Annan lahkumisavalduse emadusele?

On teil mõni kord selline tunne? Et issand, MIKS, ei saa ma lihtsalt keset emaks olemist öelda, et no thanks, ma täna tööle ei tule ja võtan palgata puhkuse? Ma eile hästi pikalt mõtlesin üldse, et kas peaks sellest kirjutama aga elu on õpetanud, et just see aitabki. Vabalt võib nii olla, et alustad kurba või kurja postitust aga üsna kindlasti oled lõpetades juba rahulikum.

Mul oli eile igal juhul üks sellistest päevadest, kus ma lihtsalt tahtsin karjuda ja minema minna. Ma olen muide läinud küll minema, keset väga hullu päeva. Nii umbes 10 minutit või 15 minutit. Ei, ma lapsi üksinda ei jäta, Raido on ikka siis kodus. Mulle tundub, et see 10 minutit eemal olekut on kõvasti parem, kui see, kui ma laste nähes lihtsalt täiesti närvivapustuse saan. Kuigi ilmselt on neid mini-närvivapustusi juhtunud ka nende eest. Aga mis teha.. selline ongi elu? Tegelikult ma proovin ikka olla tasakaalukas ja vähemalt näilselt normaalne ema aga on vahel lihtsalt.. ei suuda. Lihtsalt ei suuda ja kõik.

Mul oli eile tunne, et iga meesolevus siin korteris on lihtsalt otsustanud vaadata, KUI närvi nad saavad mind ajada. Kõik koos ja eraldi. Käis selline järgemööda mu nuppude kruttimine ja testimine. Kui vahepeal juba rahunes olukord maha, sest Henri tegi hommikuse une ja ma jõudsin korra hinge tõmmata, siis pärast hakkas kõik jälle otsast peale ning hullemini veel. Robinil on nimelt viimasel ajal faas, kus tema arust on Henri tal kuidagi liiga palju ees. Eks aru saadav ka, Henri on palju rohkem üleval, tegutseb ja nõuab tähelepanu. Lisaks ta ronib IGALE POOLE. Me üritame küll pakkuda Robinile ka enda aega ja aega ainult meiega aga ega laps vist seda alati nii ei näe nagu meie. Lõpuks ma vihaga ütlesingi Robinile, et olgu siis oma toas ja ärgu meiega mängugu ja suurena Henri temaga ka enam ei mängi! Mis ilmselgelt on vale, sest Henril on ju just faas, kus Robin on kõige ägedam üldse maailmas. Lisaks sellele ta matkib igat Robini lollust. Näiteks, kui Robin midagi viskab – see võib olla ka pall aga Henri järeldab sellest ,et visata võib seega kõike. Samuti kui Robin jonnib või naerab hüsteeriliselt lollitades üle terve korteri. Jep, kõike teeb Henri järgi. Et ikka sellele peole eriti suurt lisa pakkuda, siis ta kriiskab meeletult kõvasti ja kiledalt, nii et Robin hakkab selle peale omakorda kräunuma, et tal kõrvad valutavad. MUL VALUTAVAD KA! AUSALT!

Igal pool, kuhu ma vaatan, on vaja minu kätt. Või koristaja kätt aga ma ei tea, miks ma ei raatsi teda endale koju kutsuda. Ma võin maksta restoranis käigu eest 50€ aga koristajal see raha anda.. tundub ikka palju, teen parem ise. Reaalsus on see, et too isetegemine ajab mind meeletult närvi ja veel rohkem närvi ajab mind see, et igalt poolt on vaja nii palju teha ja isegi kui ma midagi tehtud saan, siis kohe on ju teiselt poolt vaja uuesti alustada! Vannituba ei vaja isegi enam koristust, vaid õhkulaskmist ja uue ehitamist. Okei, võib olla päris nii hull ei ole aga ma lihtsalt näen, et igal pool on niii palju vaja teha ja ma ei jõuaaaaaa. Ma olen laisk muidugi ka veits, olgem ausad, kuid samas tegelikult ongi see, et kahe lapse kõrvalt on see koristamine kohati niii mõttetu. Ma teen ja toimetan ja kui ma tõesti midagi saangi täiesti korda, siis selle ajaga on Henri loopinud kõik köögisahtlid asjadest tühjaks, nii et ma ei näe üldse mõtet neid panna sinna ilusti tagasi. Nii ongi igal pool lihtsalt asjad. Eile ma lõpuks võtsin kätte ja tegin Robini toas konkreetselt, nii et suuremad asjad panin põrandale ja kõik väikese pudi-padi-jubinad valasin otse prügikottidesse. Igasugused Mäki mänguasjad, jubinad kuskilt ajakirjadest jne – kõik läksid prügikasti. Neid suuri asju on palju kergem toppida kuskile kasti, kui neid väikesed kokku korjata 100 korda päevas.

Ja kui sinna juurde panna veel see, et ma olen viimasel ajal üsna unine, siis mul eile lihtsalt sõitis katus ära. KÕIK tundub sassis ja kole, lapsed on nõudlikud ja kriiskavad ja kraaklevad või hoopis liiga lõbusad, ma tean, et toit peaks juba valmis olema ja ma pole isegi korralikult jõudnud hommikust süüa. Aitab. Kõik. Panen maha selle ameti! Lihtsalt ei jaksa, ei taha, ei viitsi. Tahaks ka minna lihtsalt trenni! Jooksma, suvalisel ajal keset päeva. Või õhtul sünnipäevale, nii et ei pea planeerima ja hoidjat organiseerima ja tundma end süüdi, et ma ise lastega ei ole või et hoidja peab reedel meil olema. Tahaks ka lihtsalt magada hommikul kella 9ni ja terve öö ilma ärkamata ning väga tahaks hommikust süüa HOMMIKUL. Ning duši all käimine.. oh, kui mõnus see oli Dublinis! Keegi ei oodanud, kisanud dušikardinat, ei oodanud mind söögitoolis asju loopides. Kaija ja Krista tegid sel ajal hoopis ginikokteili valmis ja kuigi see mulle ei maitsenud, siis mõte oli ju ometigi hea!

Aga noh. Nii ei saa. Ei saa lihtsalt ära minna. Tegelikult SAAKS aga päriselt ju ei tahaks. Lihtsalt vahel on selline tuju, mis õnneks läheb üle. Päriselt mulle meeldivad oma lapsed enamus ajast ja ma tunnen end nagu kala vees. Lapsed vanni, toit ahju, nõud masinasse, riided kokku.. kõik asjad saavad enamvähem normaalselt tehtud ja mustad vuugivahed laste õnne ei mõjuta. Ja siis tunnedki hoopis süümepiinu.. et oi, appi, miks ma nii tunnen.. Mul on ju nii hea elu? Miks ma vingun? Miks ma pole rahul? Teised kindlasti küll KÕIK on! Ma olen ainukene, appi! Ja see tekitab nii kohutava tunde, et ei taha isegi sõbrannadele vinguda, et kurat, vahel on raske. Õnneks mul on nii head sõbrannad, et ma eile ikka kurtsin korra ja siis olin täiega rõõmus, sest ma sain aru, et teised ka vahel tunnevad nii. Isegi rahulikud ja tasakaalukad emad tunnevad teinekord nii ning ma ei olegi ilmsel päris tõbras. Kui siis natukene.

Ma olen sellest emadusest nii palju kirjutanud, et ma kujutan ette, et teistel on kopp juba ees. Ja lisaks tundun ma vist väga tänamatu kohati. Ma ausalt tegelikult armastan oma lapsi ja mu elu meeldib mulle üleüldse väga, kuid.. vahel lihtsalt juhtub nii. Täna näiteks on hoopis teine päev. Korter tundub sassis küll ikka, kuid nõud on vähemalt masinas, lapsed mõlemad on sooja putru söönud, keegi ei ole veel eriliselt jonninud ega midagi loopinud ning päike paistab ka. Lisaks käisime eile pildistamas ja nägime kõik NIII ilusad välja ja lapsed olid meeeeeganunnud! Näitan ühte Krista tehtud pilti ka, kuid eks Krisse omasid näitan tulevikus ka 🙂


Eliise Timusk MUA

 

8 Comments (+add yours?)

  1. Marbrit
    Sep 18, 2016 @ 09:38:37

    Saadan sulle tervitusi täpselt samasugusest kodust ja samasugustest tunnetest 🙂

    Reply

  2. Helena
    Sep 18, 2016 @ 12:39:17

    Täpselt samad tunded ja emotsioonod siin. Ei oskaks ise paremini sõnaatadagi. Vahe ainult selles, et mul ainult 1 5-kuune 😀

    Reply

  3. Trackback: Miks sa jood mänguväljakul? | kristipere
  4. Cherry
    Sep 22, 2016 @ 13:07:25

    Haha, nii hea postitus, ma tundsin tana tapselt samamoodi! Mul ka kaks poissi, 4 aastane ja beebi ja moni paev on toesti selline tunne, et annaks avalduse sisse. Kuna vaiksem alles beebi ja rinnatoidul siis ma ei saa ule 2 h eemal ka olla, vahel tahaks uhte nadalavahetust, kus keegi su otsas ei roni, kus saad oma kohvi kuumalt juua, teha trenni millal ja kaua soovid, vaadata poole ooni halbu filme ja argata hommikul siis kui uni ara laheb… Samas ongi koige vastuolulisem asja juures see, et vaatamata sellistele paevadele ei vahetaks ma seda ametit mitte millegi vastu!

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: