Millal minust luuser sai? 

Paar kuud tagasi hõikasin ma, et ma käin tööl ja see on nii tore, mis me teeme. Ja oligi! Kahjuks, minust mitte olenevatel põhjustel, jäi see kõik pooleli. Kuu aega suurt tööd ja tegutsemist, napilt enne lõppu jäi kõik katki. Kas ma olen kuri? Ei. Pettunud? Jah. Tunne oli seda tehes nii hea, potensiaali oli ideel palju aga kahjuks kaasati mind vist liiga vara ning tegelikult oli vaja asjaosalistel endal veel väga palju omavahel kokku leppida. Eks elu juhtub. Mis parata. Minu jaoks tuli see nii ootamatult, et ma ei osanud esimesed nädal aega midagi teha ega mõelda. Praegu on seis teine. Praegu oskan ma mõelda igast asju. Põhiliselt seda, et millal, kurat, minust sai mitte midagi tegev laiskloom? 

Istusin päeval diivanil, nagu ikka, ning mõtlesin, et mida ma oma eluga teen? Mul on kõik sõbrannad mingil alal piinlikult edukad, lisaks töökad ja targad. Kade ma muidugi kellegi peale ei ole, elan neile täiega kaasa ja tunnen siirast rõõmu aga paneb kukalt kratsima küll, et.. aga mina? Mida ma teen? Millal ma seda teen? Miks ma midagi ei tee? Mida mul enda elus ette näidata on? 

Jaaaa, ma tean, mul on kaks last. Nad on nunnud ja vahvad ning ma olen ilmselt tegelikult üsna tore ema. Muidugi mulle meeldib see aga ma ju ei taha ainult seda olla! Ma ei taha, et minu visiitkaardil seisaks ema. Päris ausalt öeldes olen ma jõudnud vanusesse ja punkti enda elus, kus ma tahaks ka raha teenida. Mitte miljoneid ega isegi sadu tuhandeid aga nii palju, et paar arvet ära maksta ja restoranis käia. Ma ei unista rikkaks saamisest ja seda veel mitte midagi tehes aga ma tahaks teha midagi, mida ma armastan, mis on huvitav ja paeluv.

Mida ma armastan? Ma ei tea! Mul pole ōrna aimugi. Ausalt. See kõlab hirmus haledalt ja eks see nii on ka aga ma ei ole ju mitte milleski osav? Ma ei oska pilli mängida ega laulda, sporti teha ega luuletada, arvutada ega mingeid keerulisi teoreeme lahendada. Ma olen kolm korda ülikooli astunud ja alati pooleli jätnud. Ma tahtsin sügisel uuesti minna aga isegi selle jätsin ma pooleli. Ja nii ma siis nüüd siin olen. Teadmatuses, et mis saab edasi. Ma ei taha lihtsalt olla lapsega kodus. Ma vajan selle kõrvalt midagi veel. Oleks, et tegu oleks esimese lapsega. Naudiks seda aastat ja oleks nii mõnus aga ma olen vahelduva eduga olnud kodus 5 aastat. Kuigi ma käisin u aasta poole kohaga tööl ja vahepeal olen seotud olnud mõne projektiga, siis praegu tunnen ma siiski puudus päris tööst. Viisakatest riietest. Töökaaslastest ja lõunatest. Lühidalt – inimestest! 

Mis siis teha? Keegi võtab poole kohaga tööle kahe väikese lapse ema? Millegipärast ma arvan, et mitte. Ja muidugi on mul vahel mõtteid, et mis ma saaksin kodus ise teha aga ma ei ole inimene kelle jaoks on diivan töökeskkond. Päriselt keskendumiseks on mul vaja ikkagi sellist atmosfääri, kus ma ringi vaadates ei mõtle, et kurat, tolm on sealt riiulilt võtmata ja parem kohe ära teha. Ehk jälle, nokk kinni, saba lahti. 

Keegi kommenteeris ükskord, et ma olen nii tegus ja tubli. Nii piinlik! Ma ei ole ju mitte midagi. See kõlab nagu mul poleks üldse eneseusku ja päris niii kehv asi ka ei ole, kuid ma proovin lihtsalt aus olla enda vastu. Mul pole mitte midagi ette näidata ja mul pole ka aimu kuhu suunas ma peaksin püüelda. Prooviks mingeid noorteprojekte kirjutada? Blogist äri teha? Teeks ise veebipoe? Läheks kooli? Kust alustada? Milline tee on õige? Ma tean, et elus peabki eksima 100 korda, et leida see 1 ja õige aga mina olen juba oma 1000 korda eksinud ja suuremas segaduses, kui varem. Ma ei ole vist piisavalt agar, et päris ise midagi teha, samas nagu elu on näidanud, siis sõbraga koos tegemine võib kujuneda ootamatuks ja imelik oleks kirjutada kellelgi võõrale, et kuule, kaasa mind ka oma tegemistesse äkki? Ma ei taha oma CVd vaadatagi, nutumaik tuleb suhu. 

Kas minus räägib vanadus juba? Kas ma tunnen 28-aastaselt end kuidai kriisis olevat ning seepärast nii negatiivsed mõtted? 23 aastasena tundus veel okei öelda, et ma ei ole seda OMA ASJA elus leidnud aga 28-aastasena.. See pole ju enam isegi mitte kurb, see on hale ja piinlik. Nagu ka enne Kaijale ja Kristale kurdsin – ma polnud ju varem selline? Kunagi ma olin ju ometigi inimene kellelt oodati midagi? Ma ise vähemalt küll. Kas ma praegu ootangi enam midagi? Nii palju küsimusi aga vastuseid ei tea. Suureks kasvamine võib vahel ikka nõme küll olla. 

Kusjuures, kui seda vahepealset projekti ei oleks tulnud, siis ma oleks ilmselt rahus edasi kodune ema olnud aga kui korraks maigi suhu saad, siis on ikka raske minna tagasi “mitte millegi” tegemise juurde. Panin selle jutumärkidesse, sest tegelikult on koduse ema amet ka päris aeganõudv, kuid tunnen siiski, et kui ma leiaksin selle MILLEGI, siis saaksin ju vabalt hakkama. Aga kuidas seda leida? Kust? Millal? Kuidas ma tean, et see on see õige asi? Sisetunne ütleb? Mu sisetunne arvas seda ka eelmise asja kohta ja sellega läks nagu läks, nii et.. mu sisetunne vist paneb mööda ja sellest ka (ajutine) eneseusu kaotamine. 

Ei tea, kas julgen “post” nuppu vajutada ka? Hirmus piinlik on. “Tere, mina olen Kristi, ma olen luuser. Isegi mitte anonüümne, vaid täiesti avalik.” Oeh. Täna on peaaegu kõik ikka päris nõme ja tunneli lõpus ei paista valgus. Isegi veiniklaas ei paista, sest ma ei viitsi kööki ka minna. Enesehaletsuse täiesti uus aste ausalt.. 

18 Comments (+add yours?)

  1. karruke
    Oct 05, 2016 @ 19:40:40

    Tead. Mul on magistrikraad, saan kohe 30, olen lapsega kodune, teine tulekul. Ja mind vaevab pidevalt mure, et kelleks tahan saada, kui suureks kasvan?! Olen õppinud sotsiaaltööd ja selles valdkonnas viimased kaheksa aastat töötanud. Kooli astudes tahtsin saada maailmapäästjaks – väga aateline, aga reaalselt kahjuks üksi ikka maailma ei päästa.

    No igatahes. Mõni päev mõtlen, ahh küll aeg loksutab asjad paika, teine päev valdab mind aga täielik paanika, et MIS SIIS NÜÜD EDASI SAAB?! Kuhu, mis, miks.. Tean, et oleksin täiega hea kamraad kellegi heale mõttele, sest ise ei suuda/taha/oska küll seda MISKIT välja mõelda.

    Mu postitus ilmselt ei lohuta sind kuidagi, sest tunnen ennast ka (tihti) sihitu lontrusena (palun loe ülimas naljavõrdes). Aga seda ütlen küll, et ära muretse, meid on rohkem!

    Reply

    • kristipere
      Oct 06, 2016 @ 06:49:20

      Jajah, kaalusin ka seda valdkonda pikalt, töötasin laste päevakeskuses aga ma ütlen ausalt – see palk oli niiii naeruväärne, et tahaks head teha küll aga lapsed vajavad uusi riideid ju ka.. kohutavalt nõme seda öelda aga elu on selline..

      Eks ma veel otsin. Pean ju leidma. 🙂

      Reply

      • karruke
        Oct 06, 2016 @ 10:04:27

        No päris veeringuid ei teeninud, aga jah. See valdkond on väga alamaksustatud küll. Selle peale ma muidugi ei mõelnud kui kooli läksin, sest “kes siis raha pärast tööl käib”. No ehe näide sellest miks 19a ei peaks veel ülikooli minema ja võiks veidi elu näha.

        Aga! Soovitan Sul piiluda kutsekoolide erialasid 🙂 neid on keskkooli baasil üsnagi palju (www.kutseharidus.ee) ja väga palju kifte erialasi on.

      • kristipere
        Oct 06, 2016 @ 10:46:26

        Jajah. Kes üldse teab 18 aastaselt mida ta tahab elult? Üks inimene miljonist?!

  2. Laura
    Oct 05, 2016 @ 20:16:26

    Mina olin/olen samas seisus. Kaks korda ülikoolis käinud, aga pooleli jätnud. Siis sündis väike poja ning 2.5 aastat mõtlesin, et kas minna vana töö peale tagasi või ikka seda päris minu asja edasi otsida. Aastaid üritasin välja mõelda, et no mida ma siis teha tahan ja ühe asja mõtlesin välja. Läksin kutsekooli sobivat eriala õppima. Praegu on väga lahe ja motivatsioon endiselt kõrgel. Suurim hirm on praegu see, et mis siis saab kui selgub, et ka see eriala ei sobi. (varuplaan on siis maale elama minna ja hakata seal midagi lihtsat, aga vajalikku tegema 😉 )
    Aga ega mu kommentaaril erilist pointi polnud, tahtsin ka lihtsalt öelda, et meiesuguseid on rohkem. 😀 Targutada ka veel ei saa sest ma ise ju nii alguses oma uue ametiga. 🙂 😛
    Kõike mõnusat!

    Reply

  3. K
    Oct 05, 2016 @ 20:50:34

    Mina usun, et kõik saab korda. Peagi avastad end tegemas midagi, mis silma särama paneb ja kõik on OK. Ehk et kõik loksub paika. Alati.

    Ja jällegi: meid on veel. Lõpetatud koolidest hoolimata mõtlen sageli: MIDA MA OMA ELUGA PEALE HAKKAN? Mida ma TEGELIKULT teha tahan? Ma arvan, et see on ok. Otsin, proovin, äkki õnnestun, äkki mitte, otsin veel. Kuigi julge olemist pean endale aeg-ajalt ikka sisendama ja mitmete asjadega “võtan veel hoogu”.

    Tee seda, millest unistad! Usun, et oled palju võimekam kui arvad! 🙂

    Reply

  4. kerttucarmen
    Oct 06, 2016 @ 10:44:42

    Eh, ma olen 33. Olen ühe ülikooli verinoorena lõpetanud, nüüd käin teise lapse kõrvalt, kellega ma praegu kodune olen, järgmises ülikoolis kaugõppes teist eriala õppimas. Samas töökogemust on vaid ühes (!) asutuses ning tagasi sinna minna enam ei taha. Kuid tunne on selline, et appi-ma-ei-oska-ju-midagi-mis-minust-saab. Ma ei oska keeli, ma ei oska midagi praktilist teha, ma ei ole inimene, kes käib ja promob ennast, ma tahan töötada nii, et pere jääks esikohale, aga palk oleks piisav. Vähemalt tunnen, et uus õpitav eriala on selline mis meeldib, kuid kas see alati silma särama paneb, ei tea. No ja mingi plaan edasise suhtes on ka paigas: kevadel lõpetada baka, astuda magistrisse, proovida uue eriala praktikale minna kui uue töökohaga ei peaks näkkama (ja kui laps lasteaia koha peaks saama) ja siis vaatab edasi. Iseasi, kuidas rahaliselt välja veab, kui emapalk otsa saab ja vanale kohale minna ei taha.
    Lihtsalt- meid on veel 🙂 Selliseid “luusereid”, kes tegelikult pole seda mitte 😀

    Reply

    • kristipere
      Oct 06, 2016 @ 10:47:53

      Jah, see lohutab, et teised ka on natukene hädas. Mu enda ümber on siiski kõik sellised, kes teevad juba, mida armastavad ning on nii head sellel alal. Endal hakkab piinlik lihtsalt..

      Reply

      • A@hot.ee
        Oct 08, 2016 @ 08:17:04

        Tean, et sulle rahast ei meeldi rääkida, kuid millist palka sa sooviksid või eeldad või oleks normaalne saada? 🙂 Ei mindagi paha pärast, lihtsalt küsimus. Olen ka arvamusel, et meie riigis on paljud ametikohad alamakstud ning naise ja meeste palgavahed ebaõiglased.

      • kristipere
        Oct 08, 2016 @ 08:21:40

        Ma töötasin laste päevakeskuses noorsootöötajana poole kohaga. Keskuses on peaaegu kõik diagnoosiga või käitumisprobleemidega lapsed ja iseenesest oli töö väga palju väljakutseid pakkuv aga palka sain kätte 240€. Ma oma arust ei ole hull juut aga see on ju ikka.. vähe?
        Ma arvan, et palk oleneb tööst ikka. Ma ise mõtlen, et mis iganes ma siis teeksin, täiskohaga töötades oleks väga meeldiv teenida u 800€ ikka kätte. Ma ise seda liiga ebarealistlikuks ei pea.. Kas peaks? :O

      • A@hot.ee
        Oct 08, 2016 @ 16:53:59

        No, minu meelest vägagi realistlik soov. Ma ise olen arvamusel, et täiskohaga töötades 1000€ kätte oleks igal ametikohal mõistlik. Aga ühtin ka sinu arvamusega. Nt. Vaadates riigilasteaia tööpakkumisi kasvatajaabi kohale on palk 510€ võta sealt maks maha, see kena inimene kes seal töötab saab kätte ääretult vähe. Aga panus mis tuleb kuu aja jooksul välja käia on meeletu. Kohati on elu ikka jube ebaõiglane :(. Kiidan endiselt sind, sa oled uskumatult tore ja siiras inimene, kuigi pole sind isegi reaalselt kohanud, mõni inimene on kohe selline soe ja sõbralik.

      • kristipere
        Oct 08, 2016 @ 18:49:41

        Lasteaiaõpetajad, noorsootöötajad, õpetajad, sotsiaaltöötajad, lastekodudes töötavad inimesed, isegi eripedagoogid.. nad on kõik palju rohkemat väärt! Kuid nii suur austus neile, et nad siiski hingega seda asja teevad. Ega seda ju teisiti saakski 🙂

        Aitäh! Nii tore on, kui keegi kiidab, eriti perioodil mil mul endal on täielik “ma ei ole millegagi hakkama saanud ja suren õnnetuna” faas 😀

  5. Saana
    Oct 06, 2016 @ 11:28:30

    +1

    Reply

  6. ebapärlikarp
    Oct 05, 2017 @ 09:18:04

    Täiskohaga töö tuleks kõne alla? Inglise keelt valdad hästi? Äkki ka soome ja vene? Võib-olla ma isegi teaks ühte sobivat kohta…

    Reply

    • kristipere
      Oct 05, 2017 @ 09:24:52

      Nii armas Triinuke aga see on aasta vana postitus 😀 Ma olin seda aasta tagasi jaganud ja täna jagasin mõttega, et näe, kuidas elu muutub 🙂
      Aga nii armas kaasa mõtlemine!

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: