Dublin

Ma loodan, et ma nüüd asja ära ei sõna aga minu arust on Ryanairiga väga mugav lennata. Nad on alati õigel ajal ja isegi varem kohal ning teenindus on koguaeg väga sõbralik. Nii oli ka laupäeval, kui meie lennukile läksime. Kuna lennuk oli nii täis, siis korjati ka käsipagasi kohvrid ära. Meil polnud selle vastu midagi, oligi mugavam lennukisse minna. Kuna üks meist lendas esimest korda, siis tal oli ilmselt see lend põnev, minu jaoks oli tavaline. Raputas vähe ja maandumine oli rahulik. Paar last nuttis valjult aga vanemad tegid kõik ja rohkem veel, et neid rahustada, nii et saatsime neile vaid soojad naeratused. 


Maandudes oli ilm ilus ja päikseline. Läksime lennujaamast bussi peale ja sõitsime linna keskele. Teadsin, et meil on hotelli vaja jalutada umbes 15 minutit aga reaalselt läks kauem, sest iiigal pool oli punane tuli jalakäijatel niii kaua. Me seisime nagu eestlased ikka ja ootasime aga samaks õhtuks oli selge, et vahepeal pole lihtsalt mõtet oodata. Mass trügis koguaeg üle tee. Suurlinna värk. Bussiga on lennujaamast linna keskele umbes 25 minutit sõita, olenevalt siis liiklusest. Meie maandusime 16:55 ja bussis olime 17:55 ning suuri ummikuid siis ei olnudki aga tegu oli ju ka laupäevaga. 


Leidsime hotelli üsna kiiresti üle. Üks mu tuttav, kes varem Dublinis elas, vaatas kandi enne minekut üle ja ütles, et kõige hullem ei ole. Ei olnudki aga oli täpselt piiripealne ma ise ütleks. Linna poole liikudes oli mõnus aga kaugemale minema ei kippunud. Tegu oli Five Lampsiga ja see on “hotell”, mis koosneb korteritest. Koguaeg vastuvõtus kedagi ei olnud, kuid meie tuleku ajal ootas meid sõbralik neiu, kes meid tuppa juhatas ja infot jagas. Korter oli väga korralik ja suur, pildid olid väga tõetruud. Meile meeldis aga olgem ausad, majutus on ikka üsna kallis Dublinis. 

Meil oli kaks magamistuba, nii et ma magasin seal, kus juhtus. Kumbki sõbranna ei norska 🙂 


Panime enda asjad ära ja liikusime välja vaadatud söögikohta. Laupäev ja inimesi oli väga palju. Suurem osa kesklinnasvist ikka turistid ja pidutsevad noored. Jõudsime restorani üsna kiirelt aga see oli täis ja meie polnud lauda reserveerida jõudnud. Jalutasime veel 4-5 kohta aga kõik olid täis! Lõpuks üks Itaalia restoran halastas meile ja lubas meil lauda istuda. Kõik toidud olid väga head ja restoran väga hubane. Nime aga enam ei mäleta 🙂 

Kell polnud veel isegi päris öö, kui meie tagasi koju läksime nagu tublid inimesed. Olime üsna väsinud, käisime ikka poole päevaga umbes 15000 sammu vist. Kristal kell luges iga liigutust 🙂


Hommikul ärkasime vara. Krista juba siis kui kukk veel ka magas ja käis enne jooksmas. Hull inimene eks? Joostes leidis ta Henry streeti üles, nii et kui meie  end kasisime ja kõhud täis pugisime, siis võtsime ka suuna sinna poole. 

Muide – korter on ikka nii palju parem, kui hotell minu arust. Hotellis saad muidugi ka süüa aga kui on ikkagi pigem piiratud eelarvega reis, siis ise kokata saab nii mõistliku hinnaga ja korralikku toitu. Tegime praemuna, pestosaiasid, putru, värsket mahla. Kokku vast 10€ kokku. Korteris olid olemas tee ja kohvi ning kõik vajalikud köögitarbed ka. 

Niisiis. Jalutasime Henry streetile ja otsustasime alustada enda shopping-päeva ikka väikese joogiga. Ei, mitte alkoholiga! Teised tahtsid kohvi ja mina lihtsalt midagi head. Aitas välja klassikaline koht 🙂 


Kuna poed avati pühapäeval kell 10:30-11, siis me olime kohal just siis, kui uksed lahti tehti. See oli ses suhtes ju lausa ideaalne, et rahvast oli vähe ja igal pool sai vabalt liikuda. Isegi Pennyses sai riideid proovida ja ei pidanud ootama kaks tundi! 


Igal juhul on Dublinis kaks shopping tänavat. Esimene ongi Henry, kus on sellised “odavamad” poed ehk Pennys, Forever21, Pull&Bear jne. Valik on tegelikult üsna suur ja poode päris palju. Sekka muidugi ennustajad, kohvikud, Starbucksid jms. Tänavatel esinevad kunstnikud, pillimängijad, lauljad ja tantsijad. Kõigil kaelas kaart, mis kinnitab, et neil on luba esinemiseks olemas ka. 

Teine tänav on Grafton street, mis on täitsa linna südames ja pakub siis ühel tänaval selliseid kallimaid brände nagu Hugo Boss, Hilfiger, Chanel, Ted Baker jne. Kes tunneb selliste poodide vastu huvi ja kellel aega on, sellel ma soovitaks parem Kildare outlettidesse minna. Outlettide külakene, kus väga palju poode ja paremad hinnad kindlasti, kui Graftoni poodides. Meie ei hakanud minema – aega oli vähe ja see oli 50km eemal. 

Meie shoppasime ja jalutasime läbi mõlemad tänavad. Saime kõik piisavalt asju endale ja lastele ja kes veel kellele soovis. Kleite oli üsna vähe – talv siiski tulekul ja ujumisriideid ei olnud enam üldse. Mina tõin endale rohkem riideid kontorisse ja Robinile oli vaja pükse lasteaeda – ta ei lõpeta kasvamist lihtsalt ära! Ma arvan, et saime oma raha eest ikka kõvasti rohkem, kui Eestist ja teinekordki võiks sinna minna. Aga jube tüütu oli neid kotte vedada.. Päevaga jalutasime maha 20 km! Selline trenn.. 🙂 


Tegime vahepeal River Baris peatuse. Tegu oli spordibaariga ja me läksime sinna kuna see oli esimene, mis meile ette jäi. Ilmselt hinnad eriti mõistlikud ei olnud aga toit oli hea. Kristal lausa parimad munanuudlid maailmas tema sõnul 🙂 Kui olime natukene söönud ja jalutanud ja teised käisid väga kallis Disney poes imestusest pikali kukkumas, siis otsustasime, et teha pole midagi muud, kui nats veel poes käia. Käes ju ühe koti jaoks oli ometigi veel ruumi! 


Kui me olime end suutnud eluks ajaks väsinuks shopata, siis läksime korterisse, et jalad laual istuda. Puhkasime ja mina proovisin täiskasvanud inimese jooki ehk gin toonikut juua. Ei maitsenud, öak. Korter oli asju täis ja kuna kõht hakkas tühjaks minema, siis hakkasime end valmis sättima. Oli küll pühapäev aga me plaanisime siiski natukene linna peal ringi vaadata ja traditsiooniliselt pubis istuda ka pärast. Õhtusöögiks reserveerisin meile laua samasse kohta, kus esimene õhtu minna tahtsime. Red Torch Ginger oli väga hea Tai(?) restoran, kus olid suurepärased toidud ja head kokteilid. Teenindus oli väga kiire ja koht ise ka mõnus. Toit oli vürtsikas ja menüüd valikuid igale ühele. 


Kuigi me tegelikult haigutasime terve õhtusöögi korda mööda, siis koju ei tahtnud me kell 22 veel minna. Olin oma tuttavalt saanud soovituse kindlasti vaadata üle VCC, mis on üks üsna teistmoodi.. klubi? Baar? Ei teagi. Igal juhul olin sinna kirja saatnud, et tahaksime tulla nende juurde ja proovida kuulsaid kokteile millest palju räägitakse. Otsisime kohta üsna kaua, sest see oli peidus väikese metallukse taga ja suurt logo kohal ka pole. Uks, väike VCC kiri ja uksekell. Tore neiu lasi meid kella peale sisse ja juhatas lauda. Menüü oli.. uskumatu vist lausa. Iga joogi juures kirjas selle ajalugu.. Valik oli suur ja raske aga leidsime kõik lõpuks endale midagi. Koht ise.. Oeh. See oli nagu 1920ndatel ma pakun ja ainult heas mõttes. Väikesed ruumid, pimedad sopid, keerulised trepid ja erinevad toad. Õhkkond oli intiimne ja salapärane, inimesed lõbusad. Seltskond oli kirju – 70-aastased daamid, paarid, ärimehed, turistid nagu meie ise. Meile meeldis. Tasus otsimist ära! 🙂 


Kui me sealt ära läksime, siis otsustasime, et kuigi uni on suur, vaatame mõnda kohalikk pubisse ikkagi veel. Dublinis sõbrannadega siiski! Paljud kohad olid pühapäeva puhul vaiksed aga kurikuulus, raha rööviv ja turiste täis Temple Bar oli ikka avatud ja täis melu. Meie õhtu kulges väga lõbusalt ja vahvalt, suhtlesime vahelduva eduga kiftide inimestega ja üks punases nahktagis vanem mees kiitis mu juukseid nii toredalt, et mul tuleb siiani naeratus suule sellest. Ööelu oli vahva! Kõik olid sõbralikud, ka naisterahvad ja see juba ütleb midagi 🙂 

Keegi kunagi kommenteeris, et jaaaa, sa oled Kristi, kindlasti igas olukorras nii ilus. Tõestus, et ma olen ikka suurema osa ajast täielik kloun hoopis 🙂 


Kuigi mul on viimasel kahel pildil klaas käes, siis ei maksaks hakata kohe mind kividega pilduma. Mul oli puhkus, tundsin end hästi ja nautisin oma pubi siidrit täiega. Vahel mulle tundub, et emadelt oodatakse absoluutselt karsklust, eeskujulikku käitumist igas olukorras ja kindlasti hästi ideaalselt välimust. Nope, thats not me. Kellele see vastuvõetamatu on, on pühalikult vabastatud blogi lugemise kohustusest! 

Järgmine hommik oli natukene raske. Unetunde sai kokku vähe aga kiiresti oli vaja ikkagi tegutseda. Tahtsin veel Raidole kaasa tuua mõned kingitused ja lisaks lootsime me kuskil väljas hommikust süüa. Kõik asjad said tehtud küll aga uni oli meeletu ja jaks hakkas lõppema. Peale lõunat koperdasime kõik koju erinevasse nurka kudema ja asju pakkima. Kristal oli nagunii vaja kohvrit, nii et me saime osa asju tema kohvrisse panna, mis ta koha pealt ostis. Ma pakkisin siiski üsna edukalt asjad enda kohvrisse ära ja Krista omasse viskasin lihtsalt oma ühe koti koos asjadega. Ilma liialdamata võib öelda, et kell 20 olime kõik tuduriietes ja teki all. 

Kell 3 helises meil äratuskell ja panime viimased asjad kokku ning hakkasime lennujaama minema. Uberit ei olnud kohe saada ja taksot kohe ka ei leidnud, nii et korra juba muretsesime aga siis ikka Uber ilmus välja ja päästis meid. Lennujaamas pidime ilmselgelt Krista kohvrist asju vähemalt võtma, et mitte juurde maksta aga lõpuks jäime lubatud kaalu ja saime lennukile minna. Lend väljus ligi 30 minutit hiljem ja ikka jõudsime me kohale palju varem, kui pidi. Ryanair.. Passikontrollis läks kaua ja minnes selgus ka, et mu id-kaart kaotab kohe kehtivuse aga sain ikka koju tagasi ka. Raido ja Henri tulid meile vastu ja no niiii imearmas on see minu Henrikene! Õhtu olengi lastega veetnud. Raido on sõpradega söömas ja oma auga välja teenitud puhkust nautimas täna. Meie tegime süüa ja käisime pimedas õues kiikumas ning mina vaatasin, et on ikka nupsukesed mul kodus! 


Reisida on vahva! Kodus on aga ikkagi mõnusam 🙂 Oma pere on kõige parem maailmas ja seda ikka naljalt ei ületa. Hästi mõnus ja tore oli ja juba plaanime, et aasta pärast jälle nii aga praegu ma naudin täiega seda, et mul oli tulla koju, kus mind oodati ja armastatakse ning kuhu mina kuulun kogu oma täiega. 

Head und!

5 Comments (+add yours?)

  1. Sandra Van Der Sell
    Sep 13, 2016 @ 19:41:25

    Järgmine hommik oli “natuke” raske 😀

    Reply

  2. Egle
    Sep 14, 2016 @ 05:13:02

    Nii mõnus reis tundub! 🙂 ma selle siidriklaasi pärast küll ei põeks. Aga kas Dublinis kaaluti Ryanairi käsipagasit? Ma olen päris tihti mõelnud, et ma pole kordagi näinud, et seda kaalutaks. Ainult suurust kontrollitakse kahtluse korral.. Muidu olen mina ka Ryanairi fänn ja pole siiani veel aru saanud, miks kõik neid kiruvad ja keelduvad lendamast.. Asi võib ka selles olla, et ma lihtsalt suhtkoht ainult odavlennufirmadega lennanud olengi 😀

    Reply

    • kristipere
      Sep 14, 2016 @ 06:14:54

      Mina olen lennanud igasuguste firmadega ja seni mul ei ole vist kunagi kaalutud käsipagasit. Sinna raami olen pidanud küll toppima ja juurde olen ka pidanud maksma. Üldiselt kui kaalutakse, siis soovitan hoopis kõik riided selga toppida 😉

      Reply

      • Egle
        Sep 14, 2016 @ 09:17:11

        Aa, see Krista kohver polnud siis mitte käsipagas vaid lisapagas, mis liiga palju kaalus? Ma olen jah, keset suve nelja pluusiga ka lennukisse läinud 😀 õnneks on lennukis nagunii mul alati jahe 😀

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: