Lastega kinos

Tegelikult võiks teha eraldi postituse sellest, et kuidas üldse lapsed avalikus kohas käituda võiks või mida ma kuskil näinud olen aga ma ei viitsi nii pikalt seda teemat arutama hakata. Küll aga tahan ma rääkida viimastel aastatel täheldatud asjadest lastest, kes on kinno tulnud.

Me käisime üks päev Merlega õhtul kinos. Vaatame ühte väärtfilmi. See on oluline info, et te saaksite aru, et film ei olnud multikas, isegi mitte komöödia ega kuskilt otsast väga põnev film lastele. Selleks oli ka lausa kirjutatud, et alla 12 aastastele mittesoovitatav. Seal ei olnud midagi siivutut ega õudsat, kuid ju ei olnud see joomine ja suitsetamine siis lastele soovitatav. Igal juhul istusime me siis kell 20 õhtul kinos kui ma äkki kuulen lapse juttu.. Mõtlen, et naljakas, ju mulle ainult tundus nii. Ja varsti kuulen seda jälle. Ja siis kuuleb ka Merle. Vaatame selja taha ja mis ma näen: noor pere kinos, paarisdiivani peal ja kaasas nende u 3-aastane (?) laps. Mõtlesin, et väga veider laps kinno kaasa võtta niimoodi, tal on ju igav. Kuna ta oli vahepeal jälle tasa, siis ma sellele eriti enam ei mõelnud aga lõpuks mind natukene hakkas häirima, et ta filmile vahele rääkis. Samas, see pole ju tema süü, ta on väikene laps, ta ei oskagi korralikult sosistada ja lisaks pole tal ilmselt väga põnev ka. Jajah, mul on ka laps ja kuidas mind küll sai lapse rääkimine segada? Aga no segab. Minu lapsed olid kodus ja ma ei tuleks selle pealegi, et nad võtta kaasa filmile, mida tulevad täiskasvanud inimesed nautima. Ma ju tulin nimme ilma lasteta, et rahus vaadata.. Kuna ta õnneks suurt lärmi ei teinud, siis ega ma nüüd endast välja ei läinud, lihtsalt vahepeal mõte uitas ja arutlesin selle üle, et kui mõistlik see lapse sellisele filmile kaasa võtmine on vajalik. Kui film aga lõppema hakkas 21:30 paiku, siis mul hakkas lapsest hoopis kahju. Alguses oli tal vist pissile minna, siis tuli tal uni. Ta ütles ka, et tal on uni ja ta tahab koju aga ema soovitas tal seal magada.. Nad istusid meist mitu rida taga pool ja seda oli ikkagi kosta, nii et nad täitsa vaikselt ei olnud ka..

Ma ei saa öelda, et see oleks seganud minu filmielamust aga.. miks? Kas neil polnud lapsehoidjat? Kui meil lapsehoidjat ei ole, siis me lihtsalt ei lähegi koos kinno, tundub ju mõistlik? Miks sa võtad lapse õhtul kinno kaasa? Tal polnud ju huvitav ka.. Vaevalt, et see 3-aastane ka lugeda oskab, et ta oleks midagigi aru saanud. Ehk ta tõesti on geeniuslaps, kes oligi huvitatud kirjanike elulugudest, kuid minus tekkis küll palju küsimusi, et kui okei see nüüd ikkagi on, et ta seal on. Jajah, otseselt ta ei SEGANUD, kisanud ega karjunud, kuid ma usun, et neil kes täpselt nende taga või kõrval istusid oli pidevalt taustaks filmile ka väikese inimese jutt. Kui endal lapsi ei ole või oled tulnud lastevaba õhtut nautima, siis ega see ilmselt meeldiv ei olnud..

Ja sama moodi olen ma tähele pannud, et kui isegi minnakse lastega multikat vaatama, siis kinos vanemad vist arvavadki, et kuna tegu on lastefilmiga, siis lapsed võiksidki üle filmi rääkida, ringi jalutada jne. Minu meelest see pole okei. Beebiga kinno seanside ajal toimub küll saalis mürgel ja see ongi nii mõeldud aga kui on ikkagi tavaline filmi vaatamine siis viisakas oleks, et lapsed ei hüppaks eesistuva tooli otsas või karjuks kõvasti, et neil on pissihäda. Ja MUIDUGI on Robin ka nii teinud. Alles eile kinos ma pidin teda 10x keelama, et kallis, paaaaalun räägi tasemini. Ma saan aru, lapsed unustavadki selle ära ja elevusest räägivad üsna valjult. Absoluutselt mõistetav ja ma polegi lapsevihkaja, et eeldaks, et peaks olema haudvaikus. Kui no emakene, keela teda korra. Selgita lapsele, et MIKS peaks rääkima vaiksema häälega, MIKS ei ole sinu ees istuval tüdrukul meeldiv kui sa ripud ta tooli küljes, MIKS ei tohi popkorni maha visata, MIKS peab enda järgi prügi ära viskama ja MIKS tuleks arvestada ka teiste inimestega.

Ma ei tea, ehk on see jälle mingi ”minu probleem” ja mulle pannaksegi varsti nimeks aasta lapsevihkaja, kuid minu meelest ei tähenda lasteüritus-kontsert-film jne seda, et lapsed ei peaks elementaarseid käitumisreegeleid teadma ja kasutama. Ma saan aru, et lapsed vigurdavad ja jonnivad ja jauravad ja ei kuula. Mul on kodus üks VÄGA kange 4-aastane, kes on ka seda kõike teinud aga ma olen omalt poolt alati proovinud lapsele selgitada ja seletada ja õpetada ja keelata, kui vaja. Ta ei saagi kunagi õppida, kui sa lapsega ainult kodus oled. Olen nõus. Kuid kui te juba kuskil olete, siis on ka tore, kui tuletad lapsele miks on midagi mõistlik või mõtlematu teha.

Tänan tähelepanu eest. 😀

Suvi..?

Kas teie olete suve nautinud? On teil suvetunne olnud? Kas suvi kestab veel? Või alles algab? Mina ei ole mitte midagi aru saanud, mis viimastel kuudel toimunud on.. Minu meelest pole suvi päriselt alata jõudnudki ja juba saab läbi. Ma olen ses suhtes tüüpiline eestlane nüüd ja vingun ilma üle aga no.. 21 kraadi ja see ongi SUVI? Sellega olemegi nüüd rahul? Ega midagi teha muidugi ei saa aga vinguda võib ju vahepeal ikka.. Lihsalt kuidagi olen vist maha maganud selle aastase suve ja jutud rääkisid, et augustis pidi jahedamaks ka minema. Ma muidugi ei saa aru isegi millal soojaks läks aga olgu.. Kaks-kolm sooja päeva iga kahe nädala tagant ei ole minu arust piisav..

Kuid kuna ma ainult hädaldada täna ei tahagi, siis ma panen hoopis mõned pildid 🙂

Hentsu on ÜHE AASTANE! Nii vahva lihtsalt.. nii suur poiss 🙂

Pidasime sel puhul Viliveres väikese peo ka maha. Henri oli ise muidugi alguses hästi unine, kuid hiljem väga sõbralik kõikidega ja toimetas kogu aeg ringi. Ma siin meenutaisn ka, et Robini esimesel sünnipäeval ta oli üsna kehvas tujus ja ma olin hästi mures, et tal tuleb uneaeg ja tal on kindlasti paha olla siin.. Henriga oli meil pigem koguaeg küsimus, et kus Henri on ja kas keegi teab kuhu ta jälle vudinud on..
  

Kuna peale sünnipäeva läks Robin vanaisaga Põlvasse tema juurde, siis meie nautisime Henriga seda vähest suve, mis pakkumisel oli ja käisime rannas mängimas. Henri on üsna tubli rannas mängija tegelikult ja enam ei söögi koguaeg liiva..

Nagu pildilt näha, siis sai Henri hästi palju kingitusi! Kottide sees oli peidus väga vahvaid asju ja näiteks neljad erinevad vannimänguasjad. Kuna Henri ja Robin on ikka ülepäeva meil vannis, siis kuluvad need mõlemile kindlasti ära.
  

Kui me randa minna ei viitsi, siis teeme kodu rõdul endale oma ranna.. Lapsed on rahul.

Nagu arvata oligi, siis ega Henri neist kingitusest nii väga hoolinudki ja pakendid olid palju toredamad. Samas nüüdseks ta mängib päris mitme asjaga juba hoolega. Vanaisa Eigo ja tädi Laila kingitud esiplaanil olev pill on praegune lemmik vist. Ka hääli tegev pusle ja vannikossud on põnevad. Ühe vanni mõeldud korvpallimängu panime aga hoopis esikusse peegli külge.

Juba järgmine nädal hakkab Robinil lasteaeda aga meie pole veel kuskile jõudnud. Ma ei tea kuidas nii läinud on, ma olen muidu enda arust üsna agar lastega kondaja.. Samas Robin on sel suvel nii palju ära olnud, et aega olnud vähem olnud. Lasteaeda ta kohe tegelikult ei lähe ka. Paar päeva käib, siis proovime Vembukal ära käia, siis lähme Saaremaale ja siis vaatame, mis edasi saab. Lasteaeda tuleb uus õpetaja ja me väga ootame teda – põnevust ju kõigile 🙂

Mu Henrile

Ma mäletan nii selgelt seda hetke, kui sind mu sülle pandi. Mul on täpselt meeles see kui ilus sa olid, kuidas sa nutsid ja kuidas ma sulle esimese asjana ütlesin: ma ootasin sind nii kaua, mul on nii hea meel, et sa mu juurde tulid. Ja mul on siiani, iga päev, selline tunne – mul on nii hea meel, et sa siia meie juurde oled tulnud ja oled täpselt selline nagu sa oled.

Ma usun, et kõik lapsed sünnivad siia midagi uut tooma, vanematele midagi õpetama. Ka sinu vend on mulle õpetanud nii palju, et ma olen talle igavesti selle eest tänulik. Kui sina oled hoopis teistusugune. Ja see on nii-nii tore. Ma usun, et sa tulid siia ilma rõõmu tooma. Mitte ainult mulle, vaid ka kõigile kellega sa elus kokku puutud. Sa oled kogu aeg nii rõõmus ja siiralt õnnelik, et see tundub lausa uskumatu. Sinu väikestes sinistes silmades on nii palju tarkust ja rahu, sa silmitseid meid kõiki pilguga, mis ütleb: kõik saab korda.

Sinu sünniga muutus meie elus palju ja seda ainult paremuse poole. Paika on loksunud paljud asjad, mis tundusid igavesti nihkes olevat. Sa tõid meile koju teatud harmoonia ja rahu, segades selle täieliku kaose ja nalja ning naeruga. Selle aasta jooksul, mil sa meiega oled olnud, oleme me kõik õppinud tegema kompromisse ja vaatama asju teise pilguga. Sa oled avardanud meie kõigi vaadet elule ja asjadele, sa oled meile näidanud uuesti täitsa siirast armastust. Sa oled soe ja hea, aus ja siiras ning nii uskumatult armas. Lisaks sellele olen ma veendunud, et sa oled äärmiselt tark laps. Sulle piisab vaid korraks millegi ette näitamisest ja kohe teed sa seda järgi. Robin ilmselt hakkab seda tulevikus ära kasutama ja sulle lollusi õpetama, kuid selleks ju suured vennad ongi.

Sa oled nii leplik ja sõbralik, et ükski inimene pole sind vaadates saanud külmaks jääda. Iga sinuga kohtunud inimene muudkui imestab, kuidas sa oled küll niiii armas. Mina enam ei imestagi nii väga. Sa lihtsalt oledki. Vahel sa ei teegi mitte midagi, lihtsalt istud ja oled ja me vaatame sind issiga ning mõtleme, et kuidas me kunagi elasime küll ilma sinuta. Isegi Robin, kes aegajalt veel sind pelgab, sest sa tirid teda juustest, ütleb aegajalt, et küll sa oled armas. Robin vaatab sind ka teine kord sellise pilguga nagu ta loeks su mõtteid aga ei taha neid meile öelda, sest vennad hoiavad ju kokku.

Aitäh, et sa tulid ja oled selline nagu sa oled. Me teeme kõik, mis meie võimuses, et sa saaksid alati õnnelik olla aga ära unusta, et kõige rohkem vastutad oma õnne eest siiski sina ise. Ma luban sind alati toetada ja austada, sind armastada ning kallistada ka siis, kui sa oled mõne sigadusega hakkama saanud. Sa oled minu väike päikene, nii kullakallis ja hea ning ma loodan, et kõik järgnevad aastad sinu elus tulevad täpselt sama rõõmsad, kui oli sinu esimene aasta. Sinu emme.

Robin käis laagris!

Kui Robin esmaspäeva hommikul kell 9 bussiga laagrisse sõitis, siis me ise mõtlesime Raidoga, et kaks ööd seal koha peal olla on tema jaoks piisav ja väga hea saavutus. Robiniga leppisime kokku, et vähemalt ühe öö on ikka ära, et siis ta saab teada, mis tunne see on üldse päriselt niimoodi laagris olla.

Kõnetunnid olid laagris kella 18-19 paiku. Esmaspäeval ma kohe alguses kõnet ei kuulnud aga helistasin kohe tagasi ja siis Robin oli väga elevil häälega. Rääkis, et nad mängisid jalkat, tema mängis koos suurte poistega ja nii tore oli. Käisid veel basseinis ja saunas aga nüüd hakkaks koju tulema. Ütlesin, et lepime ikka kokku, et oled ühe öö ära ja siis vaatame. Leppis sellega kohe ja konkreetselt viskas toru ära sõnadega: ”ma rohkem ei tahagi rääkida, tsau!”. Aaahaaa, et on koduigatsus või? Vist mitte. Õpetaja ütles, et kõik on väga hästi. Korra olevat küsinud koju ja siis kui kõik hakkasid koju helistama, siis tahtis ka aga muidu polnud probleemi. Saatsin samal päeval kell 23 veel sõnumi, et kuidas magama jäämine läks ja sain vastuseks, et vaikus majas ja magab. Olin arvestanud, et ta magab oma lasteaiaõpetaja Jaanaga samas toas aga tema läks ikka poiste tuppa ja magas seal. Arvasin, et kolib veel ümber aga ei, magas nagu nott. Kuna laagripäevad olid kõik 8-22:30ni vähemalt, siis arvata oli, et see 4-aastane kustus sekundiga õhtuti tegelikult.

Teisipäeval ma olin valmis, et nüüd tuleb hakata järgi minema. Kõne algas hästi rõõmsal häälel Robiniga, kes küsis umbes 5 korda järjest: kas issi hakkab mulle järgi tulema? Ütlesin kogu aeg, et räägime ja arutame seda, kuid ta segas kogu aeg vahele. Kusjuures ise ta oli hääle järgi ju väga rõõmus, aru oli saada, et ega ta ei kurvasta kuskilt otsast. Lõpuks tuli tal aga meelde, et nad käisid ju päeval suurtes liivamägedes ja karjääris ujumas ning rääkis sellest rahulikult ning lasi mul ka selgitada. Ütlesin, et issi võib vabalt järgi tulla aga siis ei saa järgmine päev ekskursioonile ja poodi ju minna. SEKUNDIGA tuli vastus: ”aaa, no tulge siis homme, sobib, tsau!”. Õpetaja jälle ütles, et niii tubli poiss on olnud, et kõik kiidavad. Sööb ilusti, teeb kaasa, on tragi ja lõbus ning ei ole ühtegi muret temaga. Olin hästi uhke ja mõtlesin, et ju kolmapäev saab ka viimane päev olema, sest nii pikad päevad ikkagi väsitavad sellises vanuses last korralikult. No lõunat ju ei maga, samas liivamägedes edasi-tagasi 5km ja veel ujumine, jalka ja muud mängud ka..

Kolmapäeval proovisin ise varakult juba uurida, et kuidas tuju on ja mis kellaks järgi sätima. Alguses ütles Robin, et tema ikka koju ei tule aga leppisime õpetajaga kokku, et kui nad enda laagripaigas tagasi, siis otsustavad. Päev möödus neil kuskil farmis ja poes ja külades kolades, nii et arvasin, et selle emotsiooni pealt Robin muidugi koju ei taha tulla. Kogu ekskursioon kokku kestis neil umbes 10 tundi ja siis laagripaika jõudes oli väga väsinud Robin öelnud, et aitab, lähen koju. Helistas Raidole ja Raido ütles, et tuleb talle järgi. Ma ise mõtlen, et minuga oleks ta ilmselt teisiti rääkinud aga nad Raidoga kahekesi sellised õrnakesed vahepeal. Raido igatses Robinit nagunii nii palju, et oligi aeg ta koju tuua.

Raido jõudis enne 22 sinna, panid asjad kokku ja hakkasid tulema. Robin sai enne kaela laagrist medali ja kõik jälle nii kiitsid, et no tõesti, supertubli laps oli olnud. Olime niii uhked ilmselgelt. Tagasi sõites aga avastas Robin, et.. diskole ei saanudki.. ja lõkkeõhtule ka mitte.. ja tegelt tahaks veel jalkat mängida. Kell oli aga juba 22:30, nii et teha polnud enam midagi ja tulime koju ära. Hästi naljakas oli, et jõudsime koju ja siis Robin lihtsalt istus ja ta oli no niiiii väsinud, et kohe naljakas oli vaadata. Samas – tahtis ühte Peeter Pikkkõrva vaadata. Lubasin, muidugi, las korra tõmbab hinge. Vaatas multsi ära, panin ta kell 23:30 voodisse ja magas nagu nott sekundiga. Ta oli väga-väga läbi aga emotsioonid olid nii rõõmsad. Ütles, et ta homme ikka tahab tagasi minna. Olin veendnunud, et ta räägib ”padajuttu” nagu ta ise seda nimetab ning hommikul on arvamus teine.

Hommikul ärkasime hästi aeglaselt, lasin tal tahvlist multsi vaadata ja lihtsalt pikutada ning olla. Käisime pärast õues ja mängimas ja poes, Robin tegi veel pika lõunatudu ja siis läksime väikesele katsikule. Seal tundus, et Robin on hästi väsinud – tuju oli viril ja jonn lahti. Mõtlesin, et ju emotsioone ka väga palju ja õige aeg ikka koju tulla. Natukene mängisime veel, tuju läks paremaks, sõime pannkoooki ja äkki oli olemine täitsa hea. Kui koju hakkasime sõitma, siis hakkas aga pihta: ”mina tahan tagasi ja paluuuuun viige mind tagasi ja emme, sa oled ju kõige parem emme maailmas”. Helistasin korra õpetaja Jaanale, arutasin Raidoga ja mõtlesime, et.. noh, mis seal ikka, las läheb siis tagasi, suvi on, lapsele meeldib ja miks mitte? Ja läkski.

Kuna kohale jõudes oli neljapäeval tuju natukene ülemeelik, siis kahtlustasin, et see võib nii olla ka reedel. Mul oli õigus. Saatsin sõnumi ja uurisin ning Jaana ütles, et tõesti, on natukene liiga ülemeelik ja paar korda pidi teda isegi keelama. Õnneks peale lõunaks oli juba selline rutiin vist tagasi tekkinud ja asjad loksusid paika. Eks see vahepealne koju tulek oli kahe otsaga asi ilmselgelt ning sellest ka kerge meeleolu muutus. Neljapäeva õhtul magama minnes olevat ka ikka öelnud, et oleks pidanud koju jääma ja oh seda jama nüüd aga kus sa enam pääsed eksole. Jaana õnneks on imearmas õpetaja, kes oma tööd teeb ikka nii südamega, et ega ta lasknud Robinil kurvastada. Võttis Robini kaissu, ajas kõik paha tuju ära ja nii nad seal uinusid.

Reedel oli aga päev, mida Robin oli ju terve aja oodanud. Esiteks sai päeval ujuda. Teiseks sai päeval ülipalju jalkat mängida. Kolmandaks oli õhtul DISKO. Neljandaks ja kõige olulisemaks – sai olla üleval veel kauem ja pimedas süüdati suur lõke! Kujuta ette, kõik head asjad olid Robini jaoks ÜHES päevas olemas. Ma ei tea, mis kell nad eile magama läksid aga Robin ise ütles küll, et oli käes juba südaöö ja täiesti pime olevat olnud. Samas rääkis ta diskost ainult väga elevil hääletoonil, nii et igal juhul tasus see tagasi minek end ära.

Täna, laupäeval, läksime meie ka kella 12ks sinna. Toimus isade ja laste vaheline jalka ja emadel oli pimevõrkpalli mäng. Tegime väikest piknikut, sõime kooki, mis lapsed ise tegid, muljetasime teiste vanemate, õpetajatega ja pererahvaga. Neil oli talus koer ka, nii et Henri terve tähelepanu oli talle suunatud. Koer muidugi oli sõbralik aga ega ta enda peal niimoodi ronida ei lasknud nagu Henri oleks tahtnud. Kui meie sinna jõudsime, siis Robin muutus kohe natukene beebiks ja ütles, et ta oma jalanõusid üles ei leia ja tema üldsegi ei tea kus tema asjad on. Muidu oli 5 päeva meieta ja keegi ei pidanud aitama..

Pererahvas tuli meie juurde ja tegi südame hästi soojaks.. Ütlesid, et neil on endal 3 last aga enda oma nad küll 4,5-aastaselt laagrisse niimoodi ei julgeks saata. Ja, et nemad pole veel sellist last näinudki nagu meie Robin on. Kes on nii tubli ja iseseisev, nii tragi oma vanuse kohta ja nii julge ja asjalik. Õigesti arvate, kui te arvate, et mul olid silmad nats märjad.. Nii tore on kuulda selliseid asju, sest ma tegelikult ju teangi, et ta ongi NIII TUBLI laps aga ma kahjuks kipun teda alahindama vahepeal natukene. Robin olevat igas asjas esimesena kohal olnud, kui oli vaja tegevust alustada, sõi hea isuga ja küsis juurde, matkas kaasa kõik matkad ja käimised, ujus, käis saunas, nautis siiralt lõket ja kõike sellega seonduvat, sai hästi läbi teiste lastega, teadis täpselt kuhu viia enda nõud, sai noaga söömisega hakkama, rääkis selgelt ja sai aru kõigest, mis talle räägiti.. Lisaks ütlesid õpetajad, et kui poiste tuba üldiselt oli natukene sassis, siis Robini asjad olid pea alati ilusti tema kohvri peal või kõrval. Ka täna kui ma ta asju läksin kokku panema, siis polnudki mul midagi kokku panna – lasin kätised tühjaks ja panin tuduriided kotti, kõik muu oli täiesti korralikult kohvris. Isegi ta kaisuloomad olid kotis ja kotilukk kinni. Teised õpetajad ka lahkudes ütlesid, et neil oli küll laagris täiesti ideaalne laagriline, kes on kohe loodud seikluseks ja mänguks. Sellega olen ma muidugi täiesti nõus – Robin on VÄGA mängulusti täis laps, kes naudib siiralt iga tegevust.

Robin ise oli laagriga muidugi ÜLIrahul. Talle meeldisid teised lapsed, õues jooksmine, ujumine, saun, lõke, no kõik-kõik.. Ta ütles täna, et kuigi ikka on hea meel koju tulla ja natukene igatses meid, siis ”megakurb” on, et laager läbi sai ja ta läheb järgmine aasta kindlasti veel. Ma selles ÜLDSE ei kahtle muide, meie ise ju ka oleme nii rahul. Esimene laagri kogemus oli nii positiivne ja mõnus, ma olen kindel, et selline asi on väga oluline tegelikult. Ma ütlen kohe ausalt ära ka, et ega ma teda ei oleks saatnud ka mujale ega kellegi teisega, kui Jaanaga. Mõni inimene lihtsalt on selline.. Ta näeb su last täpselt nii nagu sa tahad, et kõik teda näeks, ta suhtub temasse nii soojalt, et sa usaldadki talle oma lapse ja ei kahtle üldse, et lapsel oleks kurb või halb.. Igal juhul läheb Robin tulevikus kindlasti laagrisse väga rõõmalt ja see teeb meil meele ainult rõõmsaks.

Väikene matkasell aga on tänase öö kodus ja siis läheb paariks päevaks vanaisa juurde Põlvasse ka. Vanaisa väga tahab Robiniga kalale minna ja oi, Robin tahab ka. Peale seda naudime me veel nädalakese-kaks veits vabamat elu, käime Lottemaal ja Vembukas ja mõnes kohas veel ning siis hakkame vaikselt lasteaia rutiiniga jälle harjuma. Üldiselt meie perele rutiin meeldib ja kuna meil on niiiiiii tore lasteaed, siis me pigem ootame, kui pelgame lasteaeda. Suvi on seiklus ja lapsel peabki suvel olema kott pidevalt seljas. Peaasi, et meel on rõõmus ja hing on rahul!

Henri (peaaegu) 1

Kuigi Henri sünnib tegelikult ju alles homme hommikul, siis ma arvan, et on sobilik ka täna teha väikene kokkuvõte Henri esimesest aastast. Keegi kunagi ütles, et tore oleks lugeda, mis on neil Robiniga sama ja mis erinev olnud aga ma pean ausalt tunnistama, et ega ma eriti ei mäleta milline see Robin-poiss aastaselt oli. Õnneks on mul selle jaoks blogi, kuid selles postituses keskendume siiski Henrile ja sellele milline on tema ja kuidas temal aastaselt läheb.

Kõige olulisem on minu meelest alustada sellest, et Henri on õnnelik laps. Ta on rõõmus, ei võõrasta väga ja naudib seltskonda. Kui Henri isegi hakkab nutma, siis tavaliselt rahuneb ta kiiresti maha ja ega ta väga ei nuta, nii et ma ei oskaks öelda, mis põhjus on. Üks kord eelmine nädal juhtus küll, et me olime Henriga autos, Kaija istus ka autosse ja Henri hakkas äkki nutma. Kohe nuuksus ja nuttis ning nii pole kunagi olnud. Ainukene järeldus, mis me teha oskasime: Henri ehmatas kuidagi Kaija hääle peale ja kartis, et äkki mina lähen ära? Tegelikult ei ole kindel, milles asi oli aga kui autost ta välja võtsime, natukene süüa andsime ja nalja tegime, siis rahunes ilusti maha ja oli jälle rõõmus väike kratu.

Henri istub enda toolis praegu veel selg sõidusuunas. Meie tooli saab kasutada kuni umbes 4nda eluaastani, nii et ju me ta ikka ühel hetkel keerame näoga sõidusuunas, kuid praegu pole selleks veel tungivat vajadust olnud. Autosõitudega on lood nii ja naa. Ei saa öelda, et need talle väga meeldiksid aga üldiselt väga suurt sõda nende ajal ka ei ole. Kui on muidugi 3 tunnine sõit, siis ma sätin uneajale, kuid sellised kuni tunnised otsad kannatab ta üldiselt ka niisama ära. Kui Robin ka autos on, siis on muidugi kergem meil kõigil: ta saab ise Henrile mänguasju ulatada, nalja teha ja vahel talle mõne kõrsiku näppu pista.

Nagu allolevalt pildilt ka näha, siis on Henril lutt. Lutt on tal üldiselt ikka magamiseks ja vahel kasutame seda ka niisama – kui meel kurb või ta on otsustanud ülimegakõvasti kuskil kriisata. Ma ei muretse veel üldse, et lutt tuleks ära võtta või see on ikka hirmuskolepaha asi. Kuigi ma mänguasjaks Henrile niisama lutti suhu pigem ei pista, siis magama paneku teeb see ju kõigil kergemaks. Üldiselt öösel Henri selle peale ei ärka, et lutt on kadunud. See tekk on aga väga-väga-väga kallis ja see on iga une ajal kaisus. Tudutekk 🙂

Henri magab päeval tavaliselt kaks und. Hommikuti ärkame me kuskil 7:30-8 paiku ja esimene uni on siis vastavalt ärkamisele kuskil 9-9:30 vahel ja kestab umbes 11ni. Teise une teeb Henri 15:30-17 paiku. Mõlemad päevauned teeb Henri üldiselt rõdul kärus ja seda ei ole mul plaanis ”ümber harjutada” veel nii hea. Esiteks on minu arust õues magamine lihtsalt nii mõnus ja tervislik. Teiseks on mul endal ka hea, kui Henri magab rõdul ja ma saan sel ajal toas kolistada ja koperdada nii palju, kui süda lustib. Vahel on aga päevad natukene teistmoodi ja siis teeb Henri päeval ühe pika 2,5-3 tunnise une. Tavaliselt selle teeb ta siis toas. Üldiselt üks uni on praegu ikkagi vähe, sest isegi kui ta ärkab kell 16, siis on ta lihtsalt kella 19 paiku juba üsna viril ja väsinud. Ta on päris suur unimüts üleüldse, nii et praegu meile see kahe une süsteem sobib kenasti. Üks päev magas ta näiteks 3×1,5h. Ma ei tea kas asi oli vihmases ilmas, kuid ta oli lihtsalt nii unine. Õhtul läks tol päeval magama oma tavapärasel ajal ehk kella 21 paiku.

Hentsu magab enda voodis ja sööb öösel tavaliselt 2 korda. Pakume talle Aptamilli piima. Oleme proovinud anda talle öösel natukene väiksema koguse, kuid siis hakkab ta nutma, mis tähendab, et ju on öösel ikka kõht päriselt ka tühi, mitte ta ei ärka lihtsalt niisama. Õhtuputru sööb ta vahepeal ka, kuid ma ei ole märganud, et see midagi muudaks. Ilmselt nüüd kui ta läheb aina rohkem meie toidule üle, saab ka kõht paremini täis. Samas ei ole see öine ärkamine minu jaoks midagi kirjeldamatult hullu ja ma ei plaani mingisugust kurja võõrutamist veel tegema hakata küll.

Hentsu kõnnib ja jookseb väga kiiresti. Hakkas ta siis kõndima mõni aeg enne oma 11nda kuu sünnipäeva. Praeguseks jookseb ta rohkem, kui kõnnib, vahel harva veel käputab mänguhoos. Jalad on tal kõndides üsna harkis aga samas saab ta ka liiva peal kõndimisega hakkama. Tavaliselt jookseb ta siis, kui ajab kassi taga või näeb, et keegi on unustanud vannitoa ukse lahti ja ta tunneb võimalust, et äkki õnnestub sinna prügikasti mängima minna.

Minu arust on Henri füüsiliselt väga hästi arenenud ja taibukas laps. Umbes kuu tagasi hakkas ta ronima ka mänguasjakasi, voodile ja diivanile ning kohe sai ka aru, et alla tullakse pepu ees. Kui tal see meeles ei ole ja hüüad ”pepu ees!”, siis ta keerab kohe end õiget pidi ja tuleb jalad ees alla. Ma ei tea, miks me ei ütle ”jalad ees”.. Igal juhul saab ta sellistest kergematest palvetest aru küll. Näiteks:

  • lähme võtame köögist süüa
  • lähme venna tuppa
  • näita kus on Henri papud
  • pepu ees tule diivanilt alla
  • tee kassile pai-pai
  • henri on tubli, plaksutame

Praegu on muidugi see aeg, kus Henrit üksinda kuskile jätta ei saa, sest ta mõtleb igasuguseid asju välja. Pidevalt on ta kuskilt midagi kätte saanud ja sööb seda, määrib sellega põrandat või on selle ära peitnud. Minu kummikute sees on olnud telekapult, võtmed, erinevat toitu, mänguasjad, päikseprillid.. Ka Robini riidesahtlitesse ja mänguasjakasti taha on ülihea asju panna. Elioni pulte on meil näiteks kaks ja pidevalt on need kadunud. Selles suhtes on suva, et suvel keegi eriti ei kasuta neid pulte nagunii.

Koristada meeldib Henrile küll. Käib muudkui selle suure harjaga ringi ja pühib põrandat. Liigutus on täitsa õige, nii et ehk on varsti mulle tõesti abiks. Ka näiteks juukseharja teab ta täpselt kuidas kasutada ning ta pidevalt ”sügab” sellega enda pead ja ise naerab. Robini puhul seda mäletan ma küll, et ka tal oli tolmuimeja ja põrandahari lemmik. Tolmuimeja on meil praegu hästi suur ja veereb hea hooga. Alguses Henri kartis seda, sest ta on väga vali, kuid praegu teeb muudkui ”vuuuuu” häält ja jookseb sellega mööda korterit ringi kui ma üritan tolmu võtta.

Õues käime me vahel ka ilma käruta, kuigi ma ei saa kurta, et Henri seal üldse ei püsiks. Sellise tavaliselt kodu-Janseni pood-mänguväljak otsa ikka kannatab seal ära. Tavaliselt piisab ühest mänguasjast, ta naudib niisama vist ringi vaatamist rohkem, kui mänguasjadega kolistamist. Metsas on hea talle marju suhu pista, need meeldivad palju rohkem, kui mänguasjad. Mänguväljakul meeldib talle väga kiikuda aga mitte kaua – kui igavaks läheb, siis proovib ta hästi kiiresti kiigus püsti tõusta. Liumäest meeldib ka alla lasta aga seda koos minuga, sest Robini sülest hakkab ta end keerutama ja vingerdama ja lendab tavaliselt minema. Robin jaksaks teda hoida küll aga ta ei julge kunagi, kardab, et äkki Henri saab haiget.

Robini ja Henri omavaheline suhe on selline, et Henri on vaimustuses ja Robin natukene vähem. Kui muidugi keegi teine tahab Henrit sülle võtta või plutitada, siis on Robin esimene, kes vahele hüppab ja Henrit tassima tahaks hakata. Ma üldiselt väga ei luba, sest Henri on päris raske ikkagi. Muidugi tohib ta Henrit sülle võtta ja kallistada niisama aga ei ilma erilise vajaduseta Robin teda ikkagi ringi ei tassi. Ainult siis, kui ma vannitoas olen ja Henri on teisel pool ust ning ei liiguta end – siis Robin tuleb ja tõstab Hentsu eest. Seda juhtub nädalas korra-kaks vähemalt. 🙂

Henrile meeldib Robini peal ronida aga Robin natukene pelgab. Henri ei tunneta veel oma jõudu ja tahab paitamise asemel ikka juukseid kiskuda aegajalt ning Robin pelgab teda keelata ja ära tõsta. Nagu öeldud, siis ta kardab vist Hentsule haiget teha ja ei ole kindel, kuidas päriselt selle väikesega ikka ringi peaks käima. Vahel harva ta ütleb ka kuskile minnes, et kas Henri jääb koju aga enamasti on ta ikkagi Henriga väga harjunud ja teab, et mõned asjad oleneved ka Henrist ja kui ta end õues ikka täis kakab, siis on vaja korraks tuppa tulla.

Samas on teinekord väga armsaid hetki neil kahel. Kuulen kuidas nad Robini toas kahekesi mängivad ja Robin talle midagi õpetab. Või kuidas ma ükskord vihastasin, sest Henri ei söönud ja siis Robin läks talle ise süüa andma. Henri muidugi sõi siis ka, vaatas muudkui Robinit ja nosis tasakesi. Ju venna oli ikka rahulikum, kellele närviline energia ikka meeldis ja mina olin ju juba selleks hetkeks päris ärritunud. Üldiselt olen kindel, et mida suuremaks nad saavad, seda rohkem neil on koos tegemist ja toimetamist. Robin rattale võtab Henri alati ja enda sööki jagab ka temaga lahkelt.

Mis sööki puutubki, siis Henri hea meelega sööks ainult meie toitu vist. Me ikkagi kõike päris ei anna aga õhtusööki üsna tihti küll. Suppe, kala, kana, kartulit, riisi, muna jms sööb ta hea meelega. Pasta on vist kõige lemmikum ja isegi täisterapasta sobib, kuigi minu enda jaoks on see ilma maitseaineteta ikka marumaitsetu. Katu andis talle üks päev kodust ja head, korralikku hakklihakastet ning seda sõi ka hea isuga. Kodus ma sellist asja teinud ei ole, sest ma ise seda ei söö aga mõtlesin, et peaks ehk ikka lastele tegema. Robin lasteaias ka sööb seda ja talle väga meeldib. Ka jäätist oleme Hentsule andnud. Tegelikult on õigem öelda, et teised annavad ja ma ei keela. Ta võtab sealt 2-3 ampsu tegelikult ju ainult, kuid ma mäletan, et Robinile ma küll ei lubanud anda.. Putrudest sööb ta siiani Holle asju, poepüreedest on ainukesed sobivad Salvesti need Põnni tuubid. Kusjuures soolaseid armastab ta rohkem, kui magusaid. Pirnipüree on ikka lemmik. Kuna ma ise ei ole talle kunagi toitu püreeks teinud, vaid kätte niisama andnud, siis oskab ta väga ilusti süüa. Kamapalle ta eriti ei söö, kuid mingeid muud selliseid krõbuska moodi asju saab ilusti ükshaaval kätte ja paneb suhu ning närib korralikult. Liha proovin anda lihtsalt väiksemad tükid, kuid muudel asjadel on ampsud täitsa tavalise suurusega. Kusjuures eriti näksida talle ei meeldigi, parema meelega sööb sooja toitu – mõistlik laps. Lemmik asjad on tal praegu ikka arbuus, pasta, õun ja pirn. Ei ole hea anda talle herneid, sest nendest tekitav ikka veel gaasid. Õunast samas niimoodi mitte.

Mõned sõnad on tal ka ikka sõnavaras olemas:

  • aidäh – aitäh, mis ilmus juba väga varakult ja on praegu umbes pool aega õiges kohas kasutuses
  • emm, emme
  • išš – issi
  • kss, kiis – kass
  • mämäm – süüa ja vahel ka juua
  • baibai – pai-pai
  • buu – puu
  • papa – papud

Kordab ta sõnu järgi üsna meelsasti ja tublilt. Tegelikult ütleb ta ilmselt mingeid asju veel aga kuna need veel nii tihti kasutuses ei ole, siis ma neid niimoodi üles ei märgi. Näiteks aegajalt ütleb ta ”pll” ehk pall. Ka oskab ta teha auto vurr-vurr häält ja autodega mängib ta täitsa nii nagu Robin ehk ikka lükkab neid mööda maad ja siis ise vurrvurritab kõrval. Talle meeldivad kõik häält tegevad asjad ja kui mängib ükskõik missugune muusika, siis hakkab ta natukene tantsima. Liigutab end paremalt-vasakule, vahel ka liigutab käsi ja pead. Sobivad nii sõnadeta muusika, lastelaulud, kui suvalised poplaulud raadiost. Ise paneb ta tihti mängima oma kitarri või muusikapleieri, hoiab seda käes ja siis õõtsutab mööda tuba end ringi.

Näpuga näitab ta praegu ka hoolega. Tihti me aru ei saa, kuhu ta täpselt näitab ja mida ta tahab aga ta on hästi järjepidev ja niisama kergelt alla ei anna. Samas ta väga ei hakka ”jonnima”, kui me kohe aru ei saa, proovib ikka veel ja veel. Kass on talle hästi lemmik ja ei takista teda ka see, et täna kass kohe korralikult teda küünistas ja hammustas. Siin kohal ei ole ma üldse kassi peale pahane, sest Henri istus ta seljas ja hoidis teda vurrudest kinni. Kass viimases hädas alles paneb küüned käiku, üldiselt laseb ta Henril enda peal lihtsalt ronida. Eks natukene läheb veel aega, kuni jõuab kohale, et kass on ka õrn ja peab tasakesi tegema.

Muidugi meeldib veel Henrile ujumine ja vesi üleüldse, Daniel Tigeri multikas, meie, Lukside perekond, kõik loomad, liiv, kiikumine, kiigutamine, kallistamine, kõdistamine, müramine.. Ta on asjalik laps, minu arust kohe väga. Oskab torni otsa rõngaid laduda, tõstab ühest karbist asju teise karpi, saab aru kus on beebiraamatus ”tita peidus”, oskab osutada teatud asjadele, vaatab sulle niii siira huviga otsa, kui temaga räägib ja naerab maailma kõiiiiiige armsamini. Meie väikene kullakallis. 🙂

160529-KK494

Dinner in the sky

Kuna Dinner in the Sky on sel aastal 10ndat korda, siis ilmselgelt olime me ka eelnevad aastad Raidoga rääkinud, et kindlasti peaks minema ja kindlasti lähme ja no sel aastal kindlalt lähme! Ükski aasta ei jõudnud pileteid osta, kui äkki oli üritus juba läbi saanud ja meie polnud kuskile jõudnud.

Sel aastal ma nägin küll neid kuulutusi, et 10nda aasta puhul Jarek ja Laura esinevad ka, kuid jällegi ma ei jõudnud reageerida juba, kui oli osadel kuupäevadel kirjas, et väljamüüdud. Kuna ma tegelikult ju kardan kõrgust ka, siis ega ma nüüd niiii hullult sinna minna tahtnudki, rohkem Raido rõõmuks. Juhtuski aga nii, et Raido sõber ei saanud üse ühel kuupäeval minna aga piletid olid olemas ja nii saimegi meie ootamatult piletite omanikuks. Jah, ma kartsin üsna palju, mulle ei meeldi sellised kohad muidu aga ma ei taha hirmu pärast asju tegemata ka jätta ning nii me ikkagi eile kell 20:15 istusime ja jõime oma esimesi jooke närviliselt oodates oma pealeminekut.

Minu sõber Taavi töötab seal ja ütles, et me ausalt alla ei kuku. Ma ei uskunud teda aga näete, ei kukkunudki. Ma nurga peale ei tahtnud üldse istuda ja kuna Raido ju muidu kõrgust ei karda, siis istus sinna tema. Peale meie ja Jarek Kasari (ning tema pilli) oli seal veel vist 5 paari inimesi ja 4 töötajat. Mahtusid täitsa okeilt seal liigutama end ja said enda asjad tehtud. Kas oli hirmus? Ei olnud! ÜLDSE ei olnud hirmus. Ma alguses istusin küll hästi pinges ja ei vaadanud väga alla aga umbes 10 minuti pärast oli tunne juba täitsa hea. Seevastu Raido hakkas seal üleval hoopis pabistama ja sai aru, et ju ta ikka vist kardab kõrgust. Ta kahe käega eriti lauast ei julgenud lahti lasta, alles magustoidu ajal tundis end vabamalt ja liigutas enda tooli seljatuge ka.

Nagu piltidelt näha, siis vaade oli mõnus. Meil väga vedas ka ilmaga. Seal muide antakse selga Makita soojendusega joped, kuid ma enda oma tööle ei pannudki – oli niisama ka hea olla. Kuna seda asja.. alust.. mis iganes selle istumisasja nimi on, keerutatakse vahepeal ka, siis saad teha iga sobiva nurga alt pilti vaatest ja endast. Meist tegi pilti Taavi kellel minu meelest ei ole selleks silma, tema ise nõus muidugi polnud.
  

Jarek oli armas ja naljakas nagu ikka. Samas see oli tema kolmas kord järjest üleval olla ja ta pärast rääkis ka, et natukene oli endast tüdinenud. Samas on ta ju nii chill inimene, et ta ei peagi laulma, temaga on tore niisama juttu rääkida ja tema heietusi kuulata.
  

Kui nüüd toidust rääkida, siis selle jaoks ei ole mina õige inimene. Ma ei söö ju väga paljusid asju ja sealset toitu ka väga ei tahtnud. Kuna esimene käik oli heeringas ja jogurt, siis ma küll jogurtit proovisin aga heeringas on üks kõige vähem lemmikum asi mu jaoks ÜLDSE. Raido sõi ära nii enda, kui minu oma ja talle sobis. Ta muidu ka suur heeringa fänn ei ole.Teine käik oli vist sibulasupp, pošeeritud muna ja.. karulauk vist äkki. See supp iseenesest oli täitsa hea aga minu maitse jaoks natukene soolane. Raido ütles, et ma lihtsalt ei proovinud seda õigesti koos muna ja karulauguga ning ju tal oli õigus. Aga no.. see nägi ju naljakas välja.. Pearoaks oli koha, kukeseentega ja pastinaagiga aga üllatusüllatus, ma ei söö ka kukeseeni. Kala oli minu jaoks naaatukene maitsetu aga mitte halb. Samas ma ütlen veelkord : mina ei ole õige inimene kommenteerima. Raido ütles ,et talle meeldis kõik, maitsed olid lihtsad ja head. Portsud olid muidugi pigem väga väikesed, kuid suuremaid ma ei oodanudki. Magustoituks oli leedrikreem maasikatega ja see oli väga hea. Leeder ei ole mu üks suurimaid lemmikuid, kuid maasikatega koos sobis see täitsa hästi.

Kas soovitaks minna? Ikka. Ilus oli, huvitav oli, sai nalja ja on vähemalt käidud. Hirmus ei olnud minul peaaegu üldse. Taavi rääkis, et inimestel on alla kukkunud ikka päikeseprillid, telefonid, ka jalanõud jne aga mina tundsin end üsna vabalt ja midagi alla ka ei pillanud. Toidu kõrvale pakutud vein oli väga hea kerge ja sobis selliseks puhuks ülihästi. Igal juhul oleme me mõlemad rahul, et ära käisime. 🙂

Robin läks laagrisse

Ma mäletan enda lapsepõlvest, et suved olid täis liikumist ja käimist ja tegemist. Kuna ma vist ei ole kunagi suur võõrastaja olnud, siis ei mäleta ma ka, et oleksin eriti kartnud või nutnud, kui kuskile ilma vanemateta minema pidin. Minu jaoks suvi tähendaski pikki nädalaid vanaema juures ja no oli lahe, ausalt oli.

Kui sel aastal lasteaiast puhkus tuli, siis me arutasime ka Raidoga, et kuidas teeme: kas hängime ise terve aja Robiniga või proovime teda ikka saata kuhu ta minema on nõus. Kuigi ma võisin alguses mõelda küll, et jaa, niii vahva, ise olemegi 5 nädalat ainult lastega, puhkame ja mängime, siis neljandaks päevaks oli mul juba juhe koos – ilm on sügisene, väga palju siseruumi tegevusi enam pakkuda ei osanud ja Robin on laps, kes vajab tegutsemist ja liigutamist. Muidugi paar-kolm päeva on kodus ka mõnus ja vahva, kuid laps tahab ikkagi ÕUE. Laps tahab joosta, hüpata, ujuda, karata, kisada, rattaga sõita aga kui kooooguaeg sajab, siis läheb endal ka tuju päris kehvaks ja tuleb välja mõelda tegevusi, mis ikka lapsele suvevaheaja tunde tekitaks ka.

Niisiis oli Robin üleeelmisel nädalal mõned päevad mu vanematega Saaremaal, siis Raido isaga Põlvas ja täna läks Robin esimest korda elus laagrisse. Kuid ei maksa nüüd ehmatada – me ei saatnud teda kaheks nädalaks laagrisse, kus ta kedagi ei tunne ja midagi ei tea. Laagrit teeb Robini kõige toredam lasteaia õpetaja. Temaga koos on seal veel ka tema tütar abis, keda Robin lasteaiast teab ning veel mitu väga toredat õpetajat. Lapsi on alla 20 ning Robin 3 neist tunneb üsna hästi, üks on tema lasteaia kaaslane kellega nad lasteaias ka väga hästi läbi saavad. Laager kestab tegelikult kokku 6 päeva, kuid eks meie vaatame, kas Robin on 2 või 3 ööd. Oleneb kuidas tal tuju ja meeleolu on. Laager toimub ühes mõnusas talus, kus on olemas bassein, mänguväljak, lähedal matkarajad, kossuplats, jalkaväljak, isegi liivakast. Päevakava oli neil hästi mõnus – palju mängu ja liikumist, natukene vaba aega ning sekka filosofeerimisrännakuid, mis peaksid Robini-sugusele väga meeldima. Talle väga meeldib arutleda igasuguste asjade üle. Lõunaund magama ei pea, kuid Robin küsis kohe, et kas võib – usun, et vajadusel võib. Robin on laagris kõige noorem laps, teised on sellised 1-2-klass ja sekka mõned vanemad lasteaia lapsed.

Ta oli ise hästi elevil ja ärkas hommikul vara üles ka. Kui bussipeale hakkasime minema, siis juba niheles väga ja koguaeg küsis, et millal lähme. Autos ikka natukene läks hääl kurvaks ja kui kogunesime teiste lastega, siis korraks tuli nutt ka. Samas oli see väga kiire ja põgus. Selgitasin talle ka, et eks see ongi kõik uus ja hirmutav, samas põnev ja tore. Lapsel on nii palju uut ees, et minu arust mõned pisarad on täiesti loomulikud. Kinnitasin talle, et kui ikka meel on väga kurb, siis õpetaja annab kindlasti teada ja koju tulla saab alati. Samas olen kindel, et tal on seal tore ning koju tulemine on viimane asi, mis meeles. Robiniga on tegelikult väga lihtne – kui mängida, joosta ja õues olla, siis on tal huvitav ja ongi kõik, muud polegi vaja.

Igal juhul oleme me väga elevil ka ise, et kuidas tal läheb. Olen kindel, et hästi, kuid ootan väga, kuidas ta ise meile sellest kõigest räägib. Ta oli ise arvamusel, et kui suvel meeldib, siis äkki saab talvevaheajal ka kuskile laagrisse minna. 🙂

laagrisse

 

Previous Older Entries