Robin käis laagris!

Kui Robin esmaspäeva hommikul kell 9 bussiga laagrisse sõitis, siis me ise mõtlesime Raidoga, et kaks ööd seal koha peal olla on tema jaoks piisav ja väga hea saavutus. Robiniga leppisime kokku, et vähemalt ühe öö on ikka ära, et siis ta saab teada, mis tunne see on üldse päriselt niimoodi laagris olla.

Kõnetunnid olid laagris kella 18-19 paiku. Esmaspäeval ma kohe alguses kõnet ei kuulnud aga helistasin kohe tagasi ja siis Robin oli väga elevil häälega. Rääkis, et nad mängisid jalkat, tema mängis koos suurte poistega ja nii tore oli. Käisid veel basseinis ja saunas aga nüüd hakkaks koju tulema. Ütlesin, et lepime ikka kokku, et oled ühe öö ära ja siis vaatame. Leppis sellega kohe ja konkreetselt viskas toru ära sõnadega: ”ma rohkem ei tahagi rääkida, tsau!”. Aaahaaa, et on koduigatsus või? Vist mitte. Õpetaja ütles, et kõik on väga hästi. Korra olevat küsinud koju ja siis kui kõik hakkasid koju helistama, siis tahtis ka aga muidu polnud probleemi. Saatsin samal päeval kell 23 veel sõnumi, et kuidas magama jäämine läks ja sain vastuseks, et vaikus majas ja magab. Olin arvestanud, et ta magab oma lasteaiaõpetaja Jaanaga samas toas aga tema läks ikka poiste tuppa ja magas seal. Arvasin, et kolib veel ümber aga ei, magas nagu nott. Kuna laagripäevad olid kõik 8-22:30ni vähemalt, siis arvata oli, et see 4-aastane kustus sekundiga õhtuti tegelikult.

Teisipäeval ma olin valmis, et nüüd tuleb hakata järgi minema. Kõne algas hästi rõõmsal häälel Robiniga, kes küsis umbes 5 korda järjest: kas issi hakkab mulle järgi tulema? Ütlesin kogu aeg, et räägime ja arutame seda, kuid ta segas kogu aeg vahele. Kusjuures ise ta oli hääle järgi ju väga rõõmus, aru oli saada, et ega ta ei kurvasta kuskilt otsast. Lõpuks tuli tal aga meelde, et nad käisid ju päeval suurtes liivamägedes ja karjääris ujumas ning rääkis sellest rahulikult ning lasi mul ka selgitada. Ütlesin, et issi võib vabalt järgi tulla aga siis ei saa järgmine päev ekskursioonile ja poodi ju minna. SEKUNDIGA tuli vastus: ”aaa, no tulge siis homme, sobib, tsau!”. Õpetaja jälle ütles, et niii tubli poiss on olnud, et kõik kiidavad. Sööb ilusti, teeb kaasa, on tragi ja lõbus ning ei ole ühtegi muret temaga. Olin hästi uhke ja mõtlesin, et ju kolmapäev saab ka viimane päev olema, sest nii pikad päevad ikkagi väsitavad sellises vanuses last korralikult. No lõunat ju ei maga, samas liivamägedes edasi-tagasi 5km ja veel ujumine, jalka ja muud mängud ka..

Kolmapäeval proovisin ise varakult juba uurida, et kuidas tuju on ja mis kellaks järgi sätima. Alguses ütles Robin, et tema ikka koju ei tule aga leppisime õpetajaga kokku, et kui nad enda laagripaigas tagasi, siis otsustavad. Päev möödus neil kuskil farmis ja poes ja külades kolades, nii et arvasin, et selle emotsiooni pealt Robin muidugi koju ei taha tulla. Kogu ekskursioon kokku kestis neil umbes 10 tundi ja siis laagripaika jõudes oli väga väsinud Robin öelnud, et aitab, lähen koju. Helistas Raidole ja Raido ütles, et tuleb talle järgi. Ma ise mõtlen, et minuga oleks ta ilmselt teisiti rääkinud aga nad Raidoga kahekesi sellised õrnakesed vahepeal. Raido igatses Robinit nagunii nii palju, et oligi aeg ta koju tuua.

Raido jõudis enne 22 sinna, panid asjad kokku ja hakkasid tulema. Robin sai enne kaela laagrist medali ja kõik jälle nii kiitsid, et no tõesti, supertubli laps oli olnud. Olime niii uhked ilmselgelt. Tagasi sõites aga avastas Robin, et.. diskole ei saanudki.. ja lõkkeõhtule ka mitte.. ja tegelt tahaks veel jalkat mängida. Kell oli aga juba 22:30, nii et teha polnud enam midagi ja tulime koju ära. Hästi naljakas oli, et jõudsime koju ja siis Robin lihtsalt istus ja ta oli no niiiii väsinud, et kohe naljakas oli vaadata. Samas – tahtis ühte Peeter Pikkkõrva vaadata. Lubasin, muidugi, las korra tõmbab hinge. Vaatas multsi ära, panin ta kell 23:30 voodisse ja magas nagu nott sekundiga. Ta oli väga-väga läbi aga emotsioonid olid nii rõõmsad. Ütles, et ta homme ikka tahab tagasi minna. Olin veendnunud, et ta räägib ”padajuttu” nagu ta ise seda nimetab ning hommikul on arvamus teine.

Hommikul ärkasime hästi aeglaselt, lasin tal tahvlist multsi vaadata ja lihtsalt pikutada ning olla. Käisime pärast õues ja mängimas ja poes, Robin tegi veel pika lõunatudu ja siis läksime väikesele katsikule. Seal tundus, et Robin on hästi väsinud – tuju oli viril ja jonn lahti. Mõtlesin, et ju emotsioone ka väga palju ja õige aeg ikka koju tulla. Natukene mängisime veel, tuju läks paremaks, sõime pannkoooki ja äkki oli olemine täitsa hea. Kui koju hakkasime sõitma, siis hakkas aga pihta: ”mina tahan tagasi ja paluuuuun viige mind tagasi ja emme, sa oled ju kõige parem emme maailmas”. Helistasin korra õpetaja Jaanale, arutasin Raidoga ja mõtlesime, et.. noh, mis seal ikka, las läheb siis tagasi, suvi on, lapsele meeldib ja miks mitte? Ja läkski.

Kuna kohale jõudes oli neljapäeval tuju natukene ülemeelik, siis kahtlustasin, et see võib nii olla ka reedel. Mul oli õigus. Saatsin sõnumi ja uurisin ning Jaana ütles, et tõesti, on natukene liiga ülemeelik ja paar korda pidi teda isegi keelama. Õnneks peale lõunaks oli juba selline rutiin vist tagasi tekkinud ja asjad loksusid paika. Eks see vahepealne koju tulek oli kahe otsaga asi ilmselgelt ning sellest ka kerge meeleolu muutus. Neljapäeva õhtul magama minnes olevat ka ikka öelnud, et oleks pidanud koju jääma ja oh seda jama nüüd aga kus sa enam pääsed eksole. Jaana õnneks on imearmas õpetaja, kes oma tööd teeb ikka nii südamega, et ega ta lasknud Robinil kurvastada. Võttis Robini kaissu, ajas kõik paha tuju ära ja nii nad seal uinusid.

Reedel oli aga päev, mida Robin oli ju terve aja oodanud. Esiteks sai päeval ujuda. Teiseks sai päeval ülipalju jalkat mängida. Kolmandaks oli õhtul DISKO. Neljandaks ja kõige olulisemaks – sai olla üleval veel kauem ja pimedas süüdati suur lõke! Kujuta ette, kõik head asjad olid Robini jaoks ÜHES päevas olemas. Ma ei tea, mis kell nad eile magama läksid aga Robin ise ütles küll, et oli käes juba südaöö ja täiesti pime olevat olnud. Samas rääkis ta diskost ainult väga elevil hääletoonil, nii et igal juhul tasus see tagasi minek end ära.

Täna, laupäeval, läksime meie ka kella 12ks sinna. Toimus isade ja laste vaheline jalka ja emadel oli pimevõrkpalli mäng. Tegime väikest piknikut, sõime kooki, mis lapsed ise tegid, muljetasime teiste vanemate, õpetajatega ja pererahvaga. Neil oli talus koer ka, nii et Henri terve tähelepanu oli talle suunatud. Koer muidugi oli sõbralik aga ega ta enda peal niimoodi ronida ei lasknud nagu Henri oleks tahtnud. Kui meie sinna jõudsime, siis Robin muutus kohe natukene beebiks ja ütles, et ta oma jalanõusid üles ei leia ja tema üldsegi ei tea kus tema asjad on. Muidu oli 5 päeva meieta ja keegi ei pidanud aitama..

Pererahvas tuli meie juurde ja tegi südame hästi soojaks.. Ütlesid, et neil on endal 3 last aga enda oma nad küll 4,5-aastaselt laagrisse niimoodi ei julgeks saata. Ja, et nemad pole veel sellist last näinudki nagu meie Robin on. Kes on nii tubli ja iseseisev, nii tragi oma vanuse kohta ja nii julge ja asjalik. Õigesti arvate, kui te arvate, et mul olid silmad nats märjad.. Nii tore on kuulda selliseid asju, sest ma tegelikult ju teangi, et ta ongi NIII TUBLI laps aga ma kahjuks kipun teda alahindama vahepeal natukene. Robin olevat igas asjas esimesena kohal olnud, kui oli vaja tegevust alustada, sõi hea isuga ja küsis juurde, matkas kaasa kõik matkad ja käimised, ujus, käis saunas, nautis siiralt lõket ja kõike sellega seonduvat, sai hästi läbi teiste lastega, teadis täpselt kuhu viia enda nõud, sai noaga söömisega hakkama, rääkis selgelt ja sai aru kõigest, mis talle räägiti.. Lisaks ütlesid õpetajad, et kui poiste tuba üldiselt oli natukene sassis, siis Robini asjad olid pea alati ilusti tema kohvri peal või kõrval. Ka täna kui ma ta asju läksin kokku panema, siis polnudki mul midagi kokku panna – lasin kätised tühjaks ja panin tuduriided kotti, kõik muu oli täiesti korralikult kohvris. Isegi ta kaisuloomad olid kotis ja kotilukk kinni. Teised õpetajad ka lahkudes ütlesid, et neil oli küll laagris täiesti ideaalne laagriline, kes on kohe loodud seikluseks ja mänguks. Sellega olen ma muidugi täiesti nõus – Robin on VÄGA mängulusti täis laps, kes naudib siiralt iga tegevust.

Robin ise oli laagriga muidugi ÜLIrahul. Talle meeldisid teised lapsed, õues jooksmine, ujumine, saun, lõke, no kõik-kõik.. Ta ütles täna, et kuigi ikka on hea meel koju tulla ja natukene igatses meid, siis ”megakurb” on, et laager läbi sai ja ta läheb järgmine aasta kindlasti veel. Ma selles ÜLDSE ei kahtle muide, meie ise ju ka oleme nii rahul. Esimene laagri kogemus oli nii positiivne ja mõnus, ma olen kindel, et selline asi on väga oluline tegelikult. Ma ütlen kohe ausalt ära ka, et ega ma teda ei oleks saatnud ka mujale ega kellegi teisega, kui Jaanaga. Mõni inimene lihtsalt on selline.. Ta näeb su last täpselt nii nagu sa tahad, et kõik teda näeks, ta suhtub temasse nii soojalt, et sa usaldadki talle oma lapse ja ei kahtle üldse, et lapsel oleks kurb või halb.. Igal juhul läheb Robin tulevikus kindlasti laagrisse väga rõõmalt ja see teeb meil meele ainult rõõmsaks.

Väikene matkasell aga on tänase öö kodus ja siis läheb paariks päevaks vanaisa juurde Põlvasse ka. Vanaisa väga tahab Robiniga kalale minna ja oi, Robin tahab ka. Peale seda naudime me veel nädalakese-kaks veits vabamat elu, käime Lottemaal ja Vembukas ja mõnes kohas veel ning siis hakkame vaikselt lasteaia rutiiniga jälle harjuma. Üldiselt meie perele rutiin meeldib ja kuna meil on niiiiiii tore lasteaed, siis me pigem ootame, kui pelgame lasteaeda. Suvi on seiklus ja lapsel peabki suvel olema kott pidevalt seljas. Peaasi, et meel on rõõmus ja hing on rahul!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: