Maitsev kõhutäis ehk terve kuu kestev eksperiment!

Vahel on nii, et head asjad lihtsalt kukkuvad sülle. Minul juhtus täna ka niimoodi.

Nimelt nägin ma oma telefonist, et Facebookist on tulnud teade – ”Kaja Uudam on märkinud sind postituses”. Kes veel ei tea, siis tegu on minu emaga, nii et ma eeldasin, et ju ta osaleb mingis loosis. Viskasin kiirelt silma peale ja alguses ei saanudki aru, mis asi see tegelikult on, kuid siis süvenesin rohkem. Nimelt otsis selline vahva raamat nagu MAITSEV KÕHUTÄIS endale ühte ”katseperekonda” ja mu ema arvas, et meie võiksime sinna sobida küll, sest tegu on hästi vahva raamatuga, kus on koos 90 retsepti ja erinevaid soovitusi, kuidas laps paremini sööma saada. Ma ütlen kohe ära, et meil näiteks ei ole kodus väga hullu probleemi Robini söömisega aga külas olles ta pigem ei söö väga hästi. Teine asi, miks see kõik meile huvitav on, olen mina ise. Nagu ühes postituses ka välja tuli, siis ma olen nagu suur laps ja ei söö väga palju normaalseid asju, mida võiks ja peaks sööma.

Raamatu autoriks on Piret Vihmar, kes on ise ka kahe lapse ema ja suprais-suprais, minu enda truu blogi lugeja. Alguses ma ei pannud kohe pilti kokku aga kiire Instagrami ja Facebooki stalkimine tuletasid meelde, et ma ju tean küll seda Piretit, kuidas ma siis ei tea! Kaasautorid on Tiina Vihmar ja Triinu Lepp. Igal juhul enne, kui ma hakkasin suure suuga kirjutama, et muidugi meie sobime, ma natukene vaatasin raamatu Facebooki lehel ringi ja siis lugesin ka kirjastuse kodukalt raamatu kokkuvõtet. Sel hetkel ma juba mõtlesin küll, et, vot kui vahva asi. Kopeerin teile ka sealt paar lõiku:

”Helios kirjastuse uus kokaraamat kogu perele, mis ilmus koos pajutibudega 2016. aasta aprilli alguses. 

Raamatust leiab 90 retsepti, mida on lihtne teha ja mis maitsevad hästi. Läbi proovitud! Täis saavad nii suured kui ka väiksed kõhud!

Miks see raamat eriline on?

„Maitsev kõhutäis“ ei ole sugugi tavaline kokaraamat – sealt leiab ka palju asjatundjate nippe ja nõuandeid, mida kasutada, kui laps kipub näiteks vaid makarone ja viinereid armastama.

Miks see raamat kasulik on?

Selles mahukas kokaraamatus on mõnusad retseptid, mida pakkuda kogu perele terveks päevaks. Kunstnik Elina Sildre illustratsioonid teevad raamatu vahvaks vaatamiseks kõigile pereliikmetele.

Sealt leiab häid ideid, mida proovida, et meelitada laps uusi maitseid mekkima. Ka 10 lihtsat ja kuldaväärt toidureeglit lapsevanemale, mida igapäevaselt järgida.

Toitumisnõustaja Marju Külaots on retseptid kohandanud sobivaks ka kõigile neile, kes on gluteeni- või laktoositalumatud. Lastearst ja –allergoloog Kaja Julge räägib toidu mõjust lapse tervisele ja arengule. Toitumisterapeut Ülle Hõbemägi jagab näpunäiteid, mida lapse toitumisharjumuste kujundamisel arvesse võtta.

Miks see raamat huvitav on?

Kahe põnni ema, turundaja Piret Vihmar, pani kokku raamatu retseptid, mida ta enda pere peal läbi proovinud on. Tema sõnum kõigile on olla järjepidev, julge ja mänguline. Kokkamine on lahe ja lihtne! Lihtsuses peitubki tihtipeale võlu.”

Vot nii. Tundub ju huvitav ja äge, eks?! Ühesõnaga saime me täna Piretiga kohe kaubale ja sellest pühapäevast hakkame me seda asja kodus proovima ja katsetama. Asi näeb välja, nii et järgnevad kuu aega me siis kasutame neid retsepte ja nõuandeid, proovime uusi asju kõik ja proovime kokkamise teha lõbusaks ja põnevaks kõikidele pereliikmetele. Ma tunnistan ausalt, et alguses ma natukene pelgasin, sest *trummipõrin* asi lõppeb sellega, et peale projekti läbi saamist tuleb meile koju Ringvaade, kes teeb väikese lookese sellest, kuidas meil läks, mis me õppisime, mida kõrva taha panime ja ka tulevikus rakendame jaaaniiiedasi. Kuigi võiks arvata, et ma olen igas olukorras kohe täiega leilis, et JEEE, keegi pöörab mulle tähelepanu, siis päris nii see pole. Ma ütlen ausalt, et kui tegu oleks olnud näiteks saatega Tallinna TV-s või ilmselt isegi Reporteriga (palun vabandust selle saate fännide ees), siis ma oleks selle vist ka ära öelnud. Ringvaade mulle aga meeldib ja seda saadet ma vaatan isegi huviga.

Nii, et päris huvitav värk. Homme saan ma Piretiga kokku, tema teeb midagi maitsvat mulle proovida ja räägime natukene kogu asjast täpsemalt. Raidole igal juhul meeldis see idee ka väga ja ega Robinil varianti ei olegi. Henril on ilmselt lihsalt suva kuni talle pirni või kurki vahepeal kätte antakse. Kuigi ma seda kaamerate värki natukene pelgan, siis plusse on kogu asjal väga palju. Näiteks see, et see kindlasti motiveerib rohkem kodus süüa tegema ja rohkem KOOS tegema. Lisaks on ise tegemine alati ka odavam, kui kaasa ostmine või väljas söömine. Muidugi on suurim pluss see, et igav menüü saab vaheldust, õpime uusi maitseid tundma ja ehk ma lõpuks söön mõnda uut asja ka! Ja noh, ma eeldan, et tegemist on pigem üsna tervislikke toitudega, nii et enne suve ongi kasulik enda menüüst teatud asjad eemaldada, khmmkhmm..

Nagu ma enne ka mainisin, siis ega ma ise ei kurda, et Robin nüüd üldse midagi ei söö. Eks ta valiv on vahepeal ikka, kuid minu meelest on seda enamus lapsed. Kui kodus on ikka taldrikusse pandud lillkapsast, porgand ja brokoli, siis vähemalt ÜHE tüki peab neist kõigist ära sööma, enne laua tagant kuskile minna ei saagi. Teinekord jaurab 20 minutit küll aga lõpuks sööb ka. Samas on päevi, mil ta nõuab ise peedi salatit või hüüab, et keegi riiviks talle toidu kõrvale porgandit. Lisaks armastab ta VÄGA sibulat. Just seda valget marineeritud sibulat. Rohelist muidugi ka ja punast samuti. Ka sööb ta igast variandis kuivatatud kalasid ja näiteks mingeid kuivatatud kaheksajalgasid või kalamaare või ma isegi ei tea, mis asjad need on! Uhh.. Ka heeringat sõi ta üks kord pool taldrikut ära ja me Raidoga ei saanud lihtsalt aru, mis toimub. Tomatit aga ei ole ta suu sisse võtnud terve elu ja ilmselt sellega tal jäävadki suhted väga jahedaks. Kui söögikohas on valida friikate ja vinkude või pasta vahel, siis väga tihti eelistab ikkagi pastat aga no küsides ta käest, et mis su lemmik toit on, saab alati vist vastuseks, et JÄÄTIS: No ja on ka. Mul endal ka ausalt, mis siin salata.. Üldiselt aga puuvilja süüakse meil kodus hea meelega, mingisugust äärmuslikku toor/taime/vegan-jne toitlust me ei harrasta ega poolda. Piima joome vahel ikka toidu kõrvale, Raido ja Robin söövad loomaliha, aegajalt käime ka kiirtoidukohast läbi ning tellime pitsat või hiinakat. Tore oleks aga kuu aega mitte ühtegi neist asjadest kaasa võtta või tellida 🙂

Mis puutub minusse endasse, siis ega ma ei oska öelda, mis värk on. Ma lihtsalt vahel vaatan mingisugust uut asja ja ei suuda seda suhu panna. Tundub isegi hea aga.. käsi ei tõuse. Imelik tunne on. Siis kui isegi proovin, siis maitse võib hea olla aga ma ei saa seda normaalselt alla neelata. Ilmselt mingi täiesti psühholoogiline blokk, kuid mul pole AIMUGI millest. Kodus on meil alati ise süüa tehtud, mu ema on minu arust keskmisest ikka parem kokk ja mingit lapsepõlvetraumat mul olla ei tohiks. Pigem ehk ongi see, et ema hellitas mind ära ja tegi neid asju, mida ma ise küsisin ning ma uusi asju mingi hetk enam ei küsinud ja ei tahtnud ka proovida. Lasteaias ma mäletan, ei olnud just restoranikvaliteedil toit ning edasi oligi juba keerulisem. Viimasel aastal ma olen isegi proovinud tublim olla ja MIDAGIGI proovida ning ma pean tunnistama, et no tegelikult on ju häid asju nii palju. Näiteks Gretheli kõrvitsasuppi proovisin eelmine nädal. Tõesti hea asi oli! Miks ma seda siis nii väga kartsin ja mingi 5 aastat ei julgenud proovida?

Loodan seega, et see väikene ettevõtmine aitab mind ennast ka. Hirmus vastik on olla selline. Oi, kaste on salati peal, ma ei saa seda salatit süüa. Appi, mingi asi, mida ma pole kunagi näinud, võtke see mu taldrikust. Jeesus, kanatükk on RIISI PEAL, kes nii teeb? Jah.. mul neid väikeseid ja suuremaid toidukiikse ikka jagub ning palju kergem oleks elu, kui ma poleks selline, et igas restoranis on menüüs üks asi, mida ma ÄKKI söön. Tahaks ka julgem olla, proovida vabalt, katsetada! Nii, et seda ma loodan ja ootangi.

Proovin jooksvalt teha ka siin iga nädal vähemalt väikese kokkuvõtte, et kuidas meil selle kõigega läheb ja mis mõtted on. Nii on kuu pärast hea meenutada. Loodan, et teistel on ka huvitav lugeda ja kui meil sellega läheb nii hästi nagu ma arvan, et läheb, siis tuleb ruttu raamat endale ka tellida, enne kui see otsa saab ja lettidelt kaob 😉

Raamatu_kaaned.indd

2 Comments (+add yours?)

  1. Saana
    Apr 27, 2016 @ 11:32:30

    Ohh, täiega lahe! Tekkis kohe huvi selle raamatu vastu. Ma ise olen siin iga päev nii hädas, et mida jälle süüa teha. Alati samad toidud ja natuke muretsen ka, et kas laps saab piisavalt häid asju. Ise ma võiks ainult võikudest elada, ups!

    Ma sain kingiks “Kahvliahvi kokaraamatu”, kuid ma ei ole sealt midagi teinud… Ükski retsept ei kutsu kuidagi kokkama ja natuke võõrad on need toidud minu jaoks. Ei tundu kodused.

    Pean ka selle raamatu hankima!

    Reply

    • kristipere
      Apr 27, 2016 @ 12:36:13

      Mulle tundub ka täiega äge raamat. Ma pean tunnistama, et ma olen ka paras laiskur päeval ja ise ma pool aega ei söögi midagi tarka aga õhtusöögiks kipub ikka olema kana või kala üsna tavapärases variandis. Tore on midagi uut ka katsetada ja vaadata, mis laps sellest arvab 🙂

      Reply

Leave a Reply

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: