Imetamine ja võõrutamine

Olen ju korduvalt kirjutanud kuidas mulle imetamine meeldib, see on minu arust nii mugav, lihtne ja armas lihtsalt. Kui see Pariisi minek päevakorda tekkis, siis mõtlesin, et eks vaatame jooksvalt kuidas läheb imetamisega ja kas pumpan välja või ehk olen juba enne Henri ära võõrutanud. Ühesõnaga oli plaan toimida nii nagu ma tavaliselt toimin – tegelen asjadega siis, kui õige aeg käes, liiga vara proovin mitte stressata ja põdeda. Usun vist sellesse, et vastused tulevad inimese juurde ise, tuleb vaid tähele panna ja kuulata. Uhuuuu 🙂

Igal juhul juhtus, nii et Pariisis ma pumpasin piima välja kokku umbes 4-5-l korral vist. Ma ei tea, kas seda on vähe või palju. Olgu öeldud, et kodus ma nädal aega enne umbes lõpetasin päevase imetamise ära ja alles olid jäänud vaid öised umbes 3 korda. Mulle tundus, et päeval rinna pakkumine oli mu enda laiskuses juba kinni. Kui Henri jorises, siis ma panin ta kohe rinnale. See muidugi rahustas ka teda aga näiteks muud toitu niimoodi ju väga ei tahtnudki. See pole tegelikult mingi hull probleem aga mulle tundus lihtsalt kuidagi õigem hakata talle päeval ”päristoitu” andma. Näha oli, et rinnapiimast jääb ju nagunii väheseks ja see lihtsalt natukene rikkus isu. Hakkasin päeval talle joogivett pakkuma, ta oskab ilusti juua nii kõrrest, kui nokaga tassist. Igal juhul Pariisis esimene päev oli vaja ainult korraks pumbaga aga teine ja kolmas päev oli olukord natukene raskem ja pidingi pumpama 2-3 korda päevas. Mul ei tule pumbates eriti piima välja, ma seda jooksma otseselt ei saa peaaegu kunagi, tilgub lihtsalt. Pumpasin nii palju, et rinnad poleks kõvad ega valusad. Kolmandal päeval tegelt olid valusad küll aga see oli vist hoopis pumpamisest..

Igal juhul koju jõudes ma panin Henri kohe rinnale ja ta sõi mõlemad rinnad tühjaks. Nii hea tunne oli. Esiteks polnud üldse valus, see oli nii loomulik ja armas ning meeldiv. Samal ööl panin Henri ka ärgates ikka rinnale ja nii me tudusime kaisus. Järgmisel päeval ei olnud päeval kordagi tunnet, et rinnad oleksid piima täis ja ma ei mõelnudki selle imetamise peale eriti. Öösel aga sain aru, et midagi on nats vist valesti.. Rinnad tundusid täitsa tühjad. Tean, et see ei tähenda piima puudumist aga kuidagi naljakas oli ikkagi, sest muidu mul polnud nad 9 kuud ju sellised olnud. Proovisin ikka mitu-mitu korda Henrit rinnale panna ja ta imes aga siis hakkas nutma. Pigistades ka ei tulnud ja mõtlesin, et hommikul tegelen sellega – uni oli ometigi ja nii saigi Henri pudelist piima.

Järgmine päev proovisin ise pumbata ja Henrit rinnale panna aga piima eriti ei tulnud ja Henri ei viitsinud imeda ka. Proovis, ei tulnud, naeris ja mängis niisama. Proovisin siis järgmisel ööl sama moodi, et läbi une ta ju ikka imeb, kasvõi niisama rahustuseks, kuid ta imes küll ja siis mingi hetk hakkas ikka nutma ja nuttis kohe nii nagu kõht on tühi. Sekund, kui pudeli suhu sai, oli vaikus ja magas ka. Muidugi võib olla, et ta jäi lihtsalt laisaks ega viitsinud rinnast enam imeda aga ma usun, et võib olla ka see, et tõesti ikka piimatootmine vähenes väga palju. Rinnad ju toodavad tellimise peale ja tellimusi oli vähe 🙂

Olin hästi kurb ja segaduses. Kaalusin, et hakkaks ise kogu aeg pumpama ja paneks Henrit tihti rinnale, et tootmine jälle suureneks aga.. tundus, et samas ei ole mõtet ka. 9 kuud imetamiseks on tegelikult minu silmis üsna piisav aeg ja ma imetasin tõesti terve selle aja SUURE naudingu ja rõõmuga ning see oli nii ilus tegevus. Ma tean, et on palju inimesi, kes imetamist niimoodi ei mõista, kuid minu jaoks oli see täielik teraapia. Kahekesi, voodis pikali, mudisime Hentsuga teineteise sõrmi ja lihtsalt olime. Imeline aeg, ausalt..

Nii, et jah. Ma olin kurb nagu aru on saada. Tegelikult olen siiani. Väikene osa minust ikka mõtlen, et äkki veel peaks proovima, sest TÄNA mulle nagu tundub, et rinnad on palju rohkem piima täis, kui eelnevad päevad. Samas ma mõtlen, et Henri jaoks oli see kogu asi nii valutu, et kas on mõtet hakata pressima. Ta ei otsinud koju tulles kordagi rinda, ei kraabi mu särki ega kaela, ei ole muutunud hullult emmekaks ka. Vahepeal tahab süles ehk rohkem pikutada ja niisama olla, kuid see võib olla vabalt seotud ka hammaste tulekuga, sest seitsmes alles lõikus aga tundub, et kohe tulevad mõned veel. Mul on hea meel, et meil ei olnud nutuga võõrutamist, piinamist, hullu tähelepanu eemale juhtimist jne, kuid nagu ma ütlesin – tegelikult on kurb ka ikkagi..

Kuid mis sest vist enam muretseda ja kurta. Ilmselt muud lahendust ei ole, kui tuleb lihtsalt uus laps teha, eks. Hehee, või siis mitte, tahaks mõni aeg ikka normaalselt magada ka 🙂 Kuid nii on hetkel imetamisega lood. Panin need mõttet kirja, sest ma praegu mõtlen, et Robiniga ma seda lõpetamist ei mäleta. Siis ma muidugi ei olnud nii suur imetamisesõltlane ka. Küll aga tundub mulle täna, et see võõrutus oli MULLE kõvasti raskem, kui Henrile ja ma olen sellepärast väga emotsionaalne..

1 Comment (+add yours?)

  1. K
    Apr 27, 2016 @ 19:53:38

    Minul jäi ka imetamine ära, kui plika oli 9kuune. Ammu juba tundus et ega vist kõht täis ei saa, sest öösiti oli iga 1,5h järel üleval. Siis pandi mulle antibiootikumid peale póletiku pärast ja plika oli täitsa nõus, et tissi ei saanud enam. Endal oli kahju, aga kuna see niii valutult läks, siis ei hakanud pärast enam toppima ka 🙂

    Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: