Huumorit täis hommikud

Kes teavad meid rohkem, need teavad ka, et meil on kodus palju lärmi. Raido lihtsalt seisab, Robin tahab rääkida haidest ja mina kamandan kõiki või kurjustan Raidoga, et see lihtsalt seisab. Raidol on suva, ta ei lähe närvi, kui ma ta peale karjun, sest ta pool aega magab nagunii püsti ja teise poole ta ilmselt saab aru, et ega ma tegelt paha pärast karju, ma olengi selline. Ja olgu, karjumiseks on seda kogu aeg vale nimetada. Pigem on mul lihtsalt väga.. nõudlik ja konkreetne hääl. Aga no mõni hommik mul on tunne lihtsalt, et ma ei tea, kas nutta või naerda. Täna ma lihtsalt olin huumori-vapustuse ääre peal. See on siis lõbusam variant närvivapustusest.

Henri ja mina ärkasime juba enne 7 ja olime elutoas toimetamas. Henril on huvitav aeg, mil ta teeb mingisugust kurgupõhjast tulevat ürgset kisa ja seda for no good reason. Lihtsalt kriiskab, ise vahepeal naerab, vahepeal lehvitab. Ma proovin küll selgitada, et ole nüüd ikka ja ei, nii pole ilus aga veel ta vist aru ei saa või ta on juba varakult hakanud mu soove ignoreerima. Igal juhul ärkas selle peale täna üles ka Robin kell pool 8 ja tuli elutuppa diivanile vaikselt ärkama. Robin ja Raido on täpselt ühest puust – neil kulub ärkamiseks vabalt tunnikene aega ja unisena nad on täiestiiii kohutavalt uimased ja ei saa ööd ega mütsi aru. Robin istus diivani peal, silmad pool kinni ja ütles, et ta tahaks, et ma talle pitsat teeksin. Ütlesin, et nii see eriti ei käi, et esiteks selline nõudmine ja teiseks, millal me oleme KUNAGI pitsat hommikuks sööönud? Pigem ikka kooki.. Igal juhul jäi see pitsa meil tegemata ja vestlus lõppes. Kolm minutit läheb mööda ja Robin vaatab mu poole: ”aga kas sa pitsat ei hakkagi tegema palun?”. Hallo.. kas meil just oli see vestlus või ei? Selgitan siis aga oma juttu uuesti ja seekord natukene aeglasemalt. Tundub, et sai aru, sest ta vist tegi üleüldse nalja ning muigas omaette..

Kuna kell on juba 8 saanud, siis peab ärkama üles ka Raido. Ütlen Robinile, et ta läheks teda äratama. Robin vaatab telekast tulevat Priitu ja Prääksu ning ütleb ”mhm”. Natukene aega hiljem küsin, et mis värk on, pidid minema issi üles ajama ju. Ahaa, mina? Pidin? Ei, millal ma seda lubasin? Oeh, okei, ega tegelt ongi ilmselt parem, kui ma ise lähen, sest Raido äratamine on omaette kunst. Eks mõned juba teavad.. Lähen tuppa, kardin üles, Henri talle peale ronima ja siis ise seletan, mis vaja teha on: tõsta alt käru mulle autosse, too oma ülikond autost, vii prügi välja kohe kui alla lähed, hoia Henrit kuni ma otsin Robini asju ja minge täna varem, sest Robin ütles, et ta ei taha hilineda. Selle kogu aja istub Raido voodiäärel, Henri ta peal ronimas. Raidol silmad kinni, Henri tirib teda. Võtan Henri, tulen teise tuppa, ise seletan samal ajal uuesti: käru, ülikond, prügi. Piilun ukse vahelt: ahaa, istub ikka silmad kinni, tavaline.

Mõned minutit hiljem peab ikka Raido ka tulema elutuppa tegutsema, sest täna ta hiljaks jääda ei saa. Vahel harva tal on selline ”pean olema täpselt see kell kuskil” ja siis ta suudab natukene kiiremini tegutseda. Annan Robinile ta riideid ja palun riidesse panna, sest kell on juba palju. Robin jaurab. Panen teleka kinni ja ütlen, et pane riidesse. Robin jaurab. Ütlen, et mina sind kahjuks ei  aita ja palun pane riidesse. Robin jaurab. Ütlen, et sellise jauramisega ei jõua me kuskile ja sul oleks ammu riided seljas. Robin jaurab. Tõusen püsti, lähen teise tuppa Henrit riietama. MINUT hiljem on Robin seal, täies riides ja rõõmus. Ilmselgelt. Tuleme koos elutuppa, Raido istub diivanil. Paneb soki jalga, võtab ära, paneb teise soki jalga, vaatab oma varbaid. Küsin, et mis teed. Panen sokke jalga.. ahaa, ma näen jah aga viitsid palun, tee kiiremini. Raido läheb õue käru autosse tõstma. Pool minutit hiljem helistab, et autovõtmed toas. Teen uksed aknast lahti, Raido tuleb tuppa, ülikond näpus ja hakkab riietuma. Vahepeal küsib minult: üks kord ma ostin Pakaselt ühe asja, kus see on? Kuidas palun? Ee.. okei, ma otsin siis seda asja, sina pane palun riidesse, sest Robin juba peaaegu valmis. Leian selle ”ühe asja” üles ja panen lauale. Vaatan ja näen, mis on veel söögilaua peal? Sokid. Raido sokid. Mitte laste, vaid Raido. Kallis, miks su sokid laua peal on? ”Mul pole neid enam vaja ja ma ei osanud neid kuskile panna”. Oeh, okei. Palun vii need ikka pesukorvi, kuigi sa kandsid neid minuti.. Need ei olevat ülikonnaga sobinud aga oh well.

Robin on jõudnud juba pusa ka selga panna, multika lõpuni vaadata ja Raido hakkab ka valmis saada. Raido, miks sa prügi välja ei viiinuuud? ”Aaa, ma ei saanud, mul oli õue minnes midagi käes”. Mis sul oli käes? ”Ma ei tea.. midagi vist?”. AAAAHHHH. Ei noo.. äkki viid nüüd siis õue? Jajaa, küll saab. Õige. Mees ütles, et ta teeb ju asja ära, pole mõtet pool aastat küsida millal, sest ta ju lubas, et teeb! Robin on juba salli kaela tõmmanud ja otsib kindaid ning on nii siiralt õnnelik, kui avastab, et ma ta kindad puhtaks pesin. Ta arvas, et ma unustasin aga kuidas ma unustan lapse lemmik kindad siis pesemata. Skoorisin plusspunkte just. Kauguses kostab: ”kristi, kus see püksivöö on, mis siia sobib, ma ei leia ja see vist ei sobi”. See võiks isegi ÄKKI sobida aga SEE EI MAHU JU RAIDO! Ahaa, ei mahu tõesti. Otsin korvist teise vöö, panen Robini riidesse ja samal ajal proovin vaadata, mis Henri suhu on toppinud. Ei tea, tühjus, ju neelas alla vist.. Okei, vähemalt keegi ei nuta ja kõik on riides.

Raido on juba ukse vahel, kui ütlen, et ”tänks, et prügi välja viisid”. No ei viinud ju – ütleb ta ise ka ja.. sammub trepist alla. Teen oma tavapärast AJAHJSWHWPJA häält, kui ta ütleb ”aa, ma võtan selle siis nüüd kaasa”. Jee! Ütlen, et seal sees on meie üksikud sokid, mis ma eile voodi alt välja urgitsesin. Mingi 20 tükki!!! Raidol nägu imestusest punane ja silmad punnis: ”sa viskad need ära???” Jah, viskan. Raido nimelt ostab iga nädal endale 10 paari sokke juurde, sest ta kaotab pidevalt neid üksikuid VOODI ALLA ära ja mina ei viitsi neid sealt välja urgitseda. Meil on väga palju üksikuid sokke ja ühel hetkel tuleb osadest loobuda, sest sokisahtel enam normaalselt kinni ei lähe. Selgitan seda sama talle ka, et no need olid seal võib olla aasta aega olnud ja kes nüüd teab, kus nende paarilised ju enam on. ”Aga siiski.. sokid..” Lükkan ukse kinni ja mõtlen, et jumal tänatud, kohe saabub õnnis vaikus, kuni see trall on õhtul natukene teistsugune ja homme hommikul samasugune.

Kuid kui ma olen hästi puhanud, siis see trall on vahva. Ei aja närvi. Väsinuna ajab KÕIK mind närvi ja siis ma olen eluvihane, et prügi ei viidud kohe välja. Üldiselt aga on mul hea meel, et lasteaed kell 9 alles hakkab meie jaoks, sest nii on ikka mitu tundi tavaliselt aega, et kõik vaikselt ärgatud saaksid. Mina olen kiire ärkama. Kraps ja üles, pesu pesema, lapsed riidesse, asjad kokku jne. Teised on aeglased ja nii meil on teineteist raske mõista vahepeal. Samas.. see kõik ikkagi toimib. Üldiselt saavad asjad lõpuks tehtud ja kõik on rahul. Kuid vahel muidugi juhtub, nii et Raido sõidab autoga tööle parklasse ja jääb autos korraks magama.. No nii umbes tunniks, kuni möödujad aknale koputavad.. Aga sinna ei saa mina enam midagi teha!

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: