Miks meil on ainult üks kass alles

Olen meie kassidraamadest enne varem päris mitmeid kordi kirjutanud. Kes lugema pole sattunud, siis lühidalt: meil oli kaks kassi kellest esimesena võetud loomakene oli koguaeg stressis, pissis ja kakas valimatult valedesse kohtadesse ja oli silmnähtavalt meie juures õnnetu. Me proovisime põhimõtteliselt kõike, mis meie võimuses aga olukord oli ikkagi päris kurb. Iga päev tulid koju ja mõtlesid, et noh, ei tea kas julgeb vaibale astuda või Robini tuppa minnagi. Ma tegelikult ei saa aru miks ta pidevalt Robini voodisse pissis, sest tegelikult Robin ei kiusanud teda kuidagi. Ei olekski ju saanud, sest kassikene oli kogu aeg peidus ja ei lasknud kedagi endale lähedale.

Kevadel hakkasin ma aga päris õnnetuks juba muutuma, sest ma sain aru, et see kass enam meie juures kaua elada ei saa. Ma tean, et loom on sinu vastutus ja ma tundsin ennast meeletult halvasti kogu selle loo pärast, kuid lõpuks ju tuleb mingi valik teha. Ei ole normaalne, et lapse voodi on kassipissilõhnaga või igal päeval on koju tuleku ees juba kerge stress. Lisaks oli ju aru saada, et loom oli õnnetu. Väga õnnetu. Ta võttis kaalust palju alla, ei mänginud, sõi vähe, magas kuskil peidus ja ei tulnud enam niisama ka sülle mulle. Muidu ta minul ikka lubas end paitada aga lõpuks oli ta vist meie kõigi peale lausa kuri.

Pikalt mõtlesin, et mis teha. Otsustasin kirjutada kirja inimestele, kes ehk oskaksid aidata. Valisin Facebookis umbes 50 inimest välja ja kirjutasingi ausalt ja halavalt, et lood on sellised nagu nad on, kas kellelgi on mingeid ideid. Olin 90% kindel, et kass on vaikses kodus rahulik ja rõõmsam. Ma ideaalis ise kirjutasin ette, et ta võiks olla selline vanaema kass – üksik vanainimene ja kass, väga hea kooslus. Meie juures oli ju alati palju lärmi, lapsed kriiskasid, külalised, teine kass meeletult kiusas teda ja kogu aeg oli trall. Kirjutasin ka ausalt kirja, et kass on arg, vajab aega ja kui keegi otsustab ta endale võtta aga sellest välja midagi ei tule, siis võtame ta tagasi. Magama paneku peale siis ei mõelnud üldse, see oli viimane-viimane-viimane variant ikka.

Õnneks oli mitu huvilist! Ühega neist, mu lapsepõlve tuttavad, saimegi kaubale, et proovime. Peres on ema ja kooliealine poisslaps. Poiss pole seega enam väike, et ei saaks sõnadest aru, vaid mõistuse juures laps, kes saab aru, et ei tohi kassi sabast tirida ja krabada, kui ta ikka seda üldse ei taha. Alguses lükkus kassi üleandmine edasi ja mingi hetk ma juba mõtlesin, et oi, äkki ta ikkagi ei tahagi kuskile minna ja ta ju tegelikult on niii armas. Ja no oligi, megaarmas kass! Kuid ühel päeval kirjutas too tuttav, et nad nüüd tulevad talle järig. Oeh.. Mis mul üle jäi? Olin just poes, ostsin talle kaasa toitu, liiva, liivakasti ja muud vajalikku ning olingi valmis kassikese ära saatma. Olime Raidoga mõlemad kodus ja nii kurb oli. Mitu korda proovisime teda puuri saada aga ta sai aru, et midagi on jamasti ja niii siples. Läks toa nurka ja vaatas meile oma kurbade silmadega otsa. Oi, kui valus..

Kuid kass sai uue pere juurde teele saadetud. Süda valutas ja mure oli hinges, kuid saime neilt alguses üsna palju tagasisidet. Kõik läks hästi. Kass oli küll arg, kuid lasi end vaikselt paitada, tuli lõpuks poisi voodisse magama ja kui ma umbes kuu aega hiljem küsisin, kuidas neil läheb, siis polnud ta kuskile pissinud ka. Järeldus – ta tegi seda meile ikka vihast ja kättemaksuks. Nüüd elabki kassikene uues kodus juba mitu kuud ja nad pole teda meile tagasi tahtnud tuua ega midagi kurtnud, nii et ju neile kõigile sobis see lahendus. Ja kuigi see kõlab ehk karmilt, siis meile ju ka. Meie Puhh küll igatses ja otsib siiani mängukaaslast aga tal on Robin ja Henri kes teda pidevalt jooksutavad. Minul ei ole koju tulles enam stressi, keegi ei pissi valesse kohta (v.a Henri vahel) ning rahu on majas. Nii tore on, et loom endale hea kodu sai ja ma arvan, et me õppisime sellest loost väga-väga palju. Tänavakassidega võib selliseid asju ikka ette tulla, ootamatusteks peab valmis olema, kuid tavaliselt leiab igale murele ikka lahenduse, kui proovida. Kass tänavale visata või veel hullem – magama panna – olgu ikka viimane variant.

Hoolitsegem enda loomade eest. Nad on ju meie karvased sõbrad. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: