Mu Kaija, mu Krista


Kuidas leidsid minu ellu tee need kaks, on küll naljakas mõelda. Et tänu sellele, et Robin sündis just oktoobri kuus, leidsin ma ennast nendega samast Facebooki beebigrupist. Me ei kohtunud ujulas, poes, peol, koolis ega ühiste tuttavate kaudu. Meie algne ühendav lüli olid lapsed. 

Kui ma natukene vähem, kui 5 aastat tagasi Kaija ja Dominici enda auto peale võtsin, et me saaksime kõik koos ujumistundi minna, siis ma ei osanud arvata küll, et mu autosse istub keegi kellega ma nüüd iga päev räägin. Me olime varem ju ka internetis suhelnud aga näost näkku kohtumine on alati teine asi. Õnneks meil vedas ja me klappisime ka päris elus kohe. Peale ujumistunde käisime Statoilis muffineid ostmas, sõime kuni lapsed magasime ja arutasime elu. Jagasime oma ahastust selle üle, et mida nende lastega ikka peale hakata ja kes ütleks kas me neid õigesti ka kasvatame. Kuigi meil oli nii palju sarnast, siis oli ka hästi palju erinevat, kuid õnneks ei saanud see kuidagi ebameeldivaks. 

Sama lugu Kristaga – meil on nii palju erinevusi aga õnneks ka piisavalt sarnasusi. Ja kui Kaijaga kohtumist mäletan ma väga hästi, siis Kristaga esmakohtumine ei tule mul hetkel üldse meelde. Kristaga on selline lugu, et seltskonnas sa ei pruugigi teda kohe tähele panna. Krista ei ole mitte kuidagi inimene, kes otsiks väga tähelepanu, räägiks teistest üle või arutleks su pikali. Selles suhtes on ta täiesti erinev, kui mina ja Kaija, kes me ka kirikus ilmselt vait ei suudaks olla. Samas on Kristas nii palju peidus, mis võõrale silmale silma ei hakkagi ja see on just väga põnev. Krista on nagu sibul – palju uusi kihte ja kõik väga erinevad. Meie Kaijaga oleme teatud asjades nagu avatud raamatud, meid kuuleb ja näeb igalt poolt ning Krista on meie pärast rohkem, kui korra pidanud piinlikust tundma. Kõige kurvem on see, et neid piinlikke hetki tuleb tal veel elus üle elada koos meiega, sest ega selles vanuses inimesed enam vaevalt mõistlikumaks muutuvad 😉 

Me räägime iga päev. Mina ja Kaija muidugi rohkem aga Krista ikka ka. Me võime vabalt rääkida pikalt toidust, dieedist, kaloritest, meestest, lastest, elust, tööst.. Ja täpselt sama moodi võime me naerda selle üle miks ainult Krista meist trenni teeb, kuidas Kaijal nii valged hambad on, miks mina midagi oma eluga teha ei oska, mis küsimus Kaija jalkamängul küsima peaks (mis värvi need eestlased on, mitu punkti värava eest saab ja miks üks mees ainult värava juures seisab), mille Krista ära sööb kui ta võistlused selja taga ja mis Raido täna unes rääkis. Kuigi vahel me teineteisele kõike kohe ei räägi, siis olen aru saanud, et lõpuks kurdame-kiidame-laidame-rõõmustame ikka koos. Kui öeldakse, et kõik teed viivad Rooma, siis minu jaoks viivad kõik teed Kaija ja Krista juurde mind oma muresid-rõõme kurtma. 

Kaijale meeldivad imelikud tervislikud toidud, punased asjad ja tal peavad koguaeg küüned koguaeg värvitud olema. Krista teeb iga päev trenni, koob kiiremini kui normaalsed inimesed ja usub tähtede seisu. Mina elan suvalisse seriaali kogu hingega sisse, olen shokolaadisõltlane ja proovin iga nädal jooksjaks hakata. Meil kõigile on lapsed esimesel kohal, me armastame päikest ja suve, naudime head muusikat ja seltskonda, tahame palju reisida ja unistame suuremast kodust. Nii palju erinevusi, nii palju sarnasusi. 


Elus juhtub nii palju asju, et hästi oluline on, kui sul on inimesed kellele loota. Muidugi on meil kõigil oma pere, kuid praeguseks hetkeks pean ma neid kahte küll juba ka enda pereks. Me tähistame koos jõule ja jaanipäevi, käime teineteise ja laste sünnipäevadel, jagame vajadusel omavahel lapsehoidmist, klatsime mehi ja vahel lepime kokku, et me ei olegi teatud asjades ühel nõul. Meil on erimeelsusi ja me näeme asju vahel kõik täiesti omamoodi, me ei mõista alati teise otsuseid või tegusid, me mõtleme et “aga ma teeks küll hoopis nii”. Aga me ei lähe tülli. Me ei lõpeta rääkimist. Ei kisa, karju, sõimle ega vihasta rohkem, kui paariks tunniks. Ja see ongi ilmselt kõige toredam – kui sul on elus inimesed kellega sa ei ole alati ühel nõul aga kes on ikka su jaoks olemas ja kelle jaoks sina tahad alati olemas olla. Milline õnn see on, kui tead, et saad kellelegi alati loota 🙂 

Nende mõlema tahtejõud, pühendumus ja siirus panevad mind aegajalt imestama. Kuidas nad küll jaksavad? Ma vaatasin täna nende pilte ja mõtlesin, et kuidas nad nii ilusad saavad olla? Ja millega ma nad küll ära olen teeninud.. 🙂 Minu maailma kallid! 


Pilti tegi Kristi Kullerkupp

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: