Hommik rabas

Käisime täna hommikul rabas. Päike paistis ja nii ilus sügis oli. Selline peakski sügis olema 🙂 


Henri puhkamas


Kubujuss


Võidujooks


Üks suurem ja üks väiksem nunnu



Onju mõnus meil maja taga.


Lisaks sellele sain ma eile Pesasisustusest ühe imevahva plakati. Mina isadepäevani küll ei tahtnud oodata. Täitsime täna ära ja andsime hommikul Raidole ning pärast riputasime seinale. 

Kes aru ei saa, siis esimeses lüngas on “pannkooki” 😉 

Robin on 5

Ma ei suuda seda uskuda.

5.

Viis.

Viiiis!

Kuhu küll aeg kaob?

Tänast päeva alustasime me sellega, et viisime Robinile voodisse tordi ja väikese kingituse. Oma suure kingituse ehk bensiiniga atv nagu ta ise seda alati nimetab, sai ta kätte juba varem, et saaks sellega võimalikult kaua ringi sõita. Robin teadis ka seda ja ei lootnudki täna suurt kingitust saada. Oli väga rahul, et tordiküünla sai voodis ära puhuda, isegi torti süüa ei tahtnud.

Lasteaeda viisime selle päeva puhul muffineid. Küpsetasin eelmisel õhtul muffinid valmis, hommikul panin neile kreemiks peale toorjuustu, vahukoore ja vanilje segu. Muffineid me ära ei kaunistanud, vaid saatsime lasteaeda koos muffinitega palju erinevaid kaunistusi, nii et iga laps sai oma koogikese ise ära kaunistada. Õpetaja ütles, et see oli täielik hitt-tegevus, kõik nohisesid vaikselt ja toimetasid tublisti.

Proovime ikka Robini pidu pidada õigel päeval ja nii ka täna. Valisin selleks välja Väike Linn mängutoa Kopli tänaval. See oli üsna uus ja jättis piltidelt väga hea mulje, koha peale ma vaatama ei hakanudki minema. Kokkuvõttes võib öelda, et jäime valikuga väga rahule. Koht on uus, üsna avar, tegevust on mõnusalt ja ta näeb väga armas välja. Lisaks on see kahest osast koosnev, nii et suuremat pidu saab lausa 500 m2-l alal pidada. Meie kasutasime vaid ühte poolt, kus olid kaks eraldi puidust majakest: ühes all pood, üleval juuksurisalong, teises.. ma ei teagi, kuidas seda nimetada, kontor vist? Seal olid päris arvutiklaviatuurid ja ekraanid, mapid ja muud tööks vajalikud asjad. Lastele mängutuba väga meeldis. Eriti kift oli, et seal oli eraldi jalkasaal ka. Seal olid ka kossukorvid ja muud spordivahendid, nii et vahepeal sai ikka täiega ringi joosta, hüpata ja karata.

Kuna meil läks hästi kiireks, siis me täna ujumistrenni ise Robinile järgi ei läinudki, nii et sõbranna ema tõi tema ka kohe ära mängutuppa. Meie ise jäime sel korral natukene lausa hiljaks, sest olime suures ummikus. Ja peaaegu kõik teised ka hilinesid. Kohta oli kerge üles leida, kuid sissepääsu ei märganud alguses mitte keegi. Robin vahetas riideid niimoodi, et vahepeal mängis ja jooksis bokserites ringi, nii et mitte just kõige esinduslikum.. aga samas.. kõik olid ju sõbrad, pole hullu midagi!

Pidu oli, nagu arvata oligi, megalahe. Lapsed hullasid, jooksid, kriiskasid, kõik olid sõbralikud ja vahvad. Keegi poetas vahepeal jonnipisara, Henri kadus kuskile ära, Raido oli mures, et toitu on liiga vähe (jäi üle ilmselgelt) ja kõik sädistasid ringi. Krisse oli kaameraga kohal ja sel korral olime varunud ka pulga otsas olevaid lipsukesi ja musisuusid ning poseerisime vahepeal talle. Kui keegi talle parasjagu ei poseerinud, siis pildistas ta lapsi mänguhoos. Koju jõudsime hilja, avasime ühe kingituse ja lapsed vajusid voodisse tuttu.

Robin on maailma armas, kallis kullatükk. Meie väikene maailma ime 🙂

Emme pisikene inimene!

170916_12

170916_15

170916_40

170916_41

Sõbrad.. juba 5 aastat!

170916_73

170916_74

Pilti tegi Kristi Kullerkupp

Mu Kaija, mu Krista


Kuidas leidsid minu ellu tee need kaks, on küll naljakas mõelda. Et tänu sellele, et Robin sündis just oktoobri kuus, leidsin ma ennast nendega samast Facebooki beebigrupist. Me ei kohtunud ujulas, poes, peol, koolis ega ühiste tuttavate kaudu. Meie algne ühendav lüli olid lapsed. 

Kui ma natukene vähem, kui 5 aastat tagasi Kaija ja Dominici enda auto peale võtsin, et me saaksime kõik koos ujumistundi minna, siis ma ei osanud arvata küll, et mu autosse istub keegi kellega ma nüüd iga päev räägin. Me olime varem ju ka internetis suhelnud aga näost näkku kohtumine on alati teine asi. Õnneks meil vedas ja me klappisime ka päris elus kohe. Peale ujumistunde käisime Statoilis muffineid ostmas, sõime kuni lapsed magasime ja arutasime elu. Jagasime oma ahastust selle üle, et mida nende lastega ikka peale hakata ja kes ütleks kas me neid õigesti ka kasvatame. Kuigi meil oli nii palju sarnast, siis oli ka hästi palju erinevat, kuid õnneks ei saanud see kuidagi ebameeldivaks. 

Sama lugu Kristaga – meil on nii palju erinevusi aga õnneks ka piisavalt sarnasusi. Ja kui Kaijaga kohtumist mäletan ma väga hästi, siis Kristaga esmakohtumine ei tule mul hetkel üldse meelde. Kristaga on selline lugu, et seltskonnas sa ei pruugigi teda kohe tähele panna. Krista ei ole mitte kuidagi inimene, kes otsiks väga tähelepanu, räägiks teistest üle või arutleks su pikali. Selles suhtes on ta täiesti erinev, kui mina ja Kaija, kes me ka kirikus ilmselt vait ei suudaks olla. Samas on Kristas nii palju peidus, mis võõrale silmale silma ei hakkagi ja see on just väga põnev. Krista on nagu sibul – palju uusi kihte ja kõik väga erinevad. Meie Kaijaga oleme teatud asjades nagu avatud raamatud, meid kuuleb ja näeb igalt poolt ning Krista on meie pärast rohkem, kui korra pidanud piinlikust tundma. Kõige kurvem on see, et neid piinlikke hetki tuleb tal veel elus üle elada koos meiega, sest ega selles vanuses inimesed enam vaevalt mõistlikumaks muutuvad 😉 

Me räägime iga päev. Mina ja Kaija muidugi rohkem aga Krista ikka ka. Me võime vabalt rääkida pikalt toidust, dieedist, kaloritest, meestest, lastest, elust, tööst.. Ja täpselt sama moodi võime me naerda selle üle miks ainult Krista meist trenni teeb, kuidas Kaijal nii valged hambad on, miks mina midagi oma eluga teha ei oska, mis küsimus Kaija jalkamängul küsima peaks (mis värvi need eestlased on, mitu punkti värava eest saab ja miks üks mees ainult värava juures seisab), mille Krista ära sööb kui ta võistlused selja taga ja mis Raido täna unes rääkis. Kuigi vahel me teineteisele kõike kohe ei räägi, siis olen aru saanud, et lõpuks kurdame-kiidame-laidame-rõõmustame ikka koos. Kui öeldakse, et kõik teed viivad Rooma, siis minu jaoks viivad kõik teed Kaija ja Krista juurde mind oma muresid-rõõme kurtma. 

Kaijale meeldivad imelikud tervislikud toidud, punased asjad ja tal peavad koguaeg küüned koguaeg värvitud olema. Krista teeb iga päev trenni, koob kiiremini kui normaalsed inimesed ja usub tähtede seisu. Mina elan suvalisse seriaali kogu hingega sisse, olen shokolaadisõltlane ja proovin iga nädal jooksjaks hakata. Meil kõigile on lapsed esimesel kohal, me armastame päikest ja suve, naudime head muusikat ja seltskonda, tahame palju reisida ja unistame suuremast kodust. Nii palju erinevusi, nii palju sarnasusi. 


Elus juhtub nii palju asju, et hästi oluline on, kui sul on inimesed kellele loota. Muidugi on meil kõigil oma pere, kuid praeguseks hetkeks pean ma neid kahte küll juba ka enda pereks. Me tähistame koos jõule ja jaanipäevi, käime teineteise ja laste sünnipäevadel, jagame vajadusel omavahel lapsehoidmist, klatsime mehi ja vahel lepime kokku, et me ei olegi teatud asjades ühel nõul. Meil on erimeelsusi ja me näeme asju vahel kõik täiesti omamoodi, me ei mõista alati teise otsuseid või tegusid, me mõtleme et “aga ma teeks küll hoopis nii”. Aga me ei lähe tülli. Me ei lõpeta rääkimist. Ei kisa, karju, sõimle ega vihasta rohkem, kui paariks tunniks. Ja see ongi ilmselt kõige toredam – kui sul on elus inimesed kellega sa ei ole alati ühel nõul aga kes on ikka su jaoks olemas ja kelle jaoks sina tahad alati olemas olla. Milline õnn see on, kui tead, et saad kellelegi alati loota 🙂 

Nende mõlema tahtejõud, pühendumus ja siirus panevad mind aegajalt imestama. Kuidas nad küll jaksavad? Ma vaatasin täna nende pilte ja mõtlesin, et kuidas nad nii ilusad saavad olla? Ja millega ma nad küll ära olen teeninud.. 🙂 Minu maailma kallid! 


Pilti tegi Kristi Kullerkupp

Hullusi tegev kratt või ekraani jõllitav kuivik?

Meil on Nõmmekate Facebooki grupis ikka aegajalt teemaks asjad, mida lapsed-noored teevad ja kas neid ikka oleks vaja teha. Emad paluvad lastele meelde tuletada, mis on mõistlik ning nagu ikka tuleb sealt kohe jutt, kuidas noorena tegime ise ka nii ja keegi ära ei surnud ju!

Möödunud kevadel oli ka grupis aruteluks see, et noored oma rulade ja tõukeratastega sõidavad mööda Nõmme tänavaid ringi. Oli neid, kes seda taunisid aga oli ka neid, kes ütlesid, et no Nõmme ongi ju hea vaikne koht, mis siin siis ikka ja kas sul on raske autoga siis neist rahulikult mööduda? Pole vaja ilmselt ütlema hakata, et mina ei ole see ema, kes arvab, et las lapsed teevad, mis tahavad, vaid minu arust on mõistlik lapsele varakult õpetada, et tee peal tõuksiga sõita EI ole õige ja selleks on teised kohad. Muidugi polnud ma ise mingi musterlaps, kes kunagi rumalusi ei teinud ja näe ellu jäin ju kah, kuid ma samas ei saa öelda, et ma oleks täielikke idiootsusi ka teinud.

Kui see teema grupis aktuaalne oli, siis samal päeval sõitsin ma Nõmmel, Nurme tänaval ja pidin peaaegu ”südari” saama. Nurme tänava lõpu pool on mägi ja mina sõitsin mäest alla. Nägin eemalt, et seal on kolm poissi longboardidega ja mõtlesin, et ju nad ikka astuvad tee äärde. Olin ettevaatlik ja sõitsin ka aeglaselt, sest natukene enne mäest alla sõitu polnud poisse näha. Järgmine hetk, sõidan edasi ja näen, poisid oma uhkete sõiduriistade peal pikali ja sõidavad, keset sõiduteed, nendega mäest alla. Mõtlen, et no nad ju nägid eemalt, et ma autoga tulen, miks sellist asja vaja on? Kaks neist läksid tee äärde kui autot ikka kuulsid ja nägid, üks sõitis aga keset teed lõpuni, nii et mina pidin tema järel mingi 5 km/h sõitma. Mul polnud kiire. Ma ei olnud kuri, et on ikka nõme laps. Ma olin MURES. Mis siis saab, kui mõni teine auto oleks samal hetkel tulnud minu asemel ja sõitnud kiiremini, sest polnud poisse kaugemalt märganud? Seal on minu teada lubatud kiirus 40 km ja see on täiesti piisav, et sealt mäest alla sõites poisist lihtsalt üle sõita. Noh, Nõm(m)ekate grupis sain ma muidugi vastu päid ja jalgu, et ma olen ise üks lapsi vihkav nõme inimene ja olgu ma parem kodus.

Sama moodi on teemadeks olnud Nõmme mäe juures olev sild ja suusahüppemägi. Esimese peal ju pidevalt lapsed ronivad nö väljaspool silda ja käivad ühelt poolt teisele. Suusahüppemäel aga lastakse niisama pea ees, kilekottide või vanade kelkudega või jumal teab millega alla. Seal on veel teatud maa peal mingi kett ka ees, mis asja omakorda ”põnevaks” teeb. Jälgisin täna selle teema arutelu ning hakkasin mõtlema, et kas tõesti ongi siis kahte masti lapsi? Täiesti arutud või ainult tubased? Need pealkirjas olevad väljendid muide oli grupist läbi käinud läbi aegade, mitte mu enda välja mõeldud.

Minu meelest pole ükski äärmus liiga hea. Muidugi ei saa lapsi hoida ja nännutada. Ma ise proovin väga seda mitte teha. Minu arust on meil Robiniga see üsna hästi õnnestunud ka. Samas laps ON laps ja talle peab vahepeal meelde tuletama MIKS mõni asi on ohtlik või mis selle tagajärg võib tulla. Liumäest alla laskmise peal ei ole vaja lapsele hüüda ”vaata, et sa haiget ei saa!” aga kui ta ikka on puu otsas nii kõrgel, et tipp paistab ja alla ei julge tulla, siis vist oleks võinud talle korraks öelda, et kuule, mine ikka nii kõrgele, kui kõrgelt alla julged hüpata. Vähemalt ma ise üritan sellist ”reeglit” jälgida küll. Kui tahab puu otsa ronida, siis tehku seda aga ainult siis, kui ise saab peale ja nii kõrgele kust julgeb alla ka hüpata. Mina puu otsa talle järgi ronima ei hakka, ma kardan kõrgust.

Sama moodi on nii paljude teiste asjadega ka. Muidugi peab laps liikuma, ronima, hüppama ja kargama. Mul on siiralt hea meel, et meie mõlemad lapsed väga naudivad õues olemist ja mängimist. Henri tassib iga päev mulle oma papud sülle, et lähme nüüd õue ja Robinit ei saa lasteaia hoovist kunagi kohe ära. Ikka on vaja jalkat mängida, lehti riisuda, tammetõrusid otsida, vaadata kes kiigul suurem hoo teeb või mängumaja katusele ronida. See viimane on ka asi, mille peale mõne kartlik ema juba ütleks, et oi, nii hirmus aga minu meelest on see väike maja nii madal, et ronigu. Muidugi, ma ütlen ausalt, ma ei tahaks, et Robin kunagi kukuks, haiget saaks või veel vähem mõne luu murraks aga samas olen arvestanud, et selline asi võib üks hetk juhtuda. Ta on nii mõnigi kord pannud teised vanemad kulme kergitama sellega kuhu ta ronida suudab ja kui kiiresti. Minu arust on ta aga üsna tugev ja osav, nii et enamasti ma teda ei keela. Samas mul ongi hea meel, sest ta ikkagi ise tajub üsna hästi ära, et kuhu ja mida maksab ning kust on juba lausrumalus. Sama moodi Henri, kes ronib enda söögitooli tagant teleka kapi peale, hoiab sealt seinast ja telekast kinni ning ronib siis enda söögitooli istuma ise. Raidokesel jäi iga kord süda seisma, kui ta seda nägi ning üks mu sõbrannadest soovitas ta ikka puuri panna aga ma üldiselt olen üsna rahulik. Meie lapsed ongi ronijad, elu on selline. Söögitooli panime siiski teise kohta, sest ma pigem kartsin seda, et ta lükkab teleka sealt kapi pealt maha.

Ei ole, nii et on ainult toas või ainult õuekraage. On ikka vahepealseid variante ka. Robin ronib õues mängumaja katusele ära, tuleme ise tuppa ja laseme tal veel paar majaringi joosta ja siis ta võtab mu telefoni või enda tahvli ja vaatab sealt multikat ka. Muidugi ei lase me tal tunde ekraani ees istuda või ei palu tal ainult sellega ise end lõbustada aga ma ei aja ka taga mingisugust ekraanivaba elu, kus ma pidevalt muretseks, et oioi, nüüd on silmad haiged, sõpru ei leia, füüsiliselt on nõrk ja kõik on pahasti. Minu arust on KOHE VARSTi 5-aastane (!!!!) Robin äärmiselt tubli ja tegelikult ka iseseisev laps, kes nagu näha sai suvel 4-aastasena terve nädala laagris oldud, suudab endale ise hommikul midagi hamba alla otsida, oskab mu telefonis leida youtube, enda mängud ja muusika ning samas käib suurima rõõmuga ujumas, kiikumas, rattaga sõitmas, jooksmas ja lehtedes hullamas. Nagu elus ikka asjadega on – kõike mõõdukalt. Noh, mõnda asja siiski pigem rohkem, kui vähem 😉

Las laps jookseb ja määrib riideid..

160529-kk570

..ronib aia otsas ja ronib puudele.
Pildid tegi Krista Kõiv.

160529-kk572

Mul on nii palju tundeid!

Ma ei tea, kas te olete aru saanud aga mul on hetkel käsil kerge madalperiood. Noh, mitte selline kõige hullem ja kurvem aga periood, mil ma ei olegi seltskonnas ehk kõige jutukam inimene, mil silmad kipuvad vahel lihtsalt märjaks minema ja ma arutlen oma peas erinevate asjade üle rohkem, kui muidu. Seotud on see muidugi mitme asjaga ja kõigist neist pole siin õige koht rääkida aga tabasin end täna mõttelt, et IME KA, et Robin on väga emotsionaalne, kui ma ise ju olen samasugune. 

Sõitsin täna Anneliisi juurde, sest meil on suvise lastelaagri asju vaja veel kokku tõmmata. Hommikul olin Robini viinud lasteaeda, Henriga käinud muusikatunnis, valmistanud lõunasöögi ja õhtusöögi ning mõtlesin, et oh.. okei. Äkki ma ei olegi nii suur luuser? Mu terved päevad ei möödu ju diivanil pikali, mul on ikka asju, mis vajavad ajamist ja kohti kus mind oodatakse ning kodune elu ilma minuta ei toimiks ausalt öeldes üldse. Olin eluga täitsa rahul, laulsin raadiost tulevale popile kaasa ning tegime osa enda asju ära. Mina olin rohkem toetav, kui tegevam jõud aga siiski, saime täna tehtud, mis vaja ja vajaliku asja ära tegemine tekitab ju kohe endas ka hea tunde.

Läksin sealt edasi kiiresti lillepoodi, sõin Kalamajas ühe salati ja läksin sõpradele külla beebit vaatama. Beebi oli imeline! Magas mu süles palju ja oli nii pehme, armas ja soe. Nii tore oli korraks ilma oma lasteta olla. Sorri, see ausalt ei tähenda, et ma neid ei armastaks aga hea on lihtsalt OLLA ilma, et keegi sinust midagi tahaks. Rääkisime juttu, sõin kooki ja jõin teed ning uneajal hakkasime koju liikuma. Autos laulsin jälle raadiole kaasa ja siis tuli kurvem laul ja ma olin ise ka jälle jumala kurb. Selline “mida kuradit ma siis ikkagi teen?!”-tunne saadab mind viimasel ajal igapäevaselt ja ma tunnen, et mul on mingit väljundit vaja. Kui suveks on mul meeles mõned täitsa toredad projektid, siis aus on öelda, et kuigi nendega peab tegelema hakkama juba praegu, siis raha nende eest palju ei teeni ja seda, mis teenib, saab kätte alles sügisel. Kõike muidugi ei pea tegema raha pärast. Ma tegelikult pole kunagi midagi ainult raha pärast teinud, kuid samas ma tunnen nii väga, et tahan enda panust ju anda. 

Noh, ja nüüd on kell varsti poolöö ja ma ei ole enam otseselt kurb aga rõõmus ka pole. Mind teeb rõõmsaks see, et kohe varsti on Robini sünnipäev! Samas teeb kurvaks see, et mida ma peale seda siis jälle ootan.. mida ma teen? Ja siis ma hakkan mõtlema, et no mida ma muretsen, elu annab vastuseid ise ka, tuleb olla avatud ja positiivne. Aga ma ju olengi olnud.. kus mu vastused siis on? Ma tõesti ei tea, kas ma äkki hakkasin lihtsalt nõmedaks või miks mul on peas viimasel ajal nii palju küsimusi millele ma paaniliselt vastust otsin. Ma ju tegelikult.. vist.. tean, et kõik läheb hästi. Ma leian endale selle oma asju, kõik muud asjad loksuvad ka paika. Aga hinges on ikka rahutus.. Tavaliselt aitab selle vastu jooksmine aga praegu magavad juba kõik peale minu, nii et ma ei hakka jooksma minema. Proovin lihtsalt mitt end üle mõelda, kaaluda enda variante ja keskenduda heale oma elus. Ma tegelikult ei taha olla inimene kellel on palju ja kes ikka pole rahul. Ma ei arva, et hetkel ka nii oleks. Ma lihtsalt.. otsin midagi. 

Mul on nii palju tundeid. Rahul, rõõmus, mures, kurb, pettunud, vihane, positiivne, rahutu.. Need kõik on koguaeg läbi segi minu sees ja muudkui keevad seal ning mul on natukene lihtsalt tunne, et kohe varsti keeb see asi üle. Samas ei ole ju asi igavuses – mul on mitu asja vaja veel täna ära teha. Noh, nüüd ma otsade kokku tõmbamise asemel hakkasin hoopis jälle heietama, et mis mul ikka viga on.. Panen parem ruttu punkti. Punkt. 

Siia lõppu aga üks kiikuv Henri, kelle elus on vist küll vaid megapalju rõõmu. Ja see ongi tähtis! 🙂 

Miks meil on ainult üks kass alles

Olen meie kassidraamadest enne varem päris mitmeid kordi kirjutanud. Kes lugema pole sattunud, siis lühidalt: meil oli kaks kassi kellest esimesena võetud loomakene oli koguaeg stressis, pissis ja kakas valimatult valedesse kohtadesse ja oli silmnähtavalt meie juures õnnetu. Me proovisime põhimõtteliselt kõike, mis meie võimuses aga olukord oli ikkagi päris kurb. Iga päev tulid koju ja mõtlesid, et noh, ei tea kas julgeb vaibale astuda või Robini tuppa minnagi. Ma tegelikult ei saa aru miks ta pidevalt Robini voodisse pissis, sest tegelikult Robin ei kiusanud teda kuidagi. Ei olekski ju saanud, sest kassikene oli kogu aeg peidus ja ei lasknud kedagi endale lähedale.

Kevadel hakkasin ma aga päris õnnetuks juba muutuma, sest ma sain aru, et see kass enam meie juures kaua elada ei saa. Ma tean, et loom on sinu vastutus ja ma tundsin ennast meeletult halvasti kogu selle loo pärast, kuid lõpuks ju tuleb mingi valik teha. Ei ole normaalne, et lapse voodi on kassipissilõhnaga või igal päeval on koju tuleku ees juba kerge stress. Lisaks oli ju aru saada, et loom oli õnnetu. Väga õnnetu. Ta võttis kaalust palju alla, ei mänginud, sõi vähe, magas kuskil peidus ja ei tulnud enam niisama ka sülle mulle. Muidu ta minul ikka lubas end paitada aga lõpuks oli ta vist meie kõigi peale lausa kuri.

Pikalt mõtlesin, et mis teha. Otsustasin kirjutada kirja inimestele, kes ehk oskaksid aidata. Valisin Facebookis umbes 50 inimest välja ja kirjutasingi ausalt ja halavalt, et lood on sellised nagu nad on, kas kellelgi on mingeid ideid. Olin 90% kindel, et kass on vaikses kodus rahulik ja rõõmsam. Ma ideaalis ise kirjutasin ette, et ta võiks olla selline vanaema kass – üksik vanainimene ja kass, väga hea kooslus. Meie juures oli ju alati palju lärmi, lapsed kriiskasid, külalised, teine kass meeletult kiusas teda ja kogu aeg oli trall. Kirjutasin ka ausalt kirja, et kass on arg, vajab aega ja kui keegi otsustab ta endale võtta aga sellest välja midagi ei tule, siis võtame ta tagasi. Magama paneku peale siis ei mõelnud üldse, see oli viimane-viimane-viimane variant ikka.

Õnneks oli mitu huvilist! Ühega neist, mu lapsepõlve tuttavad, saimegi kaubale, et proovime. Peres on ema ja kooliealine poisslaps. Poiss pole seega enam väike, et ei saaks sõnadest aru, vaid mõistuse juures laps, kes saab aru, et ei tohi kassi sabast tirida ja krabada, kui ta ikka seda üldse ei taha. Alguses lükkus kassi üleandmine edasi ja mingi hetk ma juba mõtlesin, et oi, äkki ta ikkagi ei tahagi kuskile minna ja ta ju tegelikult on niii armas. Ja no oligi, megaarmas kass! Kuid ühel päeval kirjutas too tuttav, et nad nüüd tulevad talle järig. Oeh.. Mis mul üle jäi? Olin just poes, ostsin talle kaasa toitu, liiva, liivakasti ja muud vajalikku ning olingi valmis kassikese ära saatma. Olime Raidoga mõlemad kodus ja nii kurb oli. Mitu korda proovisime teda puuri saada aga ta sai aru, et midagi on jamasti ja niii siples. Läks toa nurka ja vaatas meile oma kurbade silmadega otsa. Oi, kui valus..

Kuid kass sai uue pere juurde teele saadetud. Süda valutas ja mure oli hinges, kuid saime neilt alguses üsna palju tagasisidet. Kõik läks hästi. Kass oli küll arg, kuid lasi end vaikselt paitada, tuli lõpuks poisi voodisse magama ja kui ma umbes kuu aega hiljem küsisin, kuidas neil läheb, siis polnud ta kuskile pissinud ka. Järeldus – ta tegi seda meile ikka vihast ja kättemaksuks. Nüüd elabki kassikene uues kodus juba mitu kuud ja nad pole teda meile tagasi tahtnud tuua ega midagi kurtnud, nii et ju neile kõigile sobis see lahendus. Ja kuigi see kõlab ehk karmilt, siis meile ju ka. Meie Puhh küll igatses ja otsib siiani mängukaaslast aga tal on Robin ja Henri kes teda pidevalt jooksutavad. Minul ei ole koju tulles enam stressi, keegi ei pissi valesse kohta (v.a Henri vahel) ning rahu on majas. Nii tore on, et loom endale hea kodu sai ja ma arvan, et me õppisime sellest loost väga-väga palju. Tänavakassidega võib selliseid asju ikka ette tulla, ootamatusteks peab valmis olema, kuid tavaliselt leiab igale murele ikka lahenduse, kui proovida. Kass tänavale visata või veel hullem – magama panna – olgu ikka viimane variant.

Hoolitsegem enda loomade eest. Nad on ju meie karvased sõbrad. 🙂

Minu keha

Imelik on sellist pealkirja panna. Tundub nagu ma tahaksin täpselt teile rääkida, mis mõõdus ma olen näiteks aga sellist plaani mul tegelikult pole. Põhjus ka lihtne – ma ei ole hetkel peeglisse vaadates täiesti rahul. Nutma ei hakka, masendusse see mind ei aja aga rahul ka ei ole. Seepärast otsustasin reedel, et vist võiks juba aidata sellest laisklemisest ja viisakas oleks end jälle jooksurajale tagasi saada. Nii ma tegin. Vaevaliselt. Ja eile veel vaevalisemalt. Ja täna ka. 

Täna käisin ma Nõmme Rabajooksul, mis kn 6,3km pikk ja selline mõnus rahvajooks. Ma olen ko-ko-kohutavas vormis ja jooksin koos laste ja vanuritega. Mind motiveeris minuga samas rütmis jooksev eelkooliealine poiss. Ta oli nii tubli! Mitte kordagi ta selle aja jooksul ei puhanud ega kõndinud, suurem osa jooksust oli ta minust ees pool. Mõtlesin, et kui tema kõnnib, ma kõnnin ka! Jalad olid valusad eelmistest päevadest ja uni oli ka. Aga ta ei kõndinudki! Ja kuidas ma siis ise seisma jään, kui laps mu ees edasi kihutab? Jooksmine on ju nii suures osas su enda peas kinni ja ütlesin siis endale, et kannata ära ja ära ole tossike. Hakkama sain. Mitte küll väga kiiresti aga ikkagi sain. 5nda kilomeetri aeg oli mul 6:17 ja siis läks see poiss mul eest täiesti ära ka. Saate aru? Nii väike ja no niimoodi jooksis? Keskmine km aeg tuli tal ilmselt 6 min kanti ja minu meelest on see ikka uhke saavutus. 

Ja eks ma olen ise ka rahul, et end jooksma vedasin. Palju ei jaksa ja ega see polegi praegu eesmärk. 3 päevaga olen jooksnud 17km ja see on alustuseks täitsa hea. Homme ilmselt puhkan, sest tunnen, et jalad on ikka veits läbi. Tahtsin lõunat magada aga jalad tuikasid ja ei jäänudki korralikult magama. Kuna eelnevatel päevadel on tuul ka nii suur olnud, siis pea ka valutab. Jooksen küll mütsiga aga isegi see ei aita. Vastutuult jooksmine on olnud väga vaevaline ikka. Unetunde on ka viimasel ajal vähem olnud. Samas on peale jooksu tunne alati värskem, kui jooksma minnes. Ja õhtul tuleb uni sügav ja hea. 

Nagu öeldud siis motiveeris mind uuesti jooksurajale astuma see, et peeglist vaatab mulle vastu keegi hästi minu moodi aga.. pehmem inimene. Ma ei ole ju kunagi olnud väga heas vormis aga tunnen, et viimane poolaasta on kuidagi eriti laiskus peal olnud. Nagu enamus naisterahvastel vist koguneb ka mul kõik üleliigne kõhupiirkonda. Mind hakkas väga häirima, et teksased on jalas “liiga parajad”. Mulle meeldib, kui on ikka natukene ruumi, mitte nii, et nööpi kinni pannes on tunne, et igaks juhuks vist täna sööma ei peaks. See viimane muide on rumal nali – sööma peab alati aga korralikult. Või nagu ma ise arvan – kõike võib aga teatud koguses. 

Mõtlesin eile aga naiste kehale üleüldse ja see on ikka nii hämmastav. Kuna paljudel tuttavatel on just lapsed sündinud ja nii mõnigi hakkab varsti sünnitama, siis on sellest kuidagi rohkem juttu ka olnud ja mind paneb ikka hämmastama kuidas mu keha sellist asja läbi teeb ja ikkagi üsna kiiresti taastub. Kui Robiniga oli mul umbes kaks nädalat ikkagi selline nõrgem ja kehvem olla ning ka istumine ei olnud mingi lust kohati, siis Henriga oli paari päevaga asi ikkagi pigem täitsa hästi. Tunne oli oma kehas üsna hea, kuigi tegelikult olin ma sel hetkel ikkagi enda kaalunormist kõvasti üle. Siis polnud sellest ka hullu – olin ju just sünnitanud. Aasta ja kolm kuid hiljem ma aga selle vabanduse taha peituda ei tahaks. 

Mis puutub üldse sünnitamisse, siis kuigi esimene oli üsna karm ja valus, sest ma ise tegin palju tööd enda kehale vastu, siis teisest on mul vaid nii ilusad mälestused. Nii uhke tunne tuleb ja silmad lähevad märjaks, sest tunnen, et tegin kõik endast oleneva, et minul ja lapsel oleks hea. Ja ma arvan, et meil mõlemal oligi nii hea, kui olla sai. Mul ei ole mingit hirmu selle ees, et kunagi peaks uuesti sünnitama. Ma pigem ootan seda uut kogemust väikese elevusega ja tean, et mu keha tõesti ongi nii tark, et ta aitab mul seda kõike teha, kui ma vaid oskan teda kuulata. Ja vastu selle pingutuse eest saad sa ju sellise ime.. 

Henri, 2 päeva väike


Robin, 5-päeva väike


Et enda kehas end hästi tunda ei ole mingit reeglit. Kõik ei vaja selleks ilusaid kõhulihaseid, c korviga rindu, peenikest pihta või ilusaid käsivarsi. Meil kõigil on erinevad ootused oma kehale ja ilu on ju nii lai mõiste. Ei saa enda keha võrrelda sõbranna kehaga, sest me oleme tegelikult ikkagi üsna erinevalt “ehitatud”. Kelle pikemad jalad, kes lihtsalt pikem. Mõnel väike talje ja suured rinnad, teisel laiad puusad ja kaasaantud trimmis tagumik. Oluline on, et ise kuulaksid ja õpiksid end oma kehas mugavalt tundma, mitte ei vaataks teisi ja mõtleks, et tahaks ka seda või teist või kolmandat. Unistada muidugi võib ja suusoojaks seda öelda aga enda elukvaliteeti või eneseuhkust ja armastust see segama ei tohiks ju hakata. Mina näiteks võin ausalt öelda, et mulle ei meeldi suured rinnad. Raseduse- ja imetamisaegne d-korv häiris mind alati ja ei sobinud minu arust mu kehakujule. Praegu väiksem c on täpselt selline mis minu enda arust mind kaunistab. 

Kuid mul on asju, mis mulle ei meeldi üldse oma keha puhul. Esiteks mu puusad, mis minu arust on naaaatukene liiga laiad. Mulle tundub, et nad mõlema rasedusega vajusidki natukene rohkem laiali ja nii nad nüüd on. See ei tekita minus viha ega pettumust enda suhtes aga nii lihtsalt on. Teine asi on mu reied, mis minu arust on mu säärtega võrreldes liiga suured. Või peaksid ehk sääred olema paksemad? Ma ei tea 🙂 Samas on mitu sõbrannat öelnud selle peale, et ma olen lihtsalt loll. Ja eks selles ole ka terake tõtt. Kuid ma arvan, et meil KÕIGIL on asju, mida me muudaks, kui väga lihtsalt seda teha saaks. Vahe vist ongi selles, et kui väga me neid asju muuta tahaks? Mina näiteks kuskile opilauale nende asjade pärast ei läheks. Toitumist oleksin küll nõus muutma natukene ja liigutama end ka rohkem, kuid that’s it. Nii palju need asjad mind pole kunagi häirinud, et ma kaaluks mingisuguseid ekstreemsemaid meetodeid. 


See vist on ikka naaaatukene paratamatu, et teatud asjad meie enda juures meile ei meeldi. See on see sotsiaalmeedia maailm, kus instagram on täis näiliselt imeilusaid ja vormis naisi, kes küpsetavad lastele ise kooke, käivad abikaasaga puhkamas, teevad trenni ja dringitavad sõbrannadega. Kuidagi automaatselt tekibki endale hetkeks tunne, et.. aga mina? Õnneks on see enamasti ikka vaid hetkeks, sest see on esiteks juba teada värk, et kellegi instagrami elu pole päriselu ja teiseks pole mõtet teisi kadestada, see enda elu paremaks ei tee. Sama moodi ka enda vormi mitte. Väga raske on tänapäeval vahel lihtsalt endaga rahul olla, sest latt on kuidagi kõrgele seatud. Aga kes ütles, et me peame kuuluma kuskile normi? Lati alla või peale? Tuleb selle kõige keskel ikka iseendaks jääda ja end armastada. Ja kui rahul ei ole, siis midagi ette võtta. 


Pildid minust on tehtud Birgit Varbalse poolt, kes oskab küll iga naise ilusaks pildistada. Ja sellisel buduaaripildistamisel on võimatu end halvasti tunda – sinus ärkab ellu midagi uut ja sa tunnedki end hästi, vabalt ja mõnusalt ning seda on ka piltidelt näha. 

Jutt sai kokku väga kaootiline.. Täpselt nagu ma ise. Mõnusat pühapäeva! 

Previous Older Entries Next Newer Entries