Minge metsa, ideaalsed emad

Seda postitust ajendas mind kirjutama ühe minu armsa tuttava postitus sellest, kuidas ta on oma 1-kuuse lapse kõrvalt väsinud ja tunneb end läbikukkununa. Ma saan temast nii hästi aru, sest tundsin ise Robini kõrvalt selliseid ja väga palju süngemaid mõtteid. Minu jaoks ei kestnud see aeg mitte paari päeva vaid väga palju kuid, ometi ei julgenud ma sellest kellelegi rääkida. Lõpuks suures hädas vaid Raidole ja mõne sõnaga mõnele sõbrannale, kuid päriselt ei tahtnud ma seda kellelegi tunnistada. Miks? Miks on meil tunne, et oma nõrkuse tunnistamine teebki neid nõrgaks? Tegelikult on ju vastupidi..

Igas raamatus, mis sa raseduse ja emaks saamise kohta loed, on kirjas, et see tuleb LOOMULIKULT. Kerige ******. Kindlasti tulebki loomulikult teatud osale inimestest. See on sama loogiline nagu see, et mõned inimesed klapivad lastega paremini lihtsalt, kui teised. Nad oskavad teha sõbralikumalt häält, küsida huvitavamaid küsimusi ja ajada lapsed naerma. Osade inimese jaoks see ei ole nii loomulik ja see on normaalne. Sama moodi on normaalne, et sa ei tea alguses täpselt, kuidas imetada, kuidas last kraani all pesta, kuidas beebi kõrvalt kõiki koduseid toimetusi teha. Loomulik on muidugi see, et sa armastad enda last ja tahad talle parimat, kuid  on täiesti LOOMULIK, et sul pole isegi õrna aimu ka, mis sa selle beebiga nüüd peale hakkad ja kust ta äkki üldse siia sai.

Ma ei räägi siin isegi mitte sünnitusjärgsest depressioonist, mis on ikkagi diagnoos, mida pigem võiks panna vastava haridusega inimene, vaid kõige tavalisemast stressist, mis kaasneb sellega, kui sa saad lapsel. Jaja, ma tean, kõigil ei kaasne. Teie lapsed kakavad heledaid lillepilvekesi ja nad on roosad inglikesed ning te ei ole kunagi väsimust tundnud. Mul on teie pärast hea meel aga see postitus ei ole teile. Teil ongi raske mõista ema tundeid, kes ON väsinud, kes ON stressis, kes ON segaduses. Sest selliseid emasid on palju. Liiga palju. Ja minu nimekaim julges teha selleteemalise blogipostituse ja ausalt öelda, et ta on suurem osa päevast nutnud, kuid nii paljud emad ei ütle midagi. Naeratavad, neelavad pisarad alla ja voldivad ainult pesu kokku. See ei peaks ju nii olema 😦

Ma tahaksin, et kõik äsja emaks saanud naised teaksid, et kõik need negatiivsed tunded mida te tunnete, need ei ole kohutavad ja halvad. Ma tean, et tunne on selline, et issand jumal, mis EMA või INIMENE ma olen aga ausalt, suure tõenäosusega oled sa väga hea ema ja inimene, sa oled lihtsalt väsinud ja hormoonid möllavad ja su keha on pidanud väga palju läbi elama. Väga palju LOOMULIKKU, kuid siiski, väga palju. Ära karda neid tundeid tunda ja ära karda ka abi paluda. Kui sul on vanemad, siis pöördu nende poole ja puhka nende juures. Kui sul on abikaasa, kes tahab ja saab aidata, siis ära tunne sellepärast süümepiinu. Sa ei pea kõike jõudma ja seal juures välja nägema ka täielik modell. Mina näen suurem osa ajast välja täielik.. kalts. Oota, ma teen pildi, vot!

img_1958
See sama särk on mul seljas juba mitmendat päeva ja ma magasin ka täna selle särgiga. Täiesti suva on ausalt. Ta on iseenesest puhas, üllataval kombel pole keegi siia toitu peale ajanud. Need püksid on aga küll toidused ja sääred pidin ma üles keerama, sest kuivatis läksid nad lühemaks.. oops. Ja nagu sa näed, siis minu kõrval jookseb üks ülikift juhe. Säält tuleb internetimees meie juurde. Juhe pole normaalselt ära pandud, sest see on ajutine. Ütleme nii, et kogu meie korter on AJUTINE. Mul ei ole küll siin täielikku kaost, kuid kerge kaos käib minuga ikka alati kaasas. Siin segaduses ma tean küll, kus miski on, see on minu segadus aga ma ei tahaks küll, et praegu keegi külla tuleks. Eriti arvestades seda, et mul on kaks kassi, kes kogu aeg oma liiva põrandale laiali tassivad kuidagi ja Henri eile kala põrandale loopis ja ma pole jõudnud seda veel koristada. AGA kumbki laps ei nuta ja me käisime eile üle 2 tunni lastega rabas. Nii et miks muretseda?

Ma tean, et vahel jääb teiste blogidest tunne, et küll kõigil on ikka ideaalsed elud ja ilusad puhtad kodud. Mina ei usu, et see alati nii on ja see lohutab mind. Ma ei tea miks me tunneme tihti vajadust olla ideaalne, kui see on ju.. igav. Ei ole vaja tunda end läbikukkujana, sest lapse kõrvalt ei jõua enam kõike, mida varem. Ei peagi. SUL ON LAPS. Mitte ükski muu asi maailmas ei ole nii oluline ega tähtis ja just seda tuleb endale vahepeal meelde tuletada. Minu laps näiteks hakkas praegu põrandal jonnima, sest ta ei saagi Raido jalanõusid süüa aga mis teha.. elu on selline, Hentsukene!

Emadus on kleepuv. Ausalt. Kõik kleepub kuskilt vahelduva eduga. Kogu aeg on midagi kuskil laiali, keegi tahab pidevalt midagi ja sul on tunne üsna tihti, et sa ise ei saa kunagi enam OLLA. Vahepeal ajavad kõik asjad sind närvi ja siis oled sa nii ülevoolavalt õnnelik, et tekib tunne, kas ma olen JÄLLE RASE?!?! Siia emaduse sisse mahub nii paljut, et see ei tundu minu jaoks küll vahepeal loomulik aga tegelikult vist on. Ma võin vabalt ühel hetkel tunda, et ma tahaks oma lapsed puuri panna ja sis neid heldinult kallistada, sest nad on olnud niiii armsad. Kui te nüüd ütlete, et teie keegi kunagi nii palju emotsioone minutis ei tunne, siis ju on ikka asi ainult minus aga ma kahtlustaksin ikka, et pigem mitte.

Oh, armas ema, kes sa just oled saanud neid rõõme kogema hakata. Ära muretse! Sa oled tubli, vapper, ilus ja osav ning sa saad selle kõigega hakkama. Sul on ees raskeid ja väga raskeid päevi ning oota vaid, kui lapsel tuleb kõrge palavik, kuid sa saad hakkama. Suurem osa päevi on rõõmsad, lõbusad ja ilusad ning sa tunned end õnnelikuna. Ära ole õnnetu, ku isa vahel ei taha oma lapsega koos olla, vaid tunne rõõmu, et sul on ta näiteks vanavanematele võimalus aegajalt olla. Päriselt loeb see tunne, mis sul on siis, kui sa oma last uuesti näed peale paaritunnist lahkusolekut. Sa tunned armastust. Hästi suurt. Valusalt näpistavat ja pead segiajavat armastust. See on see PÄRIS emadus, kõik muu on sinna juurde käivad lisad. Emaks olemine ei tähenda seda, et sa oled kõiges kõige parem. See tähendab, et sa armastad kedagi rohkem, kui elu ennast ja hoolimata sellest ,et sa mitte midagi aru ei saa vahepeal, sa pingutad ikka täiega edasi, et su kallil oleks alati hea ja turvaline.

Ilusat laupäeva.

PS! Selle postituse jooksul küsisid lapsed mult midagi 27 korda.

PPS! Lõpuks andsin ma Robinile tahvli ja youtube ning Henri ostsin toiduga ära. Nüüd üks neist juba kisab ja ma tuimalt umbes pool minutit ei teinud sellest välja, et need read ära lõpetada.

 

2 Comments (+add yours?)

  1. Katre
    May 07, 2016 @ 20:23:30

    Oh, Kristi, aitäh taaskord sellise aususe eest! Alati hakkab kohe kergem, kui keegi meelde tuletab, et ma ei ole selles nö emaduse paadis üksi:)

    PS! Sa ei ole sellel pildil küll mitte kuskilt otsast kalts! Kirjutasid, et noorel emal pole vaja välja näha nagu modell, aga mu meelest on sul endal täiesti modellitüüpi keha, nii et põhimõtteliselt võiksid ka kartulikotti seljas kanda ja seejuures ikka hea välja näha (eriti, kui sul on ees nii armas naeratus, nagu sellel fotol):)

    PPS! Ilusat homset emadepäeva!

    Reply

    • kristipere
      May 08, 2016 @ 04:11:42

      Ma mõtlesin ise ka, et vast saab neid sarnaseid postitusi juba liiga palju aga tegelikult on sul õigus ja vahel on vaja meeldetuletust!
      Ja no siis läks küll üleliigseks meelitamiseks, kuid kuna mulle see ju meeldib, siis aitäh! :))

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: