Mida mina kardan

Mul on HÄSTI palju kummalisi kiikse. Ma arvan, et nendest võiks teine kord kirjutada lausa. Olen kunagi ammu seda teinud ja mäletan siis, et leidsin päris mitmes asjas ”omasuguseid” ja see tunne oli täitsa vahva. Kuna ma aga täna pidin silmitsi seisma ühe oravapoisiga, siis tuli mul meelde, et ma tegelikult kardan ikka vahel täitsa kummalisi asju..

orav

Muidugi kardan ma ka selliseid suuri ja pärisasju nagu on: auto alla jäämine, kuskilt alla kukkumine.. seda, et keegi röövib mu ära ja paneb keldrisse ja hoiab mind seal aastaid. Ma arvan, et mingil hetkel kardavad kõik selliseid asju, kuid vähemalt suurem osa meist ei ela selles hirmus ja toimib üsna hästi igapäevaselt. Neile kellel on selliste asjadega suuremad hirmud, on see muidugi väga raske ja ma loodan, et nad otsivad vajalikku tuge endale.

Kuid ”naljakamad” asjad, mida ma kardan ongi näiteks oravad. Ma arvan, et sellel on mitu põhjust. Esiteks ta on näriline ja kõiki närilisi kardan ma veel rohkem. Teiseks on tal väga-väga-väga kahtlaselt pikad küüned ja nagu näha – TA RONIB MÖÖDA KIVISEINA! Sellist ei saa ju usaldada.. Samal põhjusel kardan ma ka närilisi. Hiirtega on lood natukene paremad, neid kunagi kass Emma tõi meile Viliverre ka ukse ette, kuid rotid, uuhh, prr, ööaaakkk. Mul läks aastaid enne, kui ma suutsin seda sõna ”rott” välja öelda. Siiani ei tunne ma end seda tehes mugavalt, varvastes hakkab imelik tunne ja ma pean jalad tõstma kõrgemale põrandalt – et juhuks, kui mõni näriline mööda põrandat peaks jooksma. Ma tean küll, et ei jookse. Meil on kaks kassi (mis te arvate miks), kuid siiski.. Nende rottidega on veel see lugu, et nad tunduvad mulle NII KOLERÄMERÕVE mustad, vastikud ja ööaaaakk, ma ei suuuuuuuuuuuuuudddaaaaa, kui fuiiiiiid nad on.. Mul paratamatult tuleb neist kirjutades nende pilt silme ette ja mul on täitsa paha olla kohe. Ja kui te küsite miks te neid kardate, siis ega ma täpselt ei tea. Kunagi mäletan ühe nägemist kuskil vanas laos ja ehk on siis sellest nii kohutav mälestus? Ei ole kindel, kuid muud seost praegi luua ei oska.

Eks mul on nende rõvedate loomakestega saanud ikka päris palju ”nalja” ka. Näiteks jõuludel tulin ma poest ja naabritädi seisis ukse ees, surnud rott käes.. TÄIESTI EBAREAALNE, mis tunne see oli, no ÖÖAAAKKK.. tuli välja, et see raibe oli keldrisse läinud aga õnneks oli ta lõksu kinni jäänud. Ja kuigi ma muidu ei ole eriti loomapiinaja oma arust – st munad ikka vabakasvatatud kanadelt ja võimalusel liha ja kana väikekasvatajalt, kala ikka isalt ning karusnahka ma ei kanna, kuid no tõesti need rotid.. FUHH! Mõnedel on nad KODUS! Ma tean küll, et neile nad tunduvad armsad. Ja tegelikult tore on ka, sest ma tean seda ka, et iga loom on meie maailmas vajalik ja keegi peab neid kõiki armastama, kuid no minu jaoks on see ikka kohutavalt hirmus mõte, et mul oleks selline asi läheduses. Ja jaa jaaaa, ma tean, neid on igal pool ja küll ma neist mõnda näen, kuid tegelikult, kui nali välja jätta, siis võib öelda küll ausalt, et mul on täiesti kohutav foobia. Piisab mõne sellise pildi nägemisest, et ma hakkaksin nutma ja värisema ja kohutavalt kartma. Sõber Lauri siin tegi mõned korrad seda pildinalja aga ükskord ma nii ehmatasin, et ei suutnud pool päeva rääkida ka normaalselt. Seepärast üritan ma ise ka mitte inimeste hirmude üle nalja teha – eks vahel ikka juhtub ja ma ise ka nende rottide üle siin teen poole kohaga nalja aga tegelikult on see hirm väga vastik ja ma kunagi peaksin ilmselt sellega natukene tegelema.

Kuid nagu ma enne mainisin, siis üks selline elanik oli meile kolinud keldrisse ja siit tuleb välja järgmine asi, mida ma kardan – keldrid! Ma olen meie maja keldris ühe korra käinud ja see oli täielik eneseületamine. Siis seal hiiri-rotte ei olnud vist, sest Antsul oli ümber maja 10 kassi ja need killisid kõik ära. Nüüd pole Antsu kasse enam üldse ja ma tõsiselt kardan seda keldrit. Muide, tegelikult ma lugesin ka kuskilt,et ei tohi kinni püüda neid kõiki vabalt jalutavaid kasse, sest siis ongi varsti ”Naksitrallid majas” ja keegi ei püüa närilisi kinni. Nii et kui mõni kodukass käib uitamas meie maja juures, siis mina teda ära ei aja – tule, tule, levita oma lõhna ja püüa mõni väike lõunasöök endale, palun väga..

Ka kardan ma linde. Mitte küll kõiki aga neid julgemaid. Eriti tuvisid, kes minu meelest ongi nagu lendavad rotid – ühed räpakotid mõlemad. Või vähemalt tunduvad sellised räpased olevused.. Kunagi Veneetsias üks olevus jäi mulle juustesse kinni ja sealt see jama alguse sai. Esimene kord Veneetsias käies ma lubasin neil lausa enda peal istuda, kuid praegu ma jooksen mööda vanalinna tavaliselt karjudes ringi.. Sõbrannad muidugi naeravad aga mul endal tuleb nats tavaliselt piss püksi ja see pole mu arust üldse naljakas.. VÕi siis teistele ikka on.. 🙂 Mulle ei meeldi muidugi kajakad, varesed jms linnud ka. Nad on nii ettearvamatud ja kunagi ei tea millal ta plaanib oma nokaga mul hakata silmi peast välja nokkima..

Ja kõrgust kardan ma ka. Kuid mitte näiteks, nii et ma ei julge liftiga sõita või lennukiga lennata. Mulle ei meeldi lihtsalt lõbustuspargid jms kohad, kus mul jalad on kuidagi vabad ja seda pinda otseselt all ei ole. Kuskil katustel mulle enam konnata ei meeldi (vanasti meeldis, olgu tervitatud gag-i katus..). Sama moodi ei roni ma puu otsa, redelite peale, ei kõõlu kuskil rõdu äärel ega lähe ilmselt tegema langevarju vms hüpet. Ei, aitäh, ma parem vaatan pealt ja plaksutan teistele kaasa!

Hirm on muidugi täielik ajaraisk. Ma tean seda. Kuid vahel me ei saa kohe oma hirme kontrollida. Pika peale ilmselt küll, kuid see nõuab tööd. Mina ei ole veel suutnud leida aega ja energiat, et oma närilistehirmuga tegeleda, kuid mul on hea meel, et ma ei karda vähemalt ämblikke ja usse, sest neid mina olen rohkem kohanud. Vanemate juures on ämblikke muide hästi palju. Ei tea miks, ema ütleb, et ju on õnnelik maja. Kuigi mulle nad otseselt nüüd ei meeldi ka, siis vajadusel võin ta ikkagi kätte võtta ja ära tõsta, kisa ta minus ei tekita. Prussakad, putukad-mutukad samuti mitte. Ussid mulle tegelikult lausa meeldivad ja ma tahaks endale kunagi küll sellist väiksemat kollast värvi väikest madu koju.

Hirmul ei tohi lihtsalt lasta elu segama hakata. Kui ikka pidevalt on näiteks hirm, et endaga juhtub midagi võ lähedastega ja see tõesti juba kontrollib sinu elu, siis ma soovitaks ikkagi mingisugust nõustamist proovida. See hirm kurnab muidu kogu keha ja vallutab elu täitsa ära ning nii on väga keeruline. Mul endal on vahel selline täiesti idiootne hirm, et ma ei julge pimedas autost tuppa tuppa – konkreetselt kardan, et keegi hüppab põõsast välja ja võtab mu kaasa. Vahel ma olen Raido alla vastu kutsunud ka. Ma usun, et see on kõik seotud sellega, et esiteks juhtub maailmas kuidagi palju koledaid asju ja teiseks, mul on nüüd nii palju, mida kaotada. Varem ma ju hääletasin ja trippisin igal pool ringi ilma mingi hirmuta, kuid praegu ma enam niimoodi ei julgeks. Ma usun ikka, et meie inimkond on hea ja kui oled ise hea, siis juhtuvad sinuga head asjad aga.. ilmselt on siin ikkagi väike aga, sest tegelikult juhtuvad halvad asjad ju ka heade inimestega.. Nii, et see teadmine, et keegi pole kaitstud.. ongi hirmus.

Ja muidugi on mul kõige tavalisem ja tüüpilisem hirm, mis on igal inimesel – et jumala eest enda pere ja lähedastega midagi ei juhtuks. Vahel ma kardan küll, kui Raido sõidab talvel näiteks tuisuga pimedas trennist koju ja ma tean, et ta on väsinud ka. Või ma kardan laste pärast. Igal põhjusel. Ma ei taha üldse mõeldagi, et mu tibud peavad hakkama ise koolis käima ja bussiga sõitma ja trennnis käima ja.. jah, otsustatud, me palkame autojuhi. 🙂 Tegelikult ma usun, et see hirm on lausa natukene vajalik – et sa oleksid vahepeal natukene rohkem valvel ja ei unustaks ära, et tegelikult on elu habras ja pole mõtet palju ”yolotada”, sest kuigi sa elad ainult korra, siis sama lugu on ka surmaga. Ja enda õnnega pole mõtet alati mängida. Minu jaoks on alati olnud, nii et ikka kõike mõistusepiires. Ei saa ise elada mulli sees ega lapsi sinna toppida, kuid oma 4,5-aastast üksi poodi ka ei hakka saatma, et ”ju saab hakkama”.

Kuidagi kurvaks kiskus see teema kahjuks, kuid tegelikult oli mõte ikka lihtne: ära liialt karda, hinda seda elu mis sulle on antud ja vahel võta ikka mõni risk ka. Me kõik kardame midagi, kes rohkem, kes vähem, kui elu sellepärast elamata ei saa jätta. Elu olgu ikka lõbus, huvitav ja täis nalja ning naeru. Isegi kui sa pead oma elu jagama oravatega..

EDIT: meelde tuli, mis ma veel ju kardan. Hallitust! Mul on alati tunne ,et see ronib kuidagi minu peale elama..

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: