Vaid nõrk inimene kohtleb teisi halvasti

Kuidas see kõik alguse sai, ma enam ei mäletagi. Ma olin 17 ja tundub uskumatu, et ma saan öelda: sellest on 10 aastat möödas. Ma ei tea millal ma sain nii vanaks, et millestki saab möödas olla 10 aastat, kuid nii on. Nagu klassikalises loos ikka on ka siin ”prints” vanem, kogenum, minu silmis targem, kuid tegelikult lihtsalt osav manipuleerija.

Ma teadsin ka siis, et inimesed ei ole alati ausad ja head. On inimesi, kes valetavad ja petavad. Kuid ma pidasin end väga eriliseks. Juba üsna noorest peale olin ma arvamusel, et millegipärast olen mina see üks eriline inimene, kes teab täpselt kuidas elu käib, keda usaldada ja keda mitte. Ja nii ma siis usaldasin. Mitte küll pimesi, kuid aegapikku siiski. Nii põnev oli ju! Keegi, kes on sinust vanem ja huvitavam, kes pool aega sulle tähelepanu ei pööra aga kui ta seda teeb, siis nii pühendunult. Ses eas, ma veel ei teadnudki, et niimoodi ei peaks olema ja kui sa kellelegi meeldid, siis on normaalne, et ta sulle seda kogu aeg välja näitab. Ma arvasin, et nii ongi suurte inimeste suhe ja see vahepealne nõmedate kommentaaride ütlemine on täiesti tavaline asi.

Ma olin nii harjunud sellise kerge minu üle naermisega, et ma ei pööranudki sellele eriti tähelepanu. Mis seal ikka, kõik teevad nalja ja ma ise olen ju irooniliste kommentaaride üks printsessidest. Ma ei pannud tähelegi, kui neid kommentaare tuli aina rohkem ja tihedamini ning need muutusid aina õelamaks. Mingil hetkel oli iga päev vähemalt üks selline hetk, kus minu kohta öeldi mõni õel kommentaar kõigi ees – et ikka teistel ka naljakas oleks, sest kes ikka ainult endale head nalja tahab hoida.

Kuni ma lõpuks hakkasin aru saama, et see on ebameeldiv ja ebanormaalne, ei osanud ma enam päris täpselt midagi teha. See on tõsi, mis räägitakse – su eneseusk on tasapisi maha tambitud, sa ei ole päris kindel, kuidas sa peaksid seda jälle upitama hakkama. Mina proovisin kõige lihtsamat vastupanuteed, mis mulle pähe tuli ja hakkasin vastu. Esialgu oli see talle naljakas, kuid purjuspeaga oli see ilmselt vastik ja tüütu. Miks ei peakski olema? Mingi sinust noorem tsikk, kellest sinul tegelt suva on, ütleb su nõmedale kommentaarile vastu, et sa oled ise nõme. Eks ta sai ise ka aru, et seda ta ju ongi ning sellest see viha tekkiski.

Viha oli tavaliselt kiiresti mööduv. Piisas mulle väga ebameeldivate sõnade ütlemisest, kas seltskonnas või sellest eemal ja tundus, et pidu võib edasi minna. Ja läkski. Ühel järjekordsel pidusel istumisel ma ei viitsinud enam neid sõnu alla neelata. Ma ei tea, miks ma täpselt just selle momendi otsustasin valida, et häält tõsta, kuid just seda ma tegin. Me istusime elutoas. Mina istusin maas, sõbranna tugitooli ees. Ma ei tea miks. Mulle on alati maas istumine meeldinud ja ju ma tundsin, et nii ma olen kuidagi natukene nähtamatum ka. Seda kommentaari, mis mu pihta tuli, ma enam ei mäleta, kuid ma mäletan seda pilku, mis sai mulle osaks, kui ma ütlesin, et see ei ole naljakas. Ja ma mäletan seda mööda minnes mulle jalaga kergelt virutamist. See ju võib tunduda nii väike ja mõttetu asi. No läks mööda ja kergelt togis aga.. mida kuradit?!

Ei ole ilmselt vaja lisada, et meie teed peale seda läksid lahku. Ei olnud see tee väga kerge ega sile, kuid hullu ka polnud. Sest siis ma olin juba aru saanud, et see ei ole kuidagi tervislik, mis minu elus toimub. See periood ei olnud üldse pikk. Võib olla napilt pool suve, kuid siiski on see mul väga ehedalt meeles. Ma olin seda inimest kunagi ju vaadanud sellise kadedusega ja mõelnud, et küll on alles äge! Ei olnud äge. Oli nõme ja nõrk ja haiget saanud inimene. Ma tean, tal oli valus. Erinevatel põhjustel oli tal endal halb ja mina olin lihtsalt juhuslikult tema teele ette jäänud noor naiivitar. Kuid see pole vabandus, et kedagi alandada.

Viimastel päevadel on see teema olnud taas aktuaalne ja sellest ka minu postitus. Ma ei aksepteeriks mitte kunagi praegu seda, et keegi ütleks mulle pidavalt halvasti ja natukene mööda minnes togiks mind. Kahjuks tean ma mitut inimest enda tutvusringkonnast, kes on samasuguses suhtes olnud. Kes juba aastaid, kes vaid mõne nädala. Mõista naist hukka ja öelda, et küll on alles nõrk, et ära ei tule või vast ta ise seda noris.. See on ikka labaduse tipp ja täiesti häbiväärne lugu. Kui Raido ütleks mulle ühel päeval, et naised ise nokivadki ja siis on väikene tou ära panna täiesti normaalne, siis ilmselt vaataksin ma seda sellise pilguga, et kui vaid pilgud tapaks..

Iga inimene on väärt, et teda armastatakse. Me kõik oleme milleski head ja me kõik oleme kellegi jaoks ilusad ja maailma parimad. Ärge leppige kunagi vähemaga ja MITTE KUNAGI ärge laske saada kellelgi teie jaoks prioriteediks, kui teie olete tema jaoks vaid pelgalt viies valik. Ennast peab armastama ja austama. See on vahel NII raske, nõuab palju tööd endaga ja kohutavalt palju eneseanalüüsi, kuid seda tuleb teha. Mina olen ilmselt alles poolel teel. On mitmeid asju milles ma olen väga ebakindel, kuid kui ma vaatan 10-aasta tagust Kristit ja praegust siis.. võib juba natukene uhke olla küll.

Kellegi löömine ei ole okei. Ei naise, lapse, looma, mehe. Probleeme lahendatakse sõnadega. Ja mitte koledatega. Rohkem teineteise mõistmist!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: