Miks sa ei aita maaslamajat?

Ma olen viimasel ajal täielik saripostitaja. Sorri, ma ei tea miks mul nii palju kogu aeg öelda on. Ja kuna ma enam kuskil avalikus kommentaariumis ei julge käia kommenteerimas, siis ma pean end siin välja elama. Minu blogi, ma võin küll!

Sõitsin eile kella 19 paiku kodust Nõmme keskuse poole süüa ostma. Ilus ilm oli, päike paistis. Keerasin Hiiu ristist keskuse poole ja seal Hiiu Pubi juures bussipeatuses oli vaatepilt päris nukker: üks onu jalutab, samm tuigub jaa… kukub pikali. Õnneks üsna tasakesi, nii et haiget vist väga ei saanud. Mina olin autoga siis natukene eemal ja kuna minu ees oli veel autosid, siis möödusid mõned minutid kui mina selle onu kõrvale enda autoga jõudsin. Selle ajaga ei olnud reageerinud MITTE KEEGI. Ükski hingeline. Kõrval bussipeatuses oli 2 inimest, üle tee bussipeatuses 3 inimest ja läheduses veel mitu. Mõni vaatas, mõni ei pannud tähelegi. Ja inimene oli pikali maas..

Ma saan aru.
”Ah, ju ta mingi joodik on”
No jah, inimene võib ju olla joodik või narkomaan aga ta on siiski pikali maas ja sa isegi ei vaata ta poole.. Nii kurb. Ja kuna mul oli tõesti kurb, siis ma jätsin auto sinna seisma ja läksin välja. Näha oli, et inimese riided olid puhtad ja korralikud. Tegelikult oli tal seljas lausa dress mille peale oli kirjutatud uhkelt ”EESTI” ja mul tuli meelde, et mingitel talvespordivõistlustel olid tähtsamatel inimestel ka sellised riided seljas. Igal juhul – aru oli saada, et inimene ei ole näiteks kodutu, kui keegi seda peaks millegipärast pelgama. Küsisin onu käest, et kas tal on halb või kuskilt valus. Ei olnud ükski neist asjadest, kuid ta ütles ise ka, et ta on päris purjus ja meel on igal juhul kurb. Küsisin, et kas ma kutsun talle äkki ikka kiirabi, lamas ju teine nägupidi asfaltil. Ta muidugi ütles, et pole vaja midagi ja ta puhkab kuni buss tuleb ning sõidab koju. Kujutasin juba ette, et no kuidas ta nii sõidab ja pakkusin, et viin inimese ikka koju ära. Ta oli hästi tänulik ja kuidagi saime me ta autosse ka.

Jah, ma ei tahtnud ka teda väga toetada. Ta oli purjus, lõhnas alkoholi järgi ja oli hästi tolmune ka kukkumisest (kukkumistest?). Ta ise arvas küll, et ta võib vabalt ka autosse roomata, kuid ma siis ikkagi natukene aitasin teda. No kurb ja vastik on ju vaadata teist inimest hädas.. ma saan oma riided puhtaks pesta ja.. kah asi. Oli aru saada ka, et tal endal oli häbi ja piinlik ning samas oli tal ikkagi hea meel, et keegi teda aitas ja ta ei peagi konkreetselt koju roomama.

Kuna ta elas siin üsna minu lähedal, siis me saime autosõidu ajal natukene rääkida. Tal olevat mitu last, lapselapsi veel ei ole. Ta olevat spordimassöör tegelikult üldsegi aga vahel on tal raskemad päevad, meel mõru ja siis ta joob. Ütles ka ise, et on alkohoolik ja ei teagi kuhu pöörduda, et abi saaks. Mõtlesin, et ei kujuta üldse ette, kui palju temavanusteni info kuskilt jõuab ja kas üldse. Kuna ma ise teda eriti aidata ei osanud, siis ütlesin vaid seda, et tema lapselapsed kindlasti tahaksid teda tundma õppida ja ilmselt oleks viimane aeg end ikka kokku võtta, sest kõige kurvem oleks olnud, kui ta enda lapsed oleksid ta niimoodi leidnud. Ja need lapsed oleks veel olnud näiteks koos sõpradega.. Kuid ega ma looda, et minu paar lauset midagi muutsid, kuid mul polnud raske inimest ära kuulata.

Tema maja ette jõudes nägin, et ka maja on täitsa korralik ja viisakas. Onu ise arvas küll, et ta saab tuppa ilma minu abita aga autost välja kukkus ta lihtsalt sellise pauguga vastu maad, et ma ehmatasin. Läksin ikka talle appi ja kahekesi saime ta maja trepile. Lasin kella ja vastu tulid kaks naisterahvast, kes olid vist päris üllatunud, et inimene sellises olekus koju ilmus. Tänasid mind lõpuks väga viisakalt ja vabandasid.

Mõtlesin õhtul selle asja peale pikalt. Nii palju on olnud juhtumeid, kus inimesed näevad kellegi teise kukkumist-minestamist jne, kuid appi ei lähe. Ei julge, ei taha, ei viitsi, ei huvita. Ma saan aru, et sel korral oligi tegemist tõesti inimesega, kes ISE oli ennast purju joonud ja see ongi tema enda probleem, kuid.. no aita ikka inimest? See oleks võinud olla sama hästi ka keegi kes kukkus, sest tal ütles süda üles. Kaugelt ju ei olnud näha, et inimene on purjus. Ma tahaksin siia kirjutada, et okei, kui ei taha, ära siis aita seda purjus inimest aga.. ma tegelikult ikkagi arvan, et peaks aitama. Kui ise temaga tegeleda ei taha, siis kutsu kasvõi politsei. Ei saa ju jätta inimest maha vedelema lihtsalt..

Mul on veel mitu lugu, kus ma olen võõrale inimesele kiirabi kutsunud. Üks oli meie enda väikeses Kohilas. Kiirabi töötajad vastasid mulle muide ka, et ”mis sest joodikust” aga kui nad aru said, et onu ei olegi joodik, vaid tõsiselt haige, siis hakkas kiire-kiire. Äärmiselt kurvaks teeb selline hoolimatus. Muidugi ei saa aidata kõiki inimesi ja näiteks mina osasid silmnähtavalt narkojoobes inimesi ka kardan, kuid see eilne oli ikkagi teine lugu. Üleeile Ülemiste keskuse ees tuli aga ka VÄGA pilves noormees minult raha küsima ja ma ilmselgelt talle seda ei andnud. Ausalt öeldes ma natukene kartsin lausa teda, sest mind on Männikul paar narkomaani kividega visanud küll..

Mis ma öelda tahan? Aitama peab. Aga nii, et ise ikka ohtu ei satuks. Kui nüüd keegi tahab öelda, et NÄEEE, võõra lapsega ei viitsi rääkida aga JOODIKUT aitab, siis minu arust need olukorrad on väga erinevad. Kes seda vahet ei mõista.. noh, see ei mõista. Eks ma selgitan, kui keegi küsib. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: