Görna Lund – ainult ühe lapsega

Käisime koos kahe teise perega Rootsi kruiisil. Ma ei ole üldse muidu selle kruiisifänn, kuid saime selle väga mõistliku hinnaga ja teistel oli tore plaan seal lõbustusparki minna. Kuna Raido ja Robin mõlemad lõbustusparke väga armastavad, siis mõtlesin ka, et miks mitte. Umbes nädal enne minekut aga hakkasin kaalume, et jätaks Henri koju. Mulle tundus lihtsalt, et tal ei ole üldse vahet, kas me oleme seal lõbustuspargis või laevas ja tema sellest eriti suurt rõõmu ei tunneks. Lõbustuspargis saaks ta sõita küll paaril asjal meie süles või kõrval, kuid vaevalt see tema jaoks mingi eriline mälestus ju oleks. Lisaks mõtlesin, et hästi mõnus oleks olla AINULT Robiniga esimest korda 11 kuu jooksul. Ega Robin tavaliselt väga ei ütle, et ta ei taha, et Henri kaasa tuleb aga viimasel ajal oli kodus küll probleem, et Robin tahtis natukene üksi toimetada aga Henri kippus pidevalt ta legosid lammutama, mänguasju suhu toppima jne.

Kuna meil on lapsehoidja olnud.. veebruarist saati nüüd vist, siis usaldan teda tegelikult piisavalt. Küsisin temalt üle ja kuna ta oli valmis ka selle kaks päeva meil elama, siis otsustasimegi Henri koju jätta. Eks hinge natukene kriipis ikka ja kahju oli ka. Paar päeva enne ja isegi samal päeval veel mõtlesin, et äkki jään ikka hoopis ise koju. Henri oli ju ennegi tegelikult lapsehoidjaga olnud öösel ja kunagi pole mingit probleemi olnud, kuid ta on ju ikkagi meie väike beebi. Kui me ära aga hakkasime minema, siis oli Henri nii rõõmus ja lehvitas rahulikult, et mõtlesin, et ju ta tunneb end ikka Kerttuga piisavalt kindlalt ja hästi. Ja tundis tõesti. Kuigi ta päevaunedesse jäämise asemel oli natukene palju naernud, siis muidu läks neil väga hästi ja Henri kuidagi suurt igatsust ei väljendanud. Ma usun, et see on ka hea, et Kerttu on alati meil olnud ja siis on Henri vähemalt oma kodus – oma voodi, oma mänguasjad, oma kassid 🙂

Kokkuvõttes on mul tegelikult hea meel, et me Henrit kaasa ei võtnud. Esiteks oli see endale ka väikene puhkus olla ainult ühe lapsega. Robin on ju piisavalt suur – teda ei pea söötma, temaga ei pea isegi wc-s kaasas käima, ta sai ise mängutoas hakkama ja leidis seal sõpru, ta jääb ise magama jne. Teiseks oligi tore olla lihtsalt ainult Robiniga. Talle meeldis see tähelepanu ja mõnus oli, et ei pidanud talle ütlema, et ”oota korra” või ”ma annan Henrile süüa ära ja siis räägime”. Kodus on selliseid asju ikka ning kuigi ega ta ei pahanda ega solvu, siis usun, et talle oli ka vajalik vahepeal tunda end täieliku prioriteedina. Kolmandaks veel see ka, et ma nägin seal lõbustuspargis päris palju lapsi kärudes ja ega neil suurt teha ei olnud tõesti. Henri ei viitsi niisama väga kärus hängida ka ja ega ta seal ei pruugi kohe uinuda ka, nii et ma arvan, et meil kõigil oli lihtsalt vähem stressi. Mitte, et Henri oleks mingi stress aga saate ju aru küll.

Ma arvasin, et ma igatsen teda väga. Ei igatsenud muide. 🙂 Muidugi, kui mõtlema hakkasin, siis hakkasin ka igatsema, kuid tegelikult polnudki väga aega sellele mõelda. Robiniga oli tegemist ka ja kogu aeg olime üldsegi liikumises, nii et mis ma seal pikalt mõtlen ja kurvastan. Pealegi ei olnud see aeg väga pikk ja Kerttu kinnitas ka, et kõik on hästi. Üldiselt on mul lastest eemal olles ikkagi selline kaine mõistus ja ma saan aru, et kui ka midagi on, siis mina olen ära ja ei saagi eriti midagi muuta. Lisaks ma ju tean, et olen varsti kodus jälle tagasi ja saan oma nunnusid nunnutada ja nännutada palju hing ihkab. Igal juhul ei tunne ma end kuidagi süüdi või halvasti, et seekord niimoodi läks. Hea meel on mul hoopis selle üle, et me lõbustuspargis ära käisime ja eriti selle üle, et meil on selline lapsehoidja, kellele saab alati loota ja kes Henrile väga meeldib. Ma ei ole loomult kanaema, kes tahaks ainult oma lastega kõike teha ja kõikjal olla ning tore on, kui saab kedagi vajadusel appi paluda.

Kuid meie reisist ka natukene. Mina piletite ostmise protsessis ei osalenud üldse, mul vist oli aku tühi sel ajal, kui kuupäev valiti, kuid valiti ta üsna hästi ehk laeva läksime pühapäeval. Minu viimane kruiisikogemus oli reedel ja see oli VÄGA ebameeldiv ning sisaldas sadu purjus ja kisavaid inimesi. Seekord olid laevas pigem ainult pered ja Hiina turistid. Kuna me läksime laeva alles peale 17, siis meil oligi ainult nii palju aega, et kotid kajutisse ära viia ja siis läksime juba Rootsi lauda. Ühe meie reisil kaasas olnud sõbra ema töötab seal laeva restoranis ja ta oli meile mõnusa laua akna alla juba kinni pannud. Kuna seltskonnas oli veel mitu last, siis valisime selle esimese söögivahetuse, et lapsed saaksid mõistlikul ajal magama ja järgmiseks päevaks välja puhata. Kui muidu on inimestel ikka Rootsi lauas komme üle süüa, siis mina sel korral kohe hoolega hoidsin söömisel väikeseid vahesid ja sõin aeglaselt. Toit oli tegelikult täitsa hea ja päris mitu uut asja oli lauale tekkinud. Üldiselt oli õhkkond mõnus ja viisakas ning me istusime seal mitu tundi.

Suveks on laeva tehtud ka mängutuba konverentsiruumist. See oli täitsa suur ala ja pakkus tegevust igale vanusele minu arust. Oli koss, jalkaväravad, ronimisnurk, erinevad autod ja muidugi kõige toredamad olid näomaalija ja õhupalliloomade tegija. Mulle meeldis kõige rohkem eraldi toas olnud AHHAA keskuse nurk. Seal oli igasuguseid ägedaid asju aga Robini lemmik oli selline pime tuba, kuhu sai sisse minna ja pilti teha. Point oli selles, et sinna kaasa anti sulle nael ja täispuhutud õhupall. Kui seinale käis koputus, siis pildid sa õhupalli katki tegema ja siis tehti pilti. Robin tegi õhupalli katki nats vara või hilja ja tema pildid tulid niisama naljakad, kuid Lauri ja Emma oma tuli väga kift! Näitan teile ka!

Pildilt on näha konkreetselt, kuidas pall on just katki läinud! Emma naeratas igal pildil püüdlikult – ta ütles, et pidi ju kogu aeg valmis olema 😀

lauri ja emma

palligaüalliga1

Kuna meil venis see esimene õhtu päris pikaks, siis Robin läks alles kell 12 vist magama. Õnneks ta ”kestab” üsna hästi ja jäi lihtsalt ilusti magama. Hommikul ärkasime vist Eesti aja järgi alles mingi kell 9, nii et puhkas üsna okeilt välja ka. Läksime lõbustusparki metroo ja bussiga, kuigi saab ka muud moodi. Sõit ei olnud väga pikk ja keeruline ning kohale jõudes ei olnud järjekorrad ka õnneks väga pikad. Meie ise seal käinud ei olnud aga teised olid ja teadsid kuhu kohe minna ja mida teha. Nagu öeldud, siis mulle eriti lõbustuspargid ei meeldi. Ma kardan kõrgust, mul läheb süda üsna kergelt pahaks ja üleüldse ma olen veits nõrgukene ses suhtes. Samas nagu ma Robinile ütlen ikka: kõik me kardame erinevaid asju ja teiste hirmu üle naerda pole ka ilus. Raido ja Robin ostsid endale käepaelad, mina lihtsalt neid kuponge, mida sai jooksvalt kasutada vastavalt atraktsioonile. Kuna see ala on seal jaotatud kaheks, siis teine ala, kus on suuremad asjad, oli alguses kinni. See tekitas sinna nö laste alale pikamad järjekorrad, kuid need läksid kohe mõistlikuks, kui teine ala avati. Õnneks on seal asjade juures ka kirjas umbkaudne ooteaeg. Esimesena proovisime kohe mingisugust asja, mis saatis pingi üles ja siis keerutas ja lasi alla ja üles jne. Noh, saite ju aru küll, eks? Ühesõnaga, see oli lastele piisavalt põnev alustuseks kohe ka ja ma siis proovisin ka. Ma päris ei kiljunud aga noh, natukene häälitsesin ja ütlesin, et issandapühajeesusmiksmasiin olen. Robinile muidugi meeldis väga nagu arvata oligi.

Raido ja Robin käisid päris paljudel asjadel. Mina käisin ka tegelikult mõnel – näiteks lastealas koos Robiniga Dumbodega sõitmas ja laste Ameerika mäel.. Ja Emmaga käisin mingi kaheksajala peal, kus süda läks pahaks. Klassikalised teetassid proovisime ka ära. Kuskile suurema asja peale ma minna ei tahtnud ja kuigi ühte Ameerika mäge oleks võinud veel proovida, siis 30 minutit ma järtsus seista ei viitsinud. Robin õnneks seisis täitsa okeilt kõik järjekorrad ära. Vahepeal ikka küsis, et kaua veel ja ma ei viitsi aga lõpuks sai aru, et midagi teha ei ole.

Ainukene asi, mis lastele EI meeldinud oli Õudustemaja. Ma ütlesin Raidole eelmine päev ka, et see pole hea mõte aga kes mind kuulab. Nad tulid poole pealt nuttes välja ja nii Emma, kui Robin olid kergelt paanikas. Rahunesid õnneks küll kergesti aga ma väga kartsin, et Robin ei saa pärast magada. Õnneks eile öösel ei olnud midagi aga täna ta ütles küll, et tuli peab ta toas põlema jääma. See oli tegelikult ka vist päris hirmus, sest väga paljud teised tulid ka üsna ehmunult välja. Tore oli aga see, et kui üks ”koll” nägi, et lapsed kartsid väga, siis ta võttis maski peast ja ütles, et see on ainult nali. Igal juhul arvan ma, et Robin sinna ei lähe veel mitu aastat, sest siin kohal on emme kanaema ja ei luba 🙂 Muidu julgustasin ma Robinit minema kõikidele asjadele, kuhu teda lubati ja ta üsna meelsasti läks ka.

DCIM100GOPROGOPR1912.

Üks laevast väljumise selfi ka ikka.. AKA proovime, kas gopro töötab

DCIM100GOPROGOPR1943.

Meie ei olnud nõus nende tassi minema, nad keerutasid seda väga hoogsalt..

DCIM100GOPROGOPR1945.

Ja tassist maha tulles on aru saada ka, et Robinil oli süda veits paha. Eha see teda heidutanud muidugi, tahtis kohe veel.

DCIM100GOPROGOPR1948.

Hiiigelsuured suhkruvatid!

DCIM100GOPROGOPR1984.

Mulle need Dumbod meeldisid. Sellistel ma võin käia.. 

DCIM100GOPROGOPR1955.

Aga see asi mulle ei meeldi. Siit ei tundu vist aga no see tegelikult on ju kõrgel ja need ketid pole üldse paksud.. Raido läks ka ähmi täis peale seda ja ei tahtnud enam kuskile minna aga Mesi ja Lauri sundisid ta ikka sinna pea-alaspidi-keeru-ameerikamäele ka. 

Eile Robin lõunat ei maganud aga ma olin tegelikult tema üle üsna uhke. Rootsi lauas sõi ta üsna kenasti, mängis mitu tundi mängunurgas teiste lastega ja pärast veel istus meiega üleval südaööni. Ta tegelikult oleks võinud kell 20 magama minna ja ta oleks sekundiga uinunud aga kuna tal tuju oli hea ja meil oli mugav kõigil meie kajutis istuda, siis ma ei hakanud teda magama ajama. Ta ise lõpuks ütles, et nüüd on uni ja siis kohe kui pea padja sai, siis magas ka. Hommikul olid teised ammu hommikusöögilauast tulnud, kui tema alles poolsunniviisiliselt ärkas. Kuna ta käis täna veel lasteaias ka, siis õnneks magas seal lõunal ning nüüd kell 21 jäi ka kohe magama.

Kokkuvõttes oli see Gröna Lund mu arust täitsa mõnus. Piisavalt suur ja paljusid lõbustusi pakkuv. Tegemist oli üsna igale vanusele ja järjekorrad ei olnud ka nii röögatud. See aeg läks seal nii ruttu, et mingit suurt söömist me ei teinudki aga Ben&Jerrysest ühe jäätisekokteili ma ikka võtsin. Lastel polnud aega üldse söögile mõelda ja ega keegi sundinud ka – tihti ikka saab terve päeva lõbustuspargis olla. Täna koju jõudes oli Robinil natukene kurb kohe, et väikene reis juba läbi sai aga mul oli küll hea meel koju tulla ja Hentsut näha. Ta oli meid nähes hästi õnnelik kohe, hakkas naerma ja oli nii nunnu! Meie beebi 🙂 Järgmisele reisile aga lähme kõik koos. Tahaks minna umbes kohe homme aga kui varem ei saa, siis novembris lähme me kõik koos Ameeeeeerikamaale. Loodetavasti on aga praegu Eestis mõnus suvi ja saab rannas käia, puhata ja mängida. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: