Robin (5a)

 

5-aastane Robin on väga värvikas tegelane. Kui tunneb, et tema suhtes tehakse ülekohut, siis väljendab seda väga valjuhäälselt. Kui nüüd kerges ossi-keeles rääkida, siis Robin ”läheb nullist sajani 2 sekundiga” ehk kui ikka vihastab, siis vihastab, nii et silma eest must. Kõige hullem, ehk löömine, on õnneks jäänud juba minevikku, kuid eks aegajalt ikka juhtub apsakaid. Võrreldes siiski eelmise aastaga on olukord väga palju parem, just selles osas, et Robin suudab jääda rahulikumaks ja ei ärritu nii kergesti. Küll aga on tema näol tõesti tegu väga emotsionaalse lapsega, kes elab kõiki tundeid väga üle. Kui on rõõmus, siis kohe väga, kui kurb, siis tundub lohutamatu. Õnneks rahulikult rääkides või vajadusel ka konkreetset häält tehes, saab asjad üldiselt siiski korda.

Head on Robinis aga küllaga. Ta on tegelikult hinges lahke ja armas, heasüdamlik ja muretsev, jagab oma rõõmu lahkelt ka teistega, hoolitseb Henri eest armsasti ja naudib väga õppimist ning ühiseid tegevusi perega. Praeguse hetke lemmik ajaviide on Uno kaardid, ka meeldivad talle erinevad lauamängud. Tänasest hakkas lasteaias lauamängude nädal, nii et loodetavasti saab ta seal veel rohkem selgeks erinevaid lauamänge ning saame neid kodus veel mängida. Väga meeldib talle klassikaline Tsirkus, Alias, kabe ja Must Peeter. Kaotada talle EI meeldi aga see on vist nii pea igal teisel lapsel. Kui varasemalt võis ikka tulla iga kaotuse peale kohe suuur-suuur nutt, siis praeguseks on see asendunud lihtsalt tagurpidi huultega. Seega.. arengut on olnud. 🙂 Mängida meeldib veel ILMSELGELT noolepüstolitega (sünnipäevaks sai kaks errrriti uhket), autodega, legodega. Armastab müramist, rattaga sõitmist, õues jooksmist ja kiikumist, ronimist ja muidugi ujumist!

Ujumas käib kaks korda nädalas koos lasteaiaga ning nädalas korra üritame käia siis ise kas perega või ainult temaga. Vee all ujumine on täitsa hästi selge, vee peal püsimisega on natukene raskusi. Viimsi ujulasse Raido võttis kätised kaasa, et torudest lastes oleks kindlam, samas kui käisime hiljuti neljakesi Forumi spas, siis seal oli ta terve aja kätisteta. Kuigi ilma täiskasvanuta teda basseini ei julgeks jätta, siis praegu ei pea tal basseinis kogu aeg päris kõrval seisma. Teatud maa ta oskab ja jaksab ise väga ilusti ära ujuda, natukene on veel vaja vee peal ujudes jalgade asendit parandada. Kuid kuu aega ujumistunde on väga suurt tulemust näidanud, nii et meil on väga hea meel, et see trenn valitud sai. Hästi kift on see, et Robin naudib väga ka vette hüppamist ja suudab minust kauem vee all hinge kinni hoida..

Igasuguste ekraanidega on suhe ilmselt üsna paras. Periooditi tunneb huvi tahvelarvuti vastu ja mängib seal, rohkem vaatab youtubest videosid ja teatud kanaleid. Samas võib mööduda 2 nädalat, nii et ta ei küsi kordagi enda tahvli järele või ei hakka seda otsima. Üldiselt on see kuskil riiulil ja ta saaks selle alati ise võtta, kuid kodus olles see pole ta lemmik asi. Multikatest vaatab ta ETV2 ja seda tavaliselt korra enne lasteaeda ja natukene õhtupoolikul, kui ma Henriga midagi toimetan. Ta tahaks ise väga vaadata mingeid ninjago jms multikaid aga ma ei luba. Esiteks ei arva ma, et need väga mõistlikud on, teiseks ta siis hakkaks öösel nutma ja kurtma, et ta ikkagi vist kardab midagi ja kolmandaks on Robin niigi selline püsse-mõõku jms asju armastav poiss, nii et sellised multikad annaks talle vaid hoogu juurde. Ja seda hoogu juurde ei ole hetkel küll vaja. 🙂 Nädalavahetustel vaatab pikemaid multikaid aga rohkem meeldivad lastefilmid, mis Elioni lastenurgas olemas on. Viplala, Pim ja Pom, Minu õelapsed, Pipi jms lastefilmid lähevad üsna hästi peale. Selliseid asju, kus on kollid ja koletised vms asjad, Robin ise ei vaata ja paneb kinni. Ta on ise ka aru saanud, et muidu ta näeb neid vahel unes ja siis hakkab kartma.

Hirmudest veel nii palju, et suvel juhtus üldse MIDAGI, mis muutis ta palju kartlikumaks. See oli täiesti üleöö ja põhjust mõtlesime me nädalaid, kuid ei saanudki aru. Ta hakkas kartma, et keegi tuleb rõdult tema tuppa, voodi alt või tulevad lihtsalt vargad. Peale nädala pikkust selgitustööd muutus ööuni jälle rahulikuks, kui pimedat kardab ta siiani. See hirm hakkas tal juba u 2-aastaselt ja senini magab ta öölambiga. Selle pärast ma kuidagi ”ei põe”, sest see on üsna tüüpiline hirm millest mingil hetkel tavaliselt kasvatakse välja. Kui ka mitte, siis ma arvan, et see pole midagi liiga hullu. Sellepärast midagi tegemata pole jäänud või kuskil käimata. Lõbustuspargi õudustemajja ta vist tõesti järgmisel suvel uuesti ei lähe 🙂

Kuigi kohati kardab ta näiteks üksinda olla hämaras, siis samas on ta väga iseseisev. Lasteaiast koju sõites paneme ta autoga majast natukene eemal maha ja ta jalutab ise koju. Vahel luban tal prügikasti midagi ise välja viia ja ta käib üksinda ka maja ümber mängimas-jooksmas. Me elame tupiktänavas, kus liiklus on peaaegu minimaalne, nii et selles suhtes on see harjutamiseks ilmselt hea koht. Lisaks tunneb ta seda koduümbrust ikka väga hästi, oleme ju väiksest peale siin elanud ja igapäevaselt õues tunde mütanud ja jalutanud. Eile tuli ta ”üksinda” koju mänguväljakult. See tähendab, et mina olin temast lihtsalt 100m eespool. Mänguväljak ongi kodust muidugi napilt 300m eemal võib olla 🙂 Samas kuna ta ise tahab niimoodi harjutada ja proovida, siis miks mitte. Aknast on üldiselt üsna hästi kõike näha ja naabrid on meil toredad ning valvsad. Eile oli ka Robin üksinda maja ees ja kohe olevat üks naabritädi läinud küsima, et kas Robin tahab äkki tuppa minna, ta võib talle ukse lahti teha. Robin aga teab korterinumbrit ja laseb alt kella 🙂

Lasteaias on sel aastal oluliselt vähem probleeme, kui eeelmisel aastal. Arvan, et siin mängib rolli õpetajate vahetus. Uus õpetaja on lihtsalt ennast väga palju paremini kehtestanud ning ülimalt tubli ja osav noor inimene. Robin austab teda ja teab reegleid ning üldiselt peab neist kinni. Tal on aga lasteaias sõber Juhan, kellega nad on nagu sabarakud ja mõlemad hästi ülemeelikud. Õpetaja ütles ka, et mänguajal nad mängivadki rohkem kahekesi aga õppetööks pannakse nad eraldi istuma, et nad teineteist ei segaks. Oeh, ma olin ise koolis samasugune.. Tegelikult Robinile aga õppetöö meeldib väga ja ta tahab alati ise vastata ning kaasa teha. Kodus asi nii hästi pole. Meil on siin pidevalt igasuguseid segavaid faktoreid muidugi ka – Henri teises toas nutab või naerab, kass tuleb pai nuruma, keegi räägib telefoniga, kuskilt kostab lastekisa (õuest tavaliselt ikka) jne. Samas ma väga ei muretse ka, sest vajalikuga saab Robin hakkama ja ma ei arvagi, et 5-aastane peaks oskama kirjutada ja lugeda. Kift on kui oskab, muidugi aga sundima ei hakka me küll. Tähti tunneb Robin üsna hästi, kirjutada on tal raske G, J, S tähti. Teised võivad natukene vahel sassi minna aga kui ma natukene kirjeldan, siis saab aru. Häälimisega on kehvemini, kuid siin on osalt süü mul endal, sest ega ma sellega väga tegelenud ka pole. Aeg kaob lihtsalt nii kiiresti käest! Lihtsamad arvutused aga Robinile meeldivad ja nendega saab ta hästi hakkama.

Magada Robinile meeldib ja lõunaund me ära ei plaani jätta ilmselt enne kooli. Muidugi kiirematel päevadel, reisidel, pidupäevadel jms ta ei pea magama, kuid lasteaias magab alati ja kodustel päevadel vaatame vastavalt olukorrale. Tavaliselt on lõunauni u 1,5-2 tundi. Ööunne läheb Robin kuskil 20:30 paiku, koos Henriga. Ärkab üldiselt 7:30-8 paiku, nii et täpselt jõuab natukene enne lasteaeda olla koduselt ja mõnusalt, mängida või vaadata multsi. Riidesse panemine multika vaatamisel ajal aga ei edene näiteks üldse. Multitaskingus veel eriti hea ei ole. Kõige rohkem teeb talle häda see, et ta peab sokke ise jalga panema. Ta saab sellega VÄGA hästi hakkama aga liiga tihti hakkab ta selle üle jaurama ja kurtma ja jorisema ning asi lõppeb väikese sõjaga. Põhiline on see, et kui sõda sõditud, siis on poole minutiga sokid jalas ja elu läheb edasi nagu poleks midagi olnud 🙂

Kõige paremini sööb Robin lasteaias või minuga kahekesi kodus olles. Mu vanemate juures ei taha ta üldse süüa. Arvan, et see on harjutamise asi ja kui mu ema talle enam ei annagu magustoitu enne soolast toitu, siis hakkab sööma ka .Viimasel korral nii oli. Kui Robin päeva jooksul näksib, siis on taldrik alati pooltäis ja ta ei saa üldse söödud. Kui päeval on korralikud toidukorrad, siis on kõht tühi, taldrik tühi ja meel rõõmus. Eile Carmeli sünnipäeval jauras u 15 minutit, et tema ei taha kartulisalatit süüa. Saime kaubale, et ikka sööb ära. Hakkas sööma, siis hakkas uuesti jaurama. 30 minutit hiljem oli salat otsas ja küsis endale süüa juurde. Tähendab – kõht on tühi küll ja mahub vabalt aga peab ikka katsetama ema närve ja piire. Üldiselt toidu osas ma olen üsna konkreetne ja tuleb ära süüa, mis ette on tõstetud. Tõstan talle ju niigi sama vähe, kui Henrile põhimõtteliselt. Okei, üldiselt sööb ta ikkagi rohkem aga vahel on küll tunne, et neil Henriga sama suured portsud. Raido kõrvalt on Robin hakanud sööma keedetud pelmeene. Muidu armastab koduseid toite ja sarnaseid, mis lasteaias antakse: pastad, supid, juustupõhjal pitsa, mannavaht, kohupiim, jäätis. Tahaks koguaeg juua piima aga ma ei lase alati. Raido kipub talle mu arust liiga tihti morssi andma aga mina annan ainult vett üldiselt talle juua. Mahla me koju eriti ei ostagi. Kui Robin ütleb, et ta tahab ikka mahla, siis tuleb talle pakkuda jääga vett ja kohe on korras – jääkülmad asjad lihtsalt on lemmikud ja puhast jääd sööks ta ka kogu aeg, kui lubatakse. Kui küsida ta enda käest, et mis ta lemmik toit on, siis ta ütleb alati vist friikartul. Samas sööb ta kodus näiteks frikadellisuppi ikka kõvasti isukamalt, kui friikartulit, nii et ju see ole mingi poole kohaga ”moe värk” ka niimodi vastata. Smuutisid joob siiani hea meelega, tomati ei söö jätkuvalt, eriline lihaarmastaja ta pole aga samas aegajalt nõuab kebabi. Ei tea, kust selline isu küll tulla võib..

Nagu ma ütlesin, siis värvikas tegelane on see meie Robin. Vaidleb, jaurab, kaupleb, naerab, hüppab, jookseb ja seda kõike läbisegi. Teine kord on no niii armas inimene, et nutt tuleb silma ja siis võib vabalt olla selline väikene saatan, et uskumatu. Argumenteerida võib ta põhimõtteliselt iga inimese pikali ja alla ta kergelt ei anna. Sõpradega mängib üsna ilusti aga tegelikult on ta lemmik mängukaaslane vist ikkagi Raido. Samas kassiga mürab igapäevaselt ja nädalas mitmeid kordi ikka hullab hoopis Henriga, õpetab talle midagi või lihtsalt tassib teda ringi. Suurt armukadedust tal pole, kuid vahel tahaks lihtsalt Henrist ilmselt rahu ja vaadata multikat niimoodi, et Henri ei kisa teleka ees või ei roni talle peale, kui ta voodisse pikali heidab. Väikevendade värk..

170916_39

Ja väga ilmselge unustasin kuidagi mainida.. NII ILUS ja ARMAS on ta minu jaoks!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: