvendab, väga ebameeldiv niimoodi asju teha. 
  • Millest see laste magamine oleneb, mina ei tea. Mitu nädalat magasime 8:30-9ni ja kauemgi, täna ärkasime 6:20 Henriga, kes hakkas voodis äkki “kasss-kasss” hüüdma.. 
  • Detsembrikuu ON hull. Nii palju kingitusi, pidusid, istumisi. See on VÄGA tore muidugi aga hirmus palju ajaplaneerimist vajav. 
  • Käisime laupäeval Tartus. Vaatasime Mamma Miat 🙂 Nii tore ja äge oli, pool aega nutsin, et näe vaata, Birgit seal laval. Hiljem sain kursaõdedega kokku. Üle 3 aasta vist?! Oleks tahtnud kohe palju kauem istuda ja olla, loodetavasti varsti jälle 🙂 

  • Gilmore Girlsil tuli 4 uut väga pikka osa. Ma vaatasin kogemata kõige viimase kõige esimesena 😦 Kuigi lõpp midagi kokku eriti ei võtnudki, siis mina olen vist pigem team Jess, kui Logan. Aga ma täpselt kindel pole. 
  • Robin ja Henri on nii toredad. Vahepeal nad ikka kraaklevad aga teinekord nad nii nunnult mängivad ja pikutavad koos. Henri lemmik inimene on Robin, ei mingit kahtlust.

  • Oleme viimased päevad kambakesi tegelnud sellega, et leida Dubais mõistlikku hinnaga majutust 16-le inimesele. Jep, mingil hullul põhjusel oleme me otsustanud kõik koos ööbida 4 perega. Ise ka kahtlustame hulluks minemist 🙂 PS! Keegi küsis ka, et kas me ei pidanud USAsse minema ja pidime tõesti. Esimene kord, kui jätsime minemata kuskile. Pileteid ostes ei osanud arvatagi, et elu selline on ja tegelikult isegi eriti ei kurvastanud. Seni on see tööelu ikka nii tore olnud, et polegi mõtet kurvastada. 🙂 
  • Me lähme Hentsuga poodi, teeme valmis lõuna- ja õhtusöögi, mina pesen ja Henri sööb, siis läheb Hentsu tuttu ja mina kontorisse (lapsehoidja tuleb, laps ei ole üksi kodus..). Tavaliselt tulevad Robin ja Raido 18 paiku koju ja lasevad lapsehoidja koju ning ma jõuan ise 19-19:30 paiku. 

Ma pole enam praktiliselt blond, see muutus igavaks 😉 

Previous Older Entries