Diagnoos: emadusest tingitud ajuprobleemid

Ma olen täitsa väsinud. Tegelikult kohe väga väsinud. Normaalsel päeval ma läheksin lihtsalt ja magaksin koos Henriga aga viimased nädalad on nii kiired olnud, et mul pole enam lõunauneks aega. Mis elu see on – ilma lõunauneta?!

Ma usun, et paljud emad teavad seda tunnet, kui oled juba mitu aastat kodus olnud ja siis äkki lähed tagasi tööle või kooli või lihtsalt on tegemisi 10x rohkem ja siis sa oled õhtuks hästi läbi. Mul oli see sama tunne ka siis, kui ma peale Robinit läksin ülikooli. Esimesed nädalad olid väga väsitavad, polnud harjunud nii palju mõtlema ja nii paljude inimestega suhtlema. Muidugi loen ma näiteks kodus olles üsna palju, suhtlen sõbrannadega, käin jooksmas ja külas, kinos ja kohvikus, kuid kui mul on ikkagi väsimus peal, siis ma puhkan ja ei tee mitte midagi, isegi ei korista. Praegu on meil olnud eriline luksus, sest kui ma olen lausa nii väsinud, et ma tahan lihtsalt üksi poes käia, siis lapsehoidja saab appi tulla. See üksi poes käimine võib teine kord olla täielik luksus.

Kuid praegu on sattunud mitu asja kokku ja kuigi tegelikult on see ikkagi eelkõige huvitav ja põnev, siis õhtuks ma olen täitsa vässu. Olen proovinud viimasel ajal rohkem jooksmas ka käia. Üksinda ma väga ei viitsi aga Katu on mind kaasa vedanud ja mitu korda oleme ka 10km jooksnud. Mulle meeldib pikka maad joosta, rahulikult sörkida ja juttu rääkida. Ma joostes muusikat ei kuula kunagi, palju parema meelega räägin sõbrannaga. Lisaks on tulemas jaanipäev, täna on lasteaias meil nö aastalõpupidu, olen käinud külas mitmel sõbrannal, saanud kokku mõnede heade tuttavatega ja käinud paaril lõunal inimestega, keda liiga harva viimasel ajal näinud olen. Selle kõige kõrvale veel ka see, et sel aastal olen ma Kohilas toimuva lasteprojekti ”Mäng on väikese inimese töö” projektijuht. Kuigi sel aastal on suur osa minu tööst ikkagi õppimine ja jälgimine ning mulle väga meeldib sellega tegeleda, siis need asjad võtavad ka aega. Õnneks see mulle aga tõesti hingelähedane asi ja ma hea meelega teen neid toimetusi.

Sel nädalal olen ma iga päev kodust hommikul läinud, vahepeal päeval kodus käinud ja siis kuskile jälle läinud ja siis jälle kuskile läinud ja siis õhtuks koju saabunud. Henri on vahepeal koos hoidjaga, vahepeal Raidoga ja vahepeal minuga kaasas. Näiteks täna käisime Britti ja Piretiga NOPis lõunal ja Henri oli minuga seal kaasas. Roomas ja ronis ja ilastas – elu nagu lapsel ikka.

Tänane päev algas meil tegelikult sellega, et me magasime natukene sisse. Muidu me 8 paiku ikka oleme üleval aga täna ärkasin 8:20. Pidin juba 8:45 Männikul olema, nii et oh kus läks alles kiireks. Ajasin Robini ruttu üles, panin sel ajal Henri riidesse ja Robini riided valmis. Robin tahtis süüa ka aga ausalt – mul polnud aega talle süüa anda ja ma teadsin, et kohe oleme nagunii lasteaias. Võtsin talle autosse müslibatooni kaasa ja 8:36 istusimegi autos. Jäime küll natukene hiljaks, kuid selle ilusa tordi saime õnneks ikkagi kätte ja siis viisime selle koos Robiniga lasteaeda ära.

Kuna ma olin koju unustanud Robini vihmariided, siis pidin ma korraks koju tagasi tulema ja vihmariided veel lasteaeda ära viima. Pärast seda käisime me Henriga õpetajatele lilli ja kingitusi ostmas ning saimegi ainult korraks kodus käia, Henrile puhtad riided panna ja sõitsimegi Kadriorgu. Kell on alles 14:40 ja mul on tunne, et ma oleks maratoni juba jooksnud. Kuna eile käis lasteaias vargil Kratt, kes viis ära laste lemmik raamatu, siis täna lähme me vanematega koos appi seda otsima. Lapsed on juba täitsa väsinud, sest eile otsiti igalt poolt ja keegi olevat isegi Krati kakat hoovis näinud..

Mulle meeldib väga lasteaiaga niimoodi seotud olla. Mulle meeldib lastega neid mänge kaasa mängida ja teha ning neisse süstida seda usku, et KÕIK on võimalik. Robinil on elav fantaasia ja minu meelest on see äge. Mul endal on ka ning terve elu on igasugune raamatute lugemine just sellepärast hästi mõnus olnud. Ma suudan peale paari lause lugemist endale ette kujutada juba raamatutegelase oleku, näo või kodu ning see teeb lugemise hästi kergeks. Loodan, et tulevikus on Robinil sama moodi.

Tegin täna aga lasteaeda vanematele väikesed vihjed, kus Kratt raamatu peitis. Kõige pealt tuleb ära lahendada üks lastenimedega ristsõna, siis tuleb otsida veel paarist kohast vihje järgi ning lõpuks tuleb raamat ikka välja ka. Kui raamat on leidud, siis on meil lastele väikene üllatus ja kuna see on üllatus ka mõnedele vanematele, siis ma seda igaks juhuks praegu siia ei kirjuta. Igal juhul tuleb meil vahva õhtu ja selle lõppedes loodame lasteaia hoovis ühiselt grillida ka. Lubab vist küll vihma, kuid meil on seal õnneks ka üsna suur katusealune, nii et kindlasti saame hakkama. Natukene on aga kahju, et lasteaed hakkab selleks hooajaks läbi saama. Tahan kindlasti kirja panna enda mõttted meie esimese ”ise tehtud” lasteaia aasta kohta ja natukene üles märkida ka arenguvestluse infot. Robini arenguvestlus kestis muide 2,5-tundi, nii et kirja panna on nii mõndagi. Nii juhtub, kui õpetaja, mina ja Raido kokku saame lihtsalt, me kõik tahame palju rääkida.

Minu ema-aju on aga tõesti täitsa väsinud ja ma mõtlen natukene hirmuga, et järgnevad nädalad ongi sellised. Eks tegelikult ma tean, et sellega harjub ära ja aju lõpuks suudab normaalselt funktsioneerida, kuid praegu on ta veel kerges puhkeasendis. Samas on tal viimane aeg sellest ärkama hakata, sest kellelegi on varsti ülikooli katsed..

Stiiliguru

Lugesin Ebapärlikarbi blogist, et mis siis on tema arust stiilne ja mis mitte. Vaatasin, et samal teemal oli Mallukas ka kirjutanud ja no kindlasti on juba keegi veel. Kuna ma ise seal EBA üritusel ka vaatasin ikka natukene, mis inimestel seljas oli, siis mõtlesin, et asi see siis on nüüd ahvida teiste pealt teemat ja mis seal ikka. Mulle muidu tegelikult ei meeldi üldse, kui igas blogis on ühel nädalal sama teema aga no tundub, et ma hakkan ise ka täielikuks pärdikuks muutuma.. Aga no mis sa teed, kui kohe tahad samal teemal kaasa kaagutada.

Minu maitse on pigem vist üsna lihtne. Mulle meeldivad lilled. No mul on lillelisi jalanõusid, pükse, särke, seelikuid, kleite ja sokke. Ka tätoveering minu õlal on ju lilleline ja üleüldse on elu üks suur lill. Raidol on ses suhtes väga hea mulle kingitust osta, et ta teab üsna täpselt, mis mulle meeldib. Olen sellest ka varem juba kirjutanud, et Raido on üleüldse väga hea kingituste ostja. Kuid kui ma nüüd üritan mõelda sellele, et kas ma ise olen STIILNE inimene, siis.. mul pole õrna aimugi.

Ma olen varasemalt kirjutanud kindlasti ka, et näiteks mingiks üliilusaks inimeseks mina end ei pea. Kunagi ei ole pidanud. Mitte kunagi polnud ma see tsikk kellega klubis rääkima hakati hullult või kes oli kogu aeg mingi tähelepanu all. Mul olid väga ilusad sõbrannad, siiani on tegelikult ju ja nende kõrval ei ole alati kerge särada. Minu õnn on aga see, et ega ma sellest ennast heidutada ei ole lasknud. Ma ei ole kindlasti kõige ilusam naine maailmas aga sellest pole lugu – ma pole kindlasti ka kole. Okei, kellegi arust ilmselt olen ka, kuid ma ise pean end selliseks Eesti keskmiseks. Ja see on okei. Kõik ei saagi olla kõige ilusamad ja andekamad ja osavamad. Mõni muidugi on ka – kõik asjad kokku ja no nende inimeste peale ma nats olen vahel kade ka. Kuid mina selline ei ole ja ma sain sellest juba üsna ammu aru. Kohe siis ma otsustasin ka, et mis sest ikka ja kui ma just supermodelli välimusega ei ole, siis ma olen lihtsalt äge inimene. Koguaeg muidugi ei ole ja mul on palju omasid vigasid, kuid ma ise seda leian aga küll, et tegelt ma olen täitsa tore inimene. Mulle meeldib hea nali, ma proovin ajaga aina rohkem õppida end panema teiste olukordadesse, ma olen julge ja jutukas ja veits küll terava keelega aga siiski piisavalt sõbralik. Nii, et sellepärast ma ei olegi oma elus väga palju mõelnud sellele, et kas ma nüüd olen stiilne või ei ja kas ma ikka panen selga selle või tolle kleidi.

Samas teatud olukorras võib mulle olla ikkagi see kleidivalik väga raske. Ma olen ju ka kaalude tähtkujust ja seda enam. Minu jaoks on aga riietumisel hästi oluline punkt see, et ma tunneksin end mugavalt. Ja ma tunnistan ausalt, et ma valin ikka riietuse natukene ka ürituse järgi. Näiteks kasvõi sinna EBA-le või mingile muusikaauhindade jagamisele ma ei lähe teksades. Ka teatrisse ma pigem ei lähe teksades. Restorani võin minna küll, kuid siis peab särk või pluus olema natukene viisakam. Ühesõnaga, mul ei ole suva kuidas ma välja näen kohas, kus ma tean, et teised inimesed on oma välimusega vaeva näinud. Ja see ei ole isegi niivõrd sellepärast, et muidu teised vaatavad, et ma olen kaltsakas, vaid sellepärast, et see tundub.. aus.. ja viisakas? Teised on ju vaeva näinud, miks siis mina ei peaks? Muidugi ma selle riietuse üle TAVALISELT tunde pead ei vaeva, kuid mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma naudin seda, et vahel saan selga panna kleidi ja kingad.

Kuid naljakas on see, et ma arvan, et vahet ei ole, kui palju ma pingutaks, mõnel üritusel on ikka nii, et kellegi arust ma olen täiesti mööda pannud ja näen kole välja. Näiteks Mallukas oli kirjutanud, et ta sai EBA järel negatiivseid kommentaare ja ta ei mõista seda üldse, sest ta ise tundis end hästi. Ma ütlen ausalt – minu meelest nägi ta ka natukene kentsakas välja, kuid ma ei ütle, et ta nüüd oli kole. Ta ei ole minu arust üldse kole inimene ja minu arust koledaid inimesi on ikkagi väga vähe. Kuid ausalt – neid siiski on. Mina ei hakka küll ütlema, et kõik inimesed on ikka ilusad. Mis teha, mõni tundub mulle kole, kuid ma ei läheks talle seda ju ütlema, sest ma tean, et kellegi jaoks on ta ikka ilmselt ilus.

Igal juhul ma nüüd mõtlesin täna sellele, et kui palju on huvitav neid kordi olnud, kus ma ise tunnen end täiesti okeilt ja tegelt keegi kommenteerib, et no issand, on ikka kaltsumari küll. Ma ei ole isegi kindel, kuidas ma reageeriks, kui keegi ütleks, et ma näen hirmus kole välja, kuid ega see natukene ilmselt ikka puudutaks mind. Samas ei ole mul probleemi Jansenni poodi minna täiesti kohutava riietusega – roosad karvased uggid, lillelised ja väikese augu püksid, hiigelsuur ja kole hall kampsun, roheline parka ja mingi suvaline müts. Vot seal ma ei tunne, et piima ostmiseks ma peaks nüüd end üles lööma. Ja sama moodi ei tunne ma, et trenni minnes peaks ripsmed värvitud olema ja juuksed soengus. Suva on, nagunii teen trenni ja higistan ja olen kole.

Kuid mis minu arust on täiesti ebastiilne.. Noh, ikka vist klassika:

  • plätud ja sokid ja crocsid üleüldse
  • sellised teksased, et istudes on tagumik paljas
  • nabapluusid, kui kõht on üle püksiääre
  • retuusid ja mingi särk (ehk et tagumik ei ole ikkagi kaetud)
  • kontsakingad millega inimene EI OSKA käia (ma ise ka eriti ei oska ja sp ma väga harva kannan kontsakinga)
  • suured ja värvilised patsikummid
  • erksavärviline pesu, mis paistab riiete alt välja
  • mütsid millel on küljes kõrvad või nägu või saba vms
  • kleidid, mis näevad välja nagu kartulikotid

Noh, seda nimistut võiks ilmselt jätkata aga midagi erilist siin ilmselt ei ole. Üldiselt ma ikka vaatan vahel, mis inimestel seljas on, kuid ma ei kommenteeri seda igapäevaselt. Need ülevalolevad asjad lihtsalt jäävad silma. Ka EBA-l oli üks neiu liiga suurte kingadega tulnud ja see hakkas silma, kuid ma ei hakanud seda kõva häälega kommenteerima. Seda enam, et ma tegelikult olen kunagi kuulnud kommentaari enda pihta, et ma olen nagu juudi jõulupuu, nii et mis kommenteerija ma siin olengi..

Paneks lõppu mõned pildid endast ja enda välimusest ,et noh, kui stiilne või stiilitu ma siis teie arust olen aga.. mul polegi eriti pilte..

See pükskostüüm on mul Robini ootusest alates. Üks vaieldamatu lemmik ja näed, lilleline..

IMG_9046

Püksid jälle lillelised..

IMG_9128

Ja seelik ka on lilleline

IMG_9236

Kapis on mul kaks valget kleiti ja see on üks neist. Olengi seda täpselt ühel korral kandnud.. tundus liiga igav vist mu jaoks..

Kaja_50sünnipäev_165

Hästi normaalne pilt muidugi üleüldse..

kolmikud

EBA-l oma lillelise kleidiga


  

Blogiauhinnad

Käisime eile Kristaga EBA-l. Üritus algas kell 20 aga meie lootsime, et kui oleme 30 minutit varem kohal, saame ka paremad istekohad. Kahjuks selgus koha peal, et enne kella 20 Vabaduse ülemisele korrusele ei saagi. Või mis kahjuks.. Tegime siis all hoopis ühed õunamartiinid. 

Kui kell 20 sai oli inimesi kogunenud PALJU. Ausalt ka. Ja siis toimus väikene segadus korraks, sest blogija pidid oma nime ütlema ja kaaslased niisama edasi minema aga see info taha poole ei kostnud ja kaaslased said aru, et nemad peavad ootama. Õnneks sai see asi kiire lahenduse ja Krista sai minna ning meile laua võtta. Saime muide üsna viimase laua aga vedas, et üldse saime, sest suurem osa seisis püsti. Sellest oli kahju mitmel pōhjusel aga eelkõige egoistlikult öeldes see segas neid, kes istusid. Kuid mis sa teed – tegelt on ju äge, et nii palju inimesi kohale tuli! Ja õnneks ma kuulsin enamvähem kõike, kuid kahjuks lauljat eriti ei suutnud muust kisast eristada. 

Iga blogija sai muide kingikoti ka. See on väga asjalik 🙂 Siin on erinevad soolad, kätekreemid, voucherid (näiteks exitroomi), nutrilessi, kommi, ingverinaps vist oli ja üldse päris raske kott oli. Minu arust oli see väga tore üllatus, aitäh korraldustiimi sellele ekstra tähelepanu pööramast! 

Õhtut juhtis Uku Suviste, kes sai asjaga kiiresti ja asjalikult hakkama. Esimesed kohad said auhinnad, teine ja kolmas koht diplomid. Tundus, et iga kategooria vōitja jäi asjaga rahule ja kõigile plaksutati hoolega. Tegelikult oli üldine õhkkond mõnus ja sõbralik. Ainukene blogija, keda mina kallistada tahtsin oli Britt ja see mul ka õnnestus. Kuna nad istusid meie lauda, siis oli tore natukene ka suhelda inimesega kelle blogi ma olen üsna pikalt lugenud. 

  
Nagu te näete, siis vōitja oli väga kindel ja teine koht ka. Sealt edasi olid vahed ikka väiksemad. Oleks pidanud ikka sundima oma sõpru hääletama! 😀 See oli nali eks? Mul on hea meel, et 168 mu sōpra seda teha viitsis ja aitäh lihtsalt neile, kes mu blogi ikka loevad ja hea sõnaga ka vahel kiidavad. Suurt ja poppi blogijat minust ei saa, kuid mulle väga meeldib, et ma olen ikkagi edasi kirjutanud vaikselt koguaeg. 

Üritus oli täitsa vahva aga suuremat ruumi oleks vaja olnud 🙂 Meie käisime pärast Popularis söömas ja korra Vabankis ka. Seal oli üsna imelik muusika ja me tegime ühe shoti ja kolm tantsu ning tulime koju. Hommikud ju algavad vara 😉 

  

Vaid nõrk inimene kohtleb teisi halvasti

Kuidas see kõik alguse sai, ma enam ei mäletagi. Ma olin 17 ja tundub uskumatu, et ma saan öelda: sellest on 10 aastat möödas. Ma ei tea millal ma sain nii vanaks, et millestki saab möödas olla 10 aastat, kuid nii on. Nagu klassikalises loos ikka on ka siin ”prints” vanem, kogenum, minu silmis targem, kuid tegelikult lihtsalt osav manipuleerija.

Ma teadsin ka siis, et inimesed ei ole alati ausad ja head. On inimesi, kes valetavad ja petavad. Kuid ma pidasin end väga eriliseks. Juba üsna noorest peale olin ma arvamusel, et millegipärast olen mina see üks eriline inimene, kes teab täpselt kuidas elu käib, keda usaldada ja keda mitte. Ja nii ma siis usaldasin. Mitte küll pimesi, kuid aegapikku siiski. Nii põnev oli ju! Keegi, kes on sinust vanem ja huvitavam, kes pool aega sulle tähelepanu ei pööra aga kui ta seda teeb, siis nii pühendunult. Ses eas, ma veel ei teadnudki, et niimoodi ei peaks olema ja kui sa kellelegi meeldid, siis on normaalne, et ta sulle seda kogu aeg välja näitab. Ma arvasin, et nii ongi suurte inimeste suhe ja see vahepealne nõmedate kommentaaride ütlemine on täiesti tavaline asi.

Ma olin nii harjunud sellise kerge minu üle naermisega, et ma ei pööranudki sellele eriti tähelepanu. Mis seal ikka, kõik teevad nalja ja ma ise olen ju irooniliste kommentaaride üks printsessidest. Ma ei pannud tähelegi, kui neid kommentaare tuli aina rohkem ja tihedamini ning need muutusid aina õelamaks. Mingil hetkel oli iga päev vähemalt üks selline hetk, kus minu kohta öeldi mõni õel kommentaar kõigi ees – et ikka teistel ka naljakas oleks, sest kes ikka ainult endale head nalja tahab hoida.

Kuni ma lõpuks hakkasin aru saama, et see on ebameeldiv ja ebanormaalne, ei osanud ma enam päris täpselt midagi teha. See on tõsi, mis räägitakse – su eneseusk on tasapisi maha tambitud, sa ei ole päris kindel, kuidas sa peaksid seda jälle upitama hakkama. Mina proovisin kõige lihtsamat vastupanuteed, mis mulle pähe tuli ja hakkasin vastu. Esialgu oli see talle naljakas, kuid purjuspeaga oli see ilmselt vastik ja tüütu. Miks ei peakski olema? Mingi sinust noorem tsikk, kellest sinul tegelt suva on, ütleb su nõmedale kommentaarile vastu, et sa oled ise nõme. Eks ta sai ise ka aru, et seda ta ju ongi ning sellest see viha tekkiski.

Viha oli tavaliselt kiiresti mööduv. Piisas mulle väga ebameeldivate sõnade ütlemisest, kas seltskonnas või sellest eemal ja tundus, et pidu võib edasi minna. Ja läkski. Ühel järjekordsel pidusel istumisel ma ei viitsinud enam neid sõnu alla neelata. Ma ei tea, miks ma täpselt just selle momendi otsustasin valida, et häält tõsta, kuid just seda ma tegin. Me istusime elutoas. Mina istusin maas, sõbranna tugitooli ees. Ma ei tea miks. Mulle on alati maas istumine meeldinud ja ju ma tundsin, et nii ma olen kuidagi natukene nähtamatum ka. Seda kommentaari, mis mu pihta tuli, ma enam ei mäleta, kuid ma mäletan seda pilku, mis sai mulle osaks, kui ma ütlesin, et see ei ole naljakas. Ja ma mäletan seda mööda minnes mulle jalaga kergelt virutamist. See ju võib tunduda nii väike ja mõttetu asi. No läks mööda ja kergelt togis aga.. mida kuradit?!

Ei ole ilmselt vaja lisada, et meie teed peale seda läksid lahku. Ei olnud see tee väga kerge ega sile, kuid hullu ka polnud. Sest siis ma olin juba aru saanud, et see ei ole kuidagi tervislik, mis minu elus toimub. See periood ei olnud üldse pikk. Võib olla napilt pool suve, kuid siiski on see mul väga ehedalt meeles. Ma olin seda inimest kunagi ju vaadanud sellise kadedusega ja mõelnud, et küll on alles äge! Ei olnud äge. Oli nõme ja nõrk ja haiget saanud inimene. Ma tean, tal oli valus. Erinevatel põhjustel oli tal endal halb ja mina olin lihtsalt juhuslikult tema teele ette jäänud noor naiivitar. Kuid see pole vabandus, et kedagi alandada.

Viimastel päevadel on see teema olnud taas aktuaalne ja sellest ka minu postitus. Ma ei aksepteeriks mitte kunagi praegu seda, et keegi ütleks mulle pidavalt halvasti ja natukene mööda minnes togiks mind. Kahjuks tean ma mitut inimest enda tutvusringkonnast, kes on samasuguses suhtes olnud. Kes juba aastaid, kes vaid mõne nädala. Mõista naist hukka ja öelda, et küll on alles nõrk, et ära ei tule või vast ta ise seda noris.. See on ikka labaduse tipp ja täiesti häbiväärne lugu. Kui Raido ütleks mulle ühel päeval, et naised ise nokivadki ja siis on väikene tou ära panna täiesti normaalne, siis ilmselt vaataksin ma seda sellise pilguga, et kui vaid pilgud tapaks..

Iga inimene on väärt, et teda armastatakse. Me kõik oleme milleski head ja me kõik oleme kellegi jaoks ilusad ja maailma parimad. Ärge leppige kunagi vähemaga ja MITTE KUNAGI ärge laske saada kellelgi teie jaoks prioriteediks, kui teie olete tema jaoks vaid pelgalt viies valik. Ennast peab armastama ja austama. See on vahel NII raske, nõuab palju tööd endaga ja kohutavalt palju eneseanalüüsi, kuid seda tuleb teha. Mina olen ilmselt alles poolel teel. On mitmeid asju milles ma olen väga ebakindel, kuid kui ma vaatan 10-aasta tagust Kristit ja praegust siis.. võib juba natukene uhke olla küll.

Kellegi löömine ei ole okei. Ei naise, lapse, looma, mehe. Probleeme lahendatakse sõnadega. Ja mitte koledatega. Rohkem teineteise mõistmist!

Protected: Robin lasteaias

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Paar reisipilti

Kuna meil on nüüd gopro, mida me eriti kumbki veel kasutada ei oska, siis eilne päev möödus sellega katsetades ja mängides. Minu arust on ikka naljakas mingi aparaat vee alla panna ja see siis ei lähegi katki.. Tundub kuidagi ebaloogiline lausa. Tegelikult on see aga väga äge! Burstiga pilte tehes tuleb neid muidugi korraga 30, nii et pilte on kokku juba paaaalju, kuid eks ma kodus sorteerin need ära. Olen vahepeal siin neid vaadanud, et katsetada, mis kuidas töötab ja mōned pildid on vahvad küll. Mulle tegelikult meeldib see, et ma ei näe neid pilte – ongi põnevam, nagu VANASTI! 

Kuna Henril oli eile ikka veel palavik, siis mina olengi terve reisi hotelli ala olnud. Õnneks on ala suur ja ei hakka palavikus lapsega kuskile matkama minema.Eile oli tal tuju juba hea ja ta ei maganud ainult. Üleeile magas ta järjest põhimõtteliselt 10-18ni päeval. Ma sain sel ajal ōues päevitada natukene aga pool aega ikkagi kontrollisin teda. Praegu ei tundu tal palavikku olevat aga kui täna ka on, siis lähme arsti juurde igaks juhuks vere- ja pissiproovi andma. Muud tal midagi ei ole. Nohu on ka aga seegi juba palju parem. Ma ise arvan, et ju ta sai külma – ōues oli nii soe ju ära tulles aga poodides on konditsioneerid nii põhjas. Ma ikka panen talle seal pusa peale jne aga vahepeal see temperatuurikōikumine ju 10 kraadi. Autos mul konditsioneer ühtlaselt 23 peal, mis peaks täitsa okei olema. Eks? Igal juhul tundub, et täna on tal parem – ta alles tudib aga kuum ei ole ja eile õhtul ka oli 37,0. 

Robin on muidugi reisi nautinud täiega just sellepärast, et me olemegi ainult ujunud. Nad olid üleeile terve päeva Raidoga veepargis ka ja lapsele nii meeldis. Kui eile küsisin, kas tal igav pole nii ainult meiega siin hotellis, siis ta vastas, et see on parim reis. Järeldus: heaks eluks on vajalik vesi ja pere.   

  

Kuid ma üldsegi ju lubasin pilte näidata.. Sellega on väike jama – ma ei teadnud, kui kaua ta siin pilte laeb, nii et ega ma üle mõne ei viitsigi siia siis panna, kui peab 10 minutit ootama. Meie alles ärkame vaikselt (ehk Robin äratas minu aga Raido ja Henri veel magavad). Tänane plaan: süüa, ujuda ja hängida. Siin lasteklubis on tegelikult palju huvitavaid asju aga me oleme ainult minigolfi mänginud seni. Need lastega tegelevad tüdrukud kutsuvad küll tihti aga Robinit ei saa tõesti veest üldse ära. 🙂 

  
Saadame teile aga soojad tervitused ja palume, et te vihmatantsu teeksite, sest ilmselt hakkab kohe Eestis sadama, kui meie maandume 😦 

  
   
   

Suitsetamine

Olen suitsetamisest viimasel ajal palju mõelnud. Ei teagi miks, ise ma ei suitseta. Kuid olen näinud muusikakooli ümber niii palju noori suitsetamas. Kuna tegu on keskkooliga, siis ilmselt on nii mõnigi neist ka alaealine. Ma keelama ei lähe – tean, et ega see minu sõna midagi eriti ei muuda. Tahaks muidugi aga paari lausega on raske selgeks teha miks suitsetamine on nõme. Sest seda see ju on. 

Naljakas on see, et ma ise ka suitsetasin. Sorri, vanemad. Kuigi nad ju teadsid kindlasti aga ega nad ka suurt midagi teha ei saanud. Pealegi olin ma kodust välja kolides juba 18 ja siis oleks see keelamine olnud veel mõttetum. Kui ma alaealisena aga isale Vineeri trammipeatuses vahele jäin, siis oli ta kuri küll. Ma ise oleks ka ju. Endal oli siis ka häbi, sest ma teadsin küll, et suitsetamine on halb. Kusjuures ma ei suitsetanud siis teiste survel või et lahe olla, mulle lihtsalt meeldis. 

Esimest korda proovisin suitsu vist 7ndas klassis. Olge tervitatud Rene, Keitlin ja.. Jaana vist ka? Vastik oli aga põnev oli rohkem. Kuidas sellest minu suitsemine edasi läks ma ei mäletagi. Olin aga koguaeg selline suitsetaja, kes tegi väga harva. Vahel ei teinud päevi või terve nädala. Ei olnud otseselt vaja aga kuskil hängides vahel oli mõnus. Suitsu kätte saamine oli küll lihtne. Kohilas töötas tuttav poes ja Balti jaamast sai siis igaüks kätte. 

Ma suitsetasin vahelduva eduga kuni selle ajani kuni ma Robinit ootama jäin. Tegelikult loobusin juba natukene varem – jäin rasedaks veebruaris aga suitsu polnud teinud terve talve. Külm talv oli ja ma ei viitsinud õues külmetada. Igasuguseid suitsuruume ma aga vihkasin juba siis. Vana hea Hollika suitsuruum on ikka meeles, kui üks vastikumaid kohti maailmas. Kuid ma ikka tsillisin seal vahel peol.. Praegu ei suudaks seal lähedal ka ilmselt seista.. Igal juhul 2009 aastal ma sellise “oma paki” ostmise lõpetasin ära. Nagunii ma tegin harva ja siis enam lihtsalt ei viitsinudki. Polnud isu ja hakkas vastu. 

Nüüd ma selle 2006 kuni 2016 aasta vahel olen mõned suitsud teinud. Sõbrannaga veini kõrvale rōdul või peol. Isegi kui teha on olnud täitsa okei, siis hommikul on küll vastik. Lisaks haisevad juuksed ja käed ja suus on rõve tunne. Vastik ühesõnaga. Ja nii ma vaatangi neid noori suitsetajaid ja mōtlen – tahaks, et nad jõuaks kiiremini selle tõeni, et nad ei peaks mitu aastat suitsetama kuni see klõps ära käib. Kuid ega mina seda sundida ei saa. Inimene ikka ise peab seda tahtma. 

Praegu mulle ei meeldi suitsetamine üldse. Kui keegi mu lähedal suitsetab, siis see lōhn on ikka väga ebameeldiv. Kõige hullem on, kui kuskil restoranis või kohvikus keegi kōrvallauas suitsetab. Eestis sellist asja õnneks eriti ei ole aga välismaal ikka. Eestis on ka normaalne, et mõistlikud inimesed astuvad suitsetades lapsest eemale ja ei suitseta ka kohe poodides jms kohtade ukse ees. Tavaliselt ei ole ma näinud ka suure rahvamassi sees palju suitsetajaid, nii et asi vist seegi. 

Minu enda tutvusringkonnas on suitetajaid praegu pigem vähe. Mōned üksikud meenuvad praegu ja mul on selle üle hea meel. Paljud on maha jätnud viimasel aastal ja ma olen nende üle kohe täitsa uhke. Neile, kes suitsetavad, ma mingit moraaali küll ei loe. Pole minu asi ja minu teha. Samas ütlen aga ikka, et.. jätke maha. Kōik me teame, et suitsetamine on halb aga paljud vist ei teadvusta seda päriselt endale. Mōelge enda peale. Nii paljud tahavad teiega koos olla kaua-kaua, ärge laske suitsetamisel seda aega piirata. Kuid jah.. Ei tahtnud ma moraali lugeda. Sest eks kõik jõuavad omal ajal enda tõeni. Suitsetamine lihtsalt.. pole lahe. Ja mul on hea meel, et ma ei suitseta ja minu lapsed ei pea mind nägema suits käes. 

PS! Jah, alkohol on halb ja ometigi ma veini ju joon, kuid nagu ma ütlesin: me jōuame kõik oma tõeni ise ja erineval ajal. Ehk tuleb ka veinist loobumise aeg.. Või ehk läheb pōrgu jäässe 😉 

Previous Older Entries Next Newer Entries