Meie lastelaager

Ma proovisin arvutada, mitu aastat tagasi kõik minu jaoks alguse sai ning mul jäi jälle suu lahti. Nii kiiresti läheb aeg, proovi sa seda peatada, kuidas tahes..

Kui ma nüüd ei eksi, siis 14 aastat tagasi, ühel suvel juhtus, nii et minu sõbranna Birgit kutsus mind appi ühte lastelaagrisse vabatahtlikuks grupijuhiks. Tema õed ja nende sõbrad seda korraldasid ja olevat üks kift asi. Kuna mul suvel peale hängimise ja tsillimise ei olnud plaane ja ma olin selline (vist veel) 13 aastane enda arust hästi äge inimene, siis ma mõtlesin, et miks mitte, mind neil ju täpselt vaja ongi. Eks see nii oli, et neil oli mind ka vaja aga sel hetkel ma ei teadnud üldse, kui palju on mul tegelikult neid vaja.

Lastelaager, mis kannab nime Mäng on väikese inimese töö ehk MOT, on igasuvine projekt. Viiel päeval nädalas tehakse lastega mängupäevasid. Laager algab alati esmaspäeval ja lõppeb reedel ning tegu on päevalaagriga ehk lapsed tulevad kella 11ks platsile ja lahkuvad kell 15. Neljapäev on erand, sest siis juhtub õhtul midagi suurejoonelist. Nimelt kirjutab laagri peajumalanna Anneliis selleks puhuks etenduse, mida mängitakse lastega paaril korral läbi ja neljapäeval etendatakse vaatajaskonnale. Kui alguses oli lapsi 50 ja siis 70 ja siis 100 ning pealtvaatajateks vaid nende laste vanemad, siis eelmistel aastatel oli lapsi üle 200 ja pealtvaatajaid 1500 kanti. Ja seda kõike meie väikeses Kohilas.. Neljapäeval tulevad lapsed platsile kell 15. Siis toimub peaproov ja need kes parasjagu ei tee proovi, need teevad just seda, mida peab – mängivad. Mäng on lastelaagris suurim ja oluliseim punkt ning seda tehakse südamest ja hingest ja kogu täie mõnuga. On legendaarseid mänge, mida on mängitud juba aastaid, on uusi, on klassikuid ja on mänge, mis sünnivad koha peal. Etendus algab sel aastal kell 20 ja laagrikoht on peale 15 aastat täitsa uus. Vanasti oleme olnud Kohilas Tohisoo mõisaplatsil ehk Tohkal, kuid sel aastal oleme Käänukal ehk kooli vastas, jõe ääres.. Teate ju küll? Peale etendust ja piknikku toimub suur ühismängimine, kuhu on oodatud ka õed-vennad-vanaemad-vanaisad-emad ja isad ning siis hakkab telkide püstitamine. Soovijad saavad jääda ööseks. Kes julgeb.. sest ööhäire on peale mängimise ja etenduse üks tähtsamaid osasi laagrist ilmselt. On olnud lõkke ääres kinniseotud pantvangide päästmist ja jõe peal paadiga abivajajate aitamist ning lihtsalt pimedas metsas varga püüdmist. Mis iganes sel ööl toimub on – lastele meeldib. Ja kohe väga.

Reede hommikul me mängime viimased mängud, toidame lastel kõhud täis ja saadame nad koju. Ise hakkame me siis maha võtma kõiki ehitisi, mida enne laagrit vabatahtlikega kaks päeva on ehitatud. Kui te kujutaks vaid ette, mida on kokku ehitatud, kui palju on käidud ehituspoodides, kuidas on valesti mõõdetud ja eelarve on olnud lõhki. On ehitatud nii lõõskava päikese all, kui vihmas, on ehitatud paljukesi ja vähekesi. Kuid alati on saadud ehitatud ja alati on valminud ehitised olnud suurejoonelised. Ma ei tea ühtegi teist sellist ettevõtmist kogu Eestis ja tegelikult on see kurb – tehke ka, see on uskumatult äge.

Peajumalanna on seda tehes nii loomulikus elemendis, et kõrvaltvaatajale jääb mulje nagu see oleks kõik kerge ja muretu töö. Kuna olen lastelaagris kaasa löönud juba väga mitmeid aastaid (vahele jäi vaid eelmine suvi, kuna olin padurase), siis sel aastal on mul natukene teistmoodi roll. Peajumalanna helistas mulle kevadel ja ütles, et tema laagrit enam ei tee, kui keegi ei aita. Kas ma tahan aidata.. Kas ma tahtsin? Ma tahtsin väga. Nii väga, väga. Ma olin meelitatud ja kõrvust tõstetud, sest olen MOTi pidanud nii oluliseks osaks enda elust. Olen MOTi tegijaid alati austanud ja neile alt üles vaadanud, sest ma tean ju milline meeletu töö selle taga on. Kuidas kõikidele 200 lapsele pannakse etenduseks selga vastav kostüüm, kuidas tehakse mõõgad ja kilbid ja tüdrukutele peakatted, kleidid, jalanõud, soengud..

Kõige olulisem siin on aga see: kõike teevad vabatahtlikud. Keegi ei ole konkreetselt palka saanud. Sel aastal on see ühe erandiga teistmoodi, kuid siiski. Vabatahtlikud annavad asju, õmblevad kostüüme, kleebivad, joonistavad, kujundavad, tassivad asju, ehitavad, sorteerivad, lammutavad, sõidavad autodega ja mis kõige tähtsam – on grupijuhid. Tundub küll, et tunde on laagriplatsil vaja lastega koos veeta vähe, kuid kujuta ette, et sinu grupis on 35 last ja nad kõik tahavad täpselt ühel ja samal hetkel sinult midagi ning sa ei saa kuskile põgeneda. Lapsed on tulnud mängima, sina oled nende mängu-jumal ja sina pead neile nüüd ja kohe mängu välja mõtlema, seda ise nautima ja õpetama ka neid seda nautima. See on tänuväärne ja raske töö, mis annab sulle nii palju, kuid väsitab vaimu ja keha väga ära.

MOT on vägamegaäge asi. Nagu ma ütlesin, siis ma ei teadnud, kui väga ma seda vajasin. Olen kindel. et just tänu sellele ei olnud mul teatud vanuses aega niiiii palju lollusi teha. Et MOTiga seotud inimesed on mulle õpetanud ja andnud väga palju. Et ma pean lugu koostegemisest, vabatahtlikkust tööst, sõprusest ja kogukonna tundest. Ma ei ole Kohilas elanud juba mitmeid aastaid, kuid minu süda on seal, minu kodu on Kohilas. Nii paljud meie praegused vabatahtlikud on olnud vähemalt ühel korral ise MOTis lastelaagri lapsena. Peajumalanna enda lapsed on laagris üles kasvanud ja ei kujutaks enda suvesid ilmselt teistmoodi ettegi. Isegi mina ei kujutaks enda suvesid teist moodi ette.

Minu kõrval on sel aastal VÄGA ägedad inimesed. Kõik nii armsad, andekad ja head. Meid ei ole sel aastal nii palju, kui varasemalt ja see on mõistetav. Inimestel on tööd, koolid, pered, reisid ja kõigeks lihtsalt ei jagu aega. Ka mina ise ju jätan lapsed lapsehoidjaga või Raidoga või vanavanematega, et saaksin seal käia, kuid tegelikult ei tunne ma end süüdi. Olen kindel, et järgmisel aastal, kui Robin on juba mänguvalmis, siis ta saab aru, et see on lihtsalt nii kift asi, et seda peab tegema. Ma olen aastaid olnud ju tegelikult kodune ema, enda laste jaoks alati olemas ja ma ei tunne, et see oleks liigne egoism, kui ma luban endal osaleda sellises projektis. See paneb minu südame põksuma, see teeb mu uhkeks, annab energiat ja toob naeratuse näole. MOT on mind kasvatanud nii palju, et see tundub uskumatu. Ma olen saanud sealt kaasa nii palju tarkust, nõu ja häid sõpru, et vist isegi piisaks terveks eluks. Kuid kuna kindel ei ole, siis teeme aga edasi. Sest see on lihtsalt niii lahe.

laager1laager2laager3laager4laager5

See seal all rohelises kleidis olen mina, blondi parukaga.. 

laager6laager7

Minu essa laager. Need lapsed on kõik suured inimesed. Mina ja Birgit oleme all keskmisel pildil. Mul oli iselõigatud tukk ja Birgitil oli vist 3310? Igal juhul oli tal väga khuul telefon selle aja kohta..

laager8laager9laager10

Nagu te piltidelt nägite, siis ehitatame me igal aastal palju ja teema on muutuv. Sel aastal on teemaks Kreeka jumalad. Selle kogu mängu käigus on see ideaalne võimalus ka lastele natukene teadmisi jagada. Aga mitte palju.. sest on ikkagi suvi, keegi meist pole õpetaja ja MÄNG on väikese inimese töö!

Jaaniussid

Mul on tunne, et see jaani-aeg on kestnud terve igaviku. Nii palju on lihtsalt tehtud ja ilm on ka muutunud umbes viisteist korda?

Me olime jaanipäeval maal. Eriti suur püha see meie jaoks ei ole aga sōpradega oli tore siiski. Terve päeva toimetasime, kütsime tünni, tegime lōkkeplatsi valmis ja kokkasime. Kaija ja Krista olid oma peredega ka ja lastel oli nii tore koos. Meil endal muidugi ka aga ma lihtsalt vaatasin neid kolme sõpra õhtul telgis ja mõtlesin, et uskumatu – nad on ju terve elu praktiliselt sõbrad olnud.. 🙂 

Kolm musketäri   
Minu nublu

    
 
Lōpuks jäid telki magama vaid Dominic ja Robin ja seda ka, nii et Raido nende juures pikutas ja Kaija pärast seal magas aga essa telgis magamine sel aastal – check!

   
Kogu pere.. 


Kaija leidis konna aga see printsiks ei muutunud 🙂

   
See oli marumõnna, et ilm nii soe oli ja sai ujuda ja saunas käia ja päevitada. Kahjuks järgmine hommik oli vihmane nagu meie suvele kohane, kuid meil oli mõnus siiski. Lapsed mängisid ja vaatasid multsi, meie sõime Kaija tehtud kooki, mehed ja Henri magasid kaua. Kuna lapsed ärkasid vara, siis tuli lõunauni ka vara ja mina magasin koos lastega. Peale lõunat ronisid lapsed aga uuesti tünni ja olid seal kuni koju tulekuni.. 

Vahepeal sai Hentsu 11-kuuseks!   
Kuna eile oli aga ju jälle niii soe, siis läksime maale tagasi. Katu tuli ka plikadega ja meil oli seal väga mōnus! Lapsed olid vist umbes 5 tundi tünnis ja eile kell 20:30 voodisse minnes ütles meie väsimatu Robin ise ka, et ta jääb kohe magama.. Ja jäigi! 

Pühapäeva-mimosa  
Täna oli aga ilma poolest üldse täiesti naljakas asi. Niiii palav oli ja vahepeal ju sadas ja siis oli päike ja no ma ei saanudki aru, mis selga panna. Hommikul käisime Robiniga ratastega metsas ja nii palav oli. Pärastlõunat oli mul aga Kohilas laagri vabatahtlikega mängupäev ja siis sadas alguses hullu paduvihma ja lōpuks küttis päike lagipähe.. Samas metsas oli õhtul nats jahe ja lisaks oli sääski niii palju! 

   
 

Görna Lund – ainult ühe lapsega

Käisime koos kahe teise perega Rootsi kruiisil. Ma ei ole üldse muidu selle kruiisifänn, kuid saime selle väga mõistliku hinnaga ja teistel oli tore plaan seal lõbustusparki minna. Kuna Raido ja Robin mõlemad lõbustusparke väga armastavad, siis mõtlesin ka, et miks mitte. Umbes nädal enne minekut aga hakkasin kaalume, et jätaks Henri koju. Mulle tundus lihtsalt, et tal ei ole üldse vahet, kas me oleme seal lõbustuspargis või laevas ja tema sellest eriti suurt rõõmu ei tunneks. Lõbustuspargis saaks ta sõita küll paaril asjal meie süles või kõrval, kuid vaevalt see tema jaoks mingi eriline mälestus ju oleks. Lisaks mõtlesin, et hästi mõnus oleks olla AINULT Robiniga esimest korda 11 kuu jooksul. Ega Robin tavaliselt väga ei ütle, et ta ei taha, et Henri kaasa tuleb aga viimasel ajal oli kodus küll probleem, et Robin tahtis natukene üksi toimetada aga Henri kippus pidevalt ta legosid lammutama, mänguasju suhu toppima jne.

Kuna meil on lapsehoidja olnud.. veebruarist saati nüüd vist, siis usaldan teda tegelikult piisavalt. Küsisin temalt üle ja kuna ta oli valmis ka selle kaks päeva meil elama, siis otsustasimegi Henri koju jätta. Eks hinge natukene kriipis ikka ja kahju oli ka. Paar päeva enne ja isegi samal päeval veel mõtlesin, et äkki jään ikka hoopis ise koju. Henri oli ju ennegi tegelikult lapsehoidjaga olnud öösel ja kunagi pole mingit probleemi olnud, kuid ta on ju ikkagi meie väike beebi. Kui me ära aga hakkasime minema, siis oli Henri nii rõõmus ja lehvitas rahulikult, et mõtlesin, et ju ta tunneb end ikka Kerttuga piisavalt kindlalt ja hästi. Ja tundis tõesti. Kuigi ta päevaunedesse jäämise asemel oli natukene palju naernud, siis muidu läks neil väga hästi ja Henri kuidagi suurt igatsust ei väljendanud. Ma usun, et see on ka hea, et Kerttu on alati meil olnud ja siis on Henri vähemalt oma kodus – oma voodi, oma mänguasjad, oma kassid 🙂

Kokkuvõttes on mul tegelikult hea meel, et me Henrit kaasa ei võtnud. Esiteks oli see endale ka väikene puhkus olla ainult ühe lapsega. Robin on ju piisavalt suur – teda ei pea söötma, temaga ei pea isegi wc-s kaasas käima, ta sai ise mängutoas hakkama ja leidis seal sõpru, ta jääb ise magama jne. Teiseks oligi tore olla lihtsalt ainult Robiniga. Talle meeldis see tähelepanu ja mõnus oli, et ei pidanud talle ütlema, et ”oota korra” või ”ma annan Henrile süüa ära ja siis räägime”. Kodus on selliseid asju ikka ning kuigi ega ta ei pahanda ega solvu, siis usun, et talle oli ka vajalik vahepeal tunda end täieliku prioriteedina. Kolmandaks veel see ka, et ma nägin seal lõbustuspargis päris palju lapsi kärudes ja ega neil suurt teha ei olnud tõesti. Henri ei viitsi niisama väga kärus hängida ka ja ega ta seal ei pruugi kohe uinuda ka, nii et ma arvan, et meil kõigil oli lihtsalt vähem stressi. Mitte, et Henri oleks mingi stress aga saate ju aru küll.

Ma arvasin, et ma igatsen teda väga. Ei igatsenud muide. 🙂 Muidugi, kui mõtlema hakkasin, siis hakkasin ka igatsema, kuid tegelikult polnudki väga aega sellele mõelda. Robiniga oli tegemist ka ja kogu aeg olime üldsegi liikumises, nii et mis ma seal pikalt mõtlen ja kurvastan. Pealegi ei olnud see aeg väga pikk ja Kerttu kinnitas ka, et kõik on hästi. Üldiselt on mul lastest eemal olles ikkagi selline kaine mõistus ja ma saan aru, et kui ka midagi on, siis mina olen ära ja ei saagi eriti midagi muuta. Lisaks ma ju tean, et olen varsti kodus jälle tagasi ja saan oma nunnusid nunnutada ja nännutada palju hing ihkab. Igal juhul ei tunne ma end kuidagi süüdi või halvasti, et seekord niimoodi läks. Hea meel on mul hoopis selle üle, et me lõbustuspargis ära käisime ja eriti selle üle, et meil on selline lapsehoidja, kellele saab alati loota ja kes Henrile väga meeldib. Ma ei ole loomult kanaema, kes tahaks ainult oma lastega kõike teha ja kõikjal olla ning tore on, kui saab kedagi vajadusel appi paluda.

Kuid meie reisist ka natukene. Mina piletite ostmise protsessis ei osalenud üldse, mul vist oli aku tühi sel ajal, kui kuupäev valiti, kuid valiti ta üsna hästi ehk laeva läksime pühapäeval. Minu viimane kruiisikogemus oli reedel ja see oli VÄGA ebameeldiv ning sisaldas sadu purjus ja kisavaid inimesi. Seekord olid laevas pigem ainult pered ja Hiina turistid. Kuna me läksime laeva alles peale 17, siis meil oligi ainult nii palju aega, et kotid kajutisse ära viia ja siis läksime juba Rootsi lauda. Ühe meie reisil kaasas olnud sõbra ema töötab seal laeva restoranis ja ta oli meile mõnusa laua akna alla juba kinni pannud. Kuna seltskonnas oli veel mitu last, siis valisime selle esimese söögivahetuse, et lapsed saaksid mõistlikul ajal magama ja järgmiseks päevaks välja puhata. Kui muidu on inimestel ikka Rootsi lauas komme üle süüa, siis mina sel korral kohe hoolega hoidsin söömisel väikeseid vahesid ja sõin aeglaselt. Toit oli tegelikult täitsa hea ja päris mitu uut asja oli lauale tekkinud. Üldiselt oli õhkkond mõnus ja viisakas ning me istusime seal mitu tundi.

Suveks on laeva tehtud ka mängutuba konverentsiruumist. See oli täitsa suur ala ja pakkus tegevust igale vanusele minu arust. Oli koss, jalkaväravad, ronimisnurk, erinevad autod ja muidugi kõige toredamad olid näomaalija ja õhupalliloomade tegija. Mulle meeldis kõige rohkem eraldi toas olnud AHHAA keskuse nurk. Seal oli igasuguseid ägedaid asju aga Robini lemmik oli selline pime tuba, kuhu sai sisse minna ja pilti teha. Point oli selles, et sinna kaasa anti sulle nael ja täispuhutud õhupall. Kui seinale käis koputus, siis pildid sa õhupalli katki tegema ja siis tehti pilti. Robin tegi õhupalli katki nats vara või hilja ja tema pildid tulid niisama naljakad, kuid Lauri ja Emma oma tuli väga kift! Näitan teile ka!

Pildilt on näha konkreetselt, kuidas pall on just katki läinud! Emma naeratas igal pildil püüdlikult – ta ütles, et pidi ju kogu aeg valmis olema 😀

lauri ja emma

palligaüalliga1

Kuna meil venis see esimene õhtu päris pikaks, siis Robin läks alles kell 12 vist magama. Õnneks ta ”kestab” üsna hästi ja jäi lihtsalt ilusti magama. Hommikul ärkasime vist Eesti aja järgi alles mingi kell 9, nii et puhkas üsna okeilt välja ka. Läksime lõbustusparki metroo ja bussiga, kuigi saab ka muud moodi. Sõit ei olnud väga pikk ja keeruline ning kohale jõudes ei olnud järjekorrad ka õnneks väga pikad. Meie ise seal käinud ei olnud aga teised olid ja teadsid kuhu kohe minna ja mida teha. Nagu öeldud, siis mulle eriti lõbustuspargid ei meeldi. Ma kardan kõrgust, mul läheb süda üsna kergelt pahaks ja üleüldse ma olen veits nõrgukene ses suhtes. Samas nagu ma Robinile ütlen ikka: kõik me kardame erinevaid asju ja teiste hirmu üle naerda pole ka ilus. Raido ja Robin ostsid endale käepaelad, mina lihtsalt neid kuponge, mida sai jooksvalt kasutada vastavalt atraktsioonile. Kuna see ala on seal jaotatud kaheks, siis teine ala, kus on suuremad asjad, oli alguses kinni. See tekitas sinna nö laste alale pikamad järjekorrad, kuid need läksid kohe mõistlikuks, kui teine ala avati. Õnneks on seal asjade juures ka kirjas umbkaudne ooteaeg. Esimesena proovisime kohe mingisugust asja, mis saatis pingi üles ja siis keerutas ja lasi alla ja üles jne. Noh, saite ju aru küll, eks? Ühesõnaga, see oli lastele piisavalt põnev alustuseks kohe ka ja ma siis proovisin ka. Ma päris ei kiljunud aga noh, natukene häälitsesin ja ütlesin, et issandapühajeesusmiksmasiin olen. Robinile muidugi meeldis väga nagu arvata oligi.

Raido ja Robin käisid päris paljudel asjadel. Mina käisin ka tegelikult mõnel – näiteks lastealas koos Robiniga Dumbodega sõitmas ja laste Ameerika mäel.. Ja Emmaga käisin mingi kaheksajala peal, kus süda läks pahaks. Klassikalised teetassid proovisime ka ära. Kuskile suurema asja peale ma minna ei tahtnud ja kuigi ühte Ameerika mäge oleks võinud veel proovida, siis 30 minutit ma järtsus seista ei viitsinud. Robin õnneks seisis täitsa okeilt kõik järjekorrad ära. Vahepeal ikka küsis, et kaua veel ja ma ei viitsi aga lõpuks sai aru, et midagi teha ei ole.

Ainukene asi, mis lastele EI meeldinud oli Õudustemaja. Ma ütlesin Raidole eelmine päev ka, et see pole hea mõte aga kes mind kuulab. Nad tulid poole pealt nuttes välja ja nii Emma, kui Robin olid kergelt paanikas. Rahunesid õnneks küll kergesti aga ma väga kartsin, et Robin ei saa pärast magada. Õnneks eile öösel ei olnud midagi aga täna ta ütles küll, et tuli peab ta toas põlema jääma. See oli tegelikult ka vist päris hirmus, sest väga paljud teised tulid ka üsna ehmunult välja. Tore oli aga see, et kui üks ”koll” nägi, et lapsed kartsid väga, siis ta võttis maski peast ja ütles, et see on ainult nali. Igal juhul arvan ma, et Robin sinna ei lähe veel mitu aastat, sest siin kohal on emme kanaema ja ei luba 🙂 Muidu julgustasin ma Robinit minema kõikidele asjadele, kuhu teda lubati ja ta üsna meelsasti läks ka.

DCIM100GOPROGOPR1912.

Üks laevast väljumise selfi ka ikka.. AKA proovime, kas gopro töötab

DCIM100GOPROGOPR1943.

Meie ei olnud nõus nende tassi minema, nad keerutasid seda väga hoogsalt..

DCIM100GOPROGOPR1945.

Ja tassist maha tulles on aru saada ka, et Robinil oli süda veits paha. Eha see teda heidutanud muidugi, tahtis kohe veel.

DCIM100GOPROGOPR1948.

Hiiigelsuured suhkruvatid!

DCIM100GOPROGOPR1984.

Mulle need Dumbod meeldisid. Sellistel ma võin käia.. 

DCIM100GOPROGOPR1955.

Aga see asi mulle ei meeldi. Siit ei tundu vist aga no see tegelikult on ju kõrgel ja need ketid pole üldse paksud.. Raido läks ka ähmi täis peale seda ja ei tahtnud enam kuskile minna aga Mesi ja Lauri sundisid ta ikka sinna pea-alaspidi-keeru-ameerikamäele ka. 

Eile Robin lõunat ei maganud aga ma olin tegelikult tema üle üsna uhke. Rootsi lauas sõi ta üsna kenasti, mängis mitu tundi mängunurgas teiste lastega ja pärast veel istus meiega üleval südaööni. Ta tegelikult oleks võinud kell 20 magama minna ja ta oleks sekundiga uinunud aga kuna tal tuju oli hea ja meil oli mugav kõigil meie kajutis istuda, siis ma ei hakanud teda magama ajama. Ta ise lõpuks ütles, et nüüd on uni ja siis kohe kui pea padja sai, siis magas ka. Hommikul olid teised ammu hommikusöögilauast tulnud, kui tema alles poolsunniviisiliselt ärkas. Kuna ta käis täna veel lasteaias ka, siis õnneks magas seal lõunal ning nüüd kell 21 jäi ka kohe magama.

Kokkuvõttes oli see Gröna Lund mu arust täitsa mõnus. Piisavalt suur ja paljusid lõbustusi pakkuv. Tegemist oli üsna igale vanusele ja järjekorrad ei olnud ka nii röögatud. See aeg läks seal nii ruttu, et mingit suurt söömist me ei teinudki aga Ben&Jerrysest ühe jäätisekokteili ma ikka võtsin. Lastel polnud aega üldse söögile mõelda ja ega keegi sundinud ka – tihti ikka saab terve päeva lõbustuspargis olla. Täna koju jõudes oli Robinil natukene kurb kohe, et väikene reis juba läbi sai aga mul oli küll hea meel koju tulla ja Hentsut näha. Ta oli meid nähes hästi õnnelik kohe, hakkas naerma ja oli nii nunnu! Meie beebi 🙂 Järgmisele reisile aga lähme kõik koos. Tahaks minna umbes kohe homme aga kui varem ei saa, siis novembris lähme me kõik koos Ameeeeeerikamaale. Loodetavasti on aga praegu Eestis mõnus suvi ja saab rannas käia, puhata ja mängida. 🙂

Kõnnib!

Juba mitu nädalat on Henri teinud sammukesi. Ma ei ole kordagi julgenud öelda, et ta nüüd kōnnib, sest 6 sammu pole ju kõndimine. Nüüd on aga vahemaad pikemad ja näiteks ühest toast teise, nii et natukene ju kōnnib küll. Ka ōues kōndis täna 🙂 

Henri saab 3 päeva pärast 11-kuuseks ja alustas sammude tegemist kuskil 10,5-kuuselt. Täitsa tragi väike inimene 🙂 

Jätkem mu pardihääl välja.. 

Uuendus

Me oleme mitu aastat tahtnud remonti teha. Alati kui meil oleks selleks aega, raha või mõlemat korraga, siis me otsustame hoopis reisile minna. Mõned vaatavad, et täitsa imelik valik aga meile tegelikult vist sobib. Aega neid seinu värvida maa ja ilm, reisida on palju ägedam ja see pakub elamust ka lastele. Olen ikka siiral arvamusel, et reisimine on palju vajalikum lastele, kui näiteks mänguasjad. Iroonia on muidugi selles, et meie lastel on mänguasju ka piisavalt.. 

Igal juhul me oleme remonti kaua edasi lükanud ja kui te arvate, et me seda nüüd tegema hakkame, siis vale puha. Kuid kerge uuenduse tegime küll ja see andis täitsa palju juurde. Lisaks andis see ka natukene motivatsiooni, et võiks millalgi varsti veel teha. Ausalt võin öelda, et ma tegin päris palju ise aga Lauri ja Raido aitasid ka. Mul tegelikult ei olegi päris lõpptulemusest pilti aga paar enamvähem valmis pilti on küll:

Nii elu käibki: ma teen ja Raido juhendab 😀

   
Ega siit ju midagi erilist aru saada pole aga ma värvisin ära selle pliidi taguse seina, mida puhtaks pesta polnud enam võimalik. 

    
 
Sealt on puudu umbes 5 pilti ja 2 sildikest aga no ei jõudnudki kõike korraga! 

  

Mis värk selle Padjaklubiga on? 

Kui ma Päevakeskuses töötasin, siis lapsed ikka heietasid “padjaka” teemal. Ma alguses ei saanud aru mis see ongi aga siis kuulsin, et üks hästi tore seriaal. Kui ma siis seda juhuslikult ükskord nägin, siis vajus mul küll suu lahti.. Keegi lasi mingeid tablette wcpotist alla ja see on “tore seriaal”? Ma arvasin, et ehk teen ennatlikke järeldusi ja kunagi olen proovinud veel vaadata aga jõudsin siis ikka järeldusele, et minu arust on tegemist päris.. nōmeda seriaaliga. Vabadused fännide ees. 

Ma ütlen ausalt, et suurt rolli mängis ikkagi see, et mulle ei ole Grete Klein sümpaatne inimene. Ei maksa siin kohe hakata kriiskama, et ju ma olen ta peale ikka kade. Ta on ilus küll aga minu maitse pole ta ka välimuselt. Mulle lihtsalt ei istu tema sōnavōtud ja ta jätab mulle natukene võltsi mulje. Vabalt vōib muide olla, et tegelikult nii ei ole aga ega ma ju isiklikult teda ei tunne, lihtsalt MULLE on selline mulje jäänud. Ehk me tuttavaks saades oleks bestikad aga kui ka ei oleks, siis pole ju hullu – kõik ei saagi ju kõigile meeldida ja ei peagi. Ma ei käi kuskil seda muidu igapäevaselt kuulutamas, et see sari ja Grete mulle sümpaatsed ei ole aga kuna praegu on see teema aktuaalne blogimaailmas, siis ütlen lihtsalt sõna sekka.

Ja minu üllatus, et see Grete (või Laura?) osaleb blogi auhindadel oli ka suur. Minu arust oli see ebaaus. Minuga samas kategoorias ta ei kandideerinud ja ses suhtes mul ju võiks olla ükskõik aga näed, ei ole. Ega ma ei nuta õhtuti kodus ka, et miks ta küll osales aga ma ei mõista seda. Tegemist on ju väljamõeldud tegelase blogiga ja ma ei tea, kas teemad, millest ta blogib on talle päriselt ka olulised ja elulised? Kui ta blogiks Gretena, siis oleks minu meelest asi palju ausam. Kuid nagu öeldud, et siis ega ma ei nuta ja karju, et miiiikkkkkkssss ta küllll osssaleeeeees?!?!? Lihtsalt.. arutlen, sest mulle jäi elu24-s silma see tema sõrme vibutamise pilt. Ma muide üritusel seda ei näinud, sest ma ilmselt sel ajal sõin, nagu tavaliselt. Mulle tundub, et Grete-Laura peaks ikkagi ise teadma, et tema fännid on suuremalt jaolt lapsed. Seega peaks ta olema ikkagi natukene eeskujuks. Kas sõrme näitamine seda on? Ma ise arvaks, et mitte aga ehk tal on teine nägemus asjast. 

Igal juhul ei saa ma aru Padjaklubi hullusest. Eks ma olen Eesti seriaalide suhtes nagunii kriitiline, sest välismaa seriaalisõltlasena ma näen neis ikka palju vigu. Ma ei ootagi samat taset, mis USAs aga mul kuidagi kriibib kohe silma ja kõrva see meie näitlejate näitlemine kuskil seriaalis. Samas teatris on nad palju sümpaatsemad 🙂 Mulle aga tundub, et palju seal Padjaklubis on päris-näitlejaid? Kõik vist ikkagi tegelevad pigem muude asjadega ja vähe on kahjuks neid inimesi, kes on igas asjad andekad. Lisaks on seal seriaalis need teemad minu jaoks pigem sellised, et ma ise ei tahaks, et mu laps seda vaataks. Samas täiskasvanud inimesena ma seda vaadata ju ei suuda, nii et kellele see seriaal suunatud on? Nii palju küsimusi ja vähe vastuseid!

Et minu arvamus pole kahjuks püha, siis ei maksa kurjustama hakata. Seriaal jookseb ikka edasi, Grete on ikka kuulus ja elu läheb edasi. Lihtsalt heietasin mõtteid.. Nagu ikka. 

Blender, palun palka paar töötajat juurde?

Ma olen koguaeg olnud suur Blenderi fänn. Ei tea mitu jooki ma sealt ostnud olen aga ikka kolmekohaline number. Ja umbes 50 kanavõikut ka. Või siis korda kaks.. Mulle meeldivad nende smuutid ja sheigid ja koht ise on ka nunnu ning leib imehea. Aaaaaaga.. Mis viimased kuud toimub? 😦

Kristiine Blenderis on nii, et istuda ei taha. Isegi kui teenindus on sel korral kiire, siis need diivanid on nii mustad. Ma niii hull snoob ka pole aga no need on tōesti mustad. Ja saan aru, et määrduvadki kiiresti aga ega see mind ei lohuta ega istuma kutsu ikka..

Ja Ülemiste Blenderist tulin ma täna kolmandat korda ära tühjade kätega! Jälle oli tööl üks tüdruk, kes pidi kõike tegema. Täna oleks tegelikult isegi ooteaeg minu jaoks olnud vist normaalne aga Henri nii ei arvanud. Samas eelmine kord ootasin 8 minutit enne, kui tellida sain ja siis öeldi, et 15 minutit läheb veel aega.. Üle 20 minuti kokku võiku peale? Ei ole ju nii palju aega oodata, isegi restonis saab päevapakkumise 10 minutiga.. 

Ma saan aru muidugi, et teenindajate süü see pole ja nendega ei plärtsu ka. Täna mainisid küll, et soovitage juhatajale ikka, et vahel võiks keegi veel tööl olla. Järjekord ja ootamine on üks asi aga minu meelest on ka asjade kvaliteet langenud, sest see üks teenindaja ju peab nii palju kiirustama ja nii juhtuski, et kord sain vōiku kus tomat ja avokaado olid ühes otsas hunnikus, kana teises ja pestot pidi luubiga otsima. 

Nõme vinguda küll aga see mind kaua kohe härinud. See ka natukene häiris, et kirjutasin neile ka Facebooki ja sellele isegi ei vastatud. Ma ei kirjutanud isegi kurjalt ja karjuvad vaid pigem lihtsalt tōesti heade soovidega aga noh, ju siis ei olnud mu arvamus nii oluline.. Igal juhul ma pean ausalt ütlema, et Blenderisse ma viimasel ajal enam ei kipugi minema, sest  nagunii pean tühjade kätega lahkuma, kui ma just ei jaksa oodata 20 minutit 😦 

Previous Older Entries