Meie lastelaager

Ma proovisin arvutada, mitu aastat tagasi kõik minu jaoks alguse sai ning mul jäi jälle suu lahti. Nii kiiresti läheb aeg, proovi sa seda peatada, kuidas tahes..

Kui ma nüüd ei eksi, siis 14 aastat tagasi, ühel suvel juhtus, nii et minu sõbranna Birgit kutsus mind appi ühte lastelaagrisse vabatahtlikuks grupijuhiks. Tema õed ja nende sõbrad seda korraldasid ja olevat üks kift asi. Kuna mul suvel peale hängimise ja tsillimise ei olnud plaane ja ma olin selline (vist veel) 13 aastane enda arust hästi äge inimene, siis ma mõtlesin, et miks mitte, mind neil ju täpselt vaja ongi. Eks see nii oli, et neil oli mind ka vaja aga sel hetkel ma ei teadnud üldse, kui palju on mul tegelikult neid vaja.

Lastelaager, mis kannab nime Mäng on väikese inimese töö ehk MOT, on igasuvine projekt. Viiel päeval nädalas tehakse lastega mängupäevasid. Laager algab alati esmaspäeval ja lõppeb reedel ning tegu on päevalaagriga ehk lapsed tulevad kella 11ks platsile ja lahkuvad kell 15. Neljapäev on erand, sest siis juhtub õhtul midagi suurejoonelist. Nimelt kirjutab laagri peajumalanna Anneliis selleks puhuks etenduse, mida mängitakse lastega paaril korral läbi ja neljapäeval etendatakse vaatajaskonnale. Kui alguses oli lapsi 50 ja siis 70 ja siis 100 ning pealtvaatajateks vaid nende laste vanemad, siis eelmistel aastatel oli lapsi üle 200 ja pealtvaatajaid 1500 kanti. Ja seda kõike meie väikeses Kohilas.. Neljapäeval tulevad lapsed platsile kell 15. Siis toimub peaproov ja need kes parasjagu ei tee proovi, need teevad just seda, mida peab – mängivad. Mäng on lastelaagris suurim ja oluliseim punkt ning seda tehakse südamest ja hingest ja kogu täie mõnuga. On legendaarseid mänge, mida on mängitud juba aastaid, on uusi, on klassikuid ja on mänge, mis sünnivad koha peal. Etendus algab sel aastal kell 20 ja laagrikoht on peale 15 aastat täitsa uus. Vanasti oleme olnud Kohilas Tohisoo mõisaplatsil ehk Tohkal, kuid sel aastal oleme Käänukal ehk kooli vastas, jõe ääres.. Teate ju küll? Peale etendust ja piknikku toimub suur ühismängimine, kuhu on oodatud ka õed-vennad-vanaemad-vanaisad-emad ja isad ning siis hakkab telkide püstitamine. Soovijad saavad jääda ööseks. Kes julgeb.. sest ööhäire on peale mängimise ja etenduse üks tähtsamaid osasi laagrist ilmselt. On olnud lõkke ääres kinniseotud pantvangide päästmist ja jõe peal paadiga abivajajate aitamist ning lihtsalt pimedas metsas varga püüdmist. Mis iganes sel ööl toimub on – lastele meeldib. Ja kohe väga.

Reede hommikul me mängime viimased mängud, toidame lastel kõhud täis ja saadame nad koju. Ise hakkame me siis maha võtma kõiki ehitisi, mida enne laagrit vabatahtlikega kaks päeva on ehitatud. Kui te kujutaks vaid ette, mida on kokku ehitatud, kui palju on käidud ehituspoodides, kuidas on valesti mõõdetud ja eelarve on olnud lõhki. On ehitatud nii lõõskava päikese all, kui vihmas, on ehitatud paljukesi ja vähekesi. Kuid alati on saadud ehitatud ja alati on valminud ehitised olnud suurejoonelised. Ma ei tea ühtegi teist sellist ettevõtmist kogu Eestis ja tegelikult on see kurb – tehke ka, see on uskumatult äge.

Peajumalanna on seda tehes nii loomulikus elemendis, et kõrvaltvaatajale jääb mulje nagu see oleks kõik kerge ja muretu töö. Kuna olen lastelaagris kaasa löönud juba väga mitmeid aastaid (vahele jäi vaid eelmine suvi, kuna olin padurase), siis sel aastal on mul natukene teistmoodi roll. Peajumalanna helistas mulle kevadel ja ütles, et tema laagrit enam ei tee, kui keegi ei aita. Kas ma tahan aidata.. Kas ma tahtsin? Ma tahtsin väga. Nii väga, väga. Ma olin meelitatud ja kõrvust tõstetud, sest olen MOTi pidanud nii oluliseks osaks enda elust. Olen MOTi tegijaid alati austanud ja neile alt üles vaadanud, sest ma tean ju milline meeletu töö selle taga on. Kuidas kõikidele 200 lapsele pannakse etenduseks selga vastav kostüüm, kuidas tehakse mõõgad ja kilbid ja tüdrukutele peakatted, kleidid, jalanõud, soengud..

Kõige olulisem siin on aga see: kõike teevad vabatahtlikud. Keegi ei ole konkreetselt palka saanud. Sel aastal on see ühe erandiga teistmoodi, kuid siiski. Vabatahtlikud annavad asju, õmblevad kostüüme, kleebivad, joonistavad, kujundavad, tassivad asju, ehitavad, sorteerivad, lammutavad, sõidavad autodega ja mis kõige tähtsam – on grupijuhid. Tundub küll, et tunde on laagriplatsil vaja lastega koos veeta vähe, kuid kujuta ette, et sinu grupis on 35 last ja nad kõik tahavad täpselt ühel ja samal hetkel sinult midagi ning sa ei saa kuskile põgeneda. Lapsed on tulnud mängima, sina oled nende mängu-jumal ja sina pead neile nüüd ja kohe mängu välja mõtlema, seda ise nautima ja õpetama ka neid seda nautima. See on tänuväärne ja raske töö, mis annab sulle nii palju, kuid väsitab vaimu ja keha väga ära.

MOT on vägamegaäge asi. Nagu ma ütlesin, siis ma ei teadnud, kui väga ma seda vajasin. Olen kindel. et just tänu sellele ei olnud mul teatud vanuses aega niiiii palju lollusi teha. Et MOTiga seotud inimesed on mulle õpetanud ja andnud väga palju. Et ma pean lugu koostegemisest, vabatahtlikkust tööst, sõprusest ja kogukonna tundest. Ma ei ole Kohilas elanud juba mitmeid aastaid, kuid minu süda on seal, minu kodu on Kohilas. Nii paljud meie praegused vabatahtlikud on olnud vähemalt ühel korral ise MOTis lastelaagri lapsena. Peajumalanna enda lapsed on laagris üles kasvanud ja ei kujutaks enda suvesid ilmselt teistmoodi ettegi. Isegi mina ei kujutaks enda suvesid teist moodi ette.

Minu kõrval on sel aastal VÄGA ägedad inimesed. Kõik nii armsad, andekad ja head. Meid ei ole sel aastal nii palju, kui varasemalt ja see on mõistetav. Inimestel on tööd, koolid, pered, reisid ja kõigeks lihtsalt ei jagu aega. Ka mina ise ju jätan lapsed lapsehoidjaga või Raidoga või vanavanematega, et saaksin seal käia, kuid tegelikult ei tunne ma end süüdi. Olen kindel, et järgmisel aastal, kui Robin on juba mänguvalmis, siis ta saab aru, et see on lihtsalt nii kift asi, et seda peab tegema. Ma olen aastaid olnud ju tegelikult kodune ema, enda laste jaoks alati olemas ja ma ei tunne, et see oleks liigne egoism, kui ma luban endal osaleda sellises projektis. See paneb minu südame põksuma, see teeb mu uhkeks, annab energiat ja toob naeratuse näole. MOT on mind kasvatanud nii palju, et see tundub uskumatu. Ma olen saanud sealt kaasa nii palju tarkust, nõu ja häid sõpru, et vist isegi piisaks terveks eluks. Kuid kuna kindel ei ole, siis teeme aga edasi. Sest see on lihtsalt niii lahe.

laager1laager2laager3laager4laager5

See seal all rohelises kleidis olen mina, blondi parukaga.. 

laager6laager7

Minu essa laager. Need lapsed on kõik suured inimesed. Mina ja Birgit oleme all keskmisel pildil. Mul oli iselõigatud tukk ja Birgitil oli vist 3310? Igal juhul oli tal väga khuul telefon selle aja kohta..

laager8laager9laager10

Nagu te piltidelt nägite, siis ehitatame me igal aastal palju ja teema on muutuv. Sel aastal on teemaks Kreeka jumalad. Selle kogu mängu käigus on see ideaalne võimalus ka lastele natukene teadmisi jagada. Aga mitte palju.. sest on ikkagi suvi, keegi meist pole õpetaja ja MÄNG on väikese inimese töö!

2 Comments (+add yours?)

  1. Sanna
    Jul 01, 2016 @ 12:46:20

    Oh kui äge!!

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: