Väikesest Emilyst

Kui kaua sellest nüüd möödas on, kuni väikene haiget saanud hing haiglasse viidi, ma enam ei mäletagi. Ilmselt ikka aasta ja rohkemgi veel? Tean, et ma ei ole ainukene, kes talle on sellest ajast peale kaasa elanud. Üks nii kohutavalt kole asi juhtus sellese väikese inimesega, et valu ei taha südamesse ära mahtuda..

Nagu ka paljud teised eestlased, jälgin ma aegajalt tema isa Facebooki lehekülge. Kui alguses oli seda siiralt valus ja kurb lugeda, sest olukord oli üsna täbar, siis praeguseks teeb selle lugemine mul alati hinge seest soojaks. Seda kohe mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et praegu läheb tüdrukul ju siiski hästi. Kahjuks jääb see kohutav päev teda terveks eluks mõnes mõttes saatma, kuid ta on tubli ja rõõmus ning saab teha asju, mis teevad ta õnnelikuks. Teiseks sellepärast, et tema piltide ja videode all on eranditult kõik positiivsed kommentaarid. Iga inimene elab sellele isa ja tütre kombole kaasa, saadab neile oma häid mõtteid ja soove ning armastust. Kolmandaks aga sellepärast, et see isa, Jost, tundub mulle lihtsalt nii.. hea.

Ma tegelikult ei tunne seda inimest üldse. Ma ei tea miks ei elanud laps temaga koos, milline oli tema elu enne või mis koolis ta on käinud. Mul ei ole isegi aimu, kui vana ta on või kes on tema vanemad. Ma ei tea millist muusikat ta eelistab, millise erakonna poolt hääletab või kelle presidendiks valiks. Aga ta lihtsalt tundub nii.. hea. Ma kujutan ette, et ta süüdistab end. Ma tean, et mina teeksin seda. Ma arvan, et tema teeb ka. Kuid ta pingutab nii väga ja seda on minu meelest igast tema teost ka näha. Kui ta paneb mõne pildi või video, siis seal on alati midagi positiivset kirjas, ta on nii.. tagasihoidlik ja rahulik. Ma kujutan ette, et ta lihtsalt on tänulik, et tal on veel laps kelle eest hoolitseda ja kellel on siin elus kaks sünnipäeva.

Olen tähele pannud, et ta ei taha, et meedia tema postitusi jagaks. Minu meelest juba see näitab tema olemusest natukene. Liiga paljud inimesed kasutavad ka õnnetusi ära selleks, et koguda kuulsust, raha või kes teab mida. Kogu selle aja jooksul on see isa aga vist ühel korral küsinud abi ja sedagi tundes häbi. Minu meelest ei ole tal selleks ÜLDSE põhjust. Minu meelest on see täiesti normaalne, et kes saab, see aitab teda, sest tema teeb ju ka nii palju, kui saab ja oskab.

Iga vanema töö ja kohustus on enda last armastada, toetada ja kaitsta. Mingil põhjusel ei olnud see isa ühel kohutaval päeval koos oma lapsega, et teda kaitsta. Ma ei tea, mida ta ses suhtes tunneb aga ma tean, et vahel juhtuvad heade inimestega koledad asjad. Ma ei oska seleta, miks see nii on, kuid ma tean, et see kohutav asi näitas meile kõigile seda, kui tugev on tegelikult isaarmastus. Isadele tehakse vahel alusetult liiga. Vahel muidugi ka mitte, kuid natukene tihti siiski küll. See isa on minu silmis Isa. Ja ma loodan siiralt, et ühel hetkel leiab ta enda kõrvale kellegi, kes oskab teda ja tema väikest ilusat hinge hinnata ja hoida.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: