Adele

Selleks, et jõuda eilse õhtu juurde, ma pean alustama natukene kaugemalt. Nimelt umbes 5 aastat tagasi kuulsin ma esimest korda seda laulu ja nägin seda videot:

Istusin meie Mustamäe kodus rohelisel diivanil, leidsin selle youtube’s ringi luusides ja.. kuulasin. Kuulasin veel. Vaatasin. Otsisin sõnad välja. Laulsin kaasa. Ja nii ilmselt väga mitu tundi kuni laul peas oli. Järgnevad päevad panin selle laulu väga tihti käima ja istusin silmad kinni ning muudkui kuulasin. Milline hääl! Millliiinnnee hääl on ühel noorel naisel, uskumatu! Ja kui kerge tundub talle kõige keerulisemate kohtade laulmine.. Imeline.

Sealt sai alguse minu Adele-armastus, mis on siiani väga suur. Nagu me Sandraga tänagi veel arvasime: Adele on selline inimene, kellega tahaks sõber olla. Sellest esimest tema laulust alates mulle tundus, et peale üliandeka laulja ja laulukirjutaja on ta lihtsalt ka väga mõnus inimene. Ma tegelikult ei saa kahjuks öelda, et milline ta ju PÄRISELT on, kuid olles nüüd käinud kontserdil ja lugenud palju intekaid ning vaadanud sadu videosid temast ja temaga, tundub ta igal juhul äärmiselt mõnus inimene tõesti.

Minu Adele armastus oli väga tõsises hoos ja veeres nagu lumepall, kui tuli uudis, et ta teeb muusikast pausi ja keskendub enda lapsele. KUI kurvaks mind see tegi, kuid kui uhke ma olin selle üle, et tänapäeval on veel mõned nii kuulsad ja edukad inimesed, kes tõesti tahavad ise oma last kasvatada ja temaga rohkem kodus olla, kui 3 kuud. Teadsin, et küll ta lõpuks ikka tagasi tuleb ja ootasin vaikselt seda päeva. Kuni nüüd eelmisel aastal tehti väikene promoklipp, mida ma juhuslikult nägi, et Adele on varsti tagasi. Mõni aeg hiljem ilmuski Hello, mis purustas vist väga palju erinevaid rekordeid ja kohe peale seda laulu olin ma kindel, et ta tuleb tagasi veel paremana, kui varem. Ja minu jaoks on tõesti nii. Ta oli enne fantastiline, kuid praegu on ta lihtsalt veel parem. Tema südamevalu on möödunud ja võiks arvata, et millest ta siis nüüd kirjutab, kuid nagu näha oskab ta kirjutada veel nii paljust. Tema uuel plaadil olevad laulud on näiteks pühendatud tema lapsele, sõpradele, kodukandi pargile..

Ma ei mäleta kumb meist Sandraga avastas, et Adele Rootsis esineb, kuid ma mäletan, et ma jätsin auto Vabaka äärde seisma, et Sandrale kirjutada, et me PEAME sinna IGA HINNA EEST minema. Ma teadsin küll, et siis on mul alles 9 kuune laps kodus ja see minemine võib raskendatud olla, kuid nagu minuga ikka – ma mõtlesin, et küll saab. Ja näed.. 🙂
Kui aga piletid müüki tulid, siis oli Raido kontoris ja proovis neid osta. Süsteem oli selline, et järjekorrast said nö virtuaalsesse waitingroomi ja siis saad koha valida ja siis maksta. Raidol oli aga mingi jama ja ta visati sealt ooteruumist MITU korda välja, nii et ma olin täiesti lootusetult kurb. Lõpuks oli aega nii palju möödunud, et ma hakkasin ise proovima ja Raido pidi üldsegi kohtumisele minema. Üritasin igat pidi, sain lõpuks ka ooteruumist edasi aga kohti valida ei olnud.. Kõik oli otsas. Refreshisin ja proovisin 45 minutit veel aga ei midagi.. Sandra sai 2 piletit ühte kohta ja 1 teise kohta ning mul oli vähemalt siiralt hea meel, et ühel meist vedas, kuna ma teadsin, et tema ja ta ema on samuti väga suured fännid.

Täitsa ausalt öeldes ma nutsin sel päeval. Ma tean, et see tundub narr aga ma väga tahtsin seda ja väga nõme oli, et see oli nüüd niiii lähedal ja siis jäin ilma. Proovisin osta pileteid ka mujale maadele, kuid kõik olid otsas ja väljamüüdud, nii et polnudki muud teha, kui kurvastada. Ma ei tahtnud sel päeval üldse kellegagi rääkida ja olin niii pettunud nagu tõesti oleks midagi kohutavat juhtunud. Sain aru küll, et see pole ju päris mõistlik põhjus kodus kurvastada aga ei saanud ka teisiti.

Aeg läks mööda ja nii palju uusi asju tuli oodata. Käisime Raidoga ju Pariisis, broneerisime Itaalia reisi ja ma vaikselt leppisin, et noh, okei, see Adele on minu jaoks ilmselt kaugem unistus. Vahepeal kuulasin ta plaati (nii 100x nädalas) ja kurvastasin natukene, kuid midagi ju teha ei saanud. Teadsin, et Rootsist kellegi võõra käest piletite ostmine on VÄGA riskantne, sest nad seal tahavad palju petta piletitega ja ma ei julgeks niimoodi riskida. Vahepeal Raido küll vaatas neid Facebookis pakutavaid pileteid, kuid alati oli müüjaks keegi suvaline juhan, kellel oli Facebookis 30 sõpra ja profiil alles loodud – ei tundnud eriti aus värk ja nii ma tegingi sellega oma rahu. Küll tuleb ka mul võimalus teda kuulata ja näha ning mis sest ikka!

Kuni nädala alguses ütles Raido, et kuule.. kui saame, siis lähme ju ikka. Ütlesin muidugi, et kuidas me küll saame ja mind pole niimoodi ilus narrida. Tuli aga välja, et Facebookis müüs pileteid ka inimene, kes tundus täitsa usaldusväärne. Kohad olid küll üsna kehvad, kuid siiski.. Raido natukene rääkis temaga, uurisime kuidas lapsehoidjal need päevad ja kas sinna üldse veel lennata saaks ning.. tundus, et saamegi minna. Ma ikka hakkasin siis kartma, et ei tea, kui äkki ikka saame võltspiletid ja mis siis teeme.. Raido uuris natukene veel selle inimese profiili ja selgus, et Raido Läti sõpradel on temaga mitmeid ühiseid tuttavaid. Tundus juba täitsa reaalne. Lisaks oli konto tema enda nimega ja piletitel ka tema nimi peal, nii et.. meil olid piletid, lennukipiletid ja lapsehoidja. Hotelli panin ma kinni muide juba detsembris, sest ma olin siis niii kindel, et saame minna. Ja tasuski end ära..

Stockholmi lennates oli taevas niii vahva:

Olin valinud hotelli 20 minutit jalutuskäiku Tele2 Arenast, et saaksime vajadusel sinna jalutada. Me polnud kunagi kumbki nii suurel kontserdil käinud, kuid sellega olime arvestanud, et liiklus on ilmselt HULL! Sandra ja Risto aga võtsid meid peale ja Risto kasutas oma võlurioskuseid ning võlus meile parkimiskoha arena juurde. Kasu ka neist Rootsi sõpradest ikka, eks!

Ja nüüd minu kiidulaul ürituse korraldusele. See oli väga hea! Ausalt! Seal on erinevate tähtedega sissepääsud ja meie omas oli päris pikk järjekord. Kõiki ju konrolliti, et sul juhuslikult pommi kaasas poleks.. Lisaks otsiti läbi kotid. Meile Raidoga küll tundus, et TEGELIKULT saaks midagi sinna sisse ikka smuugeldada aga no vähemalt kontrolliti. Samas liikus see järjekord väga kiiresti ja sisse jõudes oli õhkkond väga mõnus. Ei olnud mitte mingeid hulle järjekordi. Isegi naiste wc-s EI OLNUD järjekorda. Hämmastav või mis? Pubis saime samuti kohe löögiline, leidsime omad kohad väga kiiresti üles ja üleüldse oli kõik väga sujuv. Ainukene jama oli, et alguses me ei saanud saali sisse, sest keegi oli valet nuppu kogemata vajutanud ja uksed lukustanud ning neil kulus aega, et need korda saada. Õnneks polnud meil kuskile kiiret, sest Sandra sundis meid varakult kohale minema.

Nagu te näete, siis me istusime no poole kohaga lava taga. See must kastikene, mis seal silmade ees on, oli põhilava. Kui silmadega sealt edasi vasakule sinna mustale alale liigute, siis see oli too ala, kus Adele vahepeal ka laulis. Esimese laulu ajal ta sinna just ilmuski ja Hello meile ütles. Siin on saal veel ikkagi natukene tühi, kuid kokku oli saalis 40 000 kohta. Adele ütles, et see oli tema suurim kontsert.


Nagu ma enne mainisin ka, siis ma kuulasin seda Rolling in the Deepi silmad kinni. Mul nimelt on selline asi, et ma automaatselt panengi silmad kinni, kui kuulen head muusikat. Selles suhtes ei seganud mind väga ka meie kohad – ma nagunii pean end sundima, et kuule, tee ikka vahepeal silmad lahti ka. Sel korral aga juhtus ka selline asi, et SEKUNDI pealt, kui Adele laulma hakkas, ma hakkasin nutma. Mitte niimoodi luksuvalt ja nuuksuvalt aga silmad olid täiesti märjad ja midagi kripeldas kurgus. Lihtsalt nii ilus ja hea oli, absoluutne õnne tunne valdas mind vist..

Adele laulis kõik minu lemmikud laulud ära. Mul on neid palju. Umbes neli tükki uuelt plaadilt ja umbes 6 vanadelt plaatidelt. Laulude vahepeal rääkis ta natukene mõnede laulude taustast ja kirjutamisprotsessist ning mis need tema jaoks tähendasid. Lisaks sellele tegi ta seda, mida me temalt ka ootasime: ta tegi nalja. See on nii värskendav, kui keegi laulab siirast armastuslaulu ja peale seda ütleb ”fuck” nagu see oleks kõige loomulikum asi. Ta muidugi ka vabandas, kui kedagi tema ropendamine solvab, kuid ta ütles, et ei saa muuta seda, kes ta on. Inimesed plaksutasid selle peale, kõvasti. Adele ajas inimesed naerma, nutma, tekitas sooja tunde ja külmavärinaid.

Ta kutsus väga mitu inimest lavale. Talle meeldivat plakatid ja sildid, nii et lavale said lippude ja plakatitega inimesed, kes kõik värisesid seal nagu haavalehed ja see oli nii armas. Üks noormees küsis, kas ta tohiks Adelega koos ka laulda ja muidugi ta tohtis. Kuigi noormees ei olnud superstaar, siis laulis ta piisavalt hästi, et inimesed kõik plaksutasid, elasid kaasa ja rõõmustasid. Mina rõõmustasin iga laval käinud inimese üle, sest ma kujutan ette, kuidas nende jaoks täitus üks suurimaid unistusi nende elus. Mitte mingit kadedust, täiesti puhas rõõm nende inimeste üle. Ja taaskord kinnitus sellele, et Adele on imeline..

Adele ja kontserti kohta ei ole mul muidugi öelda mitte ühtegi halba sõna. Null. Kuid ma tahaks natukene vibutada näppu inimestel, kes tulid kontsertile ja siis istusid terve aja telefoniga Facebookis ja Viberis.. Minu ees olev neiu vist ei kuulnud poolesid laule, sest ta vaatas näiteks enda telefoni pildigaleriid läbi. Ja minu kõrval istunud Soome naine ei plaksutanud suurem osa ajast, sest ta sõi popkorni sellise hooga nagu ta poleks kunagi süüa saanud. Noh, ehk see oli nende jaoks ikkagi kontserdielamus, kuid mina mõtlesin sellele, et mitu inimest oleks seda palju rohkem nautinud ja kaasa elanud, kuid nemad ei saanud pileteid..

Kogu õhtu oli suurepärane. Igas mõttes. Muusika oli täpselt nii ilus nagu ma arvasin ja Adele täpselt nii mõnus nagu ma lootsin. Isegi veel mõnusam. Mulle meeldivad inimesed, kes on ausad ja siirad, kes teevad palju nalja, oskavad naerda ka enda üle ning naudivad oma tegemisi siiralt. Tema nautis seda küll väga. Ma tean, ma tean, te võite öelda, et see kõik võib öelda näitemäng aga mina teid ei usuks. Mina usun, et see oli ka tema jaoks väga võimas kontsert, sest 40 000 inimest laulab sinu laule sinuga kaasa, plaksutab ja juubeldab.. ilmselt on see päris hea tunne 🙂

Kui saaks, siis läheks uuesti. Kohe. Lendaks uuesti kuhu vaja, istuks ja ootaks kontserti algust, piiluks peaaegu lava tagant kogu üritust ja oleks ikka väga, siiralt, ülimega õnnelik. Adele oli täiesti seda kõike väärt ja mul on nii hea meel, et Raido jaoks oli minu väikene unistus piisavalt tähtis, et nii palju pingutada. Lahkusin arenalt suure rõõmuga südames, pisaratega silmas ja õnnega kogu mu kehas. Küll on hea, et on selliseid muusikuid, kes oskavad inimestes sellise tunde tekitada.

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: