Vingub blogide üle ja samas otsin blogi.. 

Blogindus on kift. Mulle meeldivad ilusti tehtud blogid, kus on asjalik jutt. Näiteks Ebapärlikarbi blogi on mulle juba tükk aega meeldinud. Isegi kui alati nõus ei ole, siis inimesena tundub inimene väga mõistlik ja huvitav. Seal piltidele rõhku ei panda, samas kirjutab ta väga hästi, hea on lugeda.

Nagu ma varasemalt maininud olen, siis ma loen veel Britti blogi juba ammusest ajast ning mis seal salata: viskan pilgu peale ka Marimelli blogile. Kuigi mõned teemad on hästi intrigeerivad ja natukene ehk nagu meelega, siis on seal väga asjalikke postitusi ka ja mulle tundub, et kirjutajad on väga ausad. Eriti just seda, mis puudutab raha ja kust miski saadud on ning palju maksis. Lisaks on seal täitsa häid retsepte olnud ja plussiks on veel see, et pildid on enamasti samuti head vaadata. Ja viimasel ajal ma vaatan blogikuninganna Malluka blogi ka ikka. Hakkasin seda siis rohkem jälgima, kui ta lapsega mööda arste hakkas käima. Tahtsin väga teada kuhu see asi jõuab ja praegu on nii tore lugeda, kui laps mõne uue sõna ära õpib. Ehe näide: spetsialistide juurde tasub pöörduda, kui mure ikkagi suur.

Aga! Mis mind viimasel ajal niiiii meeeeeletult häirib! Kõik kirjutavad samadest asjadest! Ma saan aru, et vahel tundub mingi teema nii huvitav. Ma olen ise ju samuti kirjutanud sarnasel teemal nagu teine blogija. Lihtsalt tekib endal ka nii palju mõtteid, et tahaks need välja kirjutada. Ja suurematelt blogijatelt kommentaarides küsitakse ka, et kirjuta sel ja tol teemal postitus. Aaggaaaaa! Viimasel ajal on iga teine teema selline, et kõik leierdavad samal teemal! Ma olen huvi pärast vaadanud isegi üle need blogid, mida ma ei loe üldse ja no seal ka! Lisaks on pooled blogijad omavahel kuidagi seotud ja siis nad kommeteerivad teineteise postitust teineteise eest..

Sel nädalavahetusel abiellus üks blogija. Mina tema blogi ei loe, teda ei tunne. Mitmed teised blogijad olid sinna pulma kutsutud ja seal juhtus mingi “draama” – pruudile ei sobinud talle õmmeldud kleit ja ta kasutas Malluka kleiti. Sellest on tekkinud reaalselt selline lugu, et pruut, peale oma pulmapäeva, esimese postituse tegi oma kleidist! Mul on nii kahju sellest, et ta tundis, et pidi sellise asjaga kohe tegelema. Samas on mul kahju kleidi autorist kellesse suhtutaksse nagu katku. Eelkõige on mul aga kahju sellest, et KÕIK sellest samast teemast kirjutavad ja mina nagu loll seda lugesingi. Kuni mul viskas kopa ette ja hoopis lehte hakkasin lugema, sest ma sain aru, et tegelt mul on juuummmaaalaa suva milles keegi abiellus..

Küll aga, kui mul veel suva ei olnud, siis ma lugesin kommentaarid ka läbi ja igas kommentaariumis oli Mallukas. Ma ei tea miks see kõik talle nii oluline on ja ta tunneb, et pead pidevalt asjaosaliste eest rääkima aga päris naljakas lausa. Kui ma muidu ei ütle selliseid asju, siis ma sel korral küll mõtlesin, et kas tõesti need postitused on tehtud ainult klikkide saamiseks? Sest see tegelikult töötas, ma ju klikkisin ka, nagu action-filmi oleks vaadanud.. Lihtsalt veits igavamat.

Enne seda, kui kõik pulmakleidist kirjutasid, siis arutleti oma lapsepõlve üle, vahepeal vastati veel 55-le küsimusele ja enne seda.. ka millestki. Ma tean, ma ise ka ju VAHEL kirjutan neil samadel teemadel (näiteks blogiauhinnad!) ja praegu kirjutasin paar rida sellest kleidi-saagast ka, kuid see oli siiski natukene teise eesmärgiga. Ma ei tea miks mina peaksin kõrvalise isikuna hakkama maha tegema seda kleidtegijat või pruudi otsust. See muidugi ei takistanud mul sellest lugemist..

Eks see inimeseloom ikka vahel imelik ole. Okei, vähemalt mina ise. Loen ikka neid teemasid aga samas nagu kirun. Alati muidugi mitte aga üsna tihti ikka mõtlen küll, et noh, kirjutage millestki huvitavast nüüd ka! Ja ei maksa küsida, et miks ma siis ise ei kirjuta – mina ei ole eriline blogija nagunii viimasel ajal ja enda postitusi on nagunii huvitav lugeda 😀 Või siis mitte..

Ühesõnaga kui keegi loeb mingit väga head blogi, siis tead, soovitage mulle ka. Ma ikka vahel Henrit magama pannes loeks küll, sest neid popimaid ma juba tean ja need pole eriti minu teetass. Noh, va Ebapärlikarp, mida ma loen siiani hästi hea meelega. Ja Olga kokandusblogi, kus ma loen rohkem niisama juttu, kui retsepte. Pean tunnistama, et beebijutt mind ei huvita väga aga kellegi huvitavad kogemused küll.

Kelle mänguasjad? 

Kunagi oli mingi uudis, et Rootsis olla lasteaed, kus sugusi ei tunnistata. On lapsed, mitte poisid ja tüdrukud. See tekitas hästi palju kisa ja kära ning ma ise ka mõtlesin, et see on ikka veider asi küll. Samas olen ma praegu peaaegu 5 aastat olnud poisslapse ema ja nüüdseks ma vist suhtun sellesse natukene rahulikumalt, kui siis. 

Ärge saage valesti aru. Ma arvan, et kahel sool on vahe ja päris ära kõiki piire kaotama ei peaks. Küll aga tundub mulle, et õnneks on need piirid natukene nihkunud ja nendesse suhtutakse vabamalt. Muidugi mitte kõik aga valdav osa minu tutvusringkonnast küll. Ja mulle meeldib see. Ei ole sellist “poisid ei tohi nutta ja tüdrukud puu otsa ronida”. Lapsed on lapsed, peaasi, et nad mängivad ja oskavad oma fantaasiat kasutada. 

Robini kohta oleme me palju tegelikult öelnud, et ta on “hästi poiss”. Ta lihtsalt kuidagi on! Ta on pidevalt kuskilt katki näiteks. Jalad on sinised, käed mustad ja pidevalt ta leiutab mingeid vigureid. Talle meeldib väga ronida, turnida, rippuda, hüpata ja joosta. Ta on väga kiire jooksja muide ja ka jalgrattaga on ta osav. Talle meeldivad sõjamängud, politsei ja pätt, koss ja jalka ning relva teeb ta vajadusel sõrmest või oksast. Meil on kodus mängupüsse ja käeraudasid, vibusid ja nooli ning hunnikus autosid. Kuigi mulle selline “sõjatsemine” ei meeldi, siis ega ma ei saa keelata ka. Ma pole ise mitte ühtegi püssi ostnud aga küll siis ostab keegi teine. Ja nagu öeldud: sobib ka oks või sõrmed. 

Esmaspäeval Luccas – ikka katusel..


Ja siis on tal täiesti teistsugused huvid. Huvid mida mõned nimetaks “plikade mängudeks” aga mille üle mina lihtsalt imestan. Ikka positiivselt. No näiteks koristamine. I hate it. Robin aga palub: pliiiiis, lubage mul seinu ja nõusid pesta ja tolmu võtta. Muidugi lubame, mis sest, et hiljem peab üle koristama – mõte ju loeb ja on õige. Lisaks veel kodu mängimine, kus Robin on tavaliselt küll isa aga selline isa, kes tahab laste eest hoolitseda. See beebi eest hoolitsemine lõppes talvel lausa sellega, et me talle ühe nuku ostsime. Tolle mis pissib. Marutüütu muide, seda vett tilkus koooguaeg igale pooole. Aga laps oli õnnelik. 

Viimased nädalad on pikalt juttu olnud ponidest. Mina nende nimesid ei tea aga tean, et neist on multikas ka. Ju lasteaias ikka tüdrukud neist räägivad ja neid mängivad aga Robinil oli tükk aega jutt sellest, kuidas tema tahab ka poni kammida. Täna me olime Selveris ja juhuslikult nägime neid ponisid. Kuna ta nii hullult seda tahtis ja mul ausalt sellest 10€-st kahju ei olnud, siis ostsime. Robin muudkui korrutas, et ma olen niii hea emmme ja kõige parem ja ta ei teagi kas ta armastab rohkem mind või seda poni.. Igal juhul istub ta praegu oma voodis ja kammib selle poni lakka. Ta muide loodab, et varsti on lasteaias kõigil need ponid ja siis nad saavad koos mängida nendega. 


Eks vahel mingi pisikene osa minust mõtleb, et huvitav miks teda teinekord huvitavad nii äärmusest äärmusesse asjad aga suurem osa minust saab aru – laps on laps ja tahab lihtsalt mängida. Tal on ka Elsa värviraamat ja punased püksid. Henri voodipesu on üldse muide roosa! 

Ei ole vaja lapsi suruda kuskile kasti. Nad ei pea olema kõik ühesugused ja ei pea nad ka alati käituma vastavalt oma soole. Mulle ei meeldi, kui arvatakse, et poisid ei tohi valust nutta, sest “mehed ju ei nuta” ja tüdrukud peavad alati printsessid olema. Mul on hea meel, et Robin on julge ja enesekindel ja teda ei ole heidutanud ka see, et teda eelmises lasteaias üks poiss narris Hello Kitty värviraamatu pärast. Robini jaoks ei ole olemas eriti poiste ja tüdrukute asju. Muidugi mängib ta (vähemalt siiani), et poisid on isad ja tüdrud emad aga tema mängus teevad isad tihti süüa ja jalutavad beebidega. Nii nagu päriselt ju ka võiks.. 😉 

Lõpetuseks paar pilti meie õhtusest metsaskäigust. Mets oli nii karge ja mõnus peale sellist sooja vihma! 

Tööinimene

Ma olen ennegi siin heietanud mõtteid teemal ”mida kuradit ma oma eluga peale hakkan?”. See vandesõna oli seal tõesti vajalik, sest see näitas täpselt seda, et mul pole kunagi olnud mitte mingit aimugi. Ma olen mõelnud küll ühes ja teises suunas aga kõik on alati tundunud teoreetiline ja.. kauge. Kuna ma olen varasemalt teinud üsna palju lastega seotud tööd, siis kippusid mu mõtted ka alati selles suunas. Kuna suvel oli mul võimalus olla väga suure laste päevalaagri projektijuht, siis peale seda tundus, et ehk just see võiks olla asi millega tulevikus tegeleda. Jõudsin seda vaevu mõelda, kui aga õnn ootamatult sülle kukkus, kui nii võib öelda.

Tean Merlet sellest ajast peale, kui me koos oktoobribeebide gruppi sattusime. Tema ja veel mõnede naistega jäin ma eraldi pikemalt suhtlema. Merle käis minu pulmas, mina tema omas, saime kokku niisama. Ühel hetkel tuli elu vahele ja me ei suhelnudki üsna pikka aega kuni nüüd kevadeni, mil Saaremaal kokku saime. Merle oli mitmeid aastaid mõlgutanud ühte mõtet ja kui ta mulle seda seal rääkis, siis ma kuulasin küll ja mõtlesin, et väga lahe idee aga noh, ega see minusse eriti ei puutu ja üldsegi kes teab millal me jälle kohtumegi. Tuli välja, et kohtusime juba üsna varsti jälle ja praeguseks ma näen seda va Merlet nädalas vähemalt neljal päeval! Õnneks mul selle vastu midagi ei ole ja ma loodan, et tal ka mitte.

Mõned nädalad tagasi istusime me kaasadega koos Ruhes, nautisime vaadet, veini ja kuulasime Otti. Merle rääkis oma veebipoe ideest rohkem ja see tundus nii vahva. Laulud vahetusid, klaasid täitusid uuesti, jutt jooksis ja äkki Merle ütles, et aga noh, tule ka kampa. Ma muidugi ütles, et muidugi vaatame seda asja. Sest tavaliselt ju nii lähebki – vaatad ja mõtled ja arutled ja siis tuleb midagi vahele. Meil nii ei läinud. Midagi ei tulnud vahele ja ju see ole hea märk kah. Järgmisel päeval saime korraks kokku, Merle näitas natukene oma visiooni ja rääkis oma mõtteid, mina kuulasin ja mõtlesin. Ideed mulle meeldisid ja Merle nägemus asjast oli täpselt selline nagu minugi oma võiks olla. Lihtsalt vahe on selles, et Merle on selle asja läbi mõelnud ja kaalunud, mina hüppasin enne lõppu kampa ja proovin nüüd midagi aru saada.

Me teeme veebipoodi. Pakume kogu perele riideid. Tavaliselt kui keegi seda ütleb, siis inimene mõtleb automaatselt, et ahaa, jajaa, no mingi butiik kus Hiinast tellitud riideid müüakse, okei-okei. Sellepärast ma ka rohkem meie poest veel ei räägi, et mul kaupa ette näidata ei ole ja ma arvan, et just piltide abil te saate aru, et tegelikult me teeme midagi üsna ägedat ja ilusat. Me loodame avada www.vera.ee  hiljemalt oktoobri alguseks ja kui see aeg käes on, siis ma näitan ja räägin täpselt MIKS on meie pood just selline, mida te kõik peaksite igapäevaselt külastama hakkama.

Täna tahtsin ma hoopis panna kirja enda mõtted peale seda, kui ma nüüd paar nädalat olengi vahelduva eduga päriselt tööl käinud. Ilmselgelt oli selle tööle mineku juures kõige olulisem küsimus, et mis saab Henrist. Praegu saab, nii et lapsehoidja käib meil ja Raido hoiab ka kui saab. Kuna ühel hetkel läheb ka Raido siiski ilmselt kellast kellani tööl, siis on meil lapsehoidjaga tehtud graafik, et neljal päeval nädalas umbes 4 tundi hoiab tema Henrit. Kuigi kohati tundub see nii palju, siis tegelikult ei ole. Sellest neljast tunnist vähemalt 1,5 tundi magab Henri nagunii maha ka ja suurema osa olen ikkagi ma ise temaga. Kui mul on vaja asju teha, mil lapsehoidja tulla ei saa, siis ju me klapitame Raidoga ise või vajadusel ma saan Henri kontorisse ka kaasa võtta. Tänapäeva elu eksole..

Tööl käimine on huvitav. See on nii raske ja samas nii palju energiat andev. Ema-aju on ju harjunud ainult nämmutama ja nii keeruline on ennast vahepeal ”jooksma saada”. Ma usun, et paari kuu pärast on rutiin juba rohkem sees ja mu aju funktsioneerib ka kiiremini. Teine asi on see, et ma olen olukorras, kus ma kunagi varem ei ole olnud ja ma pean hakkama tegema asju, mida ma varem pole teinud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kiire õppija või mitte. Ma ise ennast (vist kahjuks?) ei pea kõige targemaks inimeseks ka. Mitte, et ma peaks ennast rumalaks, lihtsalt mulle tundub, et ma olen natukene udupea, elan kergelt omas mullis ja kui nüüd päris aus olla, siis ma olen veits laisk ka. Samas peab ütlema, et tänu sellele, et ka mul on väike osalus meie veebipoepesast, siis see motiveerib pingutama ja vaeva nägema ning seni laiskust peale pole tulnud. Pigem on mõtteid hästi palju, ideid muudkui voolab aga küsimusi on ka nii palju, et ma ei jõua neid kõiki ära küsidagi. Ja kõige hullem on, et vahel ma olen olukorras kus ma saan aru, et ma EI SAA ARU aga ma ei saa isegi aru MILLEST ma aru ei saa ja ma ei oska midagi küsidagi.. Kas teie saate aru? 😉

Üldiselt näevad meie päevad välja üsna kiired. Meie Henriga ärkame kuskil enne 8-t. Peale seda me vahetame riided, pesema hambad ja siis on aeg Robin äratada. Robin ärkab kaua ja nõuab, et pliiis laske veel magada. Vahel lasemegi, vahel on kell juba nii palju, et no ei saa magada kauem. Kui Robin ärganud on, siis hakkab pihta see tavaline ”pliis pane riidesse, asjad kokku, pese hambad ära, kus su püksid ja tuduasja on” vestlus. Kui Robin kell 9 lasteaeda jõuab, siis tuleme meie Henriga koju tagasi ja tema läheb varsti vaikselt esimesse unne. Sel ajal ma tavaliselt koristan natukene ja proovin asju nii sättida, et õhtul koju tulles oleks olukord enamvähem mõistlik. Söön ise ka sel ajal hommikust, vaatan PLL-t ja mõtlen endale päevaplaani. Olen proovinud sel ajal ka mingi söögi valmis teha, mida saab kasutada samal päeval Henrile lõunaks ja parimal juhul isegi meile endale õhtusöögiks.

Kella 12 paiku olen ma seni tööle läinud, lapsehoidja on meile tulnud ja mis siis kodus saab, mina ei tea 🙂 Raido tegelikult natukene teab, tema teeb kodus tavaliselt tööd sel ajal. Ta ütleb igal juhul, et Henri ei nuta peaaegu kunagi ja kuna lapsehoidja ka ei kurda, siis ma eeldan, et neil on kõik hästi. Hentsu on mõnus laps, vahel küll väsinud või lihtsalt jonnib nagu lapsed ikka, kuid ta ei ole just üleliia nõudlik tegelane. Sellepärast ma ilmselt olin ka nõus tööle minema ja ta niimoodi jätma. Olen muide 4 aastat tagasi SAMAL päeval arutlenud ka blogis selle üle, et mis minust saab ja kas peaks ehk kooli minema Robini kõrvalt.. ma muide ei läinud.. ja hea oligi 🙂

Enne kella 18-te proovin ma ise lasteaias olla. Täna ma ei jõudnud, ummik oli meeeeeleeetuu ja Raido käis ise Robinil järgi. Mina käisin tee peal toidupoes hoopis. Kui ma koju tulin, siis said Robin ja Raido natukene kahekesi olla, meie Henriga tegime süüa ja siis sõime koos. Kuna kõik asjad võtavad kaua aega, siis peale sööki oligi vaja lapsed vanni pista, neid pesta, siis nad välja võtta ja kuivatada ning tuduriided selja ja oligi kõik, tuduaeg. Tegelikult tavaliselt Henri läheb Raidoga magama ja siis Robin saab vaadata umbes 10 minutit veel multikat. See on lihtsalt ainus aeg päevas, kus ta saab multikat vaadata, nii et Henri ei virvenda teleka ees või ei roni Robinile peale 🙂 Kuna ETVst tulevad vahvad multikad, siis neid ma võin vabalt ka enne tuttu minekut näidata.

Ja siis ongi õhtu. Eks me Raidoga õhtuti räägime oma päevast ja ma küsin Raidolt rumalaid küsimusi millele ta proovib siis vastata tõsiseks jäädes. Tema jaoks on see kõik, mis mina tegema pean, selline, et noh, teen ära, mis seal ikka. Mina olen nagu paks karu kellele pandi iluvõimleja kostüüm selga ja kes täpselt ei tea nüüd kuhu minna ja mida liigutada, nii et miski ümber ei kukuks. Praegu on kell juba näiteks südaöö kohe ja ma mõtlen, et ma peaksin magamaaaaa, sest homme tuleb ka pikk päev ja mu aju vajab pikka puhkust, et hakkama saada.

Ühesõnaga teeme me Merlega midagi kifti. Vähemalt meie enda arust. Kui asi on avatud, siis ma näitan teile ka ja kes tahab, siis me oleme Veraga olemas ka Facebookis ja Instagramis: https://www.instagram.com/veraeesti/ – sinna me oleme ka paar pilti postitanud ja proovime ka edaspidi meie tegemisi sinna panna. Kuigi meil on avamiseni veel aega, siis varsti hakkab meil hästi põnevaid asju juhtuma.. näiteks kui kaup saabub.. :))

Keegi alles hiljuti kommenteeris mind, et mis mul viga üldse elada, nagunii ma elan ainult mehe kulul. Ooo, tegelikult ma olen seda palju kuulnud ja kuigi ma ise ei saa aru miks see kellegi teise aru on, siis nüüd, palun hea inimene, kes sa ütlesid, et ma olen ”muidusööja”, ma loodan ,et nüüd on su süda rahulikum, mu väsinud abikaasa ei peagi mind toitma surmani 😉

Ahhaa keskus

Käisime reedel poiste ja Kaijaga Tartus. Kuigi sõit sinna on pikk, siis tasus see end igati ära! Olime Ahhaas kokku vist ligi 4 tundi ja oleksime vabalt veel olnud aga tahtsime veel süüa ka ja koju pidi ka hakkama sõitma.

Olin paljudel näinud Facebookis pilte: suurel toolil istumas ja ilma peata puuvilju söömas. Mõtlesin, et ju see Ahhaa selline tunnine naljakoht ongi, et kui kõik samu pilte panevad. Tuleb välja, et inimesed lihtsalt postitavad kõik samu pilte aga Ahhaas on tegemist palju ja megaägedaid kohti kohe väga mitmeid.

Ma ei hakka kõiki asju siia üles loetlema, kes läheb, see näeb ise. Mulle aga lihtsalt niii väga meeldis. Mu arust on see Eesti ägedaim koht kuhu lapsega minna.. Igasugused Lottemaad ja Vembukad ja veepargid olid meile selle kõrval pigem tavalised. Eks lapsi huvitavad muidugi erinevad asjad ka aga meie kutid ja me ise Kaijaga ikka siiralt nautisime seal kõike. Ainukene asi, kus me ei käinud oli teater 😦 Oleks lihtsalt päeva liiga pikaks venitanud aga talvel võiks vabalt tagasi minna!

Näiteks limonaadi tegemise töötoas käisime küll. Räägiti limonaadi ajaloos, sellest mis seal sees on ja siis said kõik ise ka endale topsikese teha. Lapsed olid ilmselgelt väga rahul ja endal oli huvitav vaadata kui palju seal topsis siis suhkrut on, et ta maitseb nii nagu maitseb. Panime veel Kaijaga pigem vähe suhkrusiirupit aga ikkagi oli see kogus suur.


Mu lemmik asjad olid ilmselgelt need, kus sai pilti teha. Näiteks see kus palju kaameraid pildistab sind korraga, sa hüppad ja saad selle hüppe siis endale meilile saata. See oli mu arust väga kift, et kõik asjad sai saata endale 🙂 

Jalgrattaga oli väga kift sõita. Ma hullult kardan ju kõrgust aga teadsin kohe, et pean proovima. Ratas oli raske ja ma ei jaksanud sellega sõita üle pidurdusääre ja nii ma muide 2 korda veeresin tagasi, kuigi olin hakanud rattalt maha tulema. Seisin keset seda trossi seal tagurpidi ratta seljas. Okei, istusin ikka. Kuna õnneks töötab ju ratas kahte pidi, siis polnud hullu aga jube raske oli sellega ikka sõita üle selle pidurduspunkti. Kaijaga kahekesi pusisime. 


Seal olid ka sellised naljakad.. värvikahurid ja me poistega tegime sellise pildi 🙂 

Ja muidugi õhupalli katki tegemise tuba. I like! Robin kes viimased 2 nädalat kardab teadmata põhjusel kõike, oli seal ka kergelt mures aga ukse taha ka polnud nõus jääma. Kaija oli lihtsalt segaduses 🙂 


Ma ütlen korra veel – kes pole käinud, minge! Seal on huvitav lastega aga no igal täiskasvanul on ka äge. Me proovisime ise ikka kõiki asju ning nagu ma ütlesin – varsti tahaks uuesti minna 🙂 

Väikesest Emilyst

Kui kaua sellest nüüd möödas on, kuni väikene haiget saanud hing haiglasse viidi, ma enam ei mäletagi. Ilmselt ikka aasta ja rohkemgi veel? Tean, et ma ei ole ainukene, kes talle on sellest ajast peale kaasa elanud. Üks nii kohutavalt kole asi juhtus sellese väikese inimesega, et valu ei taha südamesse ära mahtuda..

Nagu ka paljud teised eestlased, jälgin ma aegajalt tema isa Facebooki lehekülge. Kui alguses oli seda siiralt valus ja kurb lugeda, sest olukord oli üsna täbar, siis praeguseks teeb selle lugemine mul alati hinge seest soojaks. Seda kohe mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et praegu läheb tüdrukul ju siiski hästi. Kahjuks jääb see kohutav päev teda terveks eluks mõnes mõttes saatma, kuid ta on tubli ja rõõmus ning saab teha asju, mis teevad ta õnnelikuks. Teiseks sellepärast, et tema piltide ja videode all on eranditult kõik positiivsed kommentaarid. Iga inimene elab sellele isa ja tütre kombole kaasa, saadab neile oma häid mõtteid ja soove ning armastust. Kolmandaks aga sellepärast, et see isa, Jost, tundub mulle lihtsalt nii.. hea.

Ma tegelikult ei tunne seda inimest üldse. Ma ei tea miks ei elanud laps temaga koos, milline oli tema elu enne või mis koolis ta on käinud. Mul ei ole isegi aimu, kui vana ta on või kes on tema vanemad. Ma ei tea millist muusikat ta eelistab, millise erakonna poolt hääletab või kelle presidendiks valiks. Aga ta lihtsalt tundub nii.. hea. Ma kujutan ette, et ta süüdistab end. Ma tean, et mina teeksin seda. Ma arvan, et tema teeb ka. Kuid ta pingutab nii väga ja seda on minu meelest igast tema teost ka näha. Kui ta paneb mõne pildi või video, siis seal on alati midagi positiivset kirjas, ta on nii.. tagasihoidlik ja rahulik. Ma kujutan ette, et ta lihtsalt on tänulik, et tal on veel laps kelle eest hoolitseda ja kellel on siin elus kaks sünnipäeva.

Olen tähele pannud, et ta ei taha, et meedia tema postitusi jagaks. Minu meelest juba see näitab tema olemusest natukene. Liiga paljud inimesed kasutavad ka õnnetusi ära selleks, et koguda kuulsust, raha või kes teab mida. Kogu selle aja jooksul on see isa aga vist ühel korral küsinud abi ja sedagi tundes häbi. Minu meelest ei ole tal selleks ÜLDSE põhjust. Minu meelest on see täiesti normaalne, et kes saab, see aitab teda, sest tema teeb ju ka nii palju, kui saab ja oskab.

Iga vanema töö ja kohustus on enda last armastada, toetada ja kaitsta. Mingil põhjusel ei olnud see isa ühel kohutaval päeval koos oma lapsega, et teda kaitsta. Ma ei tea, mida ta ses suhtes tunneb aga ma tean, et vahel juhtuvad heade inimestega koledad asjad. Ma ei oska seleta, miks see nii on, kuid ma tean, et see kohutav asi näitas meile kõigile seda, kui tugev on tegelikult isaarmastus. Isadele tehakse vahel alusetult liiga. Vahel muidugi ka mitte, kuid natukene tihti siiski küll. See isa on minu silmis Isa. Ja ma loodan siiralt, et ühel hetkel leiab ta enda kõrvale kellegi, kes oskab teda ja tema väikest ilusat hinge hinnata ja hoida.

Saaremaa

Pakkisime laupäeva hommikul enda pakid väikese hilinemisega kokku ja hakkasime saarde sõitma. Meil on alati seal olles päevad hästi sisutatud, nii et läksime kõige pealt mu vanemate juude Oressaare külje alla mu isale sünkari puhul õnne soovima, siis vahetasime nende juures enda teksased ja dressid viisakate riiete vastu, käisime Kuressaares poes ja läksime sealt edasi Kärlale Raido onu juurde, kus toimus teka vanaema 75-s juubel. Suur ja uhke number ikka ju! Olime nii kaua seal kuni Henri täitsa uniseks jäi ja siis läksime Kuressaarde tagasi, sest seal juba Merle ja Viljo ootasid meid – ööbisime nende juures, neil on ruumi mõnnalt ja seltsis on segasem. 

Nii mõnus on Saaremaal. Kõik on juba üsna kodune ja hea ning tuttav. Raido isa oli ka seal, nii et täna Robin oligi suurema osa päevast temaga ja Lailaga ning ka eile jäi tema meist peole maha vanaisaga koos. Nii mõnus, kui vanaisa viitsib tegeleda ja toimetada 🙂 

Henri on nii vahva tantsulõvi! Muide pilli mängib Raido 80-aastane vanatädi Liia täitsa “tunde järgi” ja sellise energiaga, et uskumatu. Tahaks ise ka sellises eas olla nii lahe inimene! 

   

Raido onu juures on ikka nagu maal olema peab – kanad on ka. Onutütar püüdis kuke kinni ja võttis sülle ning silitas teda. Kukele meeldis! Pani silmad kinni! Siin Robin veel pelgas aga pärast võttis ise ka kuke sülle.. Hinges maalaps ikka..    
Hommikul käisime Mosaiikis söömas. Toiduga läks megakaha aga jätsikoks oli hea küll. Henrile ka meeldis ilmselgelt.

 

Kuna Robin ei olnudki heinapakile roninid, siis tuli seda ka ikka teha.. 🙂 
   
  

Pildid ju puha valesti.. 

  
   

5 aastat abielu ja Ruhes käik

3. augustil sai 5 aastat mööda meie ametlikust registeerimisest. Mingeid erilisi plaane meil selleks päevaks ei olnud, kuid eelmisel päeval käisime koos Merle ja Viljoga Ruhes söömas ja kontserdil. Neil oli just sel päeval 3-s pulmaaastapäev 🙂

Hommikul ärgates olid mind laua peal ootamas imeilusad väikesed roosid ja Raido sai hommiku puhul kodus kohvi juua ja kooki süüa. Kui kooki on meil aegajalt ikka kodus, siis kohvi me kodus ei tee tavaliselt.

Ruhes oli hästi mõnus. Seal oli Ott Leplandi kontsert. Menüü oli kõigil sama ja juhtus haruldane asi – neljast käigust kolm ma sõin ära. Taldrik oli TÜHI. Lihtsalt nii hea oli.

Kuigi ma pean aususe mõttes kirja panema sellel, et mulle väga ei meeldinud see, et me pidime vahepeal oma toolidega kolima kontserti kuulama, sest meie lauast ei olnud näha ega kuulda midagi. Tegelikult ma tean küll, et Eestis on ülimalt raske planeerida välisüritusi, kuid üsna tüütu oli oma tooli vedada kontserti ajaks õue ja siis vaheajaks jälle tuppa tagasi ja siis jälle õue. Kuna kooki pakuti vahepausil, siis pidi selleks tagasi minema. Kuid kindlasti pole see asi, mida ma Ruhest meenutama jään.

Nagu ma blogis varem juttu olnud, siis ma olen toidu osas väga valiv ja.. nõme. Ma ei julge ega taha uusi asju väga proovida, kuid olen sellega mitmeid kuid nüüd vaeva näinud ja vähemalt proovin. Ruhes pakuti alguses hapukoorega siiakala marja ja seda ma proovisin ning see mulle ei meeldinud. Samas oli järgmine käik samuti sama kala, kuid seda oli vist soolatud ja pandud krõbeda ning väga õhukese leiva vahele. Kõrval oli kaste, mis meenutas majoneesi ja värske kurk. Nägi hästi uhke välja aga tegelikult oli ilmselt üsna lihtne asi, kuid maitses väga hästi. Pearoaks oli sama kala küpsetatult ja peedirisotto, mis oli IMMMMEEELINE. No ausalt. Ma ei söö muidu ju peeti. Ainult smuuti sisse peidan vahepeal seda aga muid mujal mitte. See risotto oli aga no nii hea, et ma olen siiani iga päev sellest mõelnud.. Magustoiduks oli juustukook kirssidega, mis oli väga hea, kuid üsna tavaline. Erilist elamust ei tekinud aga kindlasti polnud halb, pigem vastupidi. Igal juhul toidu poolest oli tegu minu jaoks väga hea kohaga ja ma väga tahaksin sinna tulevikus veel minna.

Ja lugu sellest, kuidas me proovisime rannas romantsi teha ja nunnult pildile jääda.. Välja tuli nagu tavaliselt 🙂
  
  

Next Newer Entries