Autosse jäetud laps

Nädalavahetusel levis jälle uudis, kuidas ema oli oma vist umbes 3-aastase lapse jätnud autosse ootama, kuni ta poes käib. Üks pere nägi last nutmas ja proovis teda lohutada. 20 minutit lohutasid ja helistasid politseisse ning siis saabus ema. Kaua laps seal enne oli, kes teab.. Ema oli enne jõudnud ka enda ostude eest maksta. Käes oli sületäis mänguasju ja selle peale keegi kommenteeris aga lapsega ongi raske minna mänguasjapoodi, ta jonnib seal. Ma ei oska sellist jama isegi kuidagi kommenteerida. 

Ma ei mõista neid inimesi, kes lapse autosse jätavad. Ma saan aru, et minutiks – näiteks jooksed korra tuppa ununenud rahakotile järele. Olen ise ka nii teinud – kokku kulus umbes täpselt minut, Henri magas autos ja Robin kuulas oma lastelaule. Ka tanklas olen nad kahekesi autosse jätnud, kui maksta on vaja ja parasjagu ei ole automaattanklat lähedal, mida ma tegelikult eelistan. Kui Robin väike oli ja mul oli kord vaja tanklasse sisse maksma minna aga tema autos magas, siis ma palusin enda kõrval olnud naisel meie aknasse seni piiluda. Ta oli lahkelt nõus. Mina ei saa last jätta autosse, olgu ilm külm või soe. Minut-kaks on maksimum, peale seda ma hakkaks ise murest nutma. Ja et laps hakkab poes nutma.. Ausalt, las nutab mu kõrval, trambib jalgu ja korraldab tsirkust – ta on minu kõrval, ma saan teda aidata, jonn ei ole surmav.

Ma proovisin eile autoga sõites mõelda, et mida tunneks autosse jäetud Robin. Ta on muidu üsna iseseisev ja ikkagi tubli poiss aga ma ei kujuta ette, et laseksin tal soojas autos oodata pool tundi.. 

Alguses: “Oh, okei, äge, ma olen üksinda autos. Nagu suur inimene. Mind usaldati, emme arust olen ma juba suur. Vaatan nii kaua raamatut kuni emme tuleb.”

5 minuti pärast: “Natukene igav on. Vaatan mis need nupud teevad ja kas aken tuleb lahti. Ei tulegi, jamps! Juua tahaks. Ei tea kas emme juba tuleb.. Ei paista veel, vaatan siis oma robotit.”

10 minuti pärast: “Nii suur janu on, autos on ju palav. Aken ei tule lahti ja külma õhku ka ei puhu. Uhh, vastik on siin toolis, liikuda ei saa hästi. Nii palju inimesi liigub.. Vaatan neid ja ootan veel, loodan, et emme toob vett. Hirmus janu on.. Kõik on emmede-issidega koos poes, mina olen üksinda..”

15 minuti pärast, nutt kurgus: “emme, kus sa oled.. Palun tule, mul on janu ja palav ja ma ei taha siin olla, mul on halb ja hirm ning kõik vaatavad aknast sisse suurte silmadega.”

20 minuti pärast, nuttes: “palun tule emme, palun tule, palun tule, palun tule, ma ei taha siin enam olla, ma ei taha, ma ei taha, ma tahan juua, mul on halb ja ma nii väga kardan, emme kus sa oled, miks sa ei tule..”

25 minuti pärast, röökides: “emme tule, emme, emme, emme.. Nii halb on, nii nii niii halb on! Ma tahan juua, ma tahan nii väga juua ja emmet. Kus emme on? Kas ta jättis mu siia? Ei, ta tuleb tagasi aga miks teda JUBA ei ole!? Ma olen siin terve päeva olnud!”

30 minuti pärast, paanikas, hirmul ja nuttes: “ma ei usalda enam emmet, ta lubas, et käib korraks ära, ma ei usu teda enam.. Mul on niiiii palav, uni tuleb peale aga janu on nii suur.. Pea käib ringi, silmad vajuvad kinni, süda on paha ja suu on nii kuiv, et nagu kleepub kinni.. Emme miks sa mind siia jätsid, ma kardan nii väga, mul on hirm, mul on halb..”

Kuidas ma saaksin oma lapsele nii teha? Ma ei teeks talle kunagi nii. Mul on nii valus mõelda, et minu laps peab tundma hirmu ja ma teen endast kõik oleneva, et tal oleks alati kindel ja turvaline tunne ning hea olla. Olgu siis ōues talv või suvi, last üksinda autosse jätta ei ole ikkagi tark mõte. Muidugi on erandeid ja lapsed on erinevad ja kõik muud vabandused aga soojal päeval EI PEA mitte ükski väike laps ootama oma ema autos. Mis iganes pōhjusel. 

Kahe lapse emana tean ma täpselt, kui keeruline on lastega poes käia. Meil oli reedel alles olukord, kus ühel oli keset poodlemist vaja kiiresti minna pissile ja teine proovis kärus püsti tõusta ning kassas oli enne meid 7 inimest ja kõik vaatasid viltu, kui kumbki lastest enam väga rahulik ei olnud. Suva. Lapsed olid minuga. Ma sain neid lohutada, toetada, vajadusel keelata. Nad olid minuga. Minu kõrval. Nad ei kartnud. Hirm on kohutav asi, ükski laps ei peaks seda tundma. Mõtle sellele enne, kui üksi shoppama lähed. 

2 Comments (+add yours?)

  1. siljapere
    Aug 25, 2016 @ 10:19:34

    Minul on näiteks äsja neljaseks saanud tütar selline, kes ei viitsi minuga poes kaasas käia ja ütleb ise, et ootab autos. Siiani ma olen seda lubanud siiski vaid siis kui mõnda väiksemasse kodupoodi läinud olen.
    Ja üks asi, mida ma alati siis teen – jätan talle beebimonitori. Saame terve aja omavahel suhelda kui vaja 🙂
    Lisaks on mul poole aastane kutt ja ka temaga on hea beebimonitori kasutada. Seda siiani küll vaid tanklates kasutanud, kui ta magab ja maksma vaja minna.
    Seega beebimonitori on mul alati käekotis 🙂

    Emad võiksid jah mõelda lapse turvalisusele ja usaldusele! 🙂

    Reply

    • kristipere
      Aug 25, 2016 @ 11:32:50

      Robin on ka varsti 5 ja tahab autosse jääda aga ma ei luba eriti ikka. Tanklasse minnes olen lubanud, seal näen aknast autot ka.
      Beebimonitoriga ehk lubaks tõesti. Tegelikult Robinil on endal üks nuppudega telefon, et vanaemale helistada – ilmselt saaks sellega ka mulle helistada ja siis oleks ta pidevalt kuuldel.
      Minu postitus oli ikka rohkem neile inimestele, kes üldse lihtsalt ei mōtle.. 😦

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: