Mis on toimunud

Tegelikult olen ma umbes 10 korda mõelnud ja hakanud uut postitust kirjutama aga alati on midagi vahele tulnud. Eelmine nädal oli lihtsalt nii hullumeelne, et mitte kuidagi ei jõudnud kirjutada rohkem, kui 5 sõna järjest.

Terve eelmise nädala olime me kodused. Okei, tegelikult päris nii ei olnud aga mulle tundus küll. Pühapäeval olid mõlemad lapsed natukene nohused ja esmaspäevast nii nohused, et kuskile ei saanud minna. Ma muidu ei tee nohust suurt numbrit, elu läheb edasi, lapsed käivad vannis, õues ja ujumas, Henri magab ka siis õues aga sel korral oli tegu ikka sellise tõsise külmetusega. Mõlemad olid väga nohused, köhisid ja vahelduva eduga viskas väikese palaviku ka. Kuna ilmad olid ka niii kehvad ja vihmased, siis olimegi ainult toas. Selliste rüblikute jaoks on see toas olemine ahistav täiesti ja energiat oli mõlemal üsna palju. Õnneks lõunauned magasid nad koos ja õhtuti läksid ka magama samal ajal.

Kõige suurem pluss sellise pikema kodus olemise juures, on see, et sa ju saad nii palju lastega koos teha ja rääkida. Robin räägib VÄGA palju, nagu me ise Raidoga. Vahepeal ei jaksa kõike infot ära seedidagi ja ma pean talle ütlema, et kuule, teeme üks minuti vaikust ja siis hakkame otsast peale. Henri ei räägi veel nii pikkasid jutte aga see laps ju jonnib viimasel ajal! Konkreetselt JONNIB. Selline ”viskan pikali maha ja kisan” jonn kohe. Mulle tundub, et ta on alati olnud natukene kiirem laps, nii et ju tal jõudis see 2-aastase jonnijuurikaks olemine ka varem lihtsalt kohale. Kui ma paneks kirja MIKS ta jonnib või nutab, siis see list saaks väga naljakas olema. Näiteks ei lubata tal prügikastist asju süüa, diivanilaual püsti seistma, pead kuuma ahju panna, asju loopida, kassi ja Robinit tirida, hambapastat süüa, keegi ei anna talle Borjomi või me lihtsalt vaatame teda vale pilguga. Ehk et pesuehtne jonn. Kui ma olen vahepeal saanud hinge tõmmata, siis sellest pole hullu. Laps jonnib, see on periood, see läheb mööda. Ma ausalt öeldes proovin ta tähelepanu mujale suunata küll aga kui see ikka ei aita, siis ma iga jonni peale tsirkust tegema ei hakka. Eelmine nädal veel eriti, kus mõlemad lapsed tahtsid väga palju tähelepanu ja ma ei saa alati öelda Robinile, et tema peaks jälle ootama kuni ma Henriga tegelen. Tunnen niigi, et Henri saab vahel ju kõvasti rohkem tähelepanu, kuigi me proovime küll mõlemaga võrdselt aega veeta, pakkuda neile aega perega, emme-issiga eraldi ja ka üksinda olemiseks. Õnneks Henri jonn tuleb ja läheb kiirelt. Tal on väga vali nutt aga ta unustab selle ära ja siis mängib jälle edasi. Eelmine nädal oli talle kindlasti ka raskem, sest tema ei ole ka harjunud ainult toas olema.

Kuid ma hakkasin rääkima hoopis koos tegemisest ja kõige rohkem tegime me koos süüa. Henri rohkem tiris meid Robiniga riietest, kui me köögis toimetasime aga noh, ta oli ka seal, nii et tegime koos! Robin tassis tooli alati kööki ja tahtis väga palju aidata. Kooris kartuleid ja porgandeid, lõikas kääridega tilli, õppisime kuidas terava noaga õuna koorida, tegime koos küpsiseid ja muffineid ning Robin segas kõiki asju ise ja lakkus pärast magusamad kausid puhtaks ka. See lastega koos söögi tegemine on hästi vahva aga mu arust on naljakas, et kuskil filmis näitab seda alati, kui hirmus puhast tegevust. Ei tea, kas me ise oleme lastega jubedad plähmerdised või milles asi, kuid alati on köök täitsa segamini ja üks kord oli isegi meie pea kohal olev kapp tainast täis.

Mis oli aga eelmisel nädalal kõige-kõige vahvam on see, et poisid said koos mängida nii palju. Nad tegelikult saavad nii hästi läbi, kuigi neil on päris suur vanusevahe. Robin tahab väga Henriga kodus olles mängida aga vahepeal Henri ei saa aru mängust ja jalutab niisama ringi. Samas mürada, kallistada, kulli mängida ja autosid veeretavad saavad nad koos edukalt. Ka peitust saame mängida, kui meie Henrit aitame ning eile mängisime koera, nii et Henri oli kogu aeg ka lihtsalt koer.  Ta ei saanud mitte ööd ega mütsi muidugi aru ja tal oli eraldi pall aga ta kogu aeg hüppas ja hüüdis pall-pall! Kuna Robinil kodus ju teist väikest mängukaaslast ei ole, siis kodus ta hea meelega toimetab Henriga. Samas ta lõpuks ikka ütleb ka, et äkki Henri peaks magama minema või oma söögitoolis istuma. See on tegelikult täiesti arusaadav ka, sest väga tihti Henri tahab lihtsalt Robini peal või kukil istuda ja see pole alati kõige kergem. Kuid üldiselt olen ma nendega suhtega väga rahul. Muidugi Robin vahepeal tüdineb ja Henri tirib teda juustest, kuid mu arust see käib natukene ikka vendlusega kaasas ka. Veits vaidlust ja tüli aga samas palju kokkuhoidmist ja sõprust.

Lisaks sellele juhtus eelmisel nädalal, nii et taevased väed halastasid mu peale ja natukene päästsid mind sellest kohutavast luuseri saatusest, nii et nüüd mul on väikest viisi töö. Tegelikult päris lepingut mul (veel) ei ole, mingeid ametlikke kellaaegasid ka mitte aga eesmärk on olemas, keegi kellele vahepeal vastuseid anda, samuti ja mis mul muud praegu vaja. Saan teha asja, mis mind tegelikult väga huvitab. Lisaks sellele on mind kampa kutsunud inimene ise nii tore ja armas, et patt oleks vinguda. Eelmine nädal ma tegelikult tegin tööd niimoodi paari tunni kaupa päevas ja pool aega keegi tahtis mu tähelepanu, kuid sellest nädalast on Robin lasteaias ja lapsehoidja käib meil abis, nii et ma saan päevas 4 tundi teha rahulikult tööd ja keskenduda sellele. See pole mulle tuhandeid kontole toov asi, kuid tore on end kasulikuna tunda 🙂 Teine kord kirjutan sellest kõigest ehk lähemalt ka, kuid seni minge laikige ja tellige endale VÄGA HÄID loodustooteid siit: Linea Natura juuksehooldustooted ja Linea MammaBaby. Võin öelda, et meie perele meeldivad 🙂

Ja kuna nädal oli kergelt hullumeelne, siis miks mitte laupäeval natukene puhata ja mängida. Nimelt olid Kristal hooaja viimased võistlused, käisime me sünnipäeval, pidasime meil maha hästi mõnusa ühise söömingu, käisime Amigos Birgitit kuulamas ja vaatasime väga kiiresit üle ka uue Prive. Pühapäeval saime lapsed tagasi alles ennelõunat, nii et mõnus oli hommikul natukene kauem magada ja pika duši all käia. Olen viimasel ajal palju jälle mõelnud sellele, KUI olulised on minu jaoks ikka mu sõbrad ja.. mul on hea meel, et nad olemas on. Tunnen, et need inimesed, kellega ma olen viimased mitu aastat igapäevaselt suhelnud on ikka TÄIEGA minu inimesed.

Nüüd sai siia kokku üks väikene kokkuvõte, mis on viimasel ajal toimunud. Tegelikult on mul mitu postitust veel ju plaanis teha aga kõigest järgemööda. Mõnusat esmaspäeva! 🙂

Väiksemad ootused

Panen siia postitusse kokku kohe palju mõtteid. Olen nimelt lastega juba mitmendat päeva järjest kodune ja tubane ning siis mul on kuidagi eriti palju aega mõelda. 

Tõbised

Mõlemad lapsed on nohused. Robinil oli eile nina kinni ja hääl kähe, täna ärkas väikese palaviku ja nohuga. Õnneks see palavik oli peale lõunaund kadunud ja tagasi ei ole siiani tulnud. Henri jäi nohuseks eelmise nädala lõpus. Ma tean, et ikka räägitakse hambanohust jutte, et seda tegelikult olemas pole aga Henril minu arust ikka on. Ei arva ma kuidagi, et ta külma on saanud ja see nohu kaob alati, kui hammas lõikub. Henril muide lõikuvadki vist 15-16-s hammas. Juba! Ma ei mäleta, et see oleks Robiniga nii kiirelt käinud. Mõlemal lapsel on see nohu üsna paks aga õnneks mängu ja und ei sega. 

Olime terve nädalavahetuse juba tubased ja täna ka. Kuna eelmine nädal olin ma üldse rohkem kodune, siis mul kergelt on “juhe koos” küll. Ma ei ole inimene, kes armastab kodus istuda. Mulle meeldib küll tegelikult rutiin aga seda pigem selles mõttes, et uneajad on alati samad. Vahepealsed tegevused muutuvad tihti. Praegu mõtlen, et mis kodused me tegelikult ikka olime.. kolmapäeval käisime Robiniga kinos, laupäeva käisime Robiniga kino, eile käisime korra poes ja Robin käis Johanna sünnipäeval ja õhtul veel istusime ka naabrite juures. Ilmselt mul “juhe on koos” pigem sellepärast, et Raido on üsna töölainel ja ma olen rohkem üksi olnd, kui vahepeal. Nädalavahetusel olid tal kabevõistlused ja õhtuti läks ta koos lastega magama. Pole lihtne terve päev vastastele pähe teha 🙂 

Kodus olles olen ma tegelikult päris tubli olnud. Täna tegime muffineid, pesime pesu, kolisime Robini toa ümber, koristasime, sorteerisime asju. Sinna vahele käib ilmselgelt ka veel söögi tegemine, mängimine, ninade loputamine ja nuuskamine, väike vaidlus ja kauplemine. Päevad lähevad tegelikult nii kiiresti ikka kahe lapsega, et ei saa arugi, kui juba on õhtu. Täna ma käisin üksinda õhtupoolikul Jansenni poes jala ja see oli nii mõnus jalutuskäik. Sügiseõhk on ikka kohe väga mõnus! 



Kõige mõnusam on see, et kui mõlemad lapsed on kodus, siis nad saavad nii palju koos mängida. Oi, nad kraaklevad ka. Robin ju tahab oma mängu mängida, Henri segab, tahab ta asju ja tirib teda vahepeal juukstest ja karjub pai-pai. Samas siis läheb see mööda, roomavad kahekesi ringi, Robin teeb talle pai ja võtab kaissu, ajavad teineteist taga, panevad ukse kinni ja on kahekesi Robini toas. Nii tore on, et ma saan vahel Robinil paluda aidata end. Ta teinekord ise ka ütleb, et tema vaatab ise vennat, kuni ma midagi teen. Henrile Robin muidugi nii väga meeldib, ausalt öeldes vahel ilmselt rohkem kui meie Raidoga. 

Neljapäevaks tuleb igal juhul Robin terveks ravida. Henri muidugi ka aga Robinil on lihtsalt neljapäeval lasteaia sõbra sünnipäevapidu ja ta väga ootab seda. Reedel saab meie kallis Dominic ka 5 ja laupäeval lähevad lapsed kodust ära. Robin läheb Emma ja Isabeli juurde ööseks, Henri aga lapsehoidjale külla. Meil on endal sel päeval ja õhtul kaks sünnipäeva ja kaks muud sündmust veel lisaks, nii et arvestasin sellega, et kumbki meist ei jaksaks kell 7 lastega järgmine hommik ärgata. Ausalt öeldes tundub mulle, et peale viimaseid nädalaid kulub meile mõlemale rahulik hommik ära ka. Oleme selle auga välja teeninud ja lapsed on heades kätes 🙂

Väikesemad ootused

Olen palju mõelnud sellele, et see kuidas sa ikka oma lapsesse suhtud, oleneb nii paljudest asjadest. Pean silmas just esimese lapse sündi, mil enamus emasid vaatabki seda ilmaimet ja peas käib mingi klõps ning ühtäkki tunnedki end ainult emana. Minu jaoks oli see emaks saamine nii sürr kogemus, et ma siiani ei oska vahel seda kõike sõnastada. Mõeldes aga tagasi oma kummagi lapse esimesele eluaastale, siis mulle tundub, et ma olen ikka palju kasvanud ja muutunud. Arusaadav ka. Esimese lapse saamine on nagunii suur asi aga eriti suur oli see mulle, kes ma eluski polnud beebit hoidnud, mähkinud, ei teadnud üldse mida elult oodata. Eks me saime ju lõouks hakkama aga pidevalt oli mingi mure ja jama. Henriga on kõik palju chillim, see laps on täitsa ise kasvanud kohati. 

Kõige rohkem aga olen täheldanud, et ma ei oota Henrilt eriti palju. Ma ei oodanud, et millal tulevad hambad, millal hakkab kõndima, millal ütleb esimesed sõnad, millal terve öö magama. Ka praegu ma tunnen, et see on mu enda jaoks nii vabastav, et ma ei tunne, et ma peaks temalt midagi ootama ja süda on palju rahulikum. Ma olen proovinud teda mõned korrad potitada. Asjatu, ta ei saa midagi aru. Ei tunne survet ka – minu meelest on ta veel väike ja mul kama, mis teised arvavad. Sama on lutiga. Proovin muidugi seda tal koguaeg mitte suus hoida aga ei saa öelda, et see kuidagi piiraks tema sõnavara. Absoluutselt mitte mu arust. Ta on aaasta ja kolm kuud vana aga ütleb mitmeid sõnu. Näiteks: poiss, pall, pai, mõmmi, emme, venna, kass jne. Henri kordab agaralt kõike järele, valib ise kas Peppa või Maša multikas ja saab kõigest aru, mis ma palun tal teha. Ma ei oota, et ta tegelikult midagi tegema hakkaks, sest ma tean, et ta hakkab nagunii. Küll millalgi magab terve öö ka aga kuni ei maga, siis mis teha. Ma ei hakka jõuga midagi muutma, teda milleski võõrustama või meile kummalegi midagi peale suruma.


Viimase aja multikad

Kuna me käime Robiniga üsna palju kinos, siis ma hea meelega jagan meie kinomuljeid. Viimati vaatasime me Trolle ja see meeldis meile mõlemale. Oli armas ja tegus multikas, ei olnud kuidagi hirmus. Lauldi palju, tehti natukene nalja. Muidugi ei olnud kõik naljad ehk päris arusaadavad aga meile meeldis ja mõlemad naersime. Samas Kubo multikat me natukene kartsime. Jah, isegi mina. Seal oli ikka hirmus palju tapmist ja vägivalda, koguaeg oli natukene hirmus. Mõte oli ju armas, vahepeal öeldi mõned iroonilised read ka aga üldiselt ei olnud meie lemmik. Küll aga näiteks Kured meeldis kogu perele. See oli niii vahva ja kift, nalja oli Robinile ja meile Raidoga, oli tõsiseid teemasid aga tekst oli lahedalt kirjutatud ja mitte liiga sobimatu lastele. Ei olnud koledaid kolle ega julma tapmist nagu selles Kubos. Mul vist siiani sellest endale väike trauma.. 

Vennad

Hirmus kift ikka, kui sul on vend või õde. Nii lahe on neid kahte vahel koos vaadata. Nagu ma ütlesin, siis nad kaklevad muidugi aga siis nad kallistavad ja see kõik ununeb kohe. Mul pole mitte midagi pikka ja lohisevat vaja siia öelda, vennad on lihtsalt kiftid! 🙂 


Robini pidu piltides

Saime kätte ka Robini sünnipäeva peo pildid aga ma ei ole veel kindel, kas hakkan sellest eraldi postitust tegema. Panen praegu siia lihtsalt mõned oma lemmikumad pildid 🙂 




Ahaaaa.. Mingi kiri tuli, et mul pildimälu siin täis. Ju siis rohkem täna pilte pole ette nähtud. Meil Henri nüüd magab ja me lähme Robiniga voodisse raamatut lugema 🙂 

Henri lemmik muusika

Täna on Henri 1 aasta ja 3 kuud vana – palju õnne meie kullapaile 🙂 

Henri on selline laps, kes on kuidagi sünnist peale armastanud muusikat. No ausalt. Ta ei osanud käiagi, kuid tantsis ikka muusika saatel. Ja praegu on see meie igapäev, et Henri seisab keset elutuba ja tantsib. Kodus meil telekast eriti multikad või niisama saated ei mängi aga youtube-st muusika mängib kogu aeg tegelikult. Minu jaoks on see lihtsalt nii loomulik, et muusika on taustaks ja lapsed vist on sellega samuti harjunud. Raido paneb koju tulles kohe muusika vait 😀 

Henril on aga üsna kindel maitse ja kõik lood ei meeldi talle. Näiteks Taylor Swifti (kirjutatakse nii?), hakkab ta alati nutma. Lemmikuid on tal aga päris mitu: 

  1. Adele – Send my love
  2. Justin Timberlake – Can’t stop this feeling
  3. Jonas Brothers – Perfect Strangers
  4. Fleur East – Sax 
  5. Janelle Monae – Cold War
  6. Ed Sheeran – Thinking of You
  7. Ruth B – Lost Boy
  8. Justin Bieber – Love Yourself 

Ütleme, nii et Bieber pole minu enda playlistis muidu kunagi aga kuna see video on nii kift, siis olen ka tema teisi laule kuulanud ja osa neist on ju täitsa hea popmuusika. Kõik teised lood on minu enda playlistis olemas olnud juba enne seda, kui Henri neid “nõudma” hakkas. Ta võib vale loo ajal vabalt lihtsalt teleka kinni panna või nii kaua pead raputada, kuni keegi loo ära vahetab. 

Mu kõige suurema tahtejõuga sõbranna

Mõned postitused tagasi ma kirjutasin oma Kaijast ja oma Kristast. Mõlemad nii erilised ja toredad, mulle nii tähtsad. Tänase postituse pühendan ma aga ainult Kristale ja olen kindel, et Kaija kirjutab sellele noogutades alla.

Meid Kristaga ühendas tutvuse alguses üsna vähe asju: me mõlemad oleme kaalude tähtkujust, mõlemal on laps jaaaaaaaaa me mõlemad armastame veini juua ja süüa. Kui lapsed suuremaks said, siis me proovisime ikka aegaejalt leida ühiseid õhtuid, et koos veini juua ja rämpsu süüa ning elust rääkida. Me oleme veiniga mööda saatnud nii hästi lõbusaid tähistamisi, kui kurvemaid istumisi. Oleme rasketel aegadel ikka teineteise jaoks olemas olnud ja teineteise klaasi täis kallanud. Eriti kehval ajal oleme isegi koos ühe suitsu teinud, kuigi me mõlemad enam ammu suitsu ei tee. Vahel lihtsalt on selliseid aegu, mis parata.

Mida aeg edasi, seda rohkem me kasvasime kokku aga kasvasime ka individuaalselt. Mina jäin uuesti rasedaks, sündis Henri ja kogu selle perioodi ma ju veini ei joonud. Õnneks oli selleks ajaks meid Kristaga ühendama hakanud lihtsalt aus ja siiras sõprus, meie kõik ühised tegemised koos Kaijaga ja sajad samad mälestused. Tuli välja, et enam ei olnudki vein see asi, mis meid ühendas. Ärge saage nüüd kohe päris valesti ka aru. Ega me ei saanud iga päev kokku ja ei hakanud veini jooma. Üleüldse mitte, pigem juhtus seda tegelikult harva, kuid lihtsalt oli nii, et kui me päris alguses rääkisime, kes mida imetamise ajal igatseb, siis me mõlemad julgesime veini nimetada. Olime vähemalt ausad.

Sel ajal, kui mina olin paks nagu emavaal, vaarusin ringi ja sõin päevas 3 Kismetit otsustas Krista, et on aeg ellu viia enda unistus ja lõpuks ometi teha trenni niimoodi, et julgeks bikiinid selga tõmmata, lavale minna ja end hinnata lasta. Ma arvan, et see oli äkki umbes 1,5-aastat tagasi. Ausalt öeldes – ega ma nüüd ei arvanud, et ta päriselt ka kohe ree peale saab. Me olime enne ühiselt andnud iga pühapäev lubaduse hakata korralikult sööma ja trenni tegema. Tavaliselt murdusin mina teisipäeval ja Krista umbes neljapäeval. Sel korral aga Krista.. ei murdunudki. Vahepeal küll korra eksis või patustas aga üldiselt.. oli nii tubli ja järjekindel!

Ja siis märkamatult oli nii juhtunud, et möödas oli umbes terve aasta ja Krista oli oma elu parimas vormis ja mina olin.. üldse mitte mingis vormis. Kui siis ümmarguses. Ja kui muidu ma vaatan neid fitness tsikke ja mõtlen, et k*rat.. tahaks ka ja olen veits kade, siis Kristat vaadates ma ei olnudki kade. Minu egoistlik iseloom ei saanud kohe aru, et mis toimub aga siis ma jõudsin selgele nägemusele: ma olin uhke! Niii niiii niiii uhke olin Krista üle, sest ta oli tõesti tubli!

Praeguseks ei ole Krista enam tubli. MINU jaoks on see ebainimlik, mis moodi see naine teeb ja mida ta teeb. Milline normaalne inimene on enne kella 6-te hommikul keset Mustamäge sörkimas ja käib veel peale seda Spartas 1,5 tundi vahel trennis ka? Õige vastus: see polegi päris normaalne inimene, see on see va Krista, kelle sees hakkas õigel ajal lihtsalt kasvama mingi tohutu tahtejõupuu. Nüüd on see täiesti normaalne, et Krista on iga päev jõudnud teha väikese aeroobse treeningu, käia jõusaalis, teha 8 tundi tööd, käia mingil it-koolitusel ja teha elumegaväga raske eksam, viia laps trenni ja valmistada kolm toidukorda. Kusjuures endale tuleb ju veel teha teine toit, mis lapsele. Selle kõige vahepeal jõuab Krista mu lastele mütsid valmis kududa, koduse majapidamise korras hoida, pesu pesta ja enda Elmo laadima viia, sest külmaga tuleb seda ju tihedamini laadida.

Noh ja siis ma kell 14 päeval vaatan ennast mõni päev ja mõtlen, et.. eee.. ma olen ikka tuduriietes vä? Päriselt vä? Piinlik. No ikka tõsiselt piinlik hakkab. Mul on kohe mitmel põhjusel nii hea meel, et mul on selline sõbranna. Esiteks kuna ta näeb niii ilus välja. Teiseks kuna ta motiveerib mind ka veits normaalsemalt sööma. Kolmandaks on sellise inimese kõrval väga raske vinguda. Sest Krista ei vingu. No eks ta vahel ütleb moka otsast, et nats on raske. Teine kord ütleb, et aega on veitsa vähe. Aga muidu ei. Krista ei vingu. Krista teeb vaikselt oma asja. Mõni kord me ikka räägime, et kes mida päeval tegi. Krista omasse mahubki normaalsel päeval umbes 2 tundi trenni, töö, kehastuudio protseduurid, lapse trenni viimine, toidutegemine ja viis asja veel. Ja mul on: äääääääm, ma andsin Henrile Põnni valmispüreed!

Ja lisaks sellele käis Krista täna Riias võistlustel. Ma ei hakka üldse rääkimagi milline ettevalmistus on enne seda lavale minekut. Ma ei mõtle seda KUUDE KAUPA trenni tegemist ja ranget söögikava vaid neid küüsi, juukseid, ripsmeid jne. Krista naudib seda, see on midagi, mis talle meeldib ja sellepärast meeldib see mulle ja Kaijale ka. Ma isiklikult pean tunnistama, et ma.. ei saa aru vist sellest. Ma ei taha, et see kõlaks halvasti, sest ma ei mõtle seda üldse kuidagi halvasti. Ma ise seda teha ei tahaks, lihtsalt nii ongi. Kõigil on erinevad unistused, see ei ole minu oma. Aga see on Krista oma ja sellepärast ma olen täiega valmis istuma järgmine laupäev seal saalis, vaatama neid musklis mehi ja naisi ning karjuma Krista lavale tuleku ajal KRISTAAAAA, YOU ROCK!

Kuid ma hakkasin rääkima hoopis tänasest, sest Kristal olid Riias võistlused. Tulemused ei olnud sellised nagu ta ise ootas. Nagu meie ka ootasime. Kui ma seda nägin, siis ma mõtlesin, et oih.. mis ma nüüd ütlen? Ma ju ei taha ,et ta oleks kurb! Appi, kuidas ma tahan, et tal läheks nii hästi nagu ta ise loodab! Ei läinud, mis iganes põhjusel. Mina ja Kaija ikka lohutasime kohe, et ta on ikkagi maailma kõige tublim, ta on nii tubli ja meie jaoks võitja. Mõtlesin, et Krista kirjutab nüüd, et minge kõik p***** ja tema enam ei mängi. Aga Krista ütles hoopis, et nüüd tuleb lihtsalt veel pingutada.. USKUMATU inimene.

Meie kallis Krista on kõige-kõige-kõige tublim. Kõikidel sünnipäevadel on ta koogist ja salatist mööda vaadanud, teiste nöökimise peale ainult naernud ja seda motivatsioonina kasutanud ning igast raskusest üle saanud oma ilusa naeratusega. Nii läheb edasi ka. Nii, et pange vaim valmis.. siit tuleb võitja 😉

170916_51

Päev lasteaias läbi Krisse fotosilma

Kui eelmisel aastal käis Krisse lasteaias ühte päeva üles pildistamas ja meile need pildid hiljem andis, siis olid kõik nii rahul ja see oli nii tore vaadata oma laste päeva niimoodi. Lasteaed on ju nii oluline osa meie laste ja meie elust ning tore on sellest omamoodi siis osa saada. Ka sel sügisel käis Krisse ühel neljapäeval lasteaias ja veetis lapsi pildistades ühe päeva. Jeesus, see viimane lause võib küll natukene kentsakalt kõlada, kui olla veits imeliku mõtlemisega inimene nagu ma ise..

Me saime kokku üle 650 pildi ja ma tahaksin siia kõik panna. Aga nii pole vist ilus ja wordpress läheks umbe. Küll aga saab siin postituses olema ikka rekordarv pilte, nii lihtsalt on. Mõnusat vaatamist!

Sara kutsus peole

22sept2016_01

Lambakesed

22sept2016_07

Kunst seintel

22sept2016_08

Sara otsis Naerulindude sõbralikust perest enda pildi ja nime

22sept2016_12

Printsess on saabunud. Võiks arvata, et Kirss pani pidupäeva puhul sellise uhke kleidi aga ei, ta ongi lihtsalt printsess, kogu aeg. 

22sept2016_17

Emmele lehvitamas

22sept2016_35

Ja sellele hullule Robini emale..

22sept2016_39

Õige poiss saabub lasteaeda ikka tankiga

22sept2016_42

Minu kallis

22sept2016_44

22sept2016_45

22sept2016_64

Ja saabus veel üks printsess

22sept2016_69

22sept2016_72

22sept2016_77

22sept2016_84

22sept2016_93

22sept2016_106

22sept2016_111

Hommikuring

22sept2016_117

Pairing

22sept2016_137

22sept2016_150

22sept2016_156

22sept2016_182

Ja nüüd õue!

22sept2016_197

Kesssse piiilub..

22sept2016_199

22sept2016_200

Poiste jutud

22sept2016_202

22sept2016_204

Rivistus

22sept2016_206

22sept2016_213

22sept2016_220

Robin leidis vist taskust Henri kinda 🙂

22sept2016_227

Mõned nublud on küll puudu aga.. no vaadake kui toredad nad on!

22sept2016_228

22sept2016_237

22sept2016_238

Kuna lasteaed on meile nii lähedal, siis nende metsas käimine on sama, mis meie metsas käimine – üks ja sama mets 😉

22sept2016_242

22sept2016_248

22sept2016_252

22sept2016_266

22sept2016_267

Näo järgi pakun, et Robin tegi pätti..

22sept2016_293

Lehekunn Albert

22sept2016_301

22sept2016_322

22sept2016_326

22sept2016_330

22sept2016_337

Tudula – unenäopüüdja on meie toodud Rhodoselt

22sept2016_338

”Niiii väsinud!”

22sept2016_345

22sept2016_347

Korrapidaja on laua juba valmis pannud

22sept2016_360

Nüüd on ainult kullerit vaja toiduga oodata. Hommik- ja õhtusöögi teevad nad lasteaias ise, lõunasöök tuleb kulleriga. 

22sept2016_372

22sept2016_376

22sept2016_395

22sept2016_399

Albert ja Robin. Eelnevate piltide järgi võib öelda, et neil oli mingi tüli ja siin on juba leppimine. Need kaks ei saa koos ega teineteiseta. 🙂 Albert on minu meelest muidugi niii nunnu ja kift laps, et ma ei tea, kuidas neil vahel ei klapi üldse aga eks väikestel inimestel ole ka kõigil ikkagi OMA iseloom 🙂

22sept2016_411

Õde-vend

22sept2016_414

Robini tudukad. Ikka samad. Tudu juba 5 aastat ja Puhh umbes 3,5.

22sept2016_418

22sept2016_422

Kõik on niii unised

22sept2016_426

22sept2016_431

22sept2016_443

Kellel uni ära läheb 🙂

22sept2016_454

Kuna tegu oli neljapäevaga, mil minnakse ujuma, siis ei paljud lapsed ei ärka ise vaid õpetaja äratab. Robinikesele tavaliselt ei meeldi äratamine.

22sept2016_465

22sept2016_470

22sept2016_478

22sept2016_491

22sept2016_499

Ujuma!

22sept2016_530

No…vähe ei ole nunnud?!

22sept2016_533

22sept2016_549

22sept2016_550

22sept2016_565

Meie kalakene

22sept2016_577

Lilli

22sept2016_578

Sara

22sept2016_598

22sept2016_603

Hüpe!

22sept2016_62822sept2016_633

Ja plärts!

22sept2016_634

22sept2016_653

Nii siirast rõõmu täis Holger

22sept2016_654

22sept2016_656

22sept2016_657

Selline ongi Robini päev. Mängu, rõõmu, väikeseid vaidlusi ja siirast leppimist täis. Õnnelik laps 🙂

 

Kiri. Mu Robinile. Mu mõtetest ja valust ja rõõmust ja kõigest, mis mu sees.

Sul ei ole aimugi, kui palju ma sind armastan. Sul ei saagi olla, sa oled veel nii väike ega saa sellest korralikult aru. Ma armastan sind nii palju, et süda läheb lõhki ja mul on NII valus, kui me vaidleme ja kakleme. Miks sa ei kuula? Miks ma räägin ühte asja sada korda ja sa ikka unustad selle ära? Kas sa ei kuule, kui ma räägin? Kas sa kuuled aga sulle ei lähe korda? Miks on see naljakas, kui ma sind keelan? Miks sa ei või wc-s ära käia, kui ma palun sul seal ära käia ja ütlen, et me ei tee sõidu ajal selleks eraldi peatust, sest sul on pissihäda? Miks?

Ma olen proovinud ju kogu aeg nii palju. Ma tean, ma tean kallis, et sina proovid ka. Sa ütlesid ju ise ka, et sa alati proovid aga kogu aeg ei tule välja. Mul ka! Ma koguaeg proovin aga alati ei tule välja ja see on nii kurb. Ma ei taha, et me peame vaidlema. Ma lausa vihkan seda, kui me hakkame vaidlema või kui sa vihastad asja peale, mis pole vihastamist väärt. Ma ei taha sinu tunnetest üle sõita, ma ei taha sulle öelda, kuidas sa pead tundma, ma ei taha sulle mitte kunagi, mitte eluski, mitte midagi halba. Ma tahan, et sul oleks hea. Ma tahan, et iga päev sinu elus oleks täiuslik. Ma tean, et sellist asja ei saa aga ma tahan seda ikkagi. Ma loodan sellele iga päev, ma unistan sellest, oleksin ma usklik, ma palvetaks selle nimel

Ma saan aru, et sa oled väikene. Ma ju tean, ma mäletan täpselt ka seda, kui väike sa olid siis, kui sind mulle sülle pandi. Vahel sa tundud mulle ikka täpselt sama väiksena. Näiteks siis, kui sa saad päriselt haiget või kui sa kardad. See viimane on kõige hirmsam üldse, sest ta oled siis niii abitu ja siiras, ma annaks kõik, et sa ei peaks elus kunagi hirmu tundma, et sinu ees oleksid valla kõik uksed, et päike koliks sinu põue elama, sa oleksid alati vapper ja sul poleks mitte midagi, mida karta. Ma annaksin kõik, et elaksime maailmas, kus ükski laps ei peaks kartma, kus olekski ainult lilled, liblikad ja ükssarved.

Kuid teine päev ei ole sa üldse nii väike. Sa oled suur ja asjalik inimene, me saame vestelda rahast, tööst, elust ja surmast, filmidest ja naljadest. Sa saad naljast aru, sa oskad nalja teha. Miks sa ei tea aga millal lõpetada? Miks lõppeb sinu nali alati minu mitte kuulamisega? Miks ei saa sinu nali otsa vaid kestab kuni mina olen vihane ja sina naerad juba sellepärast, et sa ei oska enam mitte midagi muud teha? Ma ei taha, et need naljad oleksid sellised. Ma tahan, et me saaksime koos naerda ja nalja teha ning peale seda ikka rahulikult hambaid pesema minna. Ma ei jaksa sulle nelisada korda öelda, et aitab nüüd küll, palun lõpeta ära, palun saa aru, PALUN KUULA MIND!!! Ma palun sind, et vaata mulle otsa, vaata mulle silma, ole paigal ja lihtsalt palun kuula mind. Miks sa mind ei kuula?

Ma tean, et sa kuuled. Ma tean, et sa saad aru. Vähemalt suuremast osast sa ju saad aru. Sa oled tegelikult no ebareaalselt tark ja taibukas, sa oled vaimustav ja fantastiline aga miks sa mind ei kuula? Miks lähevad kõik asjad sinu jaoks liiga kaugele? Miks tunned sa vajadust lüüa last? Ma tean, MA TEAN, et tema lükkas sind ja sa said haiget aga miks sa teda vastu lööd? Sa ju tead, et ta on ikka su sõber, see juhtus kogemata, mänguhoos ja sinul on ka nii juhtunud. Miks sa näed teiste vigu aga mitte enda omasid?

Sest sa oled väike. Ma tean. Ma saan aru. Aga samas ma ei saa ja see teeb nii kurvaks. Miks ma ei oska sind alati mõista? Miks on minu kannatusel ka piir? Miks me ei jõuagi vahel ühisele lainele? Miks sa pead magama minema ilma unejututa, sest sa EI KUULA kui ma olen nüüd juba viissada korda palunud, et lähme pesema hambad puhtaks? Kõige hullem on see, et sa isegi ei karju, ei kisa, ei jonni, sa pole millegipärast närvis, sul pole põhjust ka kuri või kurb või solvunud olla. Sa lihtsalt ei kuule. Kas sa ei austa mind? Kas sa tead, mida see üldse tähendab? Kas sa saad sellest aru?

Kas see on naljakas, kui ma vaatan sulle kurvalt otsa? Kas sa naerad? Miks sa naerad? Kas see on sinu kaitserefleks või ma lihtsalt olengi su silmis vahel mingi tola? Ma tunnen end küll praegu niimoodi. Ma tunnen end kurvana, et sa ei kuula, tunnen end õnnelikuna, et sa oled k*radi isepäine, tunnen end üksinda oma mures, sest tundub, et kõigil teistel on oma lastega ideaalne suhe. Miks meil ei ole? Või kas teistel tegelikult ka pole? Ja sel samal hetkel, kui ma seda mõtlen, võid sa võtta kätte mu käe, silitada seda ja sosistada mulle keset filmi kõrva, et sa armastad mind.

Ma saan nüüd aru. Meie sinuga oleme väga sarnased. Vahel liiga sarnased, et koos toimida. Vahel liiga ühesugused, et teineteist mõista ja lausa välja kannatada. Me peame vahel olema eraldi. Peame korraks hingama, aja maha võtma, peame mõlemad eemale vaatama. Me vajame aega, et enda tundeid sorteerida, me ei saa käigu pealt ennast pidurdada, me tunneme kõiki tundeid kogu täiega, meil ei ole vahepealset varianti, on kõik või mitte midagi. Me oleme ühest ja samast puust, me elame üle teineteise rõõmu ja valu, me võidame ja kaotame koos, me hingame ühes rütmis.

Meil pole ideaalne suhe. Meil on päris suhe. Me oleme päris inimesed, me ei karda teineteisele enda tundeid näidata. Ma ei karda sinu ees solvuda või nutta või kurb olla. Ma ehk peaksin aga ma ei suuda nii, ma ei oska. Me oleme lihtsalt tegelikult nii üks, et see tundub lausa kummaline. Kuid tegelikult ju pole. Vahel mulle tundub, et mul on su vennaga lähedasem suhe ja ma tunnen end sellepärast süüdi. Tegelikult pole see suhe lähedasem, see on lihtsalt teistusugune. Minu suhtes teie mõlemaga on nii palju sarnast aga veel rohkem on ka erinevat. Meie sinuga.. see on midagi, mis toob meis mõlemas välja parima ja halvima. Me veel õpime sellega kohanema. Me kasvame koos. Ja nagu ma ikka jõuan alati välja oma tõeni – sina oled minu suurim õpetaja siin elus. Ma ei tohi seda lihtsalt ära unustada. Aitäh, mu kallis Robin.

170916_13

Robin (5a)

 

5-aastane Robin on väga värvikas tegelane. Kui tunneb, et tema suhtes tehakse ülekohut, siis väljendab seda väga valjuhäälselt. Kui nüüd kerges ossi-keeles rääkida, siis Robin ”läheb nullist sajani 2 sekundiga” ehk kui ikka vihastab, siis vihastab, nii et silma eest must. Kõige hullem, ehk löömine, on õnneks jäänud juba minevikku, kuid eks aegajalt ikka juhtub apsakaid. Võrreldes siiski eelmise aastaga on olukord väga palju parem, just selles osas, et Robin suudab jääda rahulikumaks ja ei ärritu nii kergesti. Küll aga on tema näol tõesti tegu väga emotsionaalse lapsega, kes elab kõiki tundeid väga üle. Kui on rõõmus, siis kohe väga, kui kurb, siis tundub lohutamatu. Õnneks rahulikult rääkides või vajadusel ka konkreetset häält tehes, saab asjad üldiselt siiski korda.

Head on Robinis aga küllaga. Ta on tegelikult hinges lahke ja armas, heasüdamlik ja muretsev, jagab oma rõõmu lahkelt ka teistega, hoolitseb Henri eest armsasti ja naudib väga õppimist ning ühiseid tegevusi perega. Praeguse hetke lemmik ajaviide on Uno kaardid, ka meeldivad talle erinevad lauamängud. Tänasest hakkas lasteaias lauamängude nädal, nii et loodetavasti saab ta seal veel rohkem selgeks erinevaid lauamänge ning saame neid kodus veel mängida. Väga meeldib talle klassikaline Tsirkus, Alias, kabe ja Must Peeter. Kaotada talle EI meeldi aga see on vist nii pea igal teisel lapsel. Kui varasemalt võis ikka tulla iga kaotuse peale kohe suuur-suuur nutt, siis praeguseks on see asendunud lihtsalt tagurpidi huultega. Seega.. arengut on olnud. 🙂 Mängida meeldib veel ILMSELGELT noolepüstolitega (sünnipäevaks sai kaks errrriti uhket), autodega, legodega. Armastab müramist, rattaga sõitmist, õues jooksmist ja kiikumist, ronimist ja muidugi ujumist!

Ujumas käib kaks korda nädalas koos lasteaiaga ning nädalas korra üritame käia siis ise kas perega või ainult temaga. Vee all ujumine on täitsa hästi selge, vee peal püsimisega on natukene raskusi. Viimsi ujulasse Raido võttis kätised kaasa, et torudest lastes oleks kindlam, samas kui käisime hiljuti neljakesi Forumi spas, siis seal oli ta terve aja kätisteta. Kuigi ilma täiskasvanuta teda basseini ei julgeks jätta, siis praegu ei pea tal basseinis kogu aeg päris kõrval seisma. Teatud maa ta oskab ja jaksab ise väga ilusti ära ujuda, natukene on veel vaja vee peal ujudes jalgade asendit parandada. Kuid kuu aega ujumistunde on väga suurt tulemust näidanud, nii et meil on väga hea meel, et see trenn valitud sai. Hästi kift on see, et Robin naudib väga ka vette hüppamist ja suudab minust kauem vee all hinge kinni hoida..

Igasuguste ekraanidega on suhe ilmselt üsna paras. Periooditi tunneb huvi tahvelarvuti vastu ja mängib seal, rohkem vaatab youtubest videosid ja teatud kanaleid. Samas võib mööduda 2 nädalat, nii et ta ei küsi kordagi enda tahvli järele või ei hakka seda otsima. Üldiselt on see kuskil riiulil ja ta saaks selle alati ise võtta, kuid kodus olles see pole ta lemmik asi. Multikatest vaatab ta ETV2 ja seda tavaliselt korra enne lasteaeda ja natukene õhtupoolikul, kui ma Henriga midagi toimetan. Ta tahaks ise väga vaadata mingeid ninjago jms multikaid aga ma ei luba. Esiteks ei arva ma, et need väga mõistlikud on, teiseks ta siis hakkaks öösel nutma ja kurtma, et ta ikkagi vist kardab midagi ja kolmandaks on Robin niigi selline püsse-mõõku jms asju armastav poiss, nii et sellised multikad annaks talle vaid hoogu juurde. Ja seda hoogu juurde ei ole hetkel küll vaja. 🙂 Nädalavahetustel vaatab pikemaid multikaid aga rohkem meeldivad lastefilmid, mis Elioni lastenurgas olemas on. Viplala, Pim ja Pom, Minu õelapsed, Pipi jms lastefilmid lähevad üsna hästi peale. Selliseid asju, kus on kollid ja koletised vms asjad, Robin ise ei vaata ja paneb kinni. Ta on ise ka aru saanud, et muidu ta näeb neid vahel unes ja siis hakkab kartma.

Hirmudest veel nii palju, et suvel juhtus üldse MIDAGI, mis muutis ta palju kartlikumaks. See oli täiesti üleöö ja põhjust mõtlesime me nädalaid, kuid ei saanudki aru. Ta hakkas kartma, et keegi tuleb rõdult tema tuppa, voodi alt või tulevad lihtsalt vargad. Peale nädala pikkust selgitustööd muutus ööuni jälle rahulikuks, kui pimedat kardab ta siiani. See hirm hakkas tal juba u 2-aastaselt ja senini magab ta öölambiga. Selle pärast ma kuidagi ”ei põe”, sest see on üsna tüüpiline hirm millest mingil hetkel tavaliselt kasvatakse välja. Kui ka mitte, siis ma arvan, et see pole midagi liiga hullu. Sellepärast midagi tegemata pole jäänud või kuskil käimata. Lõbustuspargi õudustemajja ta vist tõesti järgmisel suvel uuesti ei lähe 🙂

Kuigi kohati kardab ta näiteks üksinda olla hämaras, siis samas on ta väga iseseisev. Lasteaiast koju sõites paneme ta autoga majast natukene eemal maha ja ta jalutab ise koju. Vahel luban tal prügikasti midagi ise välja viia ja ta käib üksinda ka maja ümber mängimas-jooksmas. Me elame tupiktänavas, kus liiklus on peaaegu minimaalne, nii et selles suhtes on see harjutamiseks ilmselt hea koht. Lisaks tunneb ta seda koduümbrust ikka väga hästi, oleme ju väiksest peale siin elanud ja igapäevaselt õues tunde mütanud ja jalutanud. Eile tuli ta ”üksinda” koju mänguväljakult. See tähendab, et mina olin temast lihtsalt 100m eespool. Mänguväljak ongi kodust muidugi napilt 300m eemal võib olla 🙂 Samas kuna ta ise tahab niimoodi harjutada ja proovida, siis miks mitte. Aknast on üldiselt üsna hästi kõike näha ja naabrid on meil toredad ning valvsad. Eile oli ka Robin üksinda maja ees ja kohe olevat üks naabritädi läinud küsima, et kas Robin tahab äkki tuppa minna, ta võib talle ukse lahti teha. Robin aga teab korterinumbrit ja laseb alt kella 🙂

Lasteaias on sel aastal oluliselt vähem probleeme, kui eeelmisel aastal. Arvan, et siin mängib rolli õpetajate vahetus. Uus õpetaja on lihtsalt ennast väga palju paremini kehtestanud ning ülimalt tubli ja osav noor inimene. Robin austab teda ja teab reegleid ning üldiselt peab neist kinni. Tal on aga lasteaias sõber Juhan, kellega nad on nagu sabarakud ja mõlemad hästi ülemeelikud. Õpetaja ütles ka, et mänguajal nad mängivadki rohkem kahekesi aga õppetööks pannakse nad eraldi istuma, et nad teineteist ei segaks. Oeh, ma olin ise koolis samasugune.. Tegelikult Robinile aga õppetöö meeldib väga ja ta tahab alati ise vastata ning kaasa teha. Kodus asi nii hästi pole. Meil on siin pidevalt igasuguseid segavaid faktoreid muidugi ka – Henri teises toas nutab või naerab, kass tuleb pai nuruma, keegi räägib telefoniga, kuskilt kostab lastekisa (õuest tavaliselt ikka) jne. Samas ma väga ei muretse ka, sest vajalikuga saab Robin hakkama ja ma ei arvagi, et 5-aastane peaks oskama kirjutada ja lugeda. Kift on kui oskab, muidugi aga sundima ei hakka me küll. Tähti tunneb Robin üsna hästi, kirjutada on tal raske G, J, S tähti. Teised võivad natukene vahel sassi minna aga kui ma natukene kirjeldan, siis saab aru. Häälimisega on kehvemini, kuid siin on osalt süü mul endal, sest ega ma sellega väga tegelenud ka pole. Aeg kaob lihtsalt nii kiiresti käest! Lihtsamad arvutused aga Robinile meeldivad ja nendega saab ta hästi hakkama.

Magada Robinile meeldib ja lõunaund me ära ei plaani jätta ilmselt enne kooli. Muidugi kiirematel päevadel, reisidel, pidupäevadel jms ta ei pea magama, kuid lasteaias magab alati ja kodustel päevadel vaatame vastavalt olukorrale. Tavaliselt on lõunauni u 1,5-2 tundi. Ööunne läheb Robin kuskil 20:30 paiku, koos Henriga. Ärkab üldiselt 7:30-8 paiku, nii et täpselt jõuab natukene enne lasteaeda olla koduselt ja mõnusalt, mängida või vaadata multsi. Riidesse panemine multika vaatamisel ajal aga ei edene näiteks üldse. Multitaskingus veel eriti hea ei ole. Kõige rohkem teeb talle häda see, et ta peab sokke ise jalga panema. Ta saab sellega VÄGA hästi hakkama aga liiga tihti hakkab ta selle üle jaurama ja kurtma ja jorisema ning asi lõppeb väikese sõjaga. Põhiline on see, et kui sõda sõditud, siis on poole minutiga sokid jalas ja elu läheb edasi nagu poleks midagi olnud 🙂

Kõige paremini sööb Robin lasteaias või minuga kahekesi kodus olles. Mu vanemate juures ei taha ta üldse süüa. Arvan, et see on harjutamise asi ja kui mu ema talle enam ei annagu magustoitu enne soolast toitu, siis hakkab sööma ka .Viimasel korral nii oli. Kui Robin päeva jooksul näksib, siis on taldrik alati pooltäis ja ta ei saa üldse söödud. Kui päeval on korralikud toidukorrad, siis on kõht tühi, taldrik tühi ja meel rõõmus. Eile Carmeli sünnipäeval jauras u 15 minutit, et tema ei taha kartulisalatit süüa. Saime kaubale, et ikka sööb ära. Hakkas sööma, siis hakkas uuesti jaurama. 30 minutit hiljem oli salat otsas ja küsis endale süüa juurde. Tähendab – kõht on tühi küll ja mahub vabalt aga peab ikka katsetama ema närve ja piire. Üldiselt toidu osas ma olen üsna konkreetne ja tuleb ära süüa, mis ette on tõstetud. Tõstan talle ju niigi sama vähe, kui Henrile põhimõtteliselt. Okei, üldiselt sööb ta ikkagi rohkem aga vahel on küll tunne, et neil Henriga sama suured portsud. Raido kõrvalt on Robin hakanud sööma keedetud pelmeene. Muidu armastab koduseid toite ja sarnaseid, mis lasteaias antakse: pastad, supid, juustupõhjal pitsa, mannavaht, kohupiim, jäätis. Tahaks koguaeg juua piima aga ma ei lase alati. Raido kipub talle mu arust liiga tihti morssi andma aga mina annan ainult vett üldiselt talle juua. Mahla me koju eriti ei ostagi. Kui Robin ütleb, et ta tahab ikka mahla, siis tuleb talle pakkuda jääga vett ja kohe on korras – jääkülmad asjad lihtsalt on lemmikud ja puhast jääd sööks ta ka kogu aeg, kui lubatakse. Kui küsida ta enda käest, et mis ta lemmik toit on, siis ta ütleb alati vist friikartul. Samas sööb ta kodus näiteks frikadellisuppi ikka kõvasti isukamalt, kui friikartulit, nii et ju see ole mingi poole kohaga ”moe värk” ka niimodi vastata. Smuutisid joob siiani hea meelega, tomati ei söö jätkuvalt, eriline lihaarmastaja ta pole aga samas aegajalt nõuab kebabi. Ei tea, kust selline isu küll tulla võib..

Nagu ma ütlesin, siis värvikas tegelane on see meie Robin. Vaidleb, jaurab, kaupleb, naerab, hüppab, jookseb ja seda kõike läbisegi. Teine kord on no niii armas inimene, et nutt tuleb silma ja siis võib vabalt olla selline väikene saatan, et uskumatu. Argumenteerida võib ta põhimõtteliselt iga inimese pikali ja alla ta kergelt ei anna. Sõpradega mängib üsna ilusti aga tegelikult on ta lemmik mängukaaslane vist ikkagi Raido. Samas kassiga mürab igapäevaselt ja nädalas mitmeid kordi ikka hullab hoopis Henriga, õpetab talle midagi või lihtsalt tassib teda ringi. Suurt armukadedust tal pole, kuid vahel tahaks lihtsalt Henrist ilmselt rahu ja vaadata multikat niimoodi, et Henri ei kisa teleka ees või ei roni talle peale, kui ta voodisse pikali heidab. Väikevendade värk..

170916_39

Ja väga ilmselge unustasin kuidagi mainida.. NII ILUS ja ARMAS on ta minu jaoks!

Previous Older Entries