Mida mina kardan

Mul on HÄSTI palju kummalisi kiikse. Ma arvan, et nendest võiks teine kord kirjutada lausa. Olen kunagi ammu seda teinud ja mäletan siis, et leidsin päris mitmes asjas ”omasuguseid” ja see tunne oli täitsa vahva. Kuna ma aga täna pidin silmitsi seisma ühe oravapoisiga, siis tuli mul meelde, et ma tegelikult kardan ikka vahel täitsa kummalisi asju..

orav

Muidugi kardan ma ka selliseid suuri ja pärisasju nagu on: auto alla jäämine, kuskilt alla kukkumine.. seda, et keegi röövib mu ära ja paneb keldrisse ja hoiab mind seal aastaid. Ma arvan, et mingil hetkel kardavad kõik selliseid asju, kuid vähemalt suurem osa meist ei ela selles hirmus ja toimib üsna hästi igapäevaselt. Neile kellel on selliste asjadega suuremad hirmud, on see muidugi väga raske ja ma loodan, et nad otsivad vajalikku tuge endale.

Kuid ”naljakamad” asjad, mida ma kardan ongi näiteks oravad. Ma arvan, et sellel on mitu põhjust. Esiteks ta on näriline ja kõiki närilisi kardan ma veel rohkem. Teiseks on tal väga-väga-väga kahtlaselt pikad küüned ja nagu näha – TA RONIB MÖÖDA KIVISEINA! Sellist ei saa ju usaldada.. Samal põhjusel kardan ma ka närilisi. Hiirtega on lood natukene paremad, neid kunagi kass Emma tõi meile Viliverre ka ukse ette, kuid rotid, uuhh, prr, ööaaakkk. Mul läks aastaid enne, kui ma suutsin seda sõna ”rott” välja öelda. Siiani ei tunne ma end seda tehes mugavalt, varvastes hakkab imelik tunne ja ma pean jalad tõstma kõrgemale põrandalt – et juhuks, kui mõni näriline mööda põrandat peaks jooksma. Ma tean küll, et ei jookse. Meil on kaks kassi (mis te arvate miks), kuid siiski.. Nende rottidega on veel see lugu, et nad tunduvad mulle NII KOLERÄMERÕVE mustad, vastikud ja ööaaaakk, ma ei suuuuuuuuuuuuuudddaaaaa, kui fuiiiiiid nad on.. Mul paratamatult tuleb neist kirjutades nende pilt silme ette ja mul on täitsa paha olla kohe. Ja kui te küsite miks te neid kardate, siis ega ma täpselt ei tea. Kunagi mäletan ühe nägemist kuskil vanas laos ja ehk on siis sellest nii kohutav mälestus? Ei ole kindel, kuid muud seost praegi luua ei oska.

Eks mul on nende rõvedate loomakestega saanud ikka päris palju ”nalja” ka. Näiteks jõuludel tulin ma poest ja naabritädi seisis ukse ees, surnud rott käes.. TÄIESTI EBAREAALNE, mis tunne see oli, no ÖÖAAAKKK.. tuli välja, et see raibe oli keldrisse läinud aga õnneks oli ta lõksu kinni jäänud. Ja kuigi ma muidu ei ole eriti loomapiinaja oma arust – st munad ikka vabakasvatatud kanadelt ja võimalusel liha ja kana väikekasvatajalt, kala ikka isalt ning karusnahka ma ei kanna, kuid no tõesti need rotid.. FUHH! Mõnedel on nad KODUS! Ma tean küll, et neile nad tunduvad armsad. Ja tegelikult tore on ka, sest ma tean seda ka, et iga loom on meie maailmas vajalik ja keegi peab neid kõiki armastama, kuid no minu jaoks on see ikka kohutavalt hirmus mõte, et mul oleks selline asi läheduses. Ja jaa jaaaa, ma tean, neid on igal pool ja küll ma neist mõnda näen, kuid tegelikult, kui nali välja jätta, siis võib öelda küll ausalt, et mul on täiesti kohutav foobia. Piisab mõne sellise pildi nägemisest, et ma hakkaksin nutma ja värisema ja kohutavalt kartma. Sõber Lauri siin tegi mõned korrad seda pildinalja aga ükskord ma nii ehmatasin, et ei suutnud pool päeva rääkida ka normaalselt. Seepärast üritan ma ise ka mitte inimeste hirmude üle nalja teha – eks vahel ikka juhtub ja ma ise ka nende rottide üle siin teen poole kohaga nalja aga tegelikult on see hirm väga vastik ja ma kunagi peaksin ilmselt sellega natukene tegelema.

Kuid nagu ma enne mainisin, siis üks selline elanik oli meile kolinud keldrisse ja siit tuleb välja järgmine asi, mida ma kardan – keldrid! Ma olen meie maja keldris ühe korra käinud ja see oli täielik eneseületamine. Siis seal hiiri-rotte ei olnud vist, sest Antsul oli ümber maja 10 kassi ja need killisid kõik ära. Nüüd pole Antsu kasse enam üldse ja ma tõsiselt kardan seda keldrit. Muide, tegelikult ma lugesin ka kuskilt,et ei tohi kinni püüda neid kõiki vabalt jalutavaid kasse, sest siis ongi varsti ”Naksitrallid majas” ja keegi ei püüa närilisi kinni. Nii et kui mõni kodukass käib uitamas meie maja juures, siis mina teda ära ei aja – tule, tule, levita oma lõhna ja püüa mõni väike lõunasöök endale, palun väga..

Ka kardan ma linde. Mitte küll kõiki aga neid julgemaid. Eriti tuvisid, kes minu meelest ongi nagu lendavad rotid – ühed räpakotid mõlemad. Või vähemalt tunduvad sellised räpased olevused.. Kunagi Veneetsias üks olevus jäi mulle juustesse kinni ja sealt see jama alguse sai. Esimene kord Veneetsias käies ma lubasin neil lausa enda peal istuda, kuid praegu ma jooksen mööda vanalinna tavaliselt karjudes ringi.. Sõbrannad muidugi naeravad aga mul endal tuleb nats tavaliselt piss püksi ja see pole mu arust üldse naljakas.. VÕi siis teistele ikka on.. 🙂 Mulle ei meeldi muidugi kajakad, varesed jms linnud ka. Nad on nii ettearvamatud ja kunagi ei tea millal ta plaanib oma nokaga mul hakata silmi peast välja nokkima..

Ja kõrgust kardan ma ka. Kuid mitte näiteks, nii et ma ei julge liftiga sõita või lennukiga lennata. Mulle ei meeldi lihtsalt lõbustuspargid jms kohad, kus mul jalad on kuidagi vabad ja seda pinda otseselt all ei ole. Kuskil katustel mulle enam konnata ei meeldi (vanasti meeldis, olgu tervitatud gag-i katus..). Sama moodi ei roni ma puu otsa, redelite peale, ei kõõlu kuskil rõdu äärel ega lähe ilmselt tegema langevarju vms hüpet. Ei, aitäh, ma parem vaatan pealt ja plaksutan teistele kaasa!

Hirm on muidugi täielik ajaraisk. Ma tean seda. Kuid vahel me ei saa kohe oma hirme kontrollida. Pika peale ilmselt küll, kuid see nõuab tööd. Mina ei ole veel suutnud leida aega ja energiat, et oma närilistehirmuga tegeleda, kuid mul on hea meel, et ma ei karda vähemalt ämblikke ja usse, sest neid mina olen rohkem kohanud. Vanemate juures on ämblikke muide hästi palju. Ei tea miks, ema ütleb, et ju on õnnelik maja. Kuigi mulle nad otseselt nüüd ei meeldi ka, siis vajadusel võin ta ikkagi kätte võtta ja ära tõsta, kisa ta minus ei tekita. Prussakad, putukad-mutukad samuti mitte. Ussid mulle tegelikult lausa meeldivad ja ma tahaks endale kunagi küll sellist väiksemat kollast värvi väikest madu koju.

Hirmul ei tohi lihtsalt lasta elu segama hakata. Kui ikka pidevalt on näiteks hirm, et endaga juhtub midagi võ lähedastega ja see tõesti juba kontrollib sinu elu, siis ma soovitaks ikkagi mingisugust nõustamist proovida. See hirm kurnab muidu kogu keha ja vallutab elu täitsa ära ning nii on väga keeruline. Mul endal on vahel selline täiesti idiootne hirm, et ma ei julge pimedas autost tuppa tuppa – konkreetselt kardan, et keegi hüppab põõsast välja ja võtab mu kaasa. Vahel ma olen Raido alla vastu kutsunud ka. Ma usun, et see on kõik seotud sellega, et esiteks juhtub maailmas kuidagi palju koledaid asju ja teiseks, mul on nüüd nii palju, mida kaotada. Varem ma ju hääletasin ja trippisin igal pool ringi ilma mingi hirmuta, kuid praegu ma enam niimoodi ei julgeks. Ma usun ikka, et meie inimkond on hea ja kui oled ise hea, siis juhtuvad sinuga head asjad aga.. ilmselt on siin ikkagi väike aga, sest tegelikult juhtuvad halvad asjad ju ka heade inimestega.. Nii, et see teadmine, et keegi pole kaitstud.. ongi hirmus.

Ja muidugi on mul kõige tavalisem ja tüüpilisem hirm, mis on igal inimesel – et jumala eest enda pere ja lähedastega midagi ei juhtuks. Vahel ma kardan küll, kui Raido sõidab talvel näiteks tuisuga pimedas trennist koju ja ma tean, et ta on väsinud ka. Või ma kardan laste pärast. Igal põhjusel. Ma ei taha üldse mõeldagi, et mu tibud peavad hakkama ise koolis käima ja bussiga sõitma ja trennnis käima ja.. jah, otsustatud, me palkame autojuhi. 🙂 Tegelikult ma usun, et see hirm on lausa natukene vajalik – et sa oleksid vahepeal natukene rohkem valvel ja ei unustaks ära, et tegelikult on elu habras ja pole mõtet palju ”yolotada”, sest kuigi sa elad ainult korra, siis sama lugu on ka surmaga. Ja enda õnnega pole mõtet alati mängida. Minu jaoks on alati olnud, nii et ikka kõike mõistusepiires. Ei saa ise elada mulli sees ega lapsi sinna toppida, kuid oma 4,5-aastast üksi poodi ka ei hakka saatma, et ”ju saab hakkama”.

Kuidagi kurvaks kiskus see teema kahjuks, kuid tegelikult oli mõte ikka lihtne: ära liialt karda, hinda seda elu mis sulle on antud ja vahel võta ikka mõni risk ka. Me kõik kardame midagi, kes rohkem, kes vähem, kui elu sellepärast elamata ei saa jätta. Elu olgu ikka lõbus, huvitav ja täis nalja ning naeru. Isegi kui sa pead oma elu jagama oravatega..

EDIT: meelde tuli, mis ma veel ju kardan. Hallitust! Mul on alati tunne ,et see ronib kuidagi minu peale elama..

Protected: 10 kuud

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Tung laste trennidesse

Juba tegelikult paar aastat tagasi kuulsin ma esimest korda, et igale poole heasse trenni ja huviringi on hull tunglemine ja võistlus. Ma mõtlesin, et kui hull see asi ikka olla saab ja ju kõik ikka liialdavad natukene. Tegelikult tuleb välja, et ei liialdatudki nii väga, sest väikeses Tallinnas on tõesti päris palju ringe ja trenne, mis KOHE täituvad ja kuhu kohta ei pruugigi saada, kui õigel ajal ei reageeri. Naljakas on see, et see ”võistlus” hakkab natukene juba pihta siis, kui tahad oma beebiga Pelgulinnas ujumas või võimlemas käia. Iga kuu 20ndal kuupäeval kell 20 läheb tunniplaan lahti ja siis on PÕMM! 5 minutiga kõik täis bronnitud. Me Robiniga ikka bronnisime sinna üsna agaralt aegu ja Raido oli selleks oma süsteem, kuid Henriga ma ei ole isegi proovinud. Oleme käinud, kui olen juhuslikult mõne aja saanud ja sellest on seni piisanud.

Mis aga puutub suuremate laste trennidesse, siis need tõesti ongi väga täis. Näiteks meie kodu juures siin Muusikakeskkoolis on muusikaring kuhu on väga keeruline kohta saada, kui sa juba mai keskel ei reageeri. Mais. SEPTEMBRIKS! Tundub ju tegelikult natukene uskumatu. Ma varem arvasin alati, et eks koolide pärast käib ikka rebimine, kellel rohkem, kellel vähem, kuid vaevalt, et need laste trennid ja ringid nüüd niii ülerahvastatud on. Ma ei teagi, kas asi on selles, et neid häid ringe on siis tõesti nii vähe või lapsi on palju. See teine variant on toredam muidugi 🙂

Me ise olime Robinit juba üsna kaua aega tahtnud panna kossutrenni. Kevadel aga sellele ei mõelnudki ja suvel ometigi ka mitte. Kui september kätte jõudis, siis õpetaja soovitas ka, et pange Robin trenni, tal ON palju energiat ja ta on üsna sportlik. Samal päeval kohe hakkasin uurima ja avastasin, et Audenteses olid kõik trennid täis. Seal on neid ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) rühmi niii palju ja ikkagi olid kõik täis. Meie õnn on, et meil on seal mitu sõpra tööl ja mõned sõbrad lihtsalt väga abivalmis ja tunnevad õiged inimesi ning me saime Robini ikkagi soovitud gruppi. Teda oli ju õnneks ainult üks ka ja eks mõned lapsed vist esimestel kuudel nagunii ”kukuvad ära”. Kui aga kedagi poleks tundnud, siis oleks ilma jäänud. Ja kuigi neid trenne võib ikka veel olla, siis see praegune Audentese oma oli meile täitsa sobival ajal ja no nii äge ju ka, et tasus see ”sebimine” ära küll.

Täpselt sama lugu on eelkoolidega. Robini me saime eelmine sügis tegelikult isegi RAMi mängukooli kirja pandud aga mitte sellesse rühma, kus me alguses soovisime. Õnneks meil tegelikult polnudki vahet, sest me otsustasime seda nagunii aasta edasi lükata, kuid sel sügisel me ka veel ei tea mis saab. Loogiline oleks ju laps panna sinna eelkooli, kus ta tulevikus ka koolis võiks käia aga see koolidesse sisse saamine on ka natukene loterii. Lisaks veel see, et me ei tea kas Robin läheb kooli 6-aastaselt või 7-aastaselt ja vaatame seda ilmselt ikka natukene hiljem, et kui kooliküps ta on. Raido muidugi on veendnunud, et ta on 6selt juba suur mees aga mina arvan, et me ikkagi ootame ning vaatame milliseks ta veel kasvab. Lapsepõlv on nagunii lühikene, minu poolest võiks ta vabalt vist ka 9-aastaselt kooli minna.. Kuid see on juba omaette teema. Eelkooli aga võiks ta siiski nädalas korra minna, et vaikselt harjutada. Seda enam, et tegelikult on tal hea pea ja näiteks matemaatika ülesanded talle meeldivad. Õpetaja ka kiitis, et raskemaid tekstülesandeid lahendab ka väga edukalt. Raido selle peale muidugi juba hõiskas, et JEE, läheb Reaali.. oijah..

Ja selle nädalane katsumus oli meil saada oma lasteaia lapsed Audesse ujumistrenni. Kuna neid on kokku 11, siis nad vajasid ju oma rühma täiesti. Lisaks peab see rühm trennis käima vanematele ka sobival ajal ja samas nii, et õpetajate õppeplaani ei sega. Meil muidugi on nii vahvad õpetajad, et kes nendega saab kõike alati läbi rääkida, kuid oli loogiline, et ujumine on ikka peale lõunat, et hommikul on aega muid toimetusi teha ja peale ujumistrenni saab iga vanem sinna järgi näiteks minna. Teadupärast ju aga tahavad teised lapsed ka just peale lõunat pigem trennis käia ja nii oligi see omaette keeruline ettevõtmine.

Meil jällegi natukene vedas, et me saime õpetajaga ühendust õigel päeval ja ta oli väga kiire ja asjalik ning uuris ruttu kõik vajaliku välja. Olime selle õpetaja kohta ainult kiidusõnu kuulnud ja lootsime väga, et me saame lapsed tema juurde ning nii õnneks ka läks. Ise ma veel naersin, et lapse ujumistrenni pärast terve päev askeldamist ja elan sellele kaasa nii nagu mõnele suurele võistlusele.. Samas eks tegelikult oma lapse jaoks ju teedki kõike, mida oskad ja saad ning tahadki talle parimat. Lõppude lõpuks meil läks kõik väga hästi ja sügisest saab Robini lasteaed nädalas kaks korda Audenteses ujumistrennis käia. Õpetaja ütles ka, et see on hea ettevalmistus kooliks ja iseseisvumiseks. Nemad on seal küll alati olemas ja abis aga peabki ise enda koti kokku panema, riidesse panema, kontrollima kappi jne.

Ujumisega on lood sellised, et minu meelest on see üleüldse hädavajalik oskus. Raido näiteks natukene pelgab vett. Okei, talle ei meeldi väga kui jalad põhja ei lähe ja vesi on tume. Mitmetel tuttavatel on veel sarnane hirm, kuna lapsepõlvest on meelest halvad kogemused. Mina ise vett eriti ei karda aga pead vee alla panna ei taha üldse. Halvad trennimälestused ammusest ajast. Küll aga peame me seda tõesti väga vajalikuks, sest õnnetused juhtuvad kahjuks liiga tihti. Ujumisoskus ei pruugi kahjuks neid ära jätta, kuid võib aidata. Meil küll pole aastaringi suvi aga kui ju vähegi soojem on, siis meie oleme lastega alati palju vees. Robin ja Henri on mõlemad üsna suured veeloomad ka, vann on mõlemale üks lemmik kohtasid maailmas.

Lisaks on ujumine ju tore ja äge. Õpetaja muidugi hoiatas ka, et laste jaoks saab algus raske olema, sest nende arust on ujumine ju ”spa ja veetorud”. Reaalsuses ju ujumistrennis eriti ei ole veetorust alla laskmist ja niisama kulli mängimist. Kuna õpetajal juba mitmeid aastaid kogemusi siis usaldan neid väga ja see nende jutt pani mind täitsa mõtlema, et ma teen enne sügist Robinile kohe korraliku eeltöö ära – ujumistrennis peab treenerit kuulama, seal ei saa lollitada, ujulas EI JOOKSE jne. Kuigi viimane reegel on nagunii meil ammu paigas, siis seda peab pidevalt meelde tuletama. Ise ma poleks muide selle peale tulnudki, et laps võib arvata  ujumistrennist hoopis muud, kui see tegelikult on. Usun aga, et kui laps näeb esimesi tulemusi, siis tuleb motivatsiooni rohkelt juurde. Kui alguses ei saa kohe hakkama, siis küll kambakesi pusides ja hea treeneriga tuleb lõpuks kõik välja. Robin tegelikult ju oskab natukene ujuda ka. Me avastasime seda üks kord basseinis juhuslikult, kui ta vee alla sukeldus ja muudkui edasi ujus.. Emma pealt Dubais ilmselgelt õppis, nii et vanemad sõbrad on ikka kasulikud 🙂

See trennidevärk aga pani mind mõtlema, et kui ma olen esimest korda lapsevanemaks saanud ja ehk teisi lastega sõpru väga ei olegi, siis ma võin päris paljudest trennidest lihtsalt ilma jääda. Ei tea täpselt millal reageerida ja kellet küsida ning.. ongi kõik. Eks tegelikult neid trenne on alati veel ja küll midagi ikka mõeldakse välja, kuid eks mina ja teisedki lapsevanemad mõtlevad neid lasteaedade-koolide-trennide kohtasid valides ka sellele, et kuidas see mõjutab natukene muud igapäeva logistikat. Kui peres ikkagi rohkem, kui üks laps juba, siis sõitmist on igal juhul palju 🙂

Kuid praegu on juba mai teine pool ja lasteaias said läbi muusikatunnid ja kohe lõppevad ka kabetunnid. Järgmiseks nädalas lubab väga sooja ilma ja täna läheb Robin ilmselt mõneks ajaks vanaema juurde Saaremaale. Selline suvevaheaja tunne on endal juba ka natukene, nii et mis neist trennidest enam 😉

Üks väga huvitav raamat

Loen Robinile mingit muinasjuturaamatut, mis kuskilt meile eksinud on. See on juba ammu riiulis olnud aga me pole seda varem lihtsalt lugenud. Igal juhul on selle kunstnikud ja tekstiautorid ilmselgelt väga vabameelsed inimesed. Minule arusaamatul põhjusel on seal igas teises jutus keegi poolpaljast, peaaegu paljas või palju tagumiku ja nabasärgiga 🙂 

   
    
 
Kuid vähemalt erinevad perekonnad on raamatus esindatud – näiteks mees ja kaks naist. 

Pool raamatut on veel, eks näis, mis nalja veel saab 🙂 Samas ehk on need poolpaljad pruntis suudega preilid ainult mulle naljakad? 🙂

Miks sa ei aita maaslamajat?

Ma olen viimasel ajal täielik saripostitaja. Sorri, ma ei tea miks mul nii palju kogu aeg öelda on. Ja kuna ma enam kuskil avalikus kommentaariumis ei julge käia kommenteerimas, siis ma pean end siin välja elama. Minu blogi, ma võin küll!

Sõitsin eile kella 19 paiku kodust Nõmme keskuse poole süüa ostma. Ilus ilm oli, päike paistis. Keerasin Hiiu ristist keskuse poole ja seal Hiiu Pubi juures bussipeatuses oli vaatepilt päris nukker: üks onu jalutab, samm tuigub jaa… kukub pikali. Õnneks üsna tasakesi, nii et haiget vist väga ei saanud. Mina olin autoga siis natukene eemal ja kuna minu ees oli veel autosid, siis möödusid mõned minutid kui mina selle onu kõrvale enda autoga jõudsin. Selle ajaga ei olnud reageerinud MITTE KEEGI. Ükski hingeline. Kõrval bussipeatuses oli 2 inimest, üle tee bussipeatuses 3 inimest ja läheduses veel mitu. Mõni vaatas, mõni ei pannud tähelegi. Ja inimene oli pikali maas..

Ma saan aru.
”Ah, ju ta mingi joodik on”
No jah, inimene võib ju olla joodik või narkomaan aga ta on siiski pikali maas ja sa isegi ei vaata ta poole.. Nii kurb. Ja kuna mul oli tõesti kurb, siis ma jätsin auto sinna seisma ja läksin välja. Näha oli, et inimese riided olid puhtad ja korralikud. Tegelikult oli tal seljas lausa dress mille peale oli kirjutatud uhkelt ”EESTI” ja mul tuli meelde, et mingitel talvespordivõistlustel olid tähtsamatel inimestel ka sellised riided seljas. Igal juhul – aru oli saada, et inimene ei ole näiteks kodutu, kui keegi seda peaks millegipärast pelgama. Küsisin onu käest, et kas tal on halb või kuskilt valus. Ei olnud ükski neist asjadest, kuid ta ütles ise ka, et ta on päris purjus ja meel on igal juhul kurb. Küsisin, et kas ma kutsun talle äkki ikka kiirabi, lamas ju teine nägupidi asfaltil. Ta muidugi ütles, et pole vaja midagi ja ta puhkab kuni buss tuleb ning sõidab koju. Kujutasin juba ette, et no kuidas ta nii sõidab ja pakkusin, et viin inimese ikka koju ära. Ta oli hästi tänulik ja kuidagi saime me ta autosse ka.

Jah, ma ei tahtnud ka teda väga toetada. Ta oli purjus, lõhnas alkoholi järgi ja oli hästi tolmune ka kukkumisest (kukkumistest?). Ta ise arvas küll, et ta võib vabalt ka autosse roomata, kuid ma siis ikkagi natukene aitasin teda. No kurb ja vastik on ju vaadata teist inimest hädas.. ma saan oma riided puhtaks pesta ja.. kah asi. Oli aru saada ka, et tal endal oli häbi ja piinlik ning samas oli tal ikkagi hea meel, et keegi teda aitas ja ta ei peagi konkreetselt koju roomama.

Kuna ta elas siin üsna minu lähedal, siis me saime autosõidu ajal natukene rääkida. Tal olevat mitu last, lapselapsi veel ei ole. Ta olevat spordimassöör tegelikult üldsegi aga vahel on tal raskemad päevad, meel mõru ja siis ta joob. Ütles ka ise, et on alkohoolik ja ei teagi kuhu pöörduda, et abi saaks. Mõtlesin, et ei kujuta üldse ette, kui palju temavanusteni info kuskilt jõuab ja kas üldse. Kuna ma ise teda eriti aidata ei osanud, siis ütlesin vaid seda, et tema lapselapsed kindlasti tahaksid teda tundma õppida ja ilmselt oleks viimane aeg end ikka kokku võtta, sest kõige kurvem oleks olnud, kui ta enda lapsed oleksid ta niimoodi leidnud. Ja need lapsed oleks veel olnud näiteks koos sõpradega.. Kuid ega ma looda, et minu paar lauset midagi muutsid, kuid mul polnud raske inimest ära kuulata.

Tema maja ette jõudes nägin, et ka maja on täitsa korralik ja viisakas. Onu ise arvas küll, et ta saab tuppa ilma minu abita aga autost välja kukkus ta lihtsalt sellise pauguga vastu maad, et ma ehmatasin. Läksin ikka talle appi ja kahekesi saime ta maja trepile. Lasin kella ja vastu tulid kaks naisterahvast, kes olid vist päris üllatunud, et inimene sellises olekus koju ilmus. Tänasid mind lõpuks väga viisakalt ja vabandasid.

Mõtlesin õhtul selle asja peale pikalt. Nii palju on olnud juhtumeid, kus inimesed näevad kellegi teise kukkumist-minestamist jne, kuid appi ei lähe. Ei julge, ei taha, ei viitsi, ei huvita. Ma saan aru, et sel korral oligi tegemist tõesti inimesega, kes ISE oli ennast purju joonud ja see ongi tema enda probleem, kuid.. no aita ikka inimest? See oleks võinud olla sama hästi ka keegi kes kukkus, sest tal ütles süda üles. Kaugelt ju ei olnud näha, et inimene on purjus. Ma tahaksin siia kirjutada, et okei, kui ei taha, ära siis aita seda purjus inimest aga.. ma tegelikult ikkagi arvan, et peaks aitama. Kui ise temaga tegeleda ei taha, siis kutsu kasvõi politsei. Ei saa ju jätta inimest maha vedelema lihtsalt..

Mul on veel mitu lugu, kus ma olen võõrale inimesele kiirabi kutsunud. Üks oli meie enda väikeses Kohilas. Kiirabi töötajad vastasid mulle muide ka, et ”mis sest joodikust” aga kui nad aru said, et onu ei olegi joodik, vaid tõsiselt haige, siis hakkas kiire-kiire. Äärmiselt kurvaks teeb selline hoolimatus. Muidugi ei saa aidata kõiki inimesi ja näiteks mina osasid silmnähtavalt narkojoobes inimesi ka kardan, kuid see eilne oli ikkagi teine lugu. Üleeile Ülemiste keskuse ees tuli aga ka VÄGA pilves noormees minult raha küsima ja ma ilmselgelt talle seda ei andnud. Ausalt öeldes ma natukene kartsin lausa teda, sest mind on Männikul paar narkomaani kividega visanud küll..

Mis ma öelda tahan? Aitama peab. Aga nii, et ise ikka ohtu ei satuks. Kui nüüd keegi tahab öelda, et NÄEEE, võõra lapsega ei viitsi rääkida aga JOODIKUT aitab, siis minu arust need olukorrad on väga erinevad. Kes seda vahet ei mõista.. noh, see ei mõista. Eks ma selgitan, kui keegi küsib. 🙂

Empaatiavõimeta nõme inimene

Sattusin eile väikese ringiga Malluka blogist lugema ühte väga palju arutelu tekitanud teemat. Nimelt oli tema lugenud kuskilt mingisugust artiklit emast, kes ütles, et tema ei käsi oma lapsel mänguväljakul mänguasju jagada ja ei jaksa seal kõikide laste jutte ära kuulata. Mallukas oli täiesti teistmoodi arvamusel ja ei saanud sellest üldse aru. Ma EI TEA miks ma sinna kommentaari kirjutasin, kuid ma igal juhul kahjuks tegin seda. Miks kahjuks? Sest see kommentaarium on seal vahel natukene nagu Perekool vol2.. 

Kirjutasin mina OMA ARUST üsna okei ja ausalt, et mina saan küll aru, kui mänguväljakul laps ei taha iga võõra lapsega oma asju jagada, eriti kui neid võetakse ilma küsimata. Tõin ka näite, et ma enda telefoni ju ei annaks võõrale inimesele restoranis, et ta saaks sellega mängida. Inimesel on vaja abi ja helistada? Muidugi! Lisasin ka juurde, et kuna mul pole koguaeg võimalust olla ühe lapsega koos mänguväljakul ja kui see aeg mul on, siis ma eelistan selle aja veeta OMA lapsega. Robin tahab alati palju rääkida ja me ei saa just üleliia palju kahekesi olla. Kui see aeg on, siis ma tahangi tõesti teda kuulata ja temaga mängida. Muidugi kuulan ma ära lapse, kes paar lauset meiega räägib, kuid ma ausalt öeldes kuulaks parem enda lapse lasteaiapäevast, kui võõra lapse omast. Eriti kuna tihti on, nii et selle lapse ema istub natukene eemal nina telefonis.. Mul on lapsest muidugi kahju, kuid kui mu enda laps üldse tähelepanu ei saa, siis on mul ju temast ka kahju? 

Selgitasin igaks juhuks, et mulle ausalt meeldivad lapsed ja nendega mängimine ning sellest ka minu noorsootöö erialavalik ja lastelaagrites osalemine. Ilmselgelt sellest ei piisanud ja järgnevad kommentaarid soovitasid mul valida KINDLASTI uus eriala ja igasugustest lastelaagritest põhimõtteliselt kaugele eemale hoida. Ka mänguväljakutest peaksin ma eemale hoidma, kui ma tahan ainult oma lapsega seal suhelda.. Ja üleüldse ei ole ma absoluutselt mõistev, empaatiavõimeline ja normaalne inimene. Täiesti haige ja nõme olen hoopis. Seda kõike muidugi ühe kommentaari põhjal.. 

Kas ma siis tõesti olengi nõme inimene? Oma arust olen ma siiani lastega olnud alati pigem üsna sõbralik ja tore, kuid näed, ikka korraks suvalised inimesed kuskil kommentaariumis tekitasid väga nõmeda tunde. Ma ei ürita Robinist kasvatada kadedat last ja kui mänguväljakul olles on meil kaasas viis mänguasja ja tema mängib kahega, siis ilmselgelt ma ei keela teisel lapsel nendega mängida, kui ta seda palub. Ma ei mõista aga küsimata asjade võtmist. Ma ise ei võtaks kelleltki niimoodi asju ja ei laseks kindlasti kohe lastel küsimata kellegi võõra asju puutuda, olgu see siis mänguväljakul või kus iganes.. Kuid tuleb välja, et ma olen täiesti valesti oma last kasvatanud.. 

See lugu aga õpetas mulle mitut asja. Tegelikult pigem tuletas meelde. Esiteks – Malluka blogi ei ole minu jaoks. Teiseks – kuskil sellises kohas kommenteerimine on täitsa rumal. Kolmandaks – sellises kohas edasi vaidlemine on veel rumalam. Neljandaks – ma peaks vähem nõme olema 😦 

Lasteaia kevadpidu ehk südames on rõõm

Kui kõigil teistel olid lasteaias juba suured emadepäeva peod ära, siis meie oma toimus alles täna. Kuna meid on seal nii vähe, siis valiti kuupäev vastavalt sellele, et kõik saaksid ikka osaleda. Et emadepäevast oli aga juba natukene aega möödas, siis tehti emadepäevpeoga koos ka väikene kevadpidu, nii et ühesõnaga oli meil täna lasteaias pidu. Suur ja vahva pidu! 

Alustagem aga sellest, et juba mitu aega tagasi tuli mulle meil, et etenduse ajal on Robin hiir ja vajab halle riideid. Mina mõtlesin, et aega maa ja ilm ning küll leiab. Ilmselgelt tuli see asi mulle meelde alles eile õhtul.. Tegelikult ma valetasin.. Robinil tuli see meelde. Kuna siis oli kell “alles” 19, jõudsime ikkagi Ülemistesse, sest halle pükse polnud meil kodus üldse. Olid mingisugused dressid aga need olid õueomad ja minu arust kuskile etendusse ei sobinud. Õnneks saime HMst sobivad püksid ja särgi ja Robin valis endale mitu asja veel. Ega mul kahju ei olnud, me väga tihti koos riidepoes ei käi ja las siis laps valib ise vahepeal. Pole vaja öelda vist, et popiks osutusid legomeestega särgid ja sõjaväe toonides püksid. Samas ühte pintsakut vaatasime ka pikalt aga mulle tundus, et ahh, pole vaja. Tegelikult lähen ostan teine päev ära, kevadel ja suvel on ikka üritusi kus sellega käia ja miks ei võiks lapsel olla rohkem, kui üks pintsak, kui ta seda ise tahab ja hea meelega kannab 🙂

Kuid tagasi tänase peo juurde. Lasteaeda jõudes oli kõigi vanemate üllatus hästi suur. Tavapärane mänguala oli muudetud niiii ilusaks metsakeseks ja kõik nägi niii kevadine välja. Tean küll, et meie õpetajad pingutavad väga selliste ürituste jaoks aga see oli kohe eriti ilus ja armas vaadata! 

Need vahvad puud on õpetajate enda tehtud puidust ja puuokstest. Milline töö ja aeg.. 🙂 

Akna küljes rippuvad pildid on lapse nägemus emast. Mina olen ülemise rea kõige parempoolsem. 

   
  

No te vaadake vaid kuidas tuba õitseb..

  
Etendus algas pihta sellega, et kõik lapsukesed olid muutunud loomakesteks ja võtsid oma kohad sisse. Eelmine nädal õpetaja mainis, et Robin natukene vist pelgab, nii et ma ootasin temalt lausa nuttu aga tegelikult oli ta väga tubli! Etenduses otsisid Lepatriinud taga oma täppe ja loomad aitasid neil otsida. Robin oli hiirekene. Kui tuli tema ja teise hiirekese kord rääkida, siis Robin väga tublisti rääkis kõik oma 4-5 lauset ära. Olin väga uhke! Etenduses oli ka mitu laulu ja kuigi Robinil kõik sõnad peas ei olnud, siis kaasa tegi ta tublisti ja laulis palju oskas. 

Õhtu teine pool oli pühendatud emadele. Õpetaja Jaana enda tütar oli appi võetud ja tema luges ette tekste emade kohta. Peale kahte ema-kirjeldust oli lastel esitada laul, luuletus või pillimäng. Olen ikka väga üllatunud, et väikseksed nii palju asju suudavad meeles pidada aga kõik olid täna kohe eriti vahvad! Robini kirjeldus minust oli ka armas: ma olen noor, ilusa näoga ja ripsmetega, ma teen hästi võikusid ja friikaid, kodus ma koristan, panen pesu kokku ja teen putru. Minu süda pidi olema hea ja punane ning seal on head tunded. 🙂 

Hästi armas oli, et viimase teksti luges õpetaja Jaana tütar ette Jaana enda kohta. See tekst oli selline armas ja hästi lihtne – mis emale meeldib ja ei meeldi, milline ema on ehk samad küsimused millele vastasid meie enda lapsed. See tegu aga oli väga siiras ja seda on näha, et õpetaja on enda lapsi ikka niiii toredasti kasvatanud. 

Hiirekesed Holger ja Robin

   

Mul on kaelas sall mille Robin ise mulle tegi. See oli VÄGA armas kingitus ja igal emal tuli vist pisa silma selle peale..

 
Ja selline olen mina.. 🙂 

  
See õhtu oli täis nii palju häid emotsioone. Lapsed olid niiiii vahvad lihtsalt! Kõik olid tublid ja armsad, pingutasid ja nägid vaeva. Seda oli näha, et kogu lasteaiapere oli tänase peo jaoks palju vaeva näinud. Ma olen ikka siiralt õnnelik, et mu lapsel on võimalik sellises lasteaias käia ja õppida ning meil on sellised fantastilised õpetajad. Kinkisime neile omalt poolt suure töö eest ka tulbikimbud ja muusikaõpetajale tegime täna ära ka aasta lõpukingi. Tunnid on läbi, lastel hakkas juba lasteaias suveperiood 🙂 

 

Previous Older Entries