4 aastat vanusevahe

Kuna Britt samast teemast kirjutas, siis mul hakkas kohe mõte tööle. Ahvipärdik nagu ma olen. Tegelikult tundus mõttetu tema postitust sel teemal kommenteerida, vaid palju mõtekam on ise lihtsalt korralikult enda mõtted lahti selgitada. Kõige pealt ma ütlen kohe ära, et ma peale Robinit ju tükk aega ei tahtnud üldse lapsi saada. Olgu, nii on vale öelda. Ma tahtsin küll lapsi aga ma ei julgenud neid saada. Algus oli konarlik. Kui kõik mulle rääkisid, et NII HEA on saada väikese vanusevahega lapsed, siis mina ainult mõtlesin, et kas need inimesed on kõik hullud. Tegelikult ma saan aru küll. Mõnedele sobibki see ”ühe hooga tegemine”, kuid mul oli puhkust ka vaja. Kuid kõigest järjemööda..

Plussid:

  • Robin on piisavalt suur, et ta saab aru, kui ma vahel ei jõua temaga kohe tegeleda. Ma saan talle öelda, et kallis, palun oota ja üldiselt ta mõistab. Väsinuna või päris alguses, kui Henri sündis, oli see muidugi keerulisem, kuid praeguseks on ses suhtes ikkagi üsna kerge.
  • Vanem saab suuremat vaadata. Kui ma näiteks duši all käin, siis ma panen Henri istuma söögitooli ja rihmadega kinni, et ta välja ei roniks. Põrandale ei julge teda jätta, ta ronib igale poole. Toolis istudes aga vahel võib tal igav olla, isegi kui ma olen talle ta lemmikmulta selleks 10-minutiks pannud ja siis tulebki appi Robin, kes siis vennat lõbustab või talle mänguasju ette kuhjab.
  • Robin jaksab Henrit tõsta, kui juhtub näiteks, nii et ma olen vannitoas ja uks on kinni ning Henri seal taga seisab ja vastu ust toetab. Ei taha last pikali lükata? Palud vennal väiksema ära tõsta, saab vabalt hakkama.
  • Üleüldse oskab suurem väiksemat hästi naerma ajada. Kui Henri ikka kisama pistab, siis peaaegu alati on Robin see, kes suudab teda maha rahustada ja/või naerma ajada. Piisab venna kallistusest, kui vaikus on majas.
  • Ma olen ise saanud vahepeal hingata. Nagu ma kirjutasin ka, siis mulle ei sobinud see väikene vahe. Ma ütlen veel kord MULLE, mul on hea meel, ausalt, kui SULLE sobis 🙂 Mina vajasin korraks tööl käimist, puhkust, veini joomist, jooksmist ja mitte imetamist ega rase olemist. Mulle meeldis Henriga alustada kogu asja puhtalt lehelt ja värske vaimuga. Ma arvan aga, et see oleneb sellest ikka milline esimene laps on. Mõni illikuku ju ainult magab ja ei tee piiksugi. Meil sellist väljalaset ei olnud kahjuks..
  • Ma olen kahe lapsega üsna palju ka üksinda julgenud käia. Kuna suurem saab ju vajadusel enamvähem okeilt ise hakkama, siis pole probleem näiteks kahe lapsega ujumas käia. Robin enamasti paneb end ise riidesse. Eks väike jauramine käib ka selle riietumise juurde, kuid ma pool aega seda enam ei pane tähelegi. Me oleme kolmekesi käinud ka näiteks Saaremaal, sõitnud koju Riiast, käinud külas, shoppamas, ujumas, õues ja üleüldse igal pool, kus vaja. Vahel on raskem ikka, kuid saab tehtud.
  • Vanem laps ilmselt magab veel lõunaund. Kuigi ma tean, et mõned siiski ei maga, siis meil ikkagi pigem Robin magab lõunat. Muidugi reisidel ja kiirematel päevadel ei maga ja sellest pole ka hullu, kuid võimalusel ikka kodus ja lasteaias ka kindlasti. Puhkus on ju mõnna. Kuigi Henri teeb praegu veel kaks und päevas ja tema teine uni on muidu hiljem, kui Robini lõunaunne minek, siis kodupäevadel üritan asju sättida ja kõike saab, kui hästi tahta. Päevagraafik on olnud meil ikka sügisest alates juba olemas. Hommikul meie Henriga küll ärkame natukene varem aga see pole minu teha kahjuks. Ööunne aga lähevad mõlemad tavalistel päevadel 20:30.
  • Vahel saab vanema lapse ”ära saata”. Kõlab vist päris koledalt aga tegelikult pole nii üldse mõeldud. Pean silmas seda, et 4-aastasel on juba täiesti omad sõbrad ning ta hea meelega on vahel päevakese neil külas ja sul on ühe lapsega kodus natukene kergem. Eriti hea on see siis, kui keegi kodus näiteks haige või lihtsalt kiiremad ajad. Ei pea end süüdi ka tundma, sest laps ju ise tahtis ka minna. Sellega seoses ka järgmine punkt, et…
  • … vanem laps oskab end sõnadega väljendada ja ka keerulisemaid tundeid natukene juba sõnadesse panna. Eks raske on ikka, kuid natukene kergem ikka, kui näiteks 2-aastasel.
  • Kui vanem laps tahab või tuju on SEE ÕIGE, siis saavad koos toimetada ka. Näiteks veeretab suurem väiksemale autosid, teeb kaisuloomadega tsirkust, lohistab tekiga toas ringi jne.

Mitteniiplussid:
(ma ei tahtnud päris miinused kirjutada, ma ei tea miks.. imelik vist olen?)

  • Vanem laps mäletab aega enne beebit. Britt oli selle välja toonud väikese vahega lastele plusside alla ja õige ongi. Robin aga oskab võrrelda vahel, et see oli nii ja too, kui Henrit veel polnud. Samas nagu ma kirjutasin, siis ega see ju pole otseselt miinus, vähemalt meie peres mitte.
  • Tänu sellele, et laps oskab sõnadega ennast paremini väljendada, saab ta ka sõnadega rohkem haiget teha. Meil olid esimesed kuud päris rasked Robini jaoks ja ta vahel ütles mulle väga pahasti. Väga kurvaks tegi ja äärmiselt valus oli. Samas peab lisama, et see aeg läks paari-kolme kuuga õnneks mööda ikkagi.
  • Ühiseid mänge ei ole väga palju ehk väiksem on vahepeal tüütus. Robin näiteks tahab rahulikult laua taga süüa aga Henri tahab ta varbaid lutsutada. Robin tahab diivanil korraks multsi vaadata aga Henri tahab ta varbaid lutsutada. Robin tahab rahulikult maasikaid ja vaarikaid nosida, Henri tahab Robini varbaid või maasikaid ja vaarikaid nosida. Robin peab vahepeal venna eest peitu pugema, et saaks puhata. 🙂
  • Plusside all oli kirjas ka, et vahel mängivad koos. VAHEL. Suurem osa ajast ikkagi on 4,5-aastasel teistmoodi mängud, kui 9-kuusel, kes tahab asju.. süüa.
  • On väga tõenäoline, et sa ei olnud alles hoidnud vanema lapse asju ja oli palju uute asjade soetamist. Samas meie puhul ses suhtes vedas, et vahepeal olid teised ka lapsed saanud ja näiteks eile sain Birgitilt terve koti üliülivahvaid asju Hentsule.

 

Rohkem ma tegelikult ei oskagi välja tuua mingisuguseid miinusepoolsemaid asju. Üldiselt on minu arust see vanusevahe ikkagi praegu väga meeldiv olnud. Just see, et Robin saab natukene ka ise toimetatud ja vahel ta tahab ja saab väga palju aidata. Igale perele sobib ikka oma nagu ma tuhandeid kordi öelnud olen, kuid ma ise ei muudaks küll midagi. Samas on Henri nii teistmoodi laps, kui Robin, et ma täitsa mõtlen sellele, et äkki kolmas võiks tulla väikesema vahega. Aga äkki hoopis suuremaga? Kes teab 🙂 Praegu on igal juhul elu täitsa mõnus. Muidugi jookseb vahepeal juhe täiesti kokku aga need on pigem ikkagi üksikud päevad. See ootamatult saabunud kevade on tuju veel eriti heaks teinud ja lastele mõjub see ainult õues müttamine väga positiivselt. Nii et kokkuvõtvalt.. olgu see vahe 2, 3, 4, 5, 7, 10, 14 või 20 aastat. Oluline on ise nautida enda laste lapsepõlve koos nendega ja tunda rõõmu oma lastest. Nii kasvavad neist õnnelikud inimesed ja siis on ju iga ema ka õnnelik. 🙂

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: