Tööinimene

Ma olen ennegi siin heietanud mõtteid teemal ”mida kuradit ma oma eluga peale hakkan?”. See vandesõna oli seal tõesti vajalik, sest see näitas täpselt seda, et mul pole kunagi olnud mitte mingit aimugi. Ma olen mõelnud küll ühes ja teises suunas aga kõik on alati tundunud teoreetiline ja.. kauge. Kuna ma olen varasemalt teinud üsna palju lastega seotud tööd, siis kippusid mu mõtted ka alati selles suunas. Kuna suvel oli mul võimalus olla väga suure laste päevalaagri projektijuht, siis peale seda tundus, et ehk just see võiks olla asi millega tulevikus tegeleda. Jõudsin seda vaevu mõelda, kui aga õnn ootamatult sülle kukkus, kui nii võib öelda.

Tean Merlet sellest ajast peale, kui me koos oktoobribeebide gruppi sattusime. Tema ja veel mõnede naistega jäin ma eraldi pikemalt suhtlema. Merle käis minu pulmas, mina tema omas, saime kokku niisama. Ühel hetkel tuli elu vahele ja me ei suhelnudki üsna pikka aega kuni nüüd kevadeni, mil Saaremaal kokku saime. Merle oli mitmeid aastaid mõlgutanud ühte mõtet ja kui ta mulle seda seal rääkis, siis ma kuulasin küll ja mõtlesin, et väga lahe idee aga noh, ega see minusse eriti ei puutu ja üldsegi kes teab millal me jälle kohtumegi. Tuli välja, et kohtusime juba üsna varsti jälle ja praeguseks ma näen seda va Merlet nädalas vähemalt neljal päeval! Õnneks mul selle vastu midagi ei ole ja ma loodan, et tal ka mitte.

Mõned nädalad tagasi istusime me kaasadega koos Ruhes, nautisime vaadet, veini ja kuulasime Otti. Merle rääkis oma veebipoe ideest rohkem ja see tundus nii vahva. Laulud vahetusid, klaasid täitusid uuesti, jutt jooksis ja äkki Merle ütles, et aga noh, tule ka kampa. Ma muidugi ütles, et muidugi vaatame seda asja. Sest tavaliselt ju nii lähebki – vaatad ja mõtled ja arutled ja siis tuleb midagi vahele. Meil nii ei läinud. Midagi ei tulnud vahele ja ju see ole hea märk kah. Järgmisel päeval saime korraks kokku, Merle näitas natukene oma visiooni ja rääkis oma mõtteid, mina kuulasin ja mõtlesin. Ideed mulle meeldisid ja Merle nägemus asjast oli täpselt selline nagu minugi oma võiks olla. Lihtsalt vahe on selles, et Merle on selle asja läbi mõelnud ja kaalunud, mina hüppasin enne lõppu kampa ja proovin nüüd midagi aru saada.

Me teeme veebipoodi. Pakume kogu perele riideid. Tavaliselt kui keegi seda ütleb, siis inimene mõtleb automaatselt, et ahaa, jajaa, no mingi butiik kus Hiinast tellitud riideid müüakse, okei-okei. Sellepärast ma ka rohkem meie poest veel ei räägi, et mul kaupa ette näidata ei ole ja ma arvan, et just piltide abil te saate aru, et tegelikult me teeme midagi üsna ägedat ja ilusat. Me loodame avada www.vera.ee  hiljemalt oktoobri alguseks ja kui see aeg käes on, siis ma näitan ja räägin täpselt MIKS on meie pood just selline, mida te kõik peaksite igapäevaselt külastama hakkama.

Täna tahtsin ma hoopis panna kirja enda mõtted peale seda, kui ma nüüd paar nädalat olengi vahelduva eduga päriselt tööl käinud. Ilmselgelt oli selle tööle mineku juures kõige olulisem küsimus, et mis saab Henrist. Praegu saab, nii et lapsehoidja käib meil ja Raido hoiab ka kui saab. Kuna ühel hetkel läheb ka Raido siiski ilmselt kellast kellani tööl, siis on meil lapsehoidjaga tehtud graafik, et neljal päeval nädalas umbes 4 tundi hoiab tema Henrit. Kuigi kohati tundub see nii palju, siis tegelikult ei ole. Sellest neljast tunnist vähemalt 1,5 tundi magab Henri nagunii maha ka ja suurema osa olen ikkagi ma ise temaga. Kui mul on vaja asju teha, mil lapsehoidja tulla ei saa, siis ju me klapitame Raidoga ise või vajadusel ma saan Henri kontorisse ka kaasa võtta. Tänapäeva elu eksole..

Tööl käimine on huvitav. See on nii raske ja samas nii palju energiat andev. Ema-aju on ju harjunud ainult nämmutama ja nii keeruline on ennast vahepeal ”jooksma saada”. Ma usun, et paari kuu pärast on rutiin juba rohkem sees ja mu aju funktsioneerib ka kiiremini. Teine asi on see, et ma olen olukorras, kus ma kunagi varem ei ole olnud ja ma pean hakkama tegema asju, mida ma varem pole teinud. Ma ei oska öelda, kas ma olen kiire õppija või mitte. Ma ise ennast (vist kahjuks?) ei pea kõige targemaks inimeseks ka. Mitte, et ma peaks ennast rumalaks, lihtsalt mulle tundub, et ma olen natukene udupea, elan kergelt omas mullis ja kui nüüd päris aus olla, siis ma olen veits laisk ka. Samas peab ütlema, et tänu sellele, et ka mul on väike osalus meie veebipoepesast, siis see motiveerib pingutama ja vaeva nägema ning seni laiskust peale pole tulnud. Pigem on mõtteid hästi palju, ideid muudkui voolab aga küsimusi on ka nii palju, et ma ei jõua neid kõiki ära küsidagi. Ja kõige hullem on, et vahel ma olen olukorras kus ma saan aru, et ma EI SAA ARU aga ma ei saa isegi aru MILLEST ma aru ei saa ja ma ei oska midagi küsidagi.. Kas teie saate aru? 😉

Üldiselt näevad meie päevad välja üsna kiired. Meie Henriga ärkame kuskil enne 8-t. Peale seda me vahetame riided, pesema hambad ja siis on aeg Robin äratada. Robin ärkab kaua ja nõuab, et pliiis laske veel magada. Vahel lasemegi, vahel on kell juba nii palju, et no ei saa magada kauem. Kui Robin ärganud on, siis hakkab pihta see tavaline ”pliis pane riidesse, asjad kokku, pese hambad ära, kus su püksid ja tuduasja on” vestlus. Kui Robin kell 9 lasteaeda jõuab, siis tuleme meie Henriga koju tagasi ja tema läheb varsti vaikselt esimesse unne. Sel ajal ma tavaliselt koristan natukene ja proovin asju nii sättida, et õhtul koju tulles oleks olukord enamvähem mõistlik. Söön ise ka sel ajal hommikust, vaatan PLL-t ja mõtlen endale päevaplaani. Olen proovinud sel ajal ka mingi söögi valmis teha, mida saab kasutada samal päeval Henrile lõunaks ja parimal juhul isegi meile endale õhtusöögiks.

Kella 12 paiku olen ma seni tööle läinud, lapsehoidja on meile tulnud ja mis siis kodus saab, mina ei tea 🙂 Raido tegelikult natukene teab, tema teeb kodus tavaliselt tööd sel ajal. Ta ütleb igal juhul, et Henri ei nuta peaaegu kunagi ja kuna lapsehoidja ka ei kurda, siis ma eeldan, et neil on kõik hästi. Hentsu on mõnus laps, vahel küll väsinud või lihtsalt jonnib nagu lapsed ikka, kuid ta ei ole just üleliia nõudlik tegelane. Sellepärast ma ilmselt olin ka nõus tööle minema ja ta niimoodi jätma. Olen muide 4 aastat tagasi SAMAL päeval arutlenud ka blogis selle üle, et mis minust saab ja kas peaks ehk kooli minema Robini kõrvalt.. ma muide ei läinud.. ja hea oligi 🙂

Enne kella 18-te proovin ma ise lasteaias olla. Täna ma ei jõudnud, ummik oli meeeeeleeetuu ja Raido käis ise Robinil järgi. Mina käisin tee peal toidupoes hoopis. Kui ma koju tulin, siis said Robin ja Raido natukene kahekesi olla, meie Henriga tegime süüa ja siis sõime koos. Kuna kõik asjad võtavad kaua aega, siis peale sööki oligi vaja lapsed vanni pista, neid pesta, siis nad välja võtta ja kuivatada ning tuduriided selja ja oligi kõik, tuduaeg. Tegelikult tavaliselt Henri läheb Raidoga magama ja siis Robin saab vaadata umbes 10 minutit veel multikat. See on lihtsalt ainus aeg päevas, kus ta saab multikat vaadata, nii et Henri ei virvenda teleka ees või ei roni Robinile peale 🙂 Kuna ETVst tulevad vahvad multikad, siis neid ma võin vabalt ka enne tuttu minekut näidata.

Ja siis ongi õhtu. Eks me Raidoga õhtuti räägime oma päevast ja ma küsin Raidolt rumalaid küsimusi millele ta proovib siis vastata tõsiseks jäädes. Tema jaoks on see kõik, mis mina tegema pean, selline, et noh, teen ära, mis seal ikka. Mina olen nagu paks karu kellele pandi iluvõimleja kostüüm selga ja kes täpselt ei tea nüüd kuhu minna ja mida liigutada, nii et miski ümber ei kukuks. Praegu on kell juba näiteks südaöö kohe ja ma mõtlen, et ma peaksin magamaaaaa, sest homme tuleb ka pikk päev ja mu aju vajab pikka puhkust, et hakkama saada.

Ühesõnaga teeme me Merlega midagi kifti. Vähemalt meie enda arust. Kui asi on avatud, siis ma näitan teile ka ja kes tahab, siis me oleme Veraga olemas ka Facebookis ja Instagramis: https://www.instagram.com/veraeesti/ – sinna me oleme ka paar pilti postitanud ja proovime ka edaspidi meie tegemisi sinna panna. Kuigi meil on avamiseni veel aega, siis varsti hakkab meil hästi põnevaid asju juhtuma.. näiteks kui kaup saabub.. :))

Keegi alles hiljuti kommenteeris mind, et mis mul viga üldse elada, nagunii ma elan ainult mehe kulul. Ooo, tegelikult ma olen seda palju kuulnud ja kuigi ma ise ei saa aru miks see kellegi teise aru on, siis nüüd, palun hea inimene, kes sa ütlesid, et ma olen ”muidusööja”, ma loodan ,et nüüd on su süda rahulikum, mu väsinud abikaasa ei peagi mind toitma surmani 😉

9 Comments (+add yours?)

  1. ann
    Aug 17, 2016 @ 19:43:04

    Tolles kommentaaris polnud iva üldse selles, et sa oled muidusööja, vaid sa hooplesid seal, et raha annab sulle vabaduse. Kuidas saab abikaasa raha anda sulle vabaduse. Sa sõltud oma abikaasast. Kui ükskord abikaasat kõrval ei ole, mille eest siis mitu korda aastas reisimas, SPA-s, restoranis jne käid? Eks kindlasti mingi sissetulek sul on, aga usun, et suur osa kulutustes on ikkagi su abikaasa kanda.

    Reply

    • kristipere
      Aug 17, 2016 @ 20:03:50

      Ja sellepärast ma tööle läksingi, et osa kulutusi oleks ka minu kanda. Kuid raha, mis laekub ükskõik kumma kontole ja ükskõik kumma meie töödest või projektidest on meie peres alati olnud meie raha. Meil siin eriti “minu asju” pole.

      Reply

    • kristipere
      Aug 17, 2016 @ 20:15:00

      Aga tegelt on nõme küll, kui jäi täiega hooplev mulje, et vaadake mind, mu mees on mulle hea elu teinud ja ma ise viskan jalad iga hommik lauale ja ootan kuni shampanja klaas tuuakse. Tegelikult nii ei ole ja ma pean enda rolli selle pere toimimiseks väga tähtsaks ja minu õnneks on mu kõrval inimene, kes näeb asja sama moodi.

      Kuid muidugi – armastus pole igavene alati ja variant, et ma olen ühel hetkel üksinda, on olemas. Ja sellepärast ma tahangi, et mul oleks mingi oma asi, mis saab mind vajadusel spasse ja reisile saata.

      Ma ei tea kas kõlas loogiliselt ka nüüd. Ma tunnen täiega vaenulikku suhtumist Su poolt ja siis ma kirjutasin siia niimoodi paugust, ühe hooga ja vahel juhtub, et siis pole kõik nii loogiline nagu mu peas tundub 🙂

      Reply

  2. ann
    Aug 18, 2016 @ 06:31:44

    Ma ei taha üldse vaenulikult suhtuda. lihtsalt ma ise olen selline, kellel alati peab mingi tagala olema ja mulle ei meeldi teadmine, et kui kaasat mu kõrval ei ole, siis olen hädas.

    Mulle tundub, et sinu paugust ja ühe hooga selgitus ongi just arusaadavam, kui mõni muu pikalt vaagitud kommentaar 🙂 Edu uutes töödes ja tegemistes!

    Reply

  3. kristipere
    Aug 18, 2016 @ 06:34:15

    Aitäh 🙂

    Reply

  4. maria
    Aug 18, 2016 @ 09:21:26

    Huvitav teema-arendus. Paljudes peredes toob mees nö leiva lauale, mõnedes vbl aga teistpidi. Mõnes peres teeb mees süüa ja koristab jne. Aga mis see kellegi teise asi on? Pea-asi, et enda jaoks on toimiv süsteem loodud.

    Reply

    • kristipere
      Aug 18, 2016 @ 09:30:14

      Nagu Ann tegelikult seletas, siis eks see tema jaoks ole harjumatu. Ma ise ka vb olin liiga tundlik 🙂 Meie peres on ka tegelikult kuidagi iseenesest asjad paika loksunud aga nii tore oleks, kui mees oskaks koristada. Kas sinu mees oskab, Maria? Vahetame? 😀

      Reply

  5. maria
    Aug 18, 2016 @ 09:54:45

    Jaa, meil on veidi ebatraditsionaalne pere, aga kõik oleme rahul 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: