Väiksemad ootused

Panen siia postitusse kokku kohe palju mõtteid. Olen nimelt lastega juba mitmendat päeva järjest kodune ja tubane ning siis mul on kuidagi eriti palju aega mõelda. 

Tõbised

Mõlemad lapsed on nohused. Robinil oli eile nina kinni ja hääl kähe, täna ärkas väikese palaviku ja nohuga. Õnneks see palavik oli peale lõunaund kadunud ja tagasi ei ole siiani tulnud. Henri jäi nohuseks eelmise nädala lõpus. Ma tean, et ikka räägitakse hambanohust jutte, et seda tegelikult olemas pole aga Henril minu arust ikka on. Ei arva ma kuidagi, et ta külma on saanud ja see nohu kaob alati, kui hammas lõikub. Henril muide lõikuvadki vist 15-16-s hammas. Juba! Ma ei mäleta, et see oleks Robiniga nii kiirelt käinud. Mõlemal lapsel on see nohu üsna paks aga õnneks mängu ja und ei sega. 

Olime terve nädalavahetuse juba tubased ja täna ka. Kuna eelmine nädal olin ma üldse rohkem kodune, siis mul kergelt on “juhe koos” küll. Ma ei ole inimene, kes armastab kodus istuda. Mulle meeldib küll tegelikult rutiin aga seda pigem selles mõttes, et uneajad on alati samad. Vahepealsed tegevused muutuvad tihti. Praegu mõtlen, et mis kodused me tegelikult ikka olime.. kolmapäeval käisime Robiniga kinos, laupäeva käisime Robiniga kino, eile käisime korra poes ja Robin käis Johanna sünnipäeval ja õhtul veel istusime ka naabrite juures. Ilmselt mul “juhe on koos” pigem sellepärast, et Raido on üsna töölainel ja ma olen rohkem üksi olnd, kui vahepeal. Nädalavahetusel olid tal kabevõistlused ja õhtuti läks ta koos lastega magama. Pole lihtne terve päev vastastele pähe teha 🙂 

Kodus olles olen ma tegelikult päris tubli olnud. Täna tegime muffineid, pesime pesu, kolisime Robini toa ümber, koristasime, sorteerisime asju. Sinna vahele käib ilmselgelt ka veel söögi tegemine, mängimine, ninade loputamine ja nuuskamine, väike vaidlus ja kauplemine. Päevad lähevad tegelikult nii kiiresti ikka kahe lapsega, et ei saa arugi, kui juba on õhtu. Täna ma käisin üksinda õhtupoolikul Jansenni poes jala ja see oli nii mõnus jalutuskäik. Sügiseõhk on ikka kohe väga mõnus! 



Kõige mõnusam on see, et kui mõlemad lapsed on kodus, siis nad saavad nii palju koos mängida. Oi, nad kraaklevad ka. Robin ju tahab oma mängu mängida, Henri segab, tahab ta asju ja tirib teda vahepeal juukstest ja karjub pai-pai. Samas siis läheb see mööda, roomavad kahekesi ringi, Robin teeb talle pai ja võtab kaissu, ajavad teineteist taga, panevad ukse kinni ja on kahekesi Robini toas. Nii tore on, et ma saan vahel Robinil paluda aidata end. Ta teinekord ise ka ütleb, et tema vaatab ise vennat, kuni ma midagi teen. Henrile Robin muidugi nii väga meeldib, ausalt öeldes vahel ilmselt rohkem kui meie Raidoga. 

Neljapäevaks tuleb igal juhul Robin terveks ravida. Henri muidugi ka aga Robinil on lihtsalt neljapäeval lasteaia sõbra sünnipäevapidu ja ta väga ootab seda. Reedel saab meie kallis Dominic ka 5 ja laupäeval lähevad lapsed kodust ära. Robin läheb Emma ja Isabeli juurde ööseks, Henri aga lapsehoidjale külla. Meil on endal sel päeval ja õhtul kaks sünnipäeva ja kaks muud sündmust veel lisaks, nii et arvestasin sellega, et kumbki meist ei jaksaks kell 7 lastega järgmine hommik ärgata. Ausalt öeldes tundub mulle, et peale viimaseid nädalaid kulub meile mõlemale rahulik hommik ära ka. Oleme selle auga välja teeninud ja lapsed on heades kätes 🙂

Väikesemad ootused

Olen palju mõelnud sellele, et see kuidas sa ikka oma lapsesse suhtud, oleneb nii paljudest asjadest. Pean silmas just esimese lapse sündi, mil enamus emasid vaatabki seda ilmaimet ja peas käib mingi klõps ning ühtäkki tunnedki end ainult emana. Minu jaoks oli see emaks saamine nii sürr kogemus, et ma siiani ei oska vahel seda kõike sõnastada. Mõeldes aga tagasi oma kummagi lapse esimesele eluaastale, siis mulle tundub, et ma olen ikka palju kasvanud ja muutunud. Arusaadav ka. Esimese lapse saamine on nagunii suur asi aga eriti suur oli see mulle, kes ma eluski polnud beebit hoidnud, mähkinud, ei teadnud üldse mida elult oodata. Eks me saime ju lõouks hakkama aga pidevalt oli mingi mure ja jama. Henriga on kõik palju chillim, see laps on täitsa ise kasvanud kohati. 

Kõige rohkem aga olen täheldanud, et ma ei oota Henrilt eriti palju. Ma ei oodanud, et millal tulevad hambad, millal hakkab kõndima, millal ütleb esimesed sõnad, millal terve öö magama. Ka praegu ma tunnen, et see on mu enda jaoks nii vabastav, et ma ei tunne, et ma peaks temalt midagi ootama ja süda on palju rahulikum. Ma olen proovinud teda mõned korrad potitada. Asjatu, ta ei saa midagi aru. Ei tunne survet ka – minu meelest on ta veel väike ja mul kama, mis teised arvavad. Sama on lutiga. Proovin muidugi seda tal koguaeg mitte suus hoida aga ei saa öelda, et see kuidagi piiraks tema sõnavara. Absoluutselt mitte mu arust. Ta on aaasta ja kolm kuud vana aga ütleb mitmeid sõnu. Näiteks: poiss, pall, pai, mõmmi, emme, venna, kass jne. Henri kordab agaralt kõike järele, valib ise kas Peppa või Maša multikas ja saab kõigest aru, mis ma palun tal teha. Ma ei oota, et ta tegelikult midagi tegema hakkaks, sest ma tean, et ta hakkab nagunii. Küll millalgi magab terve öö ka aga kuni ei maga, siis mis teha. Ma ei hakka jõuga midagi muutma, teda milleski võõrustama või meile kummalegi midagi peale suruma.


Viimase aja multikad

Kuna me käime Robiniga üsna palju kinos, siis ma hea meelega jagan meie kinomuljeid. Viimati vaatasime me Trolle ja see meeldis meile mõlemale. Oli armas ja tegus multikas, ei olnud kuidagi hirmus. Lauldi palju, tehti natukene nalja. Muidugi ei olnud kõik naljad ehk päris arusaadavad aga meile meeldis ja mõlemad naersime. Samas Kubo multikat me natukene kartsime. Jah, isegi mina. Seal oli ikka hirmus palju tapmist ja vägivalda, koguaeg oli natukene hirmus. Mõte oli ju armas, vahepeal öeldi mõned iroonilised read ka aga üldiselt ei olnud meie lemmik. Küll aga näiteks Kured meeldis kogu perele. See oli niii vahva ja kift, nalja oli Robinile ja meile Raidoga, oli tõsiseid teemasid aga tekst oli lahedalt kirjutatud ja mitte liiga sobimatu lastele. Ei olnud koledaid kolle ega julma tapmist nagu selles Kubos. Mul vist siiani sellest endale väike trauma.. 

Vennad

Hirmus kift ikka, kui sul on vend või õde. Nii lahe on neid kahte vahel koos vaadata. Nagu ma ütlesin, siis nad kaklevad muidugi aga siis nad kallistavad ja see kõik ununeb kohe. Mul pole mitte midagi pikka ja lohisevat vaja siia öelda, vennad on lihtsalt kiftid! 🙂 


Robini pidu piltides

Saime kätte ka Robini sünnipäeva peo pildid aga ma ei ole veel kindel, kas hakkan sellest eraldi postitust tegema. Panen praegu siia lihtsalt mõned oma lemmikumad pildid 🙂 




Ahaaaa.. Mingi kiri tuli, et mul pildimälu siin täis. Ju siis rohkem täna pilte pole ette nähtud. Meil Henri nüüd magab ja me lähme Robiniga voodisse raamatut lugema 🙂 

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: