Annan lahkumisavalduse emadusele?

On teil mõni kord selline tunne? Et issand, MIKS, ei saa ma lihtsalt keset emaks olemist öelda, et no thanks, ma täna tööle ei tule ja võtan palgata puhkuse? Ma eile hästi pikalt mõtlesin üldse, et kas peaks sellest kirjutama aga elu on õpetanud, et just see aitabki. Vabalt võib nii olla, et alustad kurba või kurja postitust aga üsna kindlasti oled lõpetades juba rahulikum.

Mul oli eile igal juhul üks sellistest päevadest, kus ma lihtsalt tahtsin karjuda ja minema minna. Ma olen muide läinud küll minema, keset väga hullu päeva. Nii umbes 10 minutit või 15 minutit. Ei, ma lapsi üksinda ei jäta, Raido on ikka siis kodus. Mulle tundub, et see 10 minutit eemal olekut on kõvasti parem, kui see, kui ma laste nähes lihtsalt täiesti närvivapustuse saan. Kuigi ilmselt on neid mini-närvivapustusi juhtunud ka nende eest. Aga mis teha.. selline ongi elu? Tegelikult ma proovin ikka olla tasakaalukas ja vähemalt näilselt normaalne ema aga on vahel lihtsalt.. ei suuda. Lihtsalt ei suuda ja kõik.

Mul oli eile tunne, et iga meesolevus siin korteris on lihtsalt otsustanud vaadata, KUI närvi nad saavad mind ajada. Kõik koos ja eraldi. Käis selline järgemööda mu nuppude kruttimine ja testimine. Kui vahepeal juba rahunes olukord maha, sest Henri tegi hommikuse une ja ma jõudsin korra hinge tõmmata, siis pärast hakkas kõik jälle otsast peale ning hullemini veel. Robinil on nimelt viimasel ajal faas, kus tema arust on Henri tal kuidagi liiga palju ees. Eks aru saadav ka, Henri on palju rohkem üleval, tegutseb ja nõuab tähelepanu. Lisaks ta ronib IGALE POOLE. Me üritame küll pakkuda Robinile ka enda aega ja aega ainult meiega aga ega laps vist seda alati nii ei näe nagu meie. Lõpuks ma vihaga ütlesingi Robinile, et olgu siis oma toas ja ärgu meiega mängugu ja suurena Henri temaga ka enam ei mängi! Mis ilmselgelt on vale, sest Henril on ju just faas, kus Robin on kõige ägedam üldse maailmas. Lisaks sellele ta matkib igat Robini lollust. Näiteks, kui Robin midagi viskab – see võib olla ka pall aga Henri järeldab sellest ,et visata võib seega kõike. Samuti kui Robin jonnib või naerab hüsteeriliselt lollitades üle terve korteri. Jep, kõike teeb Henri järgi. Et ikka sellele peole eriti suurt lisa pakkuda, siis ta kriiskab meeletult kõvasti ja kiledalt, nii et Robin hakkab selle peale omakorda kräunuma, et tal kõrvad valutavad. MUL VALUTAVAD KA! AUSALT!

Igal pool, kuhu ma vaatan, on vaja minu kätt. Või koristaja kätt aga ma ei tea, miks ma ei raatsi teda endale koju kutsuda. Ma võin maksta restoranis käigu eest 50€ aga koristajal see raha anda.. tundub ikka palju, teen parem ise. Reaalsus on see, et too isetegemine ajab mind meeletult närvi ja veel rohkem närvi ajab mind see, et igalt poolt on vaja nii palju teha ja isegi kui ma midagi tehtud saan, siis kohe on ju teiselt poolt vaja uuesti alustada! Vannituba ei vaja isegi enam koristust, vaid õhkulaskmist ja uue ehitamist. Okei, võib olla päris nii hull ei ole aga ma lihtsalt näen, et igal pool on niii palju vaja teha ja ma ei jõuaaaaaa. Ma olen laisk muidugi ka veits, olgem ausad, kuid samas tegelikult ongi see, et kahe lapse kõrvalt on see koristamine kohati niii mõttetu. Ma teen ja toimetan ja kui ma tõesti midagi saangi täiesti korda, siis selle ajaga on Henri loopinud kõik köögisahtlid asjadest tühjaks, nii et ma ei näe üldse mõtet neid panna sinna ilusti tagasi. Nii ongi igal pool lihtsalt asjad. Eile ma lõpuks võtsin kätte ja tegin Robini toas konkreetselt, nii et suuremad asjad panin põrandale ja kõik väikese pudi-padi-jubinad valasin otse prügikottidesse. Igasugused Mäki mänguasjad, jubinad kuskilt ajakirjadest jne – kõik läksid prügikasti. Neid suuri asju on palju kergem toppida kuskile kasti, kui neid väikesed kokku korjata 100 korda päevas.

Ja kui sinna juurde panna veel see, et ma olen viimasel ajal üsna unine, siis mul eile lihtsalt sõitis katus ära. KÕIK tundub sassis ja kole, lapsed on nõudlikud ja kriiskavad ja kraaklevad või hoopis liiga lõbusad, ma tean, et toit peaks juba valmis olema ja ma pole isegi korralikult jõudnud hommikust süüa. Aitab. Kõik. Panen maha selle ameti! Lihtsalt ei jaksa, ei taha, ei viitsi. Tahaks ka minna lihtsalt trenni! Jooksma, suvalisel ajal keset päeva. Või õhtul sünnipäevale, nii et ei pea planeerima ja hoidjat organiseerima ja tundma end süüdi, et ma ise lastega ei ole või et hoidja peab reedel meil olema. Tahaks ka lihtsalt magada hommikul kella 9ni ja terve öö ilma ärkamata ning väga tahaks hommikust süüa HOMMIKUL. Ning duši all käimine.. oh, kui mõnus see oli Dublinis! Keegi ei oodanud, kisanud dušikardinat, ei oodanud mind söögitoolis asju loopides. Kaija ja Krista tegid sel ajal hoopis ginikokteili valmis ja kuigi see mulle ei maitsenud, siis mõte oli ju ometigi hea!

Aga noh. Nii ei saa. Ei saa lihtsalt ära minna. Tegelikult SAAKS aga päriselt ju ei tahaks. Lihtsalt vahel on selline tuju, mis õnneks läheb üle. Päriselt mulle meeldivad oma lapsed enamus ajast ja ma tunnen end nagu kala vees. Lapsed vanni, toit ahju, nõud masinasse, riided kokku.. kõik asjad saavad enamvähem normaalselt tehtud ja mustad vuugivahed laste õnne ei mõjuta. Ja siis tunnedki hoopis süümepiinu.. et oi, appi, miks ma nii tunnen.. Mul on ju nii hea elu? Miks ma vingun? Miks ma pole rahul? Teised kindlasti küll KÕIK on! Ma olen ainukene, appi! Ja see tekitab nii kohutava tunde, et ei taha isegi sõbrannadele vinguda, et kurat, vahel on raske. Õnneks mul on nii head sõbrannad, et ma eile ikka kurtsin korra ja siis olin täiega rõõmus, sest ma sain aru, et teised ka vahel tunnevad nii. Isegi rahulikud ja tasakaalukad emad tunnevad teinekord nii ning ma ei olegi ilmsel päris tõbras. Kui siis natukene.

Ma olen sellest emadusest nii palju kirjutanud, et ma kujutan ette, et teistel on kopp juba ees. Ja lisaks tundun ma vist väga tänamatu kohati. Ma ausalt tegelikult armastan oma lapsi ja mu elu meeldib mulle üleüldse väga, kuid.. vahel lihtsalt juhtub nii. Täna näiteks on hoopis teine päev. Korter tundub sassis küll ikka, kuid nõud on vähemalt masinas, lapsed mõlemad on sooja putru söönud, keegi ei ole veel eriliselt jonninud ega midagi loopinud ning päike paistab ka. Lisaks käisime eile pildistamas ja nägime kõik NIII ilusad välja ja lapsed olid meeeeeganunnud! Näitan ühte Krista tehtud pilti ka, kuid eks Krisse omasid näitan tulevikus ka 🙂


Eliise Timusk MUA

 

Loomulik ilu

See on nii erinev asi kõikidele inimestele. Mõne jaoks tähendab see kerget meiki, mõne jaoks kitkutud kulme ja meigivaba nägu. Samas kindlasti kellegi jaoks ka hoopis seda, et inimene on ilus nii meigiga, kui meigita. Minu jaoks on LOOMULIK ILU aga ikka see, kui inimene on lihtsalt ilus. Ilma ühegi abivahendita. Olgu, kulmud võivad ju natukene piiratud olla aga sellega lihtsalt on see lugu, et ega mina sellistele asjadele nagunii tähelepanu ei pööra ega oskagi pöörata – ise ma nagunii kulme ei kitku, aastas korra mõni meikar teeb seda poolvägisi. 

Olen suurema osa enda elust end ikka väga vähe meikinud. Olen sellest varem ka kirjutanud, nii et ma detailset ajalugu siia kirja panema uuesti ei hakka, kuid ripsmetušši õppisin ma kasutama normaalselt umbes 20-aastaselt ja jumestuskreemiga.. noh, seda ma veel õpin. Meil nimelt on vannitoas pidevalt mõni pirn läbi ja ma pean autos meigi üle vaatama enne, kui kuskile kohale lähen. Nagu öeldud, siis kulme ma ei kitku, silmi ma muidu ei värvi, lainerijoont olen ma proovinud teha 3x elus ja iga kord on see olnud lihtsalt.. okse. Ma ei hakka ilusamat sõna siia isegi kirjutama, kohutav on see olnud lihtsalt. Huulepulkasid on mul päris mitu ja need mulle meeldivad ka. Punane, roosa ja tumelilla on mu lemmikud toonid aga mul pole aimugi kas need ka sobivad mu nahatooniga või millega iganes nad sobima peaks. 

Kuna ma olen siiski varsti 28, siis olen avastanud, et ma ei olegi enam näost rõõsa ja nunnu beebi koguaeg. Mu näonahk on päikseta kehv, mul on mingil põhjusel juuksepiiril mingid punnid ja puberteet ning mu silmad on kuidagi väikesed. Ausalt. Nagu ilmetud noh. Niisiiis olen ma viimasel ajal tihedamini värvinud ripsmeid ja proovinud nägu ühtlasemaks meikida. Välja minnes kasutan ka huulepulka ja olen isegi muid imevidinaid proovinud.

 Ühel hetkel märkasin, et appi.. Ma meigin end iga päev! Küll teistega ehk võrreldes minimaalselt aga siiski, enda kohta palju. Liiga palju. Ja mulle ei meeldinud see. Ma pole selline inimene. Kelle jaoks on mul vaja seda teha? Minu enda? Millal minust sai inimene, kes vajas enda enesekindlaks tundmiseks ripsmetušši? Ma tean, et see on niii väike asi aga mulle on alati enda juures see meeldinud – ma ei vaja kodust väljumiseks mingit ettevalmistust. Poodi minnes ei pea näonahk ideaalne näima. Suva! 

Jah. Siin kohal on oluline mainida, et teie mu armas, tehke mis te tahate. Ausalt. Ma ei räägi kellestki kolmandast siin üldse, ainult iseendast. Minu tunded, tahtmised, mõtted ja soovid. Teie joonistage endale kulmud, värvige ainult huuli, koolutage ripsmeid või tehke kuidas TEIE ISE END HÄSTI TUNNETE. Suva, mis teised arvavad! Ise pead end hästi ja ilusana tundma, siis on seda kohe ka teistele välja nagunii paista. 

Niisiis olen ma viimased päevad olnud meigita. Näonahk kestendab. Osad laigud on punakamad, kui teised. Päikeseigatsus on ja kaalun d-päikest taaskord. Silmad tunduvad ripsmetuššita pisikesed ja ilmetud, ripsmed lihtsalt liiga lühikesed. Tegelikult ei ole. Pikad on. Üsna sirged. Vaatasin end aga täna peeglist natukene pikemalt ja jõudsin järeldusele, et oma väikeste kurrudega ja nats suurte kõrvadega olen ma ikkagi ilus. Kõigi jaoks muidugi mitte aga just – see polegi mu eesmärk. Endale ma täitsa meeldin ning see teeb hoopis meele rõõmsaks. Kindlasti värvin ma edaspidi ka ripsmeid, suuremateks pidudeks kasutam rohkem meiki ja olulistel üritustel lasen meikaril endale meigi teha. Oluline on aga aegajalt endale meelde tuletada, et ilma igasuguste lisadeta, tulede, kisa ja kärata – sa oled ju ka ikka ilus. Ausalt! 

Instagramis jookseb läbi sadu pilte ja ma vaatan vahel neid naisi seal ning mõtlen, et appi, KUI ILUSAD nad on. Ja siis ma mõtlen, et äkki nad tegelikult oleksid ilusad ka ilma selle meigita? Kindlasti oleksid. Miks ma neid aga meigita kunagi ei näe? Ilmselt ikka sellepärast, et endast üles pannakse just neid kõige ilusamaid pilte ja see on tegelikult arusaadav aga.. jah, vahel tuleb kasuks ka “kole” olla. Vahel on mõnus lihtsalt OLLA. Ilma millegita. Silmi hõõruda. Juua klaasist ilma kartmata huulepulka laiali ajada. Hõõruda nägu vastu abikaasa valget särki. Jätta juuksed föönitamata. Ja sirgendamata! Pesta pea ja panna märjad juuksed krunni. Tõmmata käega lihtsalt üle näo. Lasta endal päriselt puhata.

Ilma igasuguse meigita mina. Juuksed on ka täiega kammimata-sirgendamata. Täpselt nii olengi rannas ja hommikul ärgates. 


Paar aastat vana pilt. Meik Maret Ubaleht. Mulle tegelikult meeldib. Pildile sobib. Igapäevaselt aga.. noup, ei tahaks. 


Robin – ujumine ja logopeed

Kes juba ammu blogi loeb, see teab, et Robin käis terve esimese eluaasta ilusti ujumas. Peale seda oli elu kiirem ja nohusid rohkem ning käisime siis, kui võimalus oli. Soojadel maadel reisil olles on ta aga alati vaimustuses, kui saab basseinis olla terve päeva ja seal ei ulatugi jalad põhja nagu enamuses meie ujulate lastebassudes. Kui sel sügisel lasteaiaga ujumine pihta hakkas, siis Robin oli ju esimene, kes karjus, et tema sinna kindlasti ei lähe ja jeesusmaria, mis asja te üldse korraldate?!?

Ilmselgelt läks ta lõpuks ilusti ja lisaks sellele on tunnis siiani tubli olnud ning ootab ujumisepäevi väga palju. Kuna nad seal ka ujuvad lastebasseinis, mis on madal, siis ega ma suuri tulemusi küll paari nädalaga ei oodanud aga täna käisime kahekesi Laulasmaal ja.. laps oskab ju ujuda! Eelkõige muidugi vee all aga siiski! Näha on, et tehnika on juba parem ja tegevus on eesmärgiga edasi liikuda, mitte kätega niisama vehkida. Sukelduda on talle alati väga meeldinud ja täna ma imestasin, et ta ju hoiab kauem hinge kinni, kui mina! Väga uhkeks teeb igal juhul ja annab aina enam kinnitust, et tegu on sportliku lapsega, kes tuleb ikka veel kuskile trenni panna, sest ta iga päev ikka ise seda küsib ka. 


Mis puutub aga muidu Laulasmaa Spasse, siis minule seal nii meeldib. Vesi on soe, koht hubane ja puhas. Kui veab ka, siis on inimesi vähe. See uus spa ala on veel errrriti mõnus ja need saunad nii ilusad ka. Robini lemmik saun on ilmselgelt soolasaun ja minul endal aroomisaun. Ka Jaapani vannis käime me kõik alati ning viimasel ajal Robiniga ka Soome saunas ja välibasseinis. Tahaks väga talvel lasta Robinil hüpata saunast lumme – nii mõnus karastus! 

Enne ujumist käisime aga Ott ja Matilda kohvikus ning korjasime tammetõrusid! Kott Robini seljas ongi tema ujumisekott ja kuigi see tundub mulle nii suur, siis tegelikult on ta õnneks pigem väga kerge 🙂 


Hoopis muul teemal aga ka ehk natukene logopeedist. Robin on ka üle-eelmisel aastal logopeedi juures käinud ja siis tuli sealt üsna positiivne tagasiside. Soovitustes oli, et räägiksime lapsega rohkem aga see tundus naljakas.. Eks teadjad saavad aru aga lühidalt öeldes – me räägimegi kõik koguaeg. Ka jaanuaris käis logopeed meie lasteaias ja ei näinud vajadust, et Robin peaks tema vastuvõtul käima. Tagasiside oli positiivne ja tema kõneareng eakohane. 

Sel esmaspäeval aga käis uus logopeed asja hindamas. Osade lastega lasteaiast ta juba tegeleb ja Robin “vaadati” ka nüüd üle. Üldine kõneoskus on eakohane ja tubli aga R täht polevat korralikult kõnesse kinnistunud. On küll R tähe vibratsioon aga natukene oleks vaja seda põrisemist harjutada. Logopeed küsis kas soovime iganädalaselt tema abi ja muidugi olime sellega nõus. See on väike hind, mis tuleb maksta korraliku kõneoskuse eest! Saime koju kaasa ka esimese harjutuselehe ja oleme kolM korda need juba läbi teinud. Nii kuulates on tõesti Robini R täht natukene nagu nõrk aga igapäevases kõnes ei panegi seda tähele. Igal juhul on meil logopeedi üle hea meel ja ta ise ennustas, et ega selle probleemiga kaua ei lähe. Samas mingu või aasta lõpuni, peaasi, et korda saab. Ma ise ei muretse tegelikult üldse ja Robin ka seda kuidagi negatiivselt ei võta – logopeedi on tore ja meeldib vist kõikidele lastele ning Robin pigem on rõõmus, et saab ka seal käia. Tund kestab 30 minutit ja seal on kohal ainult logopeed ja üks laps. Kuna see toimub lasteaia ajal, siis väga mugav lahendus meile kõigile. 

Kui Robin üleöö lõpetaks ka selle, et ta igale asjale vastu midagi ütleb, siis oleks elu täitsa lill. Nii kahjuks vist aga ei lähe. Ma kahtlustan, et see, et kõike tuleb 10x öelda on lihtsalt aeg, mis tuleb üle elada ja millele ideaalselt ja ühest lahendust ei olegi. Vahepeal mul ongi tunne, et ma pean igat asja poolkarjudes ütlema, kuid samas on teine päev täiesti lihtne ja kerge meile kõigile. Nii see elu käib, kui on lihtsalt liiga palju emotsioone 🙂 

Dublin

Ma loodan, et ma nüüd asja ära ei sõna aga minu arust on Ryanairiga väga mugav lennata. Nad on alati õigel ajal ja isegi varem kohal ning teenindus on koguaeg väga sõbralik. Nii oli ka laupäeval, kui meie lennukile läksime. Kuna lennuk oli nii täis, siis korjati ka käsipagasi kohvrid ära. Meil polnud selle vastu midagi, oligi mugavam lennukisse minna. Kuna üks meist lendas esimest korda, siis tal oli ilmselt see lend põnev, minu jaoks oli tavaline. Raputas vähe ja maandumine oli rahulik. Paar last nuttis valjult aga vanemad tegid kõik ja rohkem veel, et neid rahustada, nii et saatsime neile vaid soojad naeratused. 


Maandudes oli ilm ilus ja päikseline. Läksime lennujaamast bussi peale ja sõitsime linna keskele. Teadsin, et meil on hotelli vaja jalutada umbes 15 minutit aga reaalselt läks kauem, sest iiigal pool oli punane tuli jalakäijatel niii kaua. Me seisime nagu eestlased ikka ja ootasime aga samaks õhtuks oli selge, et vahepeal pole lihtsalt mõtet oodata. Mass trügis koguaeg üle tee. Suurlinna värk. Bussiga on lennujaamast linna keskele umbes 25 minutit sõita, olenevalt siis liiklusest. Meie maandusime 16:55 ja bussis olime 17:55 ning suuri ummikuid siis ei olnudki aga tegu oli ju ka laupäevaga. 


Leidsime hotelli üsna kiiresti üle. Üks mu tuttav, kes varem Dublinis elas, vaatas kandi enne minekut üle ja ütles, et kõige hullem ei ole. Ei olnudki aga oli täpselt piiripealne ma ise ütleks. Linna poole liikudes oli mõnus aga kaugemale minema ei kippunud. Tegu oli Five Lampsiga ja see on “hotell”, mis koosneb korteritest. Koguaeg vastuvõtus kedagi ei olnud, kuid meie tuleku ajal ootas meid sõbralik neiu, kes meid tuppa juhatas ja infot jagas. Korter oli väga korralik ja suur, pildid olid väga tõetruud. Meile meeldis aga olgem ausad, majutus on ikka üsna kallis Dublinis. 

Meil oli kaks magamistuba, nii et ma magasin seal, kus juhtus. Kumbki sõbranna ei norska 🙂 


Panime enda asjad ära ja liikusime välja vaadatud söögikohta. Laupäev ja inimesi oli väga palju. Suurem osa kesklinnasvist ikka turistid ja pidutsevad noored. Jõudsime restorani üsna kiirelt aga see oli täis ja meie polnud lauda reserveerida jõudnud. Jalutasime veel 4-5 kohta aga kõik olid täis! Lõpuks üks Itaalia restoran halastas meile ja lubas meil lauda istuda. Kõik toidud olid väga head ja restoran väga hubane. Nime aga enam ei mäleta 🙂 

Kell polnud veel isegi päris öö, kui meie tagasi koju läksime nagu tublid inimesed. Olime üsna väsinud, käisime ikka poole päevaga umbes 15000 sammu vist. Kristal kell luges iga liigutust 🙂


Hommikul ärkasime vara. Krista juba siis kui kukk veel ka magas ja käis enne jooksmas. Hull inimene eks? Joostes leidis ta Henry streeti üles, nii et kui meie  end kasisime ja kõhud täis pugisime, siis võtsime ka suuna sinna poole. 

Muide – korter on ikka nii palju parem, kui hotell minu arust. Hotellis saad muidugi ka süüa aga kui on ikkagi pigem piiratud eelarvega reis, siis ise kokata saab nii mõistliku hinnaga ja korralikku toitu. Tegime praemuna, pestosaiasid, putru, värsket mahla. Kokku vast 10€ kokku. Korteris olid olemas tee ja kohvi ning kõik vajalikud köögitarbed ka. 

Niisiis. Jalutasime Henry streetile ja otsustasime alustada enda shopping-päeva ikka väikese joogiga. Ei, mitte alkoholiga! Teised tahtsid kohvi ja mina lihtsalt midagi head. Aitas välja klassikaline koht 🙂 


Kuna poed avati pühapäeval kell 10:30-11, siis me olime kohal just siis, kui uksed lahti tehti. See oli ses suhtes ju lausa ideaalne, et rahvast oli vähe ja igal pool sai vabalt liikuda. Isegi Pennyses sai riideid proovida ja ei pidanud ootama kaks tundi! 


Igal juhul on Dublinis kaks shopping tänavat. Esimene ongi Henry, kus on sellised “odavamad” poed ehk Pennys, Forever21, Pull&Bear jne. Valik on tegelikult üsna suur ja poode päris palju. Sekka muidugi ennustajad, kohvikud, Starbucksid jms. Tänavatel esinevad kunstnikud, pillimängijad, lauljad ja tantsijad. Kõigil kaelas kaart, mis kinnitab, et neil on luba esinemiseks olemas ka. 

Teine tänav on Grafton street, mis on täitsa linna südames ja pakub siis ühel tänaval selliseid kallimaid brände nagu Hugo Boss, Hilfiger, Chanel, Ted Baker jne. Kes tunneb selliste poodide vastu huvi ja kellel aega on, sellel ma soovitaks parem Kildare outlettidesse minna. Outlettide külakene, kus väga palju poode ja paremad hinnad kindlasti, kui Graftoni poodides. Meie ei hakanud minema – aega oli vähe ja see oli 50km eemal. 

Meie shoppasime ja jalutasime läbi mõlemad tänavad. Saime kõik piisavalt asju endale ja lastele ja kes veel kellele soovis. Kleite oli üsna vähe – talv siiski tulekul ja ujumisriideid ei olnud enam üldse. Mina tõin endale rohkem riideid kontorisse ja Robinile oli vaja pükse lasteaeda – ta ei lõpeta kasvamist lihtsalt ära! Ma arvan, et saime oma raha eest ikka kõvasti rohkem, kui Eestist ja teinekordki võiks sinna minna. Aga jube tüütu oli neid kotte vedada.. Päevaga jalutasime maha 20 km! Selline trenn.. 🙂 


Tegime vahepeal River Baris peatuse. Tegu oli spordibaariga ja me läksime sinna kuna see oli esimene, mis meile ette jäi. Ilmselt hinnad eriti mõistlikud ei olnud aga toit oli hea. Kristal lausa parimad munanuudlid maailmas tema sõnul 🙂 Kui olime natukene söönud ja jalutanud ja teised käisid väga kallis Disney poes imestusest pikali kukkumas, siis otsustasime, et teha pole midagi muud, kui nats veel poes käia. Käes ju ühe koti jaoks oli ometigi veel ruumi! 


Kui me olime end suutnud eluks ajaks väsinuks shopata, siis läksime korterisse, et jalad laual istuda. Puhkasime ja mina proovisin täiskasvanud inimese jooki ehk gin toonikut juua. Ei maitsenud, öak. Korter oli asju täis ja kuna kõht hakkas tühjaks minema, siis hakkasime end valmis sättima. Oli küll pühapäev aga me plaanisime siiski natukene linna peal ringi vaadata ja traditsiooniliselt pubis istuda ka pärast. Õhtusöögiks reserveerisin meile laua samasse kohta, kus esimene õhtu minna tahtsime. Red Torch Ginger oli väga hea Tai(?) restoran, kus olid suurepärased toidud ja head kokteilid. Teenindus oli väga kiire ja koht ise ka mõnus. Toit oli vürtsikas ja menüüd valikuid igale ühele. 


Kuigi me tegelikult haigutasime terve õhtusöögi korda mööda, siis koju ei tahtnud me kell 22 veel minna. Olin oma tuttavalt saanud soovituse kindlasti vaadata üle VCC, mis on üks üsna teistmoodi.. klubi? Baar? Ei teagi. Igal juhul olin sinna kirja saatnud, et tahaksime tulla nende juurde ja proovida kuulsaid kokteile millest palju räägitakse. Otsisime kohta üsna kaua, sest see oli peidus väikese metallukse taga ja suurt logo kohal ka pole. Uks, väike VCC kiri ja uksekell. Tore neiu lasi meid kella peale sisse ja juhatas lauda. Menüü oli.. uskumatu vist lausa. Iga joogi juures kirjas selle ajalugu.. Valik oli suur ja raske aga leidsime kõik lõpuks endale midagi. Koht ise.. Oeh. See oli nagu 1920ndatel ma pakun ja ainult heas mõttes. Väikesed ruumid, pimedad sopid, keerulised trepid ja erinevad toad. Õhkkond oli intiimne ja salapärane, inimesed lõbusad. Seltskond oli kirju – 70-aastased daamid, paarid, ärimehed, turistid nagu meie ise. Meile meeldis. Tasus otsimist ära! 🙂 


Kui me sealt ära läksime, siis otsustasime, et kuigi uni on suur, vaatame mõnda kohalikk pubisse ikkagi veel. Dublinis sõbrannadega siiski! Paljud kohad olid pühapäeva puhul vaiksed aga kurikuulus, raha rööviv ja turiste täis Temple Bar oli ikka avatud ja täis melu. Meie õhtu kulges väga lõbusalt ja vahvalt, suhtlesime vahelduva eduga kiftide inimestega ja üks punases nahktagis vanem mees kiitis mu juukseid nii toredalt, et mul tuleb siiani naeratus suule sellest. Ööelu oli vahva! Kõik olid sõbralikud, ka naisterahvad ja see juba ütleb midagi 🙂 

Keegi kunagi kommenteeris, et jaaaa, sa oled Kristi, kindlasti igas olukorras nii ilus. Tõestus, et ma olen ikka suurema osa ajast täielik kloun hoopis 🙂 


Kuigi mul on viimasel kahel pildil klaas käes, siis ei maksaks hakata kohe mind kividega pilduma. Mul oli puhkus, tundsin end hästi ja nautisin oma pubi siidrit täiega. Vahel mulle tundub, et emadelt oodatakse absoluutselt karsklust, eeskujulikku käitumist igas olukorras ja kindlasti hästi ideaalselt välimust. Nope, thats not me. Kellele see vastuvõetamatu on, on pühalikult vabastatud blogi lugemise kohustusest! 

Järgmine hommik oli natukene raske. Unetunde sai kokku vähe aga kiiresti oli vaja ikkagi tegutseda. Tahtsin veel Raidole kaasa tuua mõned kingitused ja lisaks lootsime me kuskil väljas hommikust süüa. Kõik asjad said tehtud küll aga uni oli meeletu ja jaks hakkas lõppema. Peale lõunat koperdasime kõik koju erinevasse nurka kudema ja asju pakkima. Kristal oli nagunii vaja kohvrit, nii et me saime osa asju tema kohvrisse panna, mis ta koha pealt ostis. Ma pakkisin siiski üsna edukalt asjad enda kohvrisse ära ja Krista omasse viskasin lihtsalt oma ühe koti koos asjadega. Ilma liialdamata võib öelda, et kell 20 olime kõik tuduriietes ja teki all. 

Kell 3 helises meil äratuskell ja panime viimased asjad kokku ning hakkasime lennujaama minema. Uberit ei olnud kohe saada ja taksot kohe ka ei leidnud, nii et korra juba muretsesime aga siis ikka Uber ilmus välja ja päästis meid. Lennujaamas pidime ilmselgelt Krista kohvrist asju vähemalt võtma, et mitte juurde maksta aga lõpuks jäime lubatud kaalu ja saime lennukile minna. Lend väljus ligi 30 minutit hiljem ja ikka jõudsime me kohale palju varem, kui pidi. Ryanair.. Passikontrollis läks kaua ja minnes selgus ka, et mu id-kaart kaotab kohe kehtivuse aga sain ikka koju tagasi ka. Raido ja Henri tulid meile vastu ja no niiii imearmas on see minu Henrikene! Õhtu olengi lastega veetnud. Raido on sõpradega söömas ja oma auga välja teenitud puhkust nautimas täna. Meie tegime süüa ja käisime pimedas õues kiikumas ning mina vaatasin, et on ikka nupsukesed mul kodus! 


Reisida on vahva! Kodus on aga ikkagi mõnusam 🙂 Oma pere on kõige parem maailmas ja seda ikka naljalt ei ületa. Hästi mõnus ja tore oli ja juba plaanime, et aasta pärast jälle nii aga praegu ma naudin täiega seda, et mul oli tulla koju, kus mind oodati ja armastatakse ning kuhu mina kuulun kogu oma täiega. 

Head und!

Minipuhkus

Juba ammuammuammmmmu oli meil Kaija ja Kristaga plaan, et läheks kuskile ilma lasteta. Noh, et lapsed ka toredad aga no puhkaks veits! Jaanuaris ka vaatasin igapäevaselt lennukipileteid ja leidsingi, et meilt saab otse, odavalt ja kiirelt Dublinisse. Muudesse kohtadesse ka aga sinna sai edasi-tagasi 100€ inimene ja seal on üsna mõistlik shopata ka ning lend on paraja pikkusega, et ei lähe kolmest päevast üks lennukis olemisele. 

Lendame täna pealelõunat ja tuleme tagasi teisipäeva lõunaks. Selles suhtes on ette pikalt planeerimine tore, et saab hajutada kulusid ja valmistada lapsi ette aga meestega on ikka teised lood. Räägid 3, 2, 1 kuud ette ja siis ikka on neil nagu üllatus, et sa kuskile lähed. Tegelikult Raido puhul on see teada, et ta saab lastega ilusti hakkama, isegi süüa saab tehtud aga ta tavaliselt ei suuda multitaskingus nii kaugele jõuda, et veel natukene koristaks ka. Samas – mina lähen reisile ja tema on lastega kodus, nii et aus on, et ma siis vähemalt tulles koristan. Õnneks tegin ka ta elu üsna kergelt ja Robin on homme õhtuni mu vanematega saarel ja lapsehoidja tuleb homme ja ülehomme mõneks tunniks appi talle ka. 

Ma olen viimasel ajal saanud nii palju positiivseid kommentaare blogisse, et ma luban, et kohe saabudes teen Dublini kohta ka pika postituse. Oma arust ma ikka kirjutan nagu 5nda klassi laps, kuid ju asi siis päris nii hull polegi 😀 

Ps! Eestis on nii ilus ilm, Dublinis sajab vihma 🙂 

Piletid ostes oli päevi 222 😉

Võõraste inimestega rääkimine

Ma mõtlesin eile suhtlemise teema peale pikalt. Rääkisin korraks naabrimehega juttu ja siis hiljem jäingi mõtlema, et ma vist võiks peaaegu iga inimesega terve päeva rääkida. Neid juhtumeid, mil ma olen võõra inimesega rääkinud rohkem, kui tund aega, lihtsalt on niii palju. Juba väiksest peale olen ma väga julgelt rääkinud võõrastega bussis ja tänaval, julgenud hääletada (kuid ei soovita seda enam kahjuks tänapäeval väga teha), küsinud abi, kui tunnen selleks vajadust. Ma ei karda võõra inimese poole pöörduda või poekassas teha juttu tädidega piima hinnast. Arvan, et palju mängib rolli see, et mu vanemad on terve elu olnud väga seltskondlikud ja mind on alati igale poole kaasa võetud. Olen kasvanud üles seltskonnas, olen harjunud suhtlema endast vanemate inimestega samuti nagu enda vanuste või noorematega. Mul ei tule tõesti elus meelde hetke, kus ma päriselt ei julge kelleltki midagi küsida. Noh, matemaatika õpetajat kartsin küll aga see on natukene teine lugu ka.

Ja täna õhtul käisime me Henriga Järve keskuses ja ainu üksi selle 1,5-tunni jooksul jõudsin ma rääkida vähemalt 4 võõra inimesega. Esiteks läksime me Apollosse ja seal oli meil pikk seiklus. Ma unustasin koju pangakaardi aga mul oli kinkekaart, kuid sellest ei piisanud. Palusin Raidol endale raha teisele kaardile kanda, samal ajal proovisin leida üles enda Apollo poolt saadetud kinkevoucherit aga olin selle vist kustutanud. Sel ajal, kui mina seal otsisin neid asju, oli teenindaja lihtsalt nii tore, et ütles, et võtke pulgakomm ja oma raamat ning minge – teie ajaloost on näha, et te olete hea püsiklient. Tõsi ta on, ma olen Apollos käinud väga kaua ja tihedalt, pean raamatutest väga lugu ja olen mõne sealse töötajaga niimoodi vestelnud, et ükskord me istusime lausa tugitoolides pikalt.

Apollost väljudes jäin LHV kuttidega rääkima. Tsau Kaisi! Nad olid ka väga toredad ja peale pangaasjade me jõudsime hoopis rääkida ka sellest, et ühe kuti abikaasal on sama nimi ja sellest mitu lepingut nad täna allkirjastanud on. Mina rääkisin neile enda loost raamatupoes ja nemad rääkisid lugu sellest, kuidas kärbse käe pealt ära ajamine näitab sinu enda kannatamatust. Igal juhul, kui meil jutt läbi sai, siis läksin ma Selverisse edasi. Kuna ma olin pangakaardi ju koju unustanud ja Raido kantud raha ei olnud veel jõudnud mu teisele kaardile, siis ma pidin aega natukene parajaks tegema. Jalutasin veiniriiulisse ja mõtlesin sealt midagi valida aga ei osanudki.. Ei ostnudki ühtegi veini lõpuks. Küll aga leidsn sealt endale jälle ”uued sõbrad”.

Nägin seal noort peret. Ema, isa ja nende 1-kuune laps. Näha oli, et laps ei taha turvahällis olla ja on lihtsalt natukene viril. Isa võttis ta sülle ja ema oli lihtsalt.. väsinud näoga. Ma mäletan seda tunnet hästi. Möödusin neist ja ütlesin, et ärgu nad muretsegu, see läheb mööda, AUSALT. Nad mõlemad naeratasid ja küsisid, et kas ma olen selles ikka kindel 🙂 Rääkisin, et tean mõlema lapse pealt, et see süles vedelemise faas tõesti igavesti ei kesta ja tegelikult saab see lausa natukene liiga kiiresti läbi. Nad ütlesid ka, et eks esimese lapsega tundub kõik vahel keeruline ja olin nõus. Ma ise olin ju nagu närvipundar. Sellepärast proovin alati esmakordsetele vanematele nõu ja jõuga abiks olla ning kinnitan neile, et kuulaku enda südamehäält, usaldagu ennast ja küll vaikselt paika loksub. Nad ütlesid ka, et magamatus lihtsalt teeb murelikuks ja no tõesti – ma mäletan seda aega ka. Õnneks mulle tundub küll, et selline suvaline vestlus, suvalise emaga poes, oli ka nende jaoks meeldiv. Nad naeratasid lahkudes ja tegid Hentsule veel nalja. Nende beebi oli aga no niiii megaarmas, et ma ei saa küll aru, miks me oleme otsustanud selle kolmanda lapsega oodata..

Mulle meeldib suhelda. Mulle meeldib rääkida inimestega, ma ei tunne eriti tihti piinlikkust ja ma ei karda teha kohatuid nalju. Ma teen neid nagunii, mis sellest ikka. Ma tean, et paljude jaoks on mind ”liiga palju” aga uskuge mind, isegi minu jaoks on inimesi kelle puhul, ma vaatan, et APPI, millal ta ometigi ei räägi?! Mina olen veel isegi täitsa hea juhtum! Mind lihtsalt on alati huvitanud inimesed. Mulle meeldib neid jälgida, neid vaadata, olukordi analüüsida. Mulle tundub, et ma saan enamasti inimestega ikkagi üsna kiiresti klapi ja tajun ära missuguse inimesega on tegemist. Vahel ma muidugi panen puusse ka ja iga inimesega ei saagi head suhtlust tekkida, sest kõik temperamendid lihtsalt ei sobi aga ma arvan, et kui ma pidevalt kurdan, et mulle on antud suured kõrvad ja imelik piht, siis sellega ma võin küll rahul olla, et igas suhtlus olukorras tunnen ma end alati pigem väga mugavalt.

Eriti meeldib mulle rääkida inimestega, kes seda kuidagi ei oota. Näiteks üks kord oli mänguasja poes üks vanem meesterahvas. Mitte vana aga noh.. minust vanem. Vaatas neid tüdrukute nukke ja aru oli saada, et ta on väga segaduses. Võtsin ühe Elsa nuku kätte ja ütlesin, et kui te otsite kingitust ja lapsel veel ei ole Elsa nukku, siis üsna kindlasti, see on kindla peale minek. Onu oli hästi õnnelik – ta ütles, et tema mäletas, et paluti otsida ELLA nukk aga tegelt vist oligi tõesti Elsa. Minul võttis see 30 sekundit ,et teda aidata, temal oli kohe ka meel rõõmsam. Väikesed asjad..

No ja eks ausalt öeldes ma olen see inimene ka, kes suvalisele purjus onule ostab vahel saia ja piima. Mina ei tea.. ma saan aru küll, et suurem osa on ise süüdi, et ta seal tänaval on ja joob aga inimesel on kõht tühi ja mind see piim vaesemaks ei tee. Kui näen kuskil inimesi, kes otsivad pudeleid, siis vaatan alati kiiresti auto üle, korjan pudelid kokku ja annan ära. Minul pole sellest paarist pudelist midagi olulist, teisel ju on. Ja ma tean, et paljud ütlevad, et mina toidangi nende alkoholismi aga ma ikkagi usun, et mõned neist ostavad süüa ka. Ma olen näinud küll! Kord andsme me Pärnu McDonaldsis ka enda friikartulid paarile kergelt purjus vanemale härrale ja neil oli nägu nii rõõmu täis. Asi mul anda enda friikad kellelegi, kes neist rõõmu tunneb, kui ma neid ei söö enam nagunii..

See postitus sai kuidagi hirmsalt ennast kiitev vist. Tegelikult ei olnud see üldse asja mõte. Kahjuks või õnneks ma ei ole üldse nii hea inimene nagu võiks olla, kuid oluline on see, et suhelge omavahel! Ärge kartke öelda inimesele poes hästi. Või tegelikult kui on vaja, siis andke ka kriitilist tagasisidet inimesele. Ma ise näiteks restoranides tihti ei julge hakata ütlema, et teate, see või too on täitsa jamasti aga ma tean, et ainult ju õpitaksegi. Tegelikult pole ka õige öelda, et ma ei julge.. Ma lihtsalt ei taha inimese päeva rikkuda. Ma tean, et enamasti on teendindaja töö üsna raske ja nagunii pidevalt saad vastu päid ja jalgu erinevate asjade pärast.

Kuid suhtlema positiivsetel teemadel, kutsun küll kõiki üles. Kui näed nutvat last ja ahastuses ema, siis no mine ja ütle emale, et pole hullu, homme ON parem päev. Või kui näed vana tuttavat aga pelgad talle ütlema minna, et tal on uus ja nii ilus juuksevärk, siis ole inimene, ütle ikka! Teistele natukest rõõmu pole üldse raske teha. Meid on siin Eestis nii vähe ka, peab ikka kokku hoidma ja julgem olema. Kui me rohkem suhtleks ja vähem pelgekaks asju ja inimesi, siis oleks meil ilmselt kõigil vähem probleeme ka. Ning lihtsalt rõõmsam elada. 🙂

Juuksed..

Vaatasin täna juuksuris olles pilte ja.. mul on ikka igasugused värvid peas olnud! Praegu toonin punast maasikablondiks, järgmine reede jõuame lõpptulemuseni 🙂

Kuid meenutuseks.. 

Alles sel kevadel


Juba neli aastat tagasi

Ei teagi kas 3 aastat tagasi? 

Pigem see on 3 aastat tagasi sügisel.. 

Andke see purk andeks aga noh.. mul polnud siis veel isegi lapsi! 6 aastat tagasi! 

Mu tüdrukuteõhtu

Ja pulmapidu

Ja vahepeal 


Erinevaid punaseid on mul olnud palju. Ka olen ma nooremana olnud lilla ja roosakas ja kindlasti kogemata ka tumesinine.. Sama toon üle paari aasta mulle ei meeldi. Igav hakkab! 🙂 

Previous Older Entries Next Newer Entries