Miks sa jood mänguväljakul?

Läksime eile lastega ratastega sõitma. Oli mõnus sügisõhtu, päike paistis ja ei olnud veel liiga külm ka, et rattaga sõites tahaksid näpud otsast kukkuda. Mul oli üleüldse kuidagi hästi hea tuju ja lapsed olid nii-nii nunnud. Olgem ausad, ega nad kogu aeg ikka nunnud ei ole küll aga eile oli just selline täpselt õige päev, kus kõik oli paigas ja ma tundsin end nagu kala vees. Mööda läks see ahastus, millest ma kirjutasin siin.

Sõitsime lastega mööda Nõmme mõnusaid tänavaid ja Robin tahtis minna mänguväljakule, mis on nende lasteaia juures. Kuna sinna saab mööda ühte vaikset tänavat sõita, siis läksimegi. Tegime vahepeal ühe selfi-peatuse ja kimasime muudkui edasi. Robin on üsna tubli sõitja, 5km saab sõidetud ilma probleemita, peale seda võib hakata kurtma, et ei jaksa aga tegelikult jaksab küll. Pimedas metsas sõita eriti ei meeldi, sest oleme unustanud rattatule rattale kinnitada.

Jõudsime siis Nurme tänava mänguväljakule ja.. tuju läks päris kurvaks. Mänguväljak iseenesest pole ka just eriti lahe, kuid see on väga ilusa koha peal. Nagu Nõmmel ikka – männid ümber. Liivakastis mängis üks kooliealine poiss oma autoga ja pingil istusid kolm inimest. Kaks meesterahvast ja üks naine. Muidu oleks kõik tore olnud – laps tahtis mängida ja ema/isa tulid kaasa ning vaatasid ja julgustasid. Reaalsus oli aga see, et ma ei saanud täpselt aru, kas lapsel oli kaasas ema või isa või lihtsalt onud ja tädi. Kõik rääkisid vene keeles ja täiskasvanud jõid viina. Otse pudelist. Laua viina. Pakist mahla peale. Tegid suitsu ka, ilmselgelt. Laps lihtsalt oli eemal ja mängis. Mul hakkas juba siis kergelt iiveldama, sest ma teadsin, et ju see laps on sellise olukorraga üsna harjunud. Keegi ei peaks sellega harjuma. MITTE ÜKSKI LAPS.

Robin ja Henri ei pannud muidugi midagi kummalist tähele, aitasin neil kiivrid ära ja nemad jooksid mängima. Ise lihtsalt vaatasin neid tegelasi. Olin kahe vahel: tahtsin tegelikult helistada kuskile. Ma ei teagi kuhu. Lastekaitsesse? Politseisse? Aga kuna mul oli aku nagunii tühi, siis ei oleks ma saanud helistada ka siis, kui oleksin suutnud otsustada, et kuhu nüüd helistada. Teisest küljest tahtsin ma kindlasti midagi öelda. Kuid ma olen aus – väike osa minus tundis ka hirmu. Kaks üsna suurt, purjus meesterahvast ja siis mina. Keset metsa, koos lastega. Ma olen muidu oma arust hea inimene ja usaldan inimesi täitsa hästi, kuid ma olen niimoodi vastu näppe ka saanud. Seda enam, et ma varem elasin ja töötasin Männikul. Seni kuni mina mõtlesin, et mis ma täpselt ütlema peaksin, said nad minu näost vist aru, et ma olen päris kuri. Nad tõusid püsti ja hakkasid ära minema.

Ma ei räägi venekeelt üldse. Ainult roppused tunnen kõnes ära ja neid sealt kostis ka. Mõlemad meesterahvad vaatasid minu poole ja ma mõtlesin, et nii tahaks aru saada millest jutt käib. Nõme puberteet, mis koolieas arvas, et venekeel on üks mõttetu asi. Täiskasvanuna olen aru saanud, et ega ikka ei ole küll. Kuna meil aga teineteisele suurt midagi öelda ei olnudki, siis me lihtsalt.. jõllitasime teineteist. Nemad said aru, et mulle ei meeldi see olukord ja mina sain aru, et nemad ei ole minu jõllitamise üle õnnelikud. Samas.. miks ma EI PEAKS neid vaatama, kui nende teguviis on ilmselgelt vale? Ei ole vaja kõnekeelt, ka kehakeelega saab suhelda, kui vaja ja ma ei saanud ju neile lihtsalt naeratada.

Kui nad ära hakkasid minema, siis mul läks meel ikka väga kurvaks ja süda murdus mõneks tükiks. Nad lihtsalt läksid, lapsele ei öelnud midagi. Nad olid mõned meetrid eemal, kui ma hakkasin neile ikka hüüdma, et AGA TEIE LAPS?!?! Laps märkas seda aga enne ning tõusis ruttu püsti, ronis rattale ja sõitis nuttes järele. Taaskord – vestlusest ma aru ei saanud aga täiskasvanute pilk ja hääletoonid olid kurjad ja noomivad, laps oli kurb ja nuttis. Ma nutsin ise ka korraks. Sest kõige hullem on see, et mis ma teha oleksin saanud?

Nagu ma ütlesin, siis ma oleksin võinud kuskile helistada aga mul oli aku tühjaks saanud, sest endomondo sõi selle lihtsalt ära. Mõttetu jubin! Ka oleksin ma võinud nendele täiskasvanutele midagi öelda aga ma tean küll, et vahel võib see hoopis olukorda hullemaks teha. Samas oli lapse riietest, rattast ja mänguasjast näha, et tegu ei olnud kindlasti päris alkohoolikutega, kellel kodu ei ole ja kuskil karbis elavad. Ka täiskasvanute enda riided olid korralikud ja kuigi nad jõid viina, siis täiesti maani lakku täis nad ei olnud. Mitte, et see oleks vabandus..

Mul on nii halb tunne. Ma ei tea, mis ma oleks pidanud tegema ja kuidas ma saaksin aidata? Ma olen aastaid proovinud selliste lastega vahelduva eduga töödata või neid aidata, kuid ma ei ole siiani julgenud vastu võtta otsust, et sellest võiks saada minu elukutse. Ma tunnen küll, et sinna poole kutsub aga pole päris kindel, kas vaim on selleks piisavalt tugev. Samas on mul järgmisel kuul kohtumine kahe lastekodu tüdrukuga, kellele ma saan rõõmu valmistada. Kui kõik sujub nii nagu mõlemad osapooled loodavad, siis näen neid edaspidi veelgi ja saan vähemalt natukenegi kellelegi rõõmu valmistada.

Koledas maailmas elame kohati ikka? Teinekord oma elu elades ei panegi seda tähele ja ei mõtlegi sellele. Käid sõbrannadega reisil ja kinos ja kohvikus, perega reisil ja abikaasaga restoranis. Teine kord on aga see reaalsus nii valus, et lihtsalt.. hinge võtab kinni. Ja kõige hullem on see abituse tunne, sest vahel ongi, nii et midagi teha ei saa. Vähemalt mitte kohe. Kuid väikesed muutused viivad suurteni ja seepärast ma julgustan ikkagi inimesi kasvõi vähemalt tähele panema selliseid olukordi ja situatsioone. Kuigi ma oleksin pidanud selles olukorras ilmselt ikkagi kuidagi reageerima, siis olen segaduses.. kuidas? Kui keegi oskab aidata, siis palun, aidake, öelge, mis teha?

Ka tuletan ma meelde, et tehke ikka head! Kogusin suvel näiteks suure kotitäie riideid ühele perekodule. Päris raske oli leida sobivaid asju just noormeestele, nii et emad-isad, kui teil on üle riideid just teismelistele, siis palun, toimetage need õigesse kohta! Kui ei tea, kuhu viia, siis linna või valla sotsiaaltöötaja ikka oskab aidata. Väiksemates kohades on minu kogemuse järgi abi alati rohkem vaja. Mina aga mõtlen kuidas ma saaksin veel aidata lapsi, kes aitamist vajavad.. Küll ma midagi välja mõtlen, sest aitama.. peab.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: