Mis on toimunud

Tegelikult olen ma umbes 10 korda mõelnud ja hakanud uut postitust kirjutama aga alati on midagi vahele tulnud. Eelmine nädal oli lihtsalt nii hullumeelne, et mitte kuidagi ei jõudnud kirjutada rohkem, kui 5 sõna järjest.

Terve eelmise nädala olime me kodused. Okei, tegelikult päris nii ei olnud aga mulle tundus küll. Pühapäeval olid mõlemad lapsed natukene nohused ja esmaspäevast nii nohused, et kuskile ei saanud minna. Ma muidu ei tee nohust suurt numbrit, elu läheb edasi, lapsed käivad vannis, õues ja ujumas, Henri magab ka siis õues aga sel korral oli tegu ikka sellise tõsise külmetusega. Mõlemad olid väga nohused, köhisid ja vahelduva eduga viskas väikese palaviku ka. Kuna ilmad olid ka niii kehvad ja vihmased, siis olimegi ainult toas. Selliste rüblikute jaoks on see toas olemine ahistav täiesti ja energiat oli mõlemal üsna palju. Õnneks lõunauned magasid nad koos ja õhtuti läksid ka magama samal ajal.

Kõige suurem pluss sellise pikema kodus olemise juures, on see, et sa ju saad nii palju lastega koos teha ja rääkida. Robin räägib VÄGA palju, nagu me ise Raidoga. Vahepeal ei jaksa kõike infot ära seedidagi ja ma pean talle ütlema, et kuule, teeme üks minuti vaikust ja siis hakkame otsast peale. Henri ei räägi veel nii pikkasid jutte aga see laps ju jonnib viimasel ajal! Konkreetselt JONNIB. Selline ”viskan pikali maha ja kisan” jonn kohe. Mulle tundub, et ta on alati olnud natukene kiirem laps, nii et ju tal jõudis see 2-aastase jonnijuurikaks olemine ka varem lihtsalt kohale. Kui ma paneks kirja MIKS ta jonnib või nutab, siis see list saaks väga naljakas olema. Näiteks ei lubata tal prügikastist asju süüa, diivanilaual püsti seistma, pead kuuma ahju panna, asju loopida, kassi ja Robinit tirida, hambapastat süüa, keegi ei anna talle Borjomi või me lihtsalt vaatame teda vale pilguga. Ehk et pesuehtne jonn. Kui ma olen vahepeal saanud hinge tõmmata, siis sellest pole hullu. Laps jonnib, see on periood, see läheb mööda. Ma ausalt öeldes proovin ta tähelepanu mujale suunata küll aga kui see ikka ei aita, siis ma iga jonni peale tsirkust tegema ei hakka. Eelmine nädal veel eriti, kus mõlemad lapsed tahtsid väga palju tähelepanu ja ma ei saa alati öelda Robinile, et tema peaks jälle ootama kuni ma Henriga tegelen. Tunnen niigi, et Henri saab vahel ju kõvasti rohkem tähelepanu, kuigi me proovime küll mõlemaga võrdselt aega veeta, pakkuda neile aega perega, emme-issiga eraldi ja ka üksinda olemiseks. Õnneks Henri jonn tuleb ja läheb kiirelt. Tal on väga vali nutt aga ta unustab selle ära ja siis mängib jälle edasi. Eelmine nädal oli talle kindlasti ka raskem, sest tema ei ole ka harjunud ainult toas olema.

Kuid ma hakkasin rääkima hoopis koos tegemisest ja kõige rohkem tegime me koos süüa. Henri rohkem tiris meid Robiniga riietest, kui me köögis toimetasime aga noh, ta oli ka seal, nii et tegime koos! Robin tassis tooli alati kööki ja tahtis väga palju aidata. Kooris kartuleid ja porgandeid, lõikas kääridega tilli, õppisime kuidas terava noaga õuna koorida, tegime koos küpsiseid ja muffineid ning Robin segas kõiki asju ise ja lakkus pärast magusamad kausid puhtaks ka. See lastega koos söögi tegemine on hästi vahva aga mu arust on naljakas, et kuskil filmis näitab seda alati, kui hirmus puhast tegevust. Ei tea, kas me ise oleme lastega jubedad plähmerdised või milles asi, kuid alati on köök täitsa segamini ja üks kord oli isegi meie pea kohal olev kapp tainast täis.

Mis oli aga eelmisel nädalal kõige-kõige vahvam on see, et poisid said koos mängida nii palju. Nad tegelikult saavad nii hästi läbi, kuigi neil on päris suur vanusevahe. Robin tahab väga Henriga kodus olles mängida aga vahepeal Henri ei saa aru mängust ja jalutab niisama ringi. Samas mürada, kallistada, kulli mängida ja autosid veeretavad saavad nad koos edukalt. Ka peitust saame mängida, kui meie Henrit aitame ning eile mängisime koera, nii et Henri oli kogu aeg ka lihtsalt koer.  Ta ei saanud mitte ööd ega mütsi muidugi aru ja tal oli eraldi pall aga ta kogu aeg hüppas ja hüüdis pall-pall! Kuna Robinil kodus ju teist väikest mängukaaslast ei ole, siis kodus ta hea meelega toimetab Henriga. Samas ta lõpuks ikka ütleb ka, et äkki Henri peaks magama minema või oma söögitoolis istuma. See on tegelikult täiesti arusaadav ka, sest väga tihti Henri tahab lihtsalt Robini peal või kukil istuda ja see pole alati kõige kergem. Kuid üldiselt olen ma nendega suhtega väga rahul. Muidugi Robin vahepeal tüdineb ja Henri tirib teda juustest, kuid mu arust see käib natukene ikka vendlusega kaasas ka. Veits vaidlust ja tüli aga samas palju kokkuhoidmist ja sõprust.

Lisaks sellele juhtus eelmisel nädalal, nii et taevased väed halastasid mu peale ja natukene päästsid mind sellest kohutavast luuseri saatusest, nii et nüüd mul on väikest viisi töö. Tegelikult päris lepingut mul (veel) ei ole, mingeid ametlikke kellaaegasid ka mitte aga eesmärk on olemas, keegi kellele vahepeal vastuseid anda, samuti ja mis mul muud praegu vaja. Saan teha asja, mis mind tegelikult väga huvitab. Lisaks sellele on mind kampa kutsunud inimene ise nii tore ja armas, et patt oleks vinguda. Eelmine nädal ma tegelikult tegin tööd niimoodi paari tunni kaupa päevas ja pool aega keegi tahtis mu tähelepanu, kuid sellest nädalast on Robin lasteaias ja lapsehoidja käib meil abis, nii et ma saan päevas 4 tundi teha rahulikult tööd ja keskenduda sellele. See pole mulle tuhandeid kontole toov asi, kuid tore on end kasulikuna tunda 🙂 Teine kord kirjutan sellest kõigest ehk lähemalt ka, kuid seni minge laikige ja tellige endale VÄGA HÄID loodustooteid siit: Linea Natura juuksehooldustooted ja Linea MammaBaby. Võin öelda, et meie perele meeldivad 🙂

Ja kuna nädal oli kergelt hullumeelne, siis miks mitte laupäeval natukene puhata ja mängida. Nimelt olid Kristal hooaja viimased võistlused, käisime me sünnipäeval, pidasime meil maha hästi mõnusa ühise söömingu, käisime Amigos Birgitit kuulamas ja vaatasime väga kiiresit üle ka uue Prive. Pühapäeval saime lapsed tagasi alles ennelõunat, nii et mõnus oli hommikul natukene kauem magada ja pika duši all käia. Olen viimasel ajal palju jälle mõelnud sellele, KUI olulised on minu jaoks ikka mu sõbrad ja.. mul on hea meel, et nad olemas on. Tunnen, et need inimesed, kellega ma olen viimased mitu aastat igapäevaselt suhelnud on ikka TÄIEGA minu inimesed.

Nüüd sai siia kokku üks väikene kokkuvõte, mis on viimasel ajal toimunud. Tegelikult on mul mitu postitust veel ju plaanis teha aga kõigest järgemööda. Mõnusat esmaspäeva! 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: