Võõraste inimestega rääkimine

Ma mõtlesin eile suhtlemise teema peale pikalt. Rääkisin korraks naabrimehega juttu ja siis hiljem jäingi mõtlema, et ma vist võiks peaaegu iga inimesega terve päeva rääkida. Neid juhtumeid, mil ma olen võõra inimesega rääkinud rohkem, kui tund aega, lihtsalt on niii palju. Juba väiksest peale olen ma väga julgelt rääkinud võõrastega bussis ja tänaval, julgenud hääletada (kuid ei soovita seda enam kahjuks tänapäeval väga teha), küsinud abi, kui tunnen selleks vajadust. Ma ei karda võõra inimese poole pöörduda või poekassas teha juttu tädidega piima hinnast. Arvan, et palju mängib rolli see, et mu vanemad on terve elu olnud väga seltskondlikud ja mind on alati igale poole kaasa võetud. Olen kasvanud üles seltskonnas, olen harjunud suhtlema endast vanemate inimestega samuti nagu enda vanuste või noorematega. Mul ei tule tõesti elus meelde hetke, kus ma päriselt ei julge kelleltki midagi küsida. Noh, matemaatika õpetajat kartsin küll aga see on natukene teine lugu ka.

Ja täna õhtul käisime me Henriga Järve keskuses ja ainu üksi selle 1,5-tunni jooksul jõudsin ma rääkida vähemalt 4 võõra inimesega. Esiteks läksime me Apollosse ja seal oli meil pikk seiklus. Ma unustasin koju pangakaardi aga mul oli kinkekaart, kuid sellest ei piisanud. Palusin Raidol endale raha teisele kaardile kanda, samal ajal proovisin leida üles enda Apollo poolt saadetud kinkevoucherit aga olin selle vist kustutanud. Sel ajal, kui mina seal otsisin neid asju, oli teenindaja lihtsalt nii tore, et ütles, et võtke pulgakomm ja oma raamat ning minge – teie ajaloost on näha, et te olete hea püsiklient. Tõsi ta on, ma olen Apollos käinud väga kaua ja tihedalt, pean raamatutest väga lugu ja olen mõne sealse töötajaga niimoodi vestelnud, et ükskord me istusime lausa tugitoolides pikalt.

Apollost väljudes jäin LHV kuttidega rääkima. Tsau Kaisi! Nad olid ka väga toredad ja peale pangaasjade me jõudsime hoopis rääkida ka sellest, et ühe kuti abikaasal on sama nimi ja sellest mitu lepingut nad täna allkirjastanud on. Mina rääkisin neile enda loost raamatupoes ja nemad rääkisid lugu sellest, kuidas kärbse käe pealt ära ajamine näitab sinu enda kannatamatust. Igal juhul, kui meil jutt läbi sai, siis läksin ma Selverisse edasi. Kuna ma olin pangakaardi ju koju unustanud ja Raido kantud raha ei olnud veel jõudnud mu teisele kaardile, siis ma pidin aega natukene parajaks tegema. Jalutasin veiniriiulisse ja mõtlesin sealt midagi valida aga ei osanudki.. Ei ostnudki ühtegi veini lõpuks. Küll aga leidsn sealt endale jälle ”uued sõbrad”.

Nägin seal noort peret. Ema, isa ja nende 1-kuune laps. Näha oli, et laps ei taha turvahällis olla ja on lihtsalt natukene viril. Isa võttis ta sülle ja ema oli lihtsalt.. väsinud näoga. Ma mäletan seda tunnet hästi. Möödusin neist ja ütlesin, et ärgu nad muretsegu, see läheb mööda, AUSALT. Nad mõlemad naeratasid ja küsisid, et kas ma olen selles ikka kindel 🙂 Rääkisin, et tean mõlema lapse pealt, et see süles vedelemise faas tõesti igavesti ei kesta ja tegelikult saab see lausa natukene liiga kiiresti läbi. Nad ütlesid ka, et eks esimese lapsega tundub kõik vahel keeruline ja olin nõus. Ma ise olin ju nagu närvipundar. Sellepärast proovin alati esmakordsetele vanematele nõu ja jõuga abiks olla ning kinnitan neile, et kuulaku enda südamehäält, usaldagu ennast ja küll vaikselt paika loksub. Nad ütlesid ka, et magamatus lihtsalt teeb murelikuks ja no tõesti – ma mäletan seda aega ka. Õnneks mulle tundub küll, et selline suvaline vestlus, suvalise emaga poes, oli ka nende jaoks meeldiv. Nad naeratasid lahkudes ja tegid Hentsule veel nalja. Nende beebi oli aga no niiii megaarmas, et ma ei saa küll aru, miks me oleme otsustanud selle kolmanda lapsega oodata..

Mulle meeldib suhelda. Mulle meeldib rääkida inimestega, ma ei tunne eriti tihti piinlikkust ja ma ei karda teha kohatuid nalju. Ma teen neid nagunii, mis sellest ikka. Ma tean, et paljude jaoks on mind ”liiga palju” aga uskuge mind, isegi minu jaoks on inimesi kelle puhul, ma vaatan, et APPI, millal ta ometigi ei räägi?! Mina olen veel isegi täitsa hea juhtum! Mind lihtsalt on alati huvitanud inimesed. Mulle meeldib neid jälgida, neid vaadata, olukordi analüüsida. Mulle tundub, et ma saan enamasti inimestega ikkagi üsna kiiresti klapi ja tajun ära missuguse inimesega on tegemist. Vahel ma muidugi panen puusse ka ja iga inimesega ei saagi head suhtlust tekkida, sest kõik temperamendid lihtsalt ei sobi aga ma arvan, et kui ma pidevalt kurdan, et mulle on antud suured kõrvad ja imelik piht, siis sellega ma võin küll rahul olla, et igas suhtlus olukorras tunnen ma end alati pigem väga mugavalt.

Eriti meeldib mulle rääkida inimestega, kes seda kuidagi ei oota. Näiteks üks kord oli mänguasja poes üks vanem meesterahvas. Mitte vana aga noh.. minust vanem. Vaatas neid tüdrukute nukke ja aru oli saada, et ta on väga segaduses. Võtsin ühe Elsa nuku kätte ja ütlesin, et kui te otsite kingitust ja lapsel veel ei ole Elsa nukku, siis üsna kindlasti, see on kindla peale minek. Onu oli hästi õnnelik – ta ütles, et tema mäletas, et paluti otsida ELLA nukk aga tegelt vist oligi tõesti Elsa. Minul võttis see 30 sekundit ,et teda aidata, temal oli kohe ka meel rõõmsam. Väikesed asjad..

No ja eks ausalt öeldes ma olen see inimene ka, kes suvalisele purjus onule ostab vahel saia ja piima. Mina ei tea.. ma saan aru küll, et suurem osa on ise süüdi, et ta seal tänaval on ja joob aga inimesel on kõht tühi ja mind see piim vaesemaks ei tee. Kui näen kuskil inimesi, kes otsivad pudeleid, siis vaatan alati kiiresti auto üle, korjan pudelid kokku ja annan ära. Minul pole sellest paarist pudelist midagi olulist, teisel ju on. Ja ma tean, et paljud ütlevad, et mina toidangi nende alkoholismi aga ma ikkagi usun, et mõned neist ostavad süüa ka. Ma olen näinud küll! Kord andsme me Pärnu McDonaldsis ka enda friikartulid paarile kergelt purjus vanemale härrale ja neil oli nägu nii rõõmu täis. Asi mul anda enda friikad kellelegi, kes neist rõõmu tunneb, kui ma neid ei söö enam nagunii..

See postitus sai kuidagi hirmsalt ennast kiitev vist. Tegelikult ei olnud see üldse asja mõte. Kahjuks või õnneks ma ei ole üldse nii hea inimene nagu võiks olla, kuid oluline on see, et suhelge omavahel! Ärge kartke öelda inimesele poes hästi. Või tegelikult kui on vaja, siis andke ka kriitilist tagasisidet inimesele. Ma ise näiteks restoranides tihti ei julge hakata ütlema, et teate, see või too on täitsa jamasti aga ma tean, et ainult ju õpitaksegi. Tegelikult pole ka õige öelda, et ma ei julge.. Ma lihtsalt ei taha inimese päeva rikkuda. Ma tean, et enamasti on teendindaja töö üsna raske ja nagunii pidevalt saad vastu päid ja jalgu erinevate asjade pärast.

Kuid suhtlema positiivsetel teemadel, kutsun küll kõiki üles. Kui näed nutvat last ja ahastuses ema, siis no mine ja ütle emale, et pole hullu, homme ON parem päev. Või kui näed vana tuttavat aga pelgad talle ütlema minna, et tal on uus ja nii ilus juuksevärk, siis ole inimene, ütle ikka! Teistele natukest rõõmu pole üldse raske teha. Meid on siin Eestis nii vähe ka, peab ikka kokku hoidma ja julgem olema. Kui me rohkem suhtleks ja vähem pelgekaks asju ja inimesi, siis oleks meil ilmselt kõigil vähem probleeme ka. Ning lihtsalt rõõmsam elada. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: