Miks üldse lapsi saada?!

Kas te olete kunagi üldse mõelnud sellele, et miks lapsi saada? Või on teie jaoks olnud see nii loomulik osa elust? Või vastupidi: see tundub ebaloomulik?

Usun, et inimesi on igasuguseid. Meid on siin maa peal ju niii palju, nii et on väga mõistetav, et osa meist tahab lapsi, osa ei taha, osa on teadnud, et tahab lapsi terve elu, samal ajal, kui teine osa otsustas seda alles 30-aastaselt. Neid variante on veel sadu ja sinna vahele mahub kümneid erinevaid versioone sellest, mida keegi laste saamisest arvab. Mina ise kuulun sinna kategooriasse, kes rääkis ikka, et ma saan lapsed ”hiljem” ja ”ühest piisab”. Enne seda, kui ma Raidoga tuttavaks sain, tundus mulle laste saamine üleüldse mingi VÄGA kauge tulevikumuusika ja ikka kohutavalt hirmus asi. Kuid siin ma nüüd olen. 27-aastane, 2 lapse ema ja täiesti kindel, et vähemalt ühte last tahaks veel. Kes teab millal aga kindlasti tahaks!

Kuid on ju palju inimesi, kes konkreetselt ei taha lapsi. Ja ei saagi ning ei kahetse ka seda. Mulle, kui lapsevanemale, tundub see alati ikka väga omapärane. Samas, kui ma selle EMA endast välja korraks proovin lülitada ja natukene veel mõtlen, siis ma saan aru küll. Ilma lasteta võib elu olla väga palju.. kergem? Mugavam? Vabam? Sa ei pea kogu aeg kellegi teisega nii väga arvestama. Su elu ei keerle ainult kellegi teise ümber. Su keha on SINU oma, sa ei imeta, ei kanna last, ei sünnita. Sul on vabadus minna ja teha, mida sa tahad. Sa saad suurema tõenäosusega keskenduda palju paremini näiteks oma karjäärile. Su kodu on puhas. Su riided on puhtad. Sa ei pea kellegi peput pesema, nina nuuskama ja okset koristama. Lapsed on suur vastutus, nad võtavad sinult väga palju ja vahel on tunne, et tegu on energiavampiiridega. Lapsed kisavad, karjuvad, kaklevad, ei kuula sõna ja sa pead pidevalt nende pärast muretsema. Ja isegi, kui sinu enda laps on ideaalne: magab hästi, sööb puhtalt, on super suhtleja, tark laps, siis kogu see kuradi maailm on ju nii kole koht kohati. Meil on vargused, peksmised, vägistamised (vastik on seda sõna isegi kirjutada postituses, kus ma räägin lastest), röövimised, kadumised, haigused, ootamatud surmad. Kliima soojeneb, loodus hävineb, inimesed ei suuda otsustada, kas loomi peaks või ei peaks sööma ja pidevalt käib üks suur vaidlus. Kuskil on alati sõda. Relvasid, narkootikume ja LAPSI smuugeldatakse üle piiri. Müüakse maha, vahetatakse millegi vastu! Ausalt, endal tuleb ka hirm südamesse. Ja samas läheb süda pahaks. Ning suu kuivaks. Ja silmad seevastu märjaks. Öak. Aga miks inimesed siis IKKAGI lapsi saavad? Miks meie Raidoga lapsed oleme saanud?

Armastus. Seda armastust on nii palju, et mul on tõesti vahel tunne, et ma lähen katki. See võib tunduda nagu üks põhjust miks lapsi MITTE saada, kuid see ei ole nii. See armastus on nii ilus ja hea. See on nii suur ja võimas ja suurepärane. Kui ma enne ütlesin ka, et lapsed võivad tekitada tunde, et nad võtavad sinult nii palju, siis vastu annavad nad ikkagi nii palju rohkem. Neis on täiesti uskumatu usk sinusse. Nad ei kahtle sinus. Nad loodavad sinu peale. Nad vaatavad sulle alati alt üles. Nad kinnitavad sulle, et sa oled ilus. Nad kallistavad sind täiesti ootamatult. Nad põimivad oma käed sulle ümber kaela ja naeravad. Nad kõdistavad sind ja paitavad su juukseid. Nende armastus paistab igas mõttes välja ja see on parim tunne maailmas. Ausalt. PARIM tunne MAAILMAS. See on ju päris hea asi, või mis?

Minu lapsed on minu ellu tulnud kindlasti mingil põhjusel just sellisena nagu nad on. Ma olen ikka väga mitmeid kordi nutnud, et MIKS Robin teeb üht või teist asja ja siis tuleb mul meelde: ju see on meile millekski vajalik. Ju mina ja tema ja meie kõik koos peame sellest midagi õppima, sellega koos arenema, seda kuidagi positiivselt nägema. Ja Henri sama moodi tuli siia põhjusega. Et näidata mulle, et ma olen palju tugevam, kui ma arvan. Et öelda mulle, et ma SAAN hakkama, ma ei ole saamatu ja nõrk, ma olen tugev ja tark. Võib ju mõelda küll, et kõiki neid asju oleksin ma avastanud ka niisama, ilma lasteta, kuid ma olen 100% kindel, et minu puhul nii ei oleks. Just täpselt koos oma lastega olen ma õppinud tundma ennast. Ma olen kasvanud koos nendega ja kasvan edasi. Meil on veel pikk tee minna, kuid iga päevaga aina enam tunnen ma, et me oleme õigel teel.

Muidugi ma vahel kurvastan, et mul pole korralikku haridust ega karjääri. Minu visiitkaardil võikski olla kirjas: EMA. Vahel mulle tundub, et ma ainult seda olengi ja ma arvan, et seda kardavad paljud naised. Et sinu roll ühiskonnas jääbki ainult emaks. Et sina ise kaod selle EMA sisse täiesti ära ega märkagi seda enam. Ja nii võib tõesti minna ka, kui enda jaoks aega ei võta. Sest enda jaoks PEAB aega võtma. Peab ennast hindama ja väärtustama, ennast vahel esiplaanile seadma ja tunnistama, kui on vaja abi või nõu või lihtsalt õlgal mille najal elu üle järele mõelda. Kui ma sellise mõtteretke ette võtan, siis ma alguses mõtlen küll, et kuidas ma küll ei ole oma eluga ”midagi teinud”, kuid ma jõuan alati välja selleni, et ma olen oma elus teinud täpselt seda mida ma tegema pidin. Mul on võimalus olla emaks, eeskujuks ja toetavaks inimeseks kahele suurepärasele poisile, kes mind juba praegu iga päev uhkeks teevad. Ja siis tunnen ma natukene ka enda üle uhkust. Et kuigi ma ülikoolist välja kukkusin, siis ma olen teinud midagi muud väga tähtsat. Ülikool mu eest ilmselt ära ei jookse, kuid mu laste lapsepõlv kestab ainult praegu. Nad on ainult täna veel nii väikesed, homme on juba uus päev.

Olen ka korduvalt seda öelnud, et minu meelest algas minu elu peale Robini sündi. Alles siis ma hakkasin maailma VAATAMA ja NÄGEMA. Enne ma küll silmitesin seda eemalt, kuid ma ei mõistnud sellest suurt midagi. 16-aastasena arvasin ma teadvat üsna täpselt, mis on elu mõte ja kuidas peab elu elama. Mis on õige ja vale. Milline on õnnelik elu. Mul polnud siis veel aimugi, kui palju katsumusi mul saab ees olema ja kuidas iga ühe ületamine teeb mu killukene õnnelikumaks. Kui ma mõtlen sellele, milline olin ma 4-aastat tagasi ja milline olen ma praegu, siis.. jah, mul pole piinlik öelda aga ma olen rahul. Natukene lausa uhke. Et ma julgesin ühel hetkel tunnistada, et mul on mõnes asjas abi vaja, kuid et ma samas olen suutnud säilitada selle, et ma saan vajadusel hakkama ka üksinda. Et ma ei häbene tunnistada ka enda vigasid ja tajun iga päevaga aina rohkem seda, et MINU arvamus ei olegi teiste arvamus. Et kogu maailm ei keerlegi minu ümber.. ja nii uskumatuna, kui see ka ei kõla, siis teiste jaoks ei keerle see ka minu laste ümber.

Kasvatada lapsi on suur vastutus. Sa ju aitad kujuneda ühel inimesel, kes mängib siin maailmas suurt rolli. Jah, ma arvan, et üks inimene mängib rolli, kui naiivne minust.. Ma usun, et kui mina aitan enda lastel kasvada armastavaks, soojaks ja heaks inimeseks, siis see muudab midagi. Nemad muudavad midagi tulevikus, kui kasvatavad ka oma lapsi sama moodi ja kui see ring kunagi täis saab, siis peaks maailmas olema rohkelt häid inimesi. Inimesi, kes ei taha haiget ega halba teha ja kelle jaoks on teada, mis on õige ja mis on vale. Just selliste inimestega muutubki maailm paremaks paigaks. Jah, just kirjutasingi praegu sellise lause, mis oleks nagu Vapratest ja Ilusatest, kuid mis tegelikult on minu tõde. Selle jaoks, et maailmas ei oleks neid koledaid asju, mis ülalpool mainitud said, siis ma proovin anda iga päev enda parima, et enda lapsed ja ümbritsev täita headuse ja armastusega. Kõik tuleb ringiga tagasi.

Vahel ma mõtlen ka ise, et kuidas tahaks lihtsalt minna ja olla ja teha. Ilma planeerimata, kaalumata, viite kotti kaasa pakkimata. Ja siis ärkab Henri lõunaunest või tuleb Robin lasteaiast ja see mõte tundub mulle.. ebaloomulik. Isegi mitte vale, vaid lihtsalt.. imelik? Minu jaoks on Henri ja Robin täiesti kindlasti minu elu suurimad õnneallikad, saavutused ja põhjused uhkuseks. Nad ajavad mind iga päev naerma. Vahel ajavad nutma ka, kuid mida kauem sa oled lapsevanem, seda rohkem sa õpid: pisarad ununevad, vaid naerukilked jäävad meelde. Seepärast ongi, nii et kui peale Robinit ma tükk aega arvasin, et ma lapsi ei taha, siis nüüd Henriga ma tean kindlasti, et tahan veel. Ma olen aru saanud, et halb öö ongi ainult SEL HALVAL ÖÖSEL. Ma ei võta seda endaga kaasa tulevikku, see ei ole minu mälestuseraamatus esimene pilt, mida ma näen. Suure tõenäosusega ma isegi ei mäleta seda halba ööd aasta hiljem. Küll aga on mul meeles Henri nägu, kui ta esimest korda maasikat proovis või Robini rõõm sellest, kui ta õppis ilma abiratasteta sõitma. HINDAMATUD hetked, mida suudavadki mõista ainult lapsevanemad.

Ma ei hakka üldse ütlemagi, et saage ikka kõik lapsi, täiega lahe värk. Ei ole ”täiega lahe värk”. See ongi tegelikult suur asi. Sa pead seda päriselt ka tahtma. Sellest hetkest alates kuni su laps sulle sülle pannakse, siis sa peaksid oskama teda esiplaanile tõsta ilma selleta, et sa tunneksid, et sinult on midagi meeletult ära võetud. Lapsi ei peaks saama, sest ”ühiskond käsib” või ”sõpradel ju on ka” või ”muidu vaadatakse imelikult”. Lapsi peaks saama, sest sa TAHAD neid armastada ja kasvatada, nende eest hoolitseda ja nende jaoks olemas olla. Minu arust on kõige kurvem, kui laps sünnib sinna, kus teda ei taheta.. Kuid õnneks on ka väga palju olukordi, kus vanemad pole kindlad kas nad tahavad ja kuidas nad hakkama saavad, kuid kui oma last esimest korda näed, siis tead.. me saame hakkama. Me tahame hakkama saada. Nüüd, praegu, sellest hetkest alates on elul hoopis teistmoodi mõte.

Nii, et tõesti. Kui sa tunned, et sa ei taha lapsi, siis ära tunne end süüdi. On võimalik, et see tunne muutub, kuid on ka võimalik, et ei muutu. Tee nii nagu SINU süda sulle ütleb, kuula seda, mida sinu hing sulle öelda tahab. Mina ei mõista hukka mitte kedagi, kes on valinud elada oma elu ilma lasteta. Mul on hea meel, kui inimesed julgevad olla ausad ja võtta vastu läbimõeldud otsuse. Kuid ei saa salata, et mul on alati hea meel, kui ma kuulen, et keegi mu sõpradest-tuttavatest saab lapse. Mulle tuleb kohe meelde see hetk, kui mu mõlemad pojad mulle sülle pandi. Kui palju emotsioone võib mahtuda ühte minutisse.. Ja kui ootamatult võid sa avastada, et sinu südames lendab koos miljon liblikat ja mööda jalgu ronib tuhat sipelgat – elevus selle uue ja puhta inimelu üle. Lapsed on imelised. Fantastilised. Suurepärased. Mul on nii hea meel, et ma tean seda tunnet. Et ma tunnen emaarmastust, mis on nii võimas, et külmavärinad tulevad vahel peale. Äge 🙂

20september_82_netifail

Varsti teeme uued pildid 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: