Lapsed olgu metsas. Seal kus inimesi pole!

See on vist selline ”muna ja kana” vestlus, et kus nende lastega käia tohiks ja kus üldse peaks. Kuigi mulle tundub, et tänapäeva ühiskonnas on lapsed ikkagi igal pool üsna oodatud, siis on siiski kohti, kus neid kurja pilguga vaadatakse. Olen muidugi ka ise nõus, et on väga mitmeid kohti, kuhu lastega minna ei maksaks. Näiteks ei lähe meie lastega viiskasse restorani. Kohta, kus on lastetoolid ja menüü olemas ikka, kuid kuskile, kus laps peab reaalselt istuma ja sööma – ei, liiga vara. Ma ei taha teiste õhtut rikkuda ja endal on ka tüütu last kogu aeg keelata. Sama moodi ei lähe ma lastega kontserdile, mis toimub kuskil siseruumis ja kus pole olustik eriti lapsesõbralik. Suhteliselt tüütu on, kui üks laps seal terve aja jaurab ja teised vanemad midagi ei kuule. Ma oma arust ühesõnaga proovin ikka arvestada sellega, et mu laps ei olegi kunn ja ta ei pea igal pool nagu boss olema kaasas. Pealegi olen ma siiralt ikka seda meelt, et vanematel on ka vaja vahel kahekesi olla, nii et ilusasse restorani lähme me just nimelt kahekesi.

Kuid aegajalt ilmub ikka artikleid, blogipostitusi, arvamuslugusid, mille peale ma mõtlen, et mõne inimese arust on ikka lapsed tõesti vist väga kohutavad olevused. Näiteks, kui ma käisin tätoveeringut tegemas, siis see neiu ütles, et talle ei meeldi lapsed lennukis. Ma olen nõus. Mulle ka ei meeldi 🙂 Aga reisida tahaks ikka ja see lendamine on kogu reisist nii väikene osa, et tuleb üle elada. Kahjuks ei ole lastega vanematele eraldi lennuliini või eralennukeid. Kuigi võiks.. Ma saan aru, et lasteta inimese jaoks on hirmustüütu, kui laps lennukis jaurab aga ega vanemale see ka kerge ei ole. Mõni vanem muidugi istubki seal oma rieslingu klaas käes ja ei tee teist nägugi, kuid mina ei saa nii, et las laps jaurab, ma joon veini. Uskuge mind, ükski vanem ei taha, et ta laps kuskil jauraks aga vahel lihtsalt on nii.

Ka eelmisel nädalal ilmus kuskil mingi arvamuslugu sellest, kuidas lapsed ei peaks oma ratastega kergliiklusteedel ees koperdama. Mind pani see nats pead vangutama, sest mulle tundub, et kus siis see laps harjutama peaks. Algaja rulluisujutaja, kes on täiskasvanu, võib seal teel koperdada aga laps mitte? Muidugi ei peaks see laps seal reaalselt keset teed olema ja vanem võiks teda kõrval juhendada ja vajadusel tee äärde juhtida, kuid laps vajab ikkagi kohta, kus õppida ja kui ta kunagi kergliiklusteel ei käiks, siis ei oskaks ta ju ka 10-aastasena seal liigelda. Ühesõnaga jagunesid ka Nõmmekate grupid arvamused üsna kaheks ja osad inimesed olidki veendumusel, et lapsed sõitku ratastega metsas. Ma ei ole sellega küll nõus aga internetis väga vaidlema ka ei viitsi hakata.

Täna oli aga lugu selline, et me läksin kell 20:30 maja taha rulaparki. Tulime kergelt rabatiirult ja Robin tahtis korra pargis sõita. Robin on rulapargis käinud väga palju kordi ja kunagi pole meil seal mingit probleemi olnud. Sel korral Robin ütles, et ta ei saa ühe asja peale sõita, sest poisid on seal kambakesi ees. Olidki. Seisid ja rääkisid juttu. Palusin neil rahulikult ja viisakalt, et äkki kui nad seal jutustavad, et nad teeks seda seal all ja laps saaks paar korda sealt ülevalt läbi sõita. Ma ei olnud ennast ette valmistanud, et siis läheb lahti sõnasõda. Mina, Raido ja 2-3 nooremat kutti. Alguses üks 17-aastane, siis üks 22-aastane ja lõpuks tahtsid mõned veel sõna võtta. Hästi raske oli nendega vaielda, sest nad ei tahtnud väga kuulata ja ütlesid, et ma ei suuda oma emotsioone teemast eemale jätta. Minu meelest oligi teema üsna emotsionaalne ja ma ei saanud aru kuhu mu emotsioonid jääma peaksid. Proovisin siiski üsna rahulik olla ja 90% ajast tuli see mul välja ka. Korra tõstsin häält, sest nad suhtusid meisse hästi üleolevalt. Üks noormees ütles, et mul on tema suhtes eelarvamused, kuna ma pakkusin, et ta on 16-18 aastane. Ma ei mõelnud seda üldse pahasi (kuidas saakski?), vaid tahtsin talle lihtsalt selgitada, et nii noorena mina ise ka ei suutnud lapsevanemaid paljudes asjades mõista.

Kogu asja mõte oli selles, et nende arust ei tohiks alla 12-aastased lapsed rulapargis üldse käia. Välismaal pidavat niimoodi olema, ma ise ei ole sellise asjaga üldse kursis. Lapsed pidid ette jääma, probleem tekitama, enda ümbritsevat mitte tajuma, õnnetusi põhjustama jne. Kusjuures muidugi ma olen paljuga nõus. Näiteks sellega, et lapsed kipuvad ette jääma. Nad on uimasemad ja vaatavad ringi. Mina aga seevastu olen ALATI 100% rulapargis Robini kõrval just selleks, et vältida mingit ette jäämist. Ma palun tal teha kiiremini, palun tal hoida ühele poole, palun vaadata, et ta ei oleks teistel ees jne. Ma ei tuleks selle pealegi, et lasta tal seal üksinda hängida. Robin tegelikult saab asjast juba natukene aru küll, kuid ”rulapargi seadusi” ta ei tea. Just sellist väljendit muide vestluses kasutati. Rulapargis olevat omad seadused, mida mina ei tea ja seepärast ei tohiks ma ka sõna võtta. Äkki tõesti nii on ja mina mingeid seadusi seal muutma ei tahaks hakata, ma tahtsin ainult, et mu laps saaks 3 minutit rahulikult sõita..

Selgitasin noormeestele ka, et me käime seal tavaliselt just siis, kui kedagi ei ole. Raido proovis selgitada ka seda, et see on tegelikult ju hea, kui ta õpib varakult sõitma ja teab, kuidas käituda, kuid nad ei olnud väga selle poolt, et me mingile kompromissile jõuaks. Ma ütlen ausalt, et kui vestluse keskel me tõesti võisime Raidoga tunduda agressiivsed lapsevanemad, kes noori milleski süüdistavad, siis see osa läks väga kiiresti mööda ja me proovisime neile rahulikult enda poolt selgitada. Üks noormees oli natukene rahulikum, kuid teine oli päris ebameeldiva suhtumisega. Oli näha, et ta tahtis meid väga pimedasse kohta teha, kuid hoidis end tagasi. Aitäh talle vähemalt selle eest. Mingisuguse lahenduseni me oma vestlusega ei jõudnud, sest ma kahjuks ei saa nõustuda nende palvega, et me järgnevad 8 aastat lapsega rulaparki ”ei roniks”. Nende konkreetsed sõnad olidki, et laps sõitku rattaga metsas, kus teisi ei ole.

Nad rõhusid hästi palju sellele, kuidas lapsed tekitavad õnnetusi ja siis on nemad süüdi. Ma ütlen ausalt – mina neid ei süüdistaks, olen sellele varemgi mõelnud. Kui minu enda kratt ikka ette jääb, siis see on minu ja lapse süü, mitte teise sõitja süü. Selleks mina olengi seal, et neid olukord vältida. Seni on meil see alati õnnestunud, kuid väidetavalt pidavat seal kogu aeg õnnetusi juhtuma. Me käime seal ise üsna palju ja õnnetusi näinud ei ole, kuid.. äkki meil on vedanud. Vedanud pidavat meil olema ka sellega, et me sattusime ”üsna normaalse pundi otsa”. Väidetavalt oleks ma valinud mingisugused teised kutid kelllel ma oleks palunud korraks eest astuda, oleks asi ”meie kõigi jaoks õnnetult lõppenud”. Ma ei tea, kas see oli ähvardus või kus getos me elame, kuid kõrvu kajama see igal juhul jäi.

Muide, naljakas oli see, et nad rääkisid nii palju õnnetustest, kuid nendel endal kiivrit peas ei olnud kellelgi. Küsisin ka, et kui rulapargis on õnnetused igapäevased asjad, siis miks nad ennast ei kaitse. Sain vastuseks üsna ilmselgelt ”kammon, me oleme rulasõitjad”. Ma ei tea kahjuks mida see tähendama peaks, nii et vabalt võiks keegi mulle selgitada. Mulle jäi sellest mulje, et nad on lihtsalt liiga lahedad, et olla ettevaatlikud. Ma arvaks, et tegelikult nad pidasid silmas ikkagi midagi muud aga ei mina neid rulapargi seadusi ei tea..

Ma saan aru, et neile tundus, et me täiega tungisime nende territooriumile. 17-aastane mina oleks nende asemel väga kurjasti seal hüpanud ilmselt. Ma mitu korda proovisin ka selgitada, et ausalt, tegelt ei taha probleeme, tahaks mingisugusele teineteise mõistmisele jõuda, kuid nad ei olnud sellest väga huvitatud. Ma ei taha nii öelda aga mulle tundus, et nad tegelikult päriselt ei kuulanudki. Või äkki nad ei tahtnud tunnistada, et nad said aru, et mõnes asjas mul võib tõesti ka õigus olla. Mina neile tunnistasin küll, et teatud asjades nad avasid mu silmad – näiteks, et Robin on nii väikene, et kui ta kuskilt alt üles sõidab, siis teatud nurga alt teda pole näha. Olen kindlasti ses suhtes ettevaatlikum edaspidi.

Kui nüüd pikk jutt aga sel teemal kuidagi kokku võtta, siis mina ei saa kahjuks ikkagi aru MIKS see minu 4-aastane ei tohiks rulapargis käia. Jah, ma ei vii teda siis sinna, kui noori on hästi palju. Seekord ei olnud, oli pigem vähe. Olen ka sellega nõus, et see on MINU TÖÖ teda valvata, keelata, juhendada ja vastutada. Mõistan ka seda, et vahel võib juhtuda, et ta jääb korraks ette, kuid mulle tundub, et rulapargis peab nagunii teineteisega väga palju arvestama. Ma ei taha olla üldse üks selline lapsevanem kelle arust on tema laps maailmanaba ja kõik keerleb ainult minu musirullide ümber aga no ausalt.. kus laps siis üldse enam käia võib?

Noormehed mainisid mitu korda, et rulapark ei ole mänguväljak. See ajas mind hästi segadusse, sest Robin ju ei mänginud seal. Ta sõitis oma rattaga nagu kõik teised lapsed. Seal oli ka üks 5-aastane poiss, kes tõukerattaga sõitis ja lisaks mõned väiksemad tüdrukud, kes tegelikult seal hüppamisvärkidelt eemale hoidsid aga siiski lähedal olid. Nõmme on minu meelest TÄIELIK perekoht, kus lapsi ja noori ongi igal pool ja me peamegi kõik kõigiga arvestama. Ma ütlen ausalt, et see rulapark on täielik peldik tegelikult. Need noored ise väga palju lägastavad seda, lõhuvad ja jätavad prügi maha. Olen korduvalt neil palunud seal mitte suitsetada näiteks, nii et ega nad ise ka sellesse kohta alati lugupidamisega ei suhtu, kuid nende jutust jäi mulje nagu mina ei mõistaks üldse selle koha olulisust.

Hästi pikk jutt sai kirja. Natukene ehk emotsionaalne, kuigi ma olen tegelikult üsna rahulik. Kui nüüd kõik kirjutavad, et jah, tegelt ikka lapsed ei peaks rulapargis käima, siis ilmselt ma käingi seal Robiniga ainult siis, kui teisi lapsi ei ole. Ma ise praegu ikkagi arvan, et lapsed ja noored peaksid suutma ka koos eksisteerida. Me kõik ju peaksime. Päris kurb on, kui laps ei tohi enam sõita kergliiklusteel rattaga või rulapargis tõukerattaga enne 12ndat eluaastat. Metsas ei tohi enam laps valjemini hõivata ja kive ei tohi ka vette visata, sest põhjavesi minevat sogaseks. Kui oma lapsele nutitelefoni kohvikus annad, et ta tasakesi multsi vaatad, siis oled laisk vanem aga kui su laps kohvikus mängib, siis oled hipster, kes lapsele reegleid ei kehtesta. On nii palju asju, mida järgida ja 100 inimest, kes kõik arvad erinevat moodi, et mida ja kuidas nende lastega ikka teha ja kas üldse. Pea läheb sassi.

Minu arust peaksid lapsed lihtsalt saama lapsed olla. Muda sees hüpata, kiigel vahel püsti kiikuda, liivakooki tegema, muru maitsema, rattaga ringi rallima, metsas teineteist taga ajama ja vahepeal natukene ulakusi ka tegema. Lapsepõlv on niigi nii lühikeseks jäänud… aga see pole praegu üldse ju see teema, millega ma alustasin. Ühesõnaga selline huvitav õhtupoolik oli meil. Sellele eelnes mitu tundi rabas jalutamist, nii et tegelikult oli väga mõnna reede. Ega noormehed seda kuidagi ära ka ei rikkunud aga pigem.. tegi kurvaks. Üks kord oli rulapargis üks kutt, kes pakkus, et ma olen Robini õde, tema meeldis mulle palju rohkem, kui need tänased. No vahel on kohe inimese hääletoon selline ,et sa saad aru, et ta suhtub sinusse nagu maailma nõmedasse inimesse..

rabas

7 Comments (+add yours?)

  1. Saana
    May 07, 2016 @ 10:59:43

    Nagu mis mõttes nad lihtsalg korraks eemale ei tõmmanud, kui nad niikuinii omavahel ainult sellel hetkel juttu ajasid 😮 Ma ei teagi, mis ma sellises olukorras vastu ütleks. Aga postitusega olen nõus, et lapsed peavad saama olla lapsed.

    Reply

  2. Jaanika
    May 07, 2016 @ 16:34:44

    sel talvel oli Saku fb-s teemaks suusaradadel kõndimine ja et lapsevanemad lõhuvad radu, kui kõnnivad suusatama õppiva lapse kõrval. Sain ka pahaseks, et kuidas siis laps suusatama õpib – üksi ta ju metsarajale ei lähe… Ja kui mulle suusatamine ei meeldi, siis pean nui neljaks suusad alla panema? Ei huvita kedagi, et tegelikult ma ei lähe ju sinna suusaradu lõhkuma, vaid last õpetama. Ja siis pärast vingutakse, et tänapäeva lapsed ei tee sporti jne. Aga kui lapsed teevad sporti, siis nad on jällegi ees…

    Reply

  3. miiu
    May 07, 2016 @ 21:07:17

    no nii see kepp ikka ei kõnni! see on nüüd wild guess, aga ilmselt on selle pargi ehitamist rahastanud KOV, mida omakorda rahastavad inimesed, kes maksavad makse ja kellede hulka auväärt tattninad kahtlemata ei kuulu. nii et siin tuleb ilmselgelt küsida linnaosavalitsuselt nõu – kellel on õigus sõita rulapargis? nõmme ei ole faking harlem, unustagu ära oma kõvatamine 😀

    Reply

  4. triinnu
    May 15, 2016 @ 13:29:17

    No õudne.. Igatahes meil oli veidi sarnane juhus Männi pargis. Mu 1.5 a tahtis liugu minna laskma.. Selleks peab ühe majakese läbima. Seal ees istusid u seitse ca 5-6 aastat tüdrukut. Ütlesin sõbralikult “Tere, palun laske pisike tüdruk läbi, ta soovib liugu lasta”. Vastuseks sain konkreetse “ei, ei lase”. See oli väga väga ootamatu. A küsisin jätkuvalt sõbralikult “midaa? Miks?”. Vastuseks sain “me mängime siin & ei lase läbi”. Vastasin “okei, te võite mängida, a läbi peate ikka laskma KUNA see on eelkõige tee liumäe juurde”. Sain jätkuvalt väga ülbe “ei” vastuseks. Siis ma küsisin “kus teie vanemad on?!”. Seejärel vastati “ja nje bamnimajuu estonski”. Ja tômbasin koomale, a lisasid “ûks kord”. Ma et “Mida?! Mida üks kord?!”. Nad “seda liu üks kord”. Siis ma juba veidiii ärriutsin ja ütlesin “nii see pisike tüdruk kui ükskôik kes teine vôib lasta siit alla tàpselt nii palju kui soovib.”. Rohkem kommentaare ei tulnud. Minu laps lasi oma liu ära ja tahtis kiikuma minna.. Mul ei andnud süda rahu ja meelitasin ta korra veel liumäele, see kord tômbasid tudrukud sônadeta eemale… Õhh.. A mul oli põhjust kodus jálle môelda, et mida nende vanemad “valesti tegid”, et ise teiste vigadest õppida..

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: