Protected: Kui lapsel on lihtsalt.. palju tundeid?

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Maisilabürint

Nägime lehes artiklit Tore talust, kus on ka maisilabürint. Tundus nii vahva, et sõitsime täna sinna uudistama. Lootsime, et Henri magab autos selle 1,5 aga kuldreegel on, et lapsed ei tee seda, mida sa ootad 🙂 

Jõudsime kohale ja samal ajal saabus veel 3 seltskonda. Üks olevat olnud juba sees ka. Peale meid tuli kohe veel mitu autotäit inimest ja perenaine ütles, et nii palju inimesi pole kunagi korraga olnud. Maisi sees eriti nendega kokku ei puutunudki, ala oli üsna suur. Läbida tuleb 6 kontrollipunkti ja kes soovib saab kaardi, kus punktid peale märgitud. Saab ka ilma, et keerulisemalt ekselda. Meie võtsime numbritega, kuna arvasime, et see lastega kindla peale minek. 

Käruga liiklemine oli raske ja ebameeldiv aga mitte võimatu. Meie loobusime peale esimest kontrollpunkti kärust ja panime Henri kukile ning lasime tal ise ringi tatsata. 


Mais ei ole veel valmis aga seda lubati vabalt süüa. Maitses see väga hästi, nagu herned natukene. Maisi tohtis ka kaasa korjata ning meie korjasime päris palju, sest Robinile meeldib hullult mais. Ta sõi seal ka 3japool ära.. 

Rada ei olnud raske. Alguses me ei saanud “joonele” aga lõpp sujus väga hästi ja kokkuvõttes me olime esimene seltskond, kes välja jõudis. Aega kulus u 50 minutit aga sellest 10 kulus käruga ukerdamiseks 🙂 Ise olime rahul ja Robin oli ka. Henrile samuti meeldis mööda maisipõldu ringi joosta. 

Hiljem sai talus veel õues loogikamänge mängida, mänguasjamaja uudistada, kiikuda, hüpata, jäneseid sööta, õunu korjata ja võrkkiiges laiselda. Pilet oli sinna 5€ inimene (alla 3a tasuta) ja selle eest oli tegevust küllaga. Eriti kuna maisi ja õunu tohtis kaasa võtta ja lastele anti kommi, kui rada läbitud.


Käisime koduteel veel Bo:Kas söömas. Seal on mõnus hoov ja ilus maja. Lisaks on toit väga taskukohane. Ei nimetaks seda maitseelamuseks aga piisavalt heaks küll. Naljakas oli aga teenindus: teenindajaid oli 2 ja rahvast oli üsna palju. Meile öeldi kohe, et ooteaeg on 40 minutit. Mõtlesime, et pole hullu, nagunii jalutame seal hoovis. Kui Raido tellima hakkas, siis teenindaja mitu korda proovis teda ikka ümber veenda, et kas ikka kindlasti tahame niiii kaua oodata. Tahtsime küll 🙂 Teenindaja selgitas, et kaua läheb, sest köögis on vaid üks inimene ja neil on üks tellitud pikk laud ka. Ma ei tea miks selleks päevaks siis rohkem abikäsi ei olnud võetud aga igal juhul saabus toit lauda u 20 minutiga 🙂 

Enne 30ndat

Ma tegin kunagi listi: 100 asja, mis ma tahan elus teha. Sellest saab mõned juba maha kriipsutada. Sel korral aga tahan ma panna kirja asjad, mis ma tahan paari aastaga ära teha. Lugesin, et kirja pandud unistused ja soovid pidavat tihedamini täituma 🙂 Ma saan sel aastal 28, nii et mul on veel aega ka. Ja eriti võimatuid asju mul vist listis ei olegi. Suure töö ja tahtmisega on kõik teostatav. 

  1. Tahan elada oma perega majas. See on vaieldamatult minu ja Raido suur-suur unistus. Maja ja hoov, kus lapsed saaksid joosta ja hullata. Pole midagi mõnusamat, kui suvehommikul paljaste varvastega enda hoovi kastesesse murule jalutama minna. 
  2. Teha, mida ma armastan. Ma ei oska tööd teha, sest peab. Olen nii naiivne veel küll, et usun, et edukaks saamiseks ei pea hambad ristis tegema nõmedaid asju. Vahel kindlasti, kuid usun, et pikemas perspektiivis see eriti edasiviiv ei ole. Praeguse seisuga tahaksin öelda, et loodan seega, et paari aasta pärast läheb Veral hästi. 
  3. Olla seotud noorte ja lastega, teha vahel projekti raames mõnda laagrit või noorsoovahetust. Kuigi ma olen aru saanud, et ehk ma päris täiskohaga noorsootöötaja olla ei soovi, siis projekte sooviksin ikkagi teha. Tunnen, et see on tegelikult mulle hingelähedane ala ja ma ise arvan, et ma saan noortega täitsa hästi läbi ja hakkama ka. 
  4. Reisimine! Tahan reisida! Nii palju ja tihti, kui vähegi saab! Vietnam, LAV, Peruu, Island, Jaapan.. Tahan kõike näha ja nautida. Tahan, et ka lastel oleks võimalus niimoodi maailma juba väiksest peale avastada. 
  5. Tahan olla keskkonna sõbralikum. Toodan praegu liiga palju prahti. Proovin küll vähem “lagastada” aga ei oska. Mul on hea meel, et väikesed kilekotid tahetakse maksustada. Just sellist tõuget mul ilmselt vaja ongi. 
  6. Õppida head toitu nautima. Kes blogi kauem lugenud, see teab, et mul on suur probleem uute asjade proovimisega. Selle aasta mai kuus avanes meil hea võimalus katsetada raamatut Maitsev Kõhutäis ja see andis väga positiivse tõuke. Olen rohkem proovinud ja julgem olnud. Alles esmaspäeval sõbrannad imestasin – sõin Kaija alles jäänud pool kooki ära. Varasemalt ei olnud ma kunagi nõus teistest järele jäänud toitu sööma aga miks tegelt mitte? Hea kook oli! Samuti olen õnneks õppinud rohkem ja praktilisemalt kodus kokkama. Mis toob mind järgmise punkti juurde.. 
  7. ..tahan, et lapsed õpiksid ka ise lihtsamaid toite tegema. Robin on siis juba nii suur küll, et tahan kindlasti talle anda edasi piisavalt oskusi, et ta oskaks lihtsamai asju endale ise valmistada. 
  8. Tahan tantsida sõbrannadega päikesetõusuni. Mul on väga mõnusad sõbrannad, suurem osa neist samad juba aastaid. Mulle meeldib vahel nendega väljas käia, veini juua, kinos naerda ja tantsida ka. Mu sõbrad on mulle tähtsad, tahan neid hoida ikka enda lähedal, olla nende vastu hea ja abivalmis. 
  9. Tahan olla heas suhtes. Ausas ja teineteist toetavas. Ilmselge on see, et tahan, et selline suhe oleks mul Raidoga. Kogu virr-varri keskel oleme me siiani ikka hakkama saanud ja asjade üle naerda saanud, nii et ma loodan, et see jääb ka nii. 
  10. Tahan joosta maratoni! See on mu suur unistus olnud juba kaua aga peale poolmaratoni motivatsioon kuidagi kadus. Pole aimugi miks, laiskloom olen! Kui ma seda enne 30ndat ei tee, siis ma luban end lambi-luuseriks nimetada! 
  11. Tahan olla hea ema. See ei ole mingi asi tegelikult, mis on enne mingit numbrit vaja teha aga ma panen selle kirja ikkagi. Ma ei taha olla unistav ja kiirustav ema. Tahan nautida oma laste kasvamist ja arenemist, tahan neid toetada ja julgustada ja austada ja kallistada. Tahan, et leiaksin alati aega neile öelda, kui palju ma neid armastan. 
  12. Et oleksin ikka mina ise. Tänapäeva maailm on pidevas muutumises. Nii palju infot ja uusi leiutisi ning avastusi. Tahan selle kõige keskel ikka jääda endaks. Et muutused minus oleksid ikka positiivsed, et ma ei toimiks enda põhimõtete vastaselt, et austaksin ja armastaksin ennast. 
  13. Tahan märgata pisiasju ja aidata abivajajat. Ma olen korduvalt näinud poodides olukorda, kus laps tahab midagi osta aga kassas selgub, et tal polegi nii palju raha. Nii kurb! Lapse näost on see piinlikkus nii näha. Olen alati lasknud selle asja enda arvele otsa panna lihtsalt ja selgitanud lapsele: kui oled suur, siis toimid ka nii ja märkad kurbust ning proovid selle muuta rõõmuks. Sama moodi ostan alati meeleldi vanurile piima ja leiba või sõidutan ta koju, kui vaja. 
  14. Tahan oma vanematega ikka aegajalt hängida, neil Saaremaal külas käia ja nendega lapsi vahel jagada. See on äge, kui lastele ikka siiralt meeldib vanavanematega olla. Tahan Robinile ja Henrile alati pakkuda võimalust olla enda vanemate ja Raido poolsete sugulastega. 
  15. Ülekõige tahan ma seda, mida vist iga inimene. Seda igavat asja nagu õnn.. Tahan olla õnnelik ja tunda end hästi. Nautida oma peret, tööd ja sõpru, tunda rõõmu pisiasjadest, nautida head muusikat ja kirjandust ja filmikunsti. Tahan elada nii, et oleks ikka mõnus 🙂 

Küsimärgiga peaks siia panema veel ühe punkti: tahan kolmandat last. Ma olen kindel, et meie perre sünnib kunagi veel üks laps aga ma ei tea veel kas ma tahaksin seda paari aasta jooksul. Ma tean, et Raido tahaks vist kohe aga ta teab, et see pole asi millega kiirustada 🙂 

Ma vaatasin listi üle ja pole mitte midagi liiga võimatut seal mu arust. Ei oska ise ka kommenteerida, kas tahan liiga palju või vähe aga nii ma tundsin 🙂 

Teisega teisiti

  • Ma ei tunne vajadust igat asja seoses beebiga jagada maailmaga. Isegi sõbrannadele ei pea koguaeg rääkima, mis veebi sõi või jõi. Ei ole vajadust kuuluda kuskile beebigruppi, võrrelda ja jagada tarkusi. Hinges on kõvasti rohkem rahu. 
  • Magamine ei ole kogu elu olulisem asi – ma ei arva, et laps peab magama nii palju nagu raamatus kirjas. Ma panen lapse magama, kui ta on unine, mitte siis, kui kell kukub. Ma ei oota paaniliselt aega, kui laps magab terve öö. Ükskord juhtub see nagunii. Ka ei otsi ma pidevalt põhjust magamatusele või ei proovi arvata, et millal see mööda läheb. Kunagi ikka läheb. 
  • Ma lõin lapsele ise graafiku. Koguaeg öeldakse, et küll see loksub paika aga mina tahtsin sättida Henri unesid nii nagu mugavam mulle ja ka Robinile. Nii ma sättis teadlikult samale ajale lõuna- ja ööuned. 
  • Käigud lapsega ei tekita hirmu. Ma ei lähe paanikasse, kui ta avalikus kohas nutab ja ei tunne end halva emana. Lapsed nutavadki vahel, mis parata. Ma ei pea ka kahe lapsega poodlemist ja rannas, külas, kohvikus käimist võimatuks missiooniks. Oleme kolmekesi hakkama saanud kõigega ja kui meid veel neli on, siis on ju eriti lihtne – kummalegi üks. 
  • Ma ei reageeri kohe, kui Henri joriseb. Kui ta ikka jonnib keset kööki, sest ta ei tohi prügikasti ronida, siis ma lihtsalt lasen sellel minna. Ma proovin talle pakkuda muud tegevust aga kui jonn on ikka peal, siis tuleb see ära jonnida. 
  • Me ei osta Henrile hunnikus asju. Ausalt öeldes oleme talle üldse vaid mõned asjad ostnud, teised on kingitud, Robini vanad või kelleltki saadud. 
  • Me unustasime koguaeg ära need kuude-sünnipäevad. Isegi esimene pidu oli koduhoovis ja paari pildiga. Sellest on tegelikult kahju – kuna nii kiireks läks, siis fotograaf ununes. Uuel peol on kindlasti fotograaf kohal, sellesse investeerin ma meeleldi iga lapsega ilmselt. Pidu ise oli aga väike ja rahulik, koduse tordiga millest ka pilti ei ole. 
  • Ma jätan lapse rahulikuma südamega Raidoga ja hoidjaga samuti. Ma tunnen vahel end ikka süüdi, et praegu tööl käin aga samas saan aru, et elu vajab ka elamist ja sellist võimalust oleks patt käest lasta. 
  • Ma ei väldi meeleheitlikult soola ja suhkrut. Muidugi proovin valida parima aga ma ei põe eriti. Henri on saanud nii juustukooki, jätsi kui Helluse joogijogurtit. 
  • Ma nautisin imetamist väga palju rohkem, kui esimesel korral. 
  • Mõeldes tagasi sünnitusele valdab mind rahu ja õnn. Kui kolmandale rasedusele mõeldes tulevad mul judinad peale, siis sünnitus tekitab pigem elevust..
  • Ma ei vaata iga päev lapsele suhu, et ta hambaid lugeda ja selles iga jonni süüdistada. Tulevad lõpuks hambad suhu. Täna avastasin, et üheksas on tulnud. 
  • Ma ei tea mida teised sama vanad beebid teevad. Ja ei mäleta eriti, mis Robin ka sel ajal tegi. Henri on aga pikem kui Robin oli, seda vaatasin järele 🙂 

Koomiline argielu Värikute moodi

Meil on siin käsil parajasti üks uus ja põnev eluetapp. Mina käin kontoris tööl, Raido ei käi ja lapsehoidja on 4 päeva nädalas meil. Robini jaoks ei muutunud õnneks midagi, temal läheb muidu selliste asjadega harjumiseks kõige rohkem aega aga kuna ma olen kodus, kui tema lasteaiast tuleb, siis on ta üsna rahulik olnud. Eile aga mõtlesin päeval mitu korda, et need töötavad emad on ikka väga tugevad küll.. Ja ma ju ei tööta isegi täiskohaga.. 

Kell on pool 8 hommikul. Ärkan selle peale, et keegi teeb “kukerikiiiii-kukerikiii”. Kes muu, kui Robin, kellel tuli meelde, et kuked hommikuti äratuseks kirevad. Lähen tema tuppa, aitan tal voodi ära teha ja saadan ta elutuppa. Henri on ka ärganud ja tema matkib teisi loomi. Tavaliselt kassi, sest meie oma kräunub pidevalt. Henri voodist kiremist ei tule aga “kss-kss, mäuu” küll. 

Saadan Robini hambaid pesema. Esimest korda. Teist korda. Kolmandat korda. Robin, mine kohe palun hambaid pesema! “Ah, mina? Kohe lähen!”.. 100% oma isa laps, hommikul ei saa midagi aru ja ärkamiseks läheb tund aega. Pesen kiiresti hoopis enda hambad ja annan Henrile tema hambaharja seni kätte. Ta on hambapasta sõltlane, nii et panen seda ta harjale ka. Proovin ise Henri hambaid pesta. Jookseb eest ära. Oeh, mul on uni, ei jaksa. Saan Henri kätte, pesen ta hambad ära ja lasen tal harja närida kuni ise kreemi otsin. Kadunud. Ei ole elutoas ka. Ega köögis. Kindel – Henri sai kätte. Õnneks tean juba enamusi ta peidukohti ja kreem tuleb minu kummiku seest välja. Tagasi vannituppa minnes avastan, et Henri on hambaharja kassi liivakasti visanud. Oeh. Võtan välja, viskan ära, võtan pakist uue harja. Jah, seda on ennegi juhtunud. 10 minutit hiljem saab Robin ka hambad pestud. Ja suuveega suu loputatud, sest issi ju ka loputab. 

Robin sööb lasteaias, nii et äratan Raido, et ta annaks Henrile midagi seni kiiresti kuni ma Robini lasteaeda viin. Tavaliselt võtan Henri kaasa aga ta on praktiliselt paljas ja meil on kiire. Kuna Raido teeb enamasti öösel tööd, siis kell 9 ta suudab silmad lahti teha, istuda ja koos Henriga kohupiima süüa. Vestelda pole temaga siis veel mōtet, ta ei mäleta nagunii midagi pärast.

Pakin autosse Robini, ta ratta, tuleme tuppa maha ununenud mänguasja järele, sõidame kerge hilinemisega lasteaeda. Teised veel ei söö, jess! Saadan Robini üles, kalli ja musi ja lehvitused aknalt ning tulen koju tagasi. Raido praktiliselt magab ja Henri piinab kassi. Saadan Raido tagasi magama, päästan kassi. Proovin nõudepesumasinat tühjendada aga Henri ronib sinna sisse. Okei, teen seda ta uneajal. Panen pesu masinasse. Henri tassib laiali. Olgu, las tassib, parem pesu, kui nõud. Saan kuidagi masina täis, võtan pesuvahendid. Henri üritab sinna kappi ronida. Tõstan ta ära. Henri viskab pikali, jonnib. Vaatan teda ja astun lihtsalt üle. Teine laps – mind enam eriti see jonn ei heiduta. Panen pesu pesema, Henri unustab jonnimise ja ahastuse ära, et teda prügikastikappi ei lubatud ja vaatab masinat. 


Hommikuti ma ise eriti ei söö. Pole kunagi isu olnud hommikuti lihtsalt. Smuutit joon aga küll, viimasel ajal eriti hea meelega. Viskan blenderisse pool avokaadot, piparmünti, pigistan pool sidrunit, ühe banaani, peoga spinatit, koorin ühe õuna ja peotäie jääd. Henrile blender meeldib, teeb kõrval uuu-uuuuu. Valan klaasi endale ja teise Henrile. See on tema viimase aja lemmik, klaasi joob ta vabalt ära. 


Kuna smuutiklaas tuleb kohe ära loputada, siis pesen kiiresti blenderi ja klaasid, nihverdan kiirelt paar nõud masinasse, et Henri ei näeks ja vaatan külmkappi. Oeh, mida lõunaks süüa teha? Ma ise lõunat kodus ei söö aga teen toidu valmis Henrile ja Raidole. Ja lapsehoidja sööb mu arust ka. Ma loodan vähemalt, et ta siin olles ei nälgi 🙂 Leian kapist vajalikud asjad, teen toidu valmis, Henri mu jala küljes rippumas. Pakun talle kurki ja õuna aga tean juba küll, et ta ei taha, ta on unine. Korjan ta asjad kokku, lutt suhu, tudutekk kaissu ja vankrisse. 

Kui Henri magab, siis võtan ise arvuti ja proovin midagi asjalikku teha. Tavaliselt on selleks sõbrannadele lollide gifide saatmine. Ja noh olgu, natukene teen tööd ka, sest see meil Merlega otsa ei lõppe vist kunagi. Pooltest asjadest aru ei saa, vajalikke asju ei leia aga vähemalt proovin. Henriga koos olles arvutist kasu ei ole, nagu iga teine laps, ta tahab ka seda puutuda ja mu peale ronida ja kui ei saa, siis on suur kisa ja vaesed naabrid. Kuna kell hakkab aga juba palju saama, siis ajan Raido üles, käin ise pesemas, kirun, et mul pole tööriideid ja midagi viriseva näoga selga. 

Henri ärkab. Väga hea, siis teeb teise une ka normaalsel ajal. Võtan Henri korraks kaissu, pikutan temaga ja tunnen end nats süüdi, et minema pean. Pole hullu, tulevikus lähen alles kell 14, mitte kell 12. Mürame natukene, uksekell heliseb. Lapsehoidja tuli. Tal oleks oma võtmeid vaja tegelikult, panen endale kuskile kirja, et teen need.. Kunagi. Annan Henri üle, nemas hakkavad sööma ja Raido suudab lõpuks ärgata ja pesema minna. Teen kōigile tsau ja lähen. Veerand teed sōidetud – fak, käru jäi autosse, lähen koju tagasi. 

Hilinen esimesele “kohtumisele” 30 minutit. Äge. Õnneks pole hullu, me tõmbame lastelaagri projektiasju kokku ja nii kiire ei olnud. Võtan sealt tsekid kaasa, Anneliis selgitab kuidas need tuleb tabelisse kanda ja ma noogutan. Tundub lihtne aga teada on, et kodus olen hädas. Arutame erinevaid variante kuidas mängu inimesteni viia ja tuleme päris heale ideele. Tundub täiesti äge asi, mida teha! Euroopa Noorte kaudu saaks ehk rahastust.. Lepime kokku, et paneme plaani paika, sest mõte on hea ja huvitab väga. Samal ajal mõtlen, et kust ma selle aja võtan.. Aga samas.. Kes teeb, see jõuab? 

Käin Blenderist läbi, mitte väga viisakas teenindaja, annab mulle mu võiksi ja smuuti ning sõidan kontorisse. Söön kiiresti, Merle selgitab, mis raamatupidaja rääkis ja ma mõtlen, et kui paljut me ikka ei tea.. Proovime tööd teha. Tuleb natukene välja küll aga pool aega oleme ikkagi segaduses. Noh, pole hullu, eks vaikselt õpime. Teen vahepeal kakaod, Merle läheb täna varem ära. Ma ei viitsi ummikus olla, olen nats pikemalt kontoris ja avastan äkki, et oi, kell on juba 18. Asjad kotti, jooksen vihma eest autosse ja sōidan koos teiste töölt tulnud inimestega koju. Täitsa vahva tunne, polegi niisama luuserdanud.. 

Robin sööb lõunast toitu, Henri viskab seda rohkem maha, me Raidoga teeme endale smuutit. Lastele ka, ärge muretsege. Kuna vihma enam ei saja ja mul on istumisest kopp ees, siis kamandan kõik riidesse ja ratastega sõitma. Sõidame oma tänavatel, et metsRobin harjuks tänaval ka sõitma. Autosid on vähe ja ilm mõnus, hea meelega sōidaks kohe mitu tundi aga paar kilomeetrit enne kodu kukub Robin mudasse ja nutab nii mis kole. Valus tal pole aga megavali hääl on tal küll.. Teen ta salfakatega enamvähem puhtaks, liigume koju. 6km sai täis, asi seegi. Henril oli kätel natukene jahe ja Robin oli ka väsinud. Väidetavalt. Ma tegelikult ei usu, ta on rohkemgi rattaga kordades sōitnud. 


Kuni meie Henriga tuppa tuleme, viib Raido rattad ära ja Robin.. hüppab loikudes. Issi lubas! Tuppa tuleb läbimärg laps. Valame kummikutest vee välja, panen vannivee jooksma. Kupatan lapsed vanni, Raido peab korra tööd tegema. Lapsed mängivad vannis, ma istun kõrval, sest Henri seisab seal muidu püsti. Vann on vahtu täis, lapsed puhtad. Otsin veest midagi ja.. vann on kollane. Miks? Vannipalli ju ei pannud? ROBIN TULE KOHE VANNIST VÄLJA!!! Henri kakas vanni, jep. Õnneks Robinini see veel ei jõudnud 🙂 Viskan Henri kraanikaussi, loputan ta ära ja Raido aitab naervat Robinit. Henri on kuri, et teda vanni ei lasta ja mina sellepärast, et pean seda vanni koristama hakkama.. 

Magamistoad korda, tuduriided selga, Henrile piima. Raido paneb Henrit magama, mina teen Robinile ja endale kiiresti midagi süüa. Vaatame multikat ja sööme natukene ning lähme ka voodisse. Lubasin täna lausa 3 juttu lugeda ning loen ka. Sirli, Siim ja saladused. Kallistan Robinit, kiidan ja musitan ning tulen tulema. Istun diivanile, peaksin lastelaagri tsekke vaatama.. Uni on. Ja pesu on ju veel masinas! Panen kuivatama või loputan homme üle ja viin õue? Ikka homme.. Lähen magama. 

Autosse jäetud laps

Nädalavahetusel levis jälle uudis, kuidas ema oli oma vist umbes 3-aastase lapse jätnud autosse ootama, kuni ta poes käib. Üks pere nägi last nutmas ja proovis teda lohutada. 20 minutit lohutasid ja helistasid politseisse ning siis saabus ema. Kaua laps seal enne oli, kes teab.. Ema oli enne jõudnud ka enda ostude eest maksta. Käes oli sületäis mänguasju ja selle peale keegi kommenteeris aga lapsega ongi raske minna mänguasjapoodi, ta jonnib seal. Ma ei oska sellist jama isegi kuidagi kommenteerida. 

Ma ei mõista neid inimesi, kes lapse autosse jätavad. Ma saan aru, et minutiks – näiteks jooksed korra tuppa ununenud rahakotile järele. Olen ise ka nii teinud – kokku kulus umbes täpselt minut, Henri magas autos ja Robin kuulas oma lastelaule. Ka tanklas olen nad kahekesi autosse jätnud, kui maksta on vaja ja parasjagu ei ole automaattanklat lähedal, mida ma tegelikult eelistan. Kui Robin väike oli ja mul oli kord vaja tanklasse sisse maksma minna aga tema autos magas, siis ma palusin enda kõrval olnud naisel meie aknasse seni piiluda. Ta oli lahkelt nõus. Mina ei saa last jätta autosse, olgu ilm külm või soe. Minut-kaks on maksimum, peale seda ma hakkaks ise murest nutma. Ja et laps hakkab poes nutma.. Ausalt, las nutab mu kõrval, trambib jalgu ja korraldab tsirkust – ta on minu kõrval, ma saan teda aidata, jonn ei ole surmav.

Ma proovisin eile autoga sõites mõelda, et mida tunneks autosse jäetud Robin. Ta on muidu üsna iseseisev ja ikkagi tubli poiss aga ma ei kujuta ette, et laseksin tal soojas autos oodata pool tundi.. 

Alguses: “Oh, okei, äge, ma olen üksinda autos. Nagu suur inimene. Mind usaldati, emme arust olen ma juba suur. Vaatan nii kaua raamatut kuni emme tuleb.”

5 minuti pärast: “Natukene igav on. Vaatan mis need nupud teevad ja kas aken tuleb lahti. Ei tulegi, jamps! Juua tahaks. Ei tea kas emme juba tuleb.. Ei paista veel, vaatan siis oma robotit.”

10 minuti pärast: “Nii suur janu on, autos on ju palav. Aken ei tule lahti ja külma õhku ka ei puhu. Uhh, vastik on siin toolis, liikuda ei saa hästi. Nii palju inimesi liigub.. Vaatan neid ja ootan veel, loodan, et emme toob vett. Hirmus janu on.. Kõik on emmede-issidega koos poes, mina olen üksinda..”

15 minuti pärast, nutt kurgus: “emme, kus sa oled.. Palun tule, mul on janu ja palav ja ma ei taha siin olla, mul on halb ja hirm ning kõik vaatavad aknast sisse suurte silmadega.”

20 minuti pärast, nuttes: “palun tule emme, palun tule, palun tule, palun tule, ma ei taha siin enam olla, ma ei taha, ma ei taha, ma tahan juua, mul on halb ja ma nii väga kardan, emme kus sa oled, miks sa ei tule..”

25 minuti pärast, röökides: “emme tule, emme, emme, emme.. Nii halb on, nii nii niii halb on! Ma tahan juua, ma tahan nii väga juua ja emmet. Kus emme on? Kas ta jättis mu siia? Ei, ta tuleb tagasi aga miks teda JUBA ei ole!? Ma olen siin terve päeva olnud!”

30 minuti pärast, paanikas, hirmul ja nuttes: “ma ei usalda enam emmet, ta lubas, et käib korraks ära, ma ei usu teda enam.. Mul on niiiii palav, uni tuleb peale aga janu on nii suur.. Pea käib ringi, silmad vajuvad kinni, süda on paha ja suu on nii kuiv, et nagu kleepub kinni.. Emme miks sa mind siia jätsid, ma kardan nii väga, mul on hirm, mul on halb..”

Kuidas ma saaksin oma lapsele nii teha? Ma ei teeks talle kunagi nii. Mul on nii valus mõelda, et minu laps peab tundma hirmu ja ma teen endast kõik oleneva, et tal oleks alati kindel ja turvaline tunne ning hea olla. Olgu siis ōues talv või suvi, last üksinda autosse jätta ei ole ikkagi tark mõte. Muidugi on erandeid ja lapsed on erinevad ja kõik muud vabandused aga soojal päeval EI PEA mitte ükski väike laps ootama oma ema autos. Mis iganes pōhjusel. 

Kahe lapse emana tean ma täpselt, kui keeruline on lastega poes käia. Meil oli reedel alles olukord, kus ühel oli keset poodlemist vaja kiiresti minna pissile ja teine proovis kärus püsti tõusta ning kassas oli enne meid 7 inimest ja kõik vaatasid viltu, kui kumbki lastest enam väga rahulik ei olnud. Suva. Lapsed olid minuga. Ma sain neid lohutada, toetada, vajadusel keelata. Nad olid minuga. Minu kõrval. Nad ei kartnud. Hirm on kohutav asi, ükski laps ei peaks seda tundma. Mõtle sellele enne, kui üksi shoppama lähed. 

Nii mõnus nädalavahetus

Reedel oli Robinil juuksur. Kell 9 hommikul. Kohilas. Jep! Pidime seega üsna vara ärkama. Mina viisin Robini maale ema juurde ja Henri ootas mind koos Raidoga kodus. Kuna ma sel päeval kontorisse ei läinud, siis lootsin ma kodus tööd teha aga ega üks aastane inimene ikka ei lase sul küll arvutiekraani niisama vaadata. Selle asemel ma hoopis saatsin Raido Hiiumaale sõbra juurde ja koristasin ise. 

Ilm on hästi vihmane aga niii mõnus. Kui õhtul koju jõudsime poest ja maalt, siis läksime rabasse, kus polnud mitte ühtegi inimest. Ainult kerge udu ja roheline loodus 🙂 

Tegin Robinist pilti ja siis ta tegi minust ka: juhendas ka, mis tegema peab aga 75st pildist oli selge ainult üks kus ma niisama juba jalutasin ja Robinile musi saatsin. Robin oli nii vahva ja seletas mulle, et olen nüüd seal ja naerata ja pane juuksed ka ilusti! 


Laupäeva hommikul me ärkasime aeglaselt üles, sõime muna ja tegime tomatist munale näo pähe ning siis pakkisime end kokku ja läksime autosse. Vanamõisas oli laat ja eelmisel aastal oli seal nii vahva. Sel aastal ka ilmaga väga vedas ja inimesi oli meeeeegapalju. Sel korral mind natukene kurvastas, et peale tavalise pileti oli veel miniloomaaial pilet aga muidu on tegu mõnusa laadaga. Robin võttis lausa kolm õnneloosi ja sai neilt tõesti kiftid asjad. Pabersalvakad mis on nagu 500€sed (talle endale see nii meeldis), väikese puidust laeva ja sellise kummide ja puidust tehtud pusle mille kuju saab muuta.

Veel proovisime me erinevaid smuutisid, ostsime puuviljakrõpse, uudistasime sibulatänaval ja tutvusime kõigega, mis laadal pakkuda oli. Ka tegime Henriga koos essa karusellisõidu! Vahva oli aga natukene pikk, napilt pidasime vastu seal ilma näost valgeks minemata. Robinile muidugi ka meeldis 🙂 



Peale pikka lõunaund läksime me siia samasse Nõmmele aastapäeva kontsertile Taukarit kuulama. Rahvast oli nii palju, et eriti lähedale me ei kippunud aga Henri vahepeal tatsus ringi ikka. Kuna naabrid ka seal olid, siis pärast läksime nende juurde veel edasi sööma ja hängima. Johanna ja Robin mängisid kahekesi ilusti ja Henri näitas naabrinaisele kui palju neil on kodus ilusaid asju, mida ta tahaks ära lõhkuda 🙂 

Täna hommikul ärkas Henri juba 7 paiku ja me olime veel nii unised. Ta ärkas suure nutuga aga ma ei teagi miks.


 Igal juhul läks ta kell 9 uuesti magama ja meie sel ajal Robiniga vaatasime kahekesi filmi. Kui Hentsu ärkas ja me saime enda sadaviis asja kokku pandud, siis sõitsime randa. Naabrid tulid ka natukeseks ja nautisime seda ootamatut suve. Vesi eriti soe ei olnud aga poisid olid ikka vees. 


Kuna meil oli lõpuks väga lõbus, siis jõudsime alles kella 17 ajal koju. Henri puhkas natukene ja siis läksime tagasi õue. Jalutasime Jansennisse jätsi ostma, käisime rabas ja kiikumas. Tegime kodus veel süüa, käisime kõik vannis ja nüüd poisid tuduvad. Nii kiiresti läkski päev 🙂 

Vahel on täitsa mõnna kolmekesi ka. Oli kuidagi teistmoodi vahelduseks. Ja ma tegin avastuse, et Raido segav mul kodutödu teha – teda polnud ja ma olin lastega ainult aga ikkagi pesin ma nii palju pesu, võtsin tolmu ja voltisin riideid. Raido vist ajabki kõik sassi 🙂 

Previous Older Entries